Retrobest 2018 – C.C.Catch oli parim!

Pole vist mingi uudis, et kui ma peaksin Weekendile minema, siis oleks see üritus minu jaoks suhteliselt õudusunenägu. Just muusika mõttes. Kui seltskond oleks tore, siis ma suudaksin selle veel kuidagi üle elada, aga ma pigem ei trügi sinna üritusele. Retrobest on aga hoopis rohkem minu masti teema – seega olen väga rõõmus, et mu töökaaslased mulle kaks kahe päeva piletit sünnipäevaks kinkisid! Retrobest ise toimus kolmandat korda, aga mina käisin sel aastal seal täiesti esimest korda (Hendriku jaoks oli see ka esimest korda Retrobestil käia). Olen käinud kaks korda augustis toimuval Tallinna lauluväljaku üritusel “We love the 90s” – aastatel 2015 ja 2016. Eelmisel aastal enam ei käinud ja sel aastal ei plaani ka minna. Nüüd peaks see viimane üritus üldse lausa kolmepäevaline olema, varem kestis see kaks päeva. Minu jaoks oli see just toimunud Retrobest üldse esimest korda Pühajärvel käia, sest ma tõesti ei olnud sinna mitte kunagi varem juhtunud. Ja ma tänase teema panengi teemade kaupa kirja – a la muusika, seltskond jne 🙂

Muusika

Pole vist mingi uudis, et ma võiksin lõpmatult retromuusikat kuulata. Päris 70-ndad ehk pole minu teema, aga 80-90-ndad on just see muusika, mida ma täiega armastan. Modern Talking (Thomas Andersit pole ma siiski laivis näinud ning Dieter Bohlenit vist enam ei õnnestukski kohata, sest nad ei esine koos), Bad Boys Blue (nähtud eile ja ka varem olen neid näinud), C.C.Catch (kes oli selle aasta Retrobesti parim esineja!), Blue System (no see on ikka megahea, aga kuna Dieter Bohlen rohkem ei esine, siis pole vist seda ka võimalik enam näha? minu meelest on see parem kui Modern Talking, sest Dieter Bohleni hääl on mulle alati rohkem meeldinud kui Thomas Andersi. Jaa, olid ajad, mil Dieter Bohlen mitme bändiga tuntud oli), E-Type (nägin “We love the 90s” ja see oli superhea!), Kaoma, Mr. President (ka nähtud “We love the 90s”), DJ.Bobo, Ace of Base, Alphaville (nähtud eile, kommenteerin hiljem), Back Street Boys, Worlds Apart, N-Sync (viimased kolm on poistebändid, mida mu õed 90-ndatel fännasid, Worlds Aparti kuulan endiselt vahel) jne. See on kõik muusika, mis mõnede jaoks on oma aja ära elanud, aga mina täiega armastan. Just selle tõttu mulle sellised retrofestivalid meeldivadki.

Kui konkreetselt tänavusest Retrobestist rääkida, siis reedene esimene esitaja Tuberkuloited oli hea, aga ma alati ootan rohkem välismaa artiste, sest eesti omasid kuuleb mujalgi. Singer Vinger ei  ole mulle kunagi meeldinud, Mr.Happyman paneb küll tantsima. The Gibson Brothers oli hea, aga ma vist neilt konkreetselt ainult kahte laulu teadsin, sest need on tuntud. Nexus oli nagu Nexus ikka, aga kuna neid olen kunagi 15 aastat tagasi tihti näinud, siis oli see selline lihtsalt nostalgialaks. Ja siis tuli päeva oodatuim hetk -C.C. Catch! Ma kusjuures kartsin, et nagu ikka mõnede retroartistidega juhtub, et nad on kas liiga väsinud, neil pole seda energiat enam (mis on ka loogiline, sest vahepeal on mitukümmend aastat möödunud sellest ajast, kui nad veel aktiivselt esinesid) või nad on tänapäevaseks selle muusika muutnud (nagu Alphaville järgmisel päeval tegi, millest ma varsti kirjutan). Kuid C.C Catchi puhul oli see hirm asjatu! C.C. Catch ehk Caroline Catherine Müller oli nii super! See energia, samad retrohõngulised laulud, mis mul nii pähe kulunud on, ei grammigi tänapäevasemaks muudetud. Kusjuures – C.C. Catchi avastaski omal ajal Modern Talkingu üks liikmetest Dieter Bohlen – seega tänu temale sündis mitmeid 80-90-ndatel tuntuid artiste. Ohoh – Wikipedia väidab, et C.C. Catch esineb tänapäevalgi tihti. Hmm, seda ma ei teadnudki, et nad tänapäeval ka nii aktiivsed on, Alphaville puhul ma näiteks teadsin seda. No igal juhul – megasuper oli see! Ning ka kogu selle ürituse tipphetk. Esimese päeva viimane esineja oli E-Rotic, keda ma olen kunagi Atlantises laivis näinud, aga kes mulle siis mingit erilist emotsiooni ei pakkunud. Ka reedel ei olnud erand, kuna neil on seal nagunii üks liige vahetatud jne – pole nagu päris see enam.

Teine päev algas Karavaniga, kuhu me ei jõudnud, sest grillisime seltskonnaga külalistemaja aias. Siis tuli Baccara, kellelt ma ka tean ainult nende kõige tuntumat lugu “Yes Sir I Can Boogie”. No nüüd kuulates olid mõned teised laulud ka tuttavad, aga midagi nii erilist see minu jaoks pole kunagi olnud. Black Velvet oli superhea, me küll päris lõpuni seda vaatama ei jäänud, sest samal ajal esines rannalaval Bad Boys Blue, seega läksime pealava juurest ära. Bad Boys Blue oli okei, ega nad ei saagi nii head olla, kui päris alguse Bad Boys Blue, sest osad liikmed on surnud. Pärast Bad Boys Blue tuli pealaval Anne Veski, mida me ei vaadanud, sest olime seltskonnaga siis mujal, Anne Veskit on kuuldud niigi palju.

Ja siis tuli Alphaville, mida ka teisest päevast täiega ootasin, aga pettusin natuke, sest nad on need kõige tuntumad laulud nii ära moderniseerinud (Forever Young, Big in Japan, Sound Like a Melody näiteks). Ma saan aru küll, et aja jooksul see võibki juhtuda, kui nad veel tänapäeval ka aktiivsed on, aga kuna tegemist oli retroüritusega, siis oleks tahtnud neid versioone kuulata, millega nad tuntuks said. Nüüd oli liiga palju tümmi juurde lisatud ja üldse täiesti teistsugused versioonid nendest lauludest tehtud. Ei olnud halb, aga polnud päris see, mida ma ootasin. Seega pettusin natuke.

Ja viimane esineja oli Paradisio, kellelt ma teangi ainult lugu Bailando. Kuna selleks ajaks oli väsimus suht peal ja nad niigi hilinesid pool tundi, siis kuulasmegi Hendrikuga selle loo ära ning läksime külalistemajja tuttu ära. Pärast kuulsime Hendriku vanematelt, et nad olid ikka veel mingi tunnike esinenud, aga me ei jaksanud enam 😀 Jah, lugesite õigesti – mina, Hendrik ja ta vend läksime ära, aga Hendriku vanemad jäid pidutsema edasi. Ka esimesel päeval oli sama teema 😀 Minu meelest on see tore, kui keskealised inimesed oskavad sellistest üritustest rõõmu tunda 🙂

Kui nüüd kokkuvõte teha Retrobesti kohta, siis võis rahule jääda. Ma jah teatud esinejatest ootasin rohkem, aga samas C.C.Catchi nägemine laivis oli elamus, mis ilmselt niipea meelest ei lähe! Seega jah – järgmisel aastal ehk uuesti. Selliste üritustega ongi see teema, et aastas kord jaksab, aga kui peaks kuus korra niimoodi mitu päeva järjest pidutsema, siis küll ei jaksaks.

Seltskond 

Meie seltskond oli ülitore! Hendrik, tema vend ja ta vanemad ning Hendriku isa sõbrad naistega. Lisaks veel üks 18-aastane Hendriku isa sõbra sugulane. Ning külalistemaja, kus me ööbisime, oli ka umbes kilomeetri kaugusel peokohast ning oli superhea! Me vahepeal tantsisime kahekesi, siis seltskonnas-  kuidas juhtus. Iga kell läheksin sellise seltskonnaga uuesti. Minu meelest on see nii äge, kui sul on vanemad, kellega sa saad koos sellistel üritustel käia, sest nemad naudivad ka sellist muusikat – seega Hendrikul on selles mõttes vedanud 🙂 Ja kusjuures mingi plaan on juba järgmiseks aastaks uuesti minna – et suht peaks kohe ära broneerima, et kui sama ööbimiskohta tahta.

Lihtsalt mõned juhtumised

Nagu te ilmselt aimata võite, siis selliste ürituste WC-d on alati täiega rahvast täis. Üks variant oli kasutada neid siniseid tualette, mis ürituste jaoks kohale veetakse, aga need mulle ei meeldi. Seega käisin tasulises WC-s, kus pidi iga korra eest 50 senti plekkima, aga mugavus maksabki alati. Seal oli enamasti aga naiste poolel megapikk järjekord, aga kuna ma ei viitsi järjekorras passida, siis käisin suht tihti meeste WC-s. Õnneks ei olnud ma ainuke naine, kes nii tegi 😀 Kui mehed parasjagu pissuaari juures asjatasid, siis naised pöörasid alati selja  (siis kui kabiinijärjekorras olime, sest meie naistena ju pissuaari ometi kasutada ei saa :D). Olgu tänatud mehed, et te kas puu juures pissil käite või lihtsalt kogu kambaga korraga ei roni, sest tänu sellele ei pidanud nii pikas järjekorras passima 😀

Kui me teisel päeval aias seltskonnaga grillisime, siis kõige hiljem liitus meiega see 18-aastane neiu, kes oli endale üpris tumeda meigi Retrobestiks teinud. Väga ilusa meigi, aga päris tume oli see tõesti. Ja kui teemaks tuli meikimine ja see naine naine pakkus, et võib mulle ka sellise meigi teha, siis ma tänasin ja ütlesin, et ma pean ennast ilma sellise meigita ka väga ilusaks naiseks. Kui ma selle ära olin öelnud, siis taipasin, et see kõlas natuke halvasti. Nagu ma oleksin tahtnud öelda, et tema ei ole ilma meigita just kõige ilusam, aga ma üldse ei tahtnud nii öelda, sest ta oli ilma selleta ka väga ilus tüdruk! Natuke õli tulle valas ehk ka Hendrik, kes ütles, et Jaanika ei peagi end absoluutselt meikima, sest ta näeb ilma meigita ka väga hea välja. Ma hiljem küll oleksin võinud natuke paremini oma lauset sõnastada ja selgitada, aga ma loodan, et see tüdruk ei solvunud 🙂 Sest korraks tundus küll, et ta emotsioon muutuks nukramaks pärast seda. See on see, kui oled vahel üpris otsekohene ega mõtle päris läbi, mida öelda tahad. Ehk sai asi parandatud sellega, et kui sellel neiul Retrobesti ajal tantsides telefon taskust välja kukkus, siis ma märkasin seda ning sain selle talle kohe tagasi anda. Olime juba selleks ajaks natuke teise kohta liikunud.

Teine ämber oli siis, kui me tätoveeringutest rääkisime ja ma ütlesin, et mina isiklikult ei teeks endale kunagi ühtegi tätoveeringut. Et minu meelest tätoveeringul võiks olla mingi eriline tähendus, aga mingi suvaline roos kuskil keha peal on küll suht mõttetu. Ja mis te arvate, milline tätoveering ühel meie seltskonna naisel kuskil kehal oli? (see ei olnud nähtavas kohas). Just nimelt roos. Midagi küll oli lisaks veel seal, aga jah – feil 😀 Ta rääkis, et tema jaoks on sellel tähendus ka olemas, et pole päris suvaline roos. Ja siis ma ütlesingi, et sellisel juhul on hoopis teine teema sellega. Õnneks see naine ei solvunud, aga jah – ma mõnikord oskan ikka asjadega ämbrisse astuda 😀

Tore kogemus

Eraldi tooksin välja ühe väga toreda kogemuse, mis minuga Retrobesti ajal juhtus. Eks mulle on varemgi tihti pärast üritusi öeldud, et mind on kuskil nähtud, aga keegi pole eriti jutustama tulnud. Retrobesti teisel õhtul, kui me seltskonnaga ringis tantsisime, siis tuli üks naine minu juurde ja ütles, et ta loeb mu blogi. Et nägi meid juba enne 🙂 Me korraks kallistasime ka! Seega blogilugeja, aitäh sulle sellise asja eest! Minu meelest on see alati nii armas, kui keegi minuga rääkima tuleb ning ütleb, et loeb mu blogi 🙂 Seega kui keegi teine peaks mind kuskil laivis nägema, kes mu blogi loeb, siis võib alati tervitama tulla. Ma võin küll alguses päris kohmetu mulje jätta, sest ma ei ole võõrastega ehk kohe kõige jutukam, aga sellised asjad on alati südantsoojendavad 🙂

Vot selline see Retrobest sel aastal oli! Üritus oli kokkuvõttes okei, aga seltskond oli väga super 🙂 Järgmise korrani! 🙂 Lisangi lõppu mõned pildid!

Jõudsime reedel juba suhteliselt vara Retrobestile – kell 16.00. Ülejäänud seltskond jõudis kuskil 18.00-19.00 ajal.

C.C.Catchi ootuses ühes kohvikus aega parajaks tegemas reedel. Olin juba täiega väsinud, aga samas ootusärevuses 🙂

Laupäeva päeval käisime Otepääl ringi, sest üritus hakkas alles kell 17.00. Meie läksime Retrobestile alles kella 18.30ks laupäeval, sest enne seda grillisime külalistemaja aias.

Anne Veski esinemise ajal me istusimegi parklas, kus meie seltskond oli vanad autod juba reedel ära parkinud ja need ei liikunud sealt enne pühapäeva (Hendrikul ei ole ühtegi vana autot, seega meie selles mõttes nii teemas ei olnud). Peas on mul Hendriku venna parukas, mida ta ürituse ajal kandis. Oleksin pidanud muidugi enda juuksed enne ära peitma 😀

Ja päris lõpetuseks siia üks C.C.Catchi parim laul minu meelest. Selle elamuse pärast oli see üritus täiega hea! 🙂

 

 

 

Advertisements

Erinevad jõulupeod / Ööklubi Kino/ Haapsalu ja Pärnu / Sain aasta vanemaks/ Aastal 2018 ootavad mind Bryan Adamsi kontsert ja Retrobest! :)

Pole nii ammu kirjutanud. Ma isegi ei tea, kust ma alustama peaksin, et omadega järje peale jõuda, aga ma usun, et algusest on päris hea variant 😀 Ühte postitusesse ka ehk päris kõike ära mahutada ei õnnestu, aga eks näis, mis elu toob 🙂 Võib-olla jaksan ikka kõik korraga ka kirja panna.

Viimane nädal tööl oli oli megakiire, aga aitas teadmine, et kohe saab nädalakese puhata! Nüüd on see nädal küll juba läbi saamas, sest teisipäeval peab uuesti tööle minema, aga vahepeal olen saanud ka korralikult aja maha võtta 🙂 Meie jõulupidu kontoris oli 21.detsembril – olin kõigile nende nimetähtedega jutukesed ette valmistanud – ehk siis, kui kellegi nimi algas M-tähega, siis oli kogu tema jutt ainult M-tähega 😀 Ega see kerge ülesanne polnud ja meie firmas töötavale lätlasele tegin inglisekeelse teksti, sest ilmselgelt läti keeles ma poleks suutnud seda teha 😀 Ta küll jõulupeost osa ei võtnud, aga kui jaanuaris tööle tuleb, siis saab selle kätte. Lisaks tegime suvaliselt loosipakke ning firma poolt saime ka Dorpat Spa kinkekaardi, mis mul veel kasutamata on. Kuid kõige ägedama kingituse sain ma töökaaslastelt sünnipäevaks – kaks 2-päeva piletit suvel toimuvale Retrobestile! Ma olen küll „We love the 90’s“ festivalil käinud, kuid Retrobestile Pühajärvel pole ma siiani kordagi jõudnud. Ning nüüd saan ma lausa kaheks päevaks minna ja retrorütmide taktis tantsida! On hea, kui inimesed teavad, millist muusikat ma armastan, sest selline kingitus on minule kui retropedele täielik rusikas silmaauku! Et see oli väga õige ja hea kingitus! 🙂

Kui kontoris sai jõulupidu läbi, siis saime kingitused koju ära viia ning Müncheni Restorani sammud seada. Seal oli meile laud broneeritud ja selline jõulusööming planeeritud. Olime seal tegelikult kauem, kui nad üldse avatud pidid olema, aga kuna rahvast oli palju, siis ilmselt nad panidki planeeritust hoopis hiljem uksed kinni. Pärast käisime veel töökaaslastega Trepis natuke shotte tegemas ja siis oli aeg taksoga koju minna. Järgmisel päeval oli kontoris üleüldine koristamine, kuhu oli päris raske hommikul kohale jõuda, sest jõudsin kell 02.30 koju 😀 Üldse oli reedel maru hõre olemine, aga shotid mõjuvad mulle alati niimoodi 😀

Reede õhtul seadsin sammud Põlvasse, kus nägin oma kallimat. Jah, ma tean, et mu eelmise postituse alla tuli palju kommentaare, et minu blogi tõttu on teil sõnast kallim oksendamiseni ning ma peaksin selle ikka mingi muu sõnaga asendama, aga ma hetkel ei taha. Seega saan vaid teile kaasa tunda, et olen sellise tunde tekitanud, aga ehk saate millalgi üle 🙂 Eks natuke palju sõnakordusi tuleb, aga mis seal ikka siis.

Nägin selle ka Põlvas ära, kuidas kallim jõulupuid müüs, sest jõudsin sinna reedel just siis, kui ta ametis oli. Õhtul seadsime sammud (tegelikult auto – kallim oli kaine autojuht) ühele jõulueelsele üritusele, kus toimus ka suvalises järjekorras loosipakkide jagamine. Ühele neiule langes osaks selline rõõm, et ta sai naistekalendri – ehk siis igas kuus oli mingi meela neiu pilt väga napis rõivastuses – enamasti kas bikiinides või pesus 😀 Tüüp, kes selle loosipaki tegi, lootis täiega, et see õnn langeb osaks mingile noormehele, aga läks teistmoodi 😀

Seal seltskonnas juhtusin nüüd rohkem suhtlema ka selle sünnipäevalapsega, kelle sünnipäeval ma nädal tagasi olin käinud. Ja suhtlesin üldse rohkem kui eelmisel üritusel. Rääkisime niisama maast ja ilmast, kui järsku see naine hakkas arutama, et ei teagi, kellel meie seltskonnas järgmisena sünnipäev on. Ma ei öelnud midagi alguses, aga siis ta küsis mu sünnipäeva ja ma sain öelda, et kui kell on üle südaöö, siis on mul täna sünnipäev (ja kell oli üle südaöö) 😀 Ka mu kallim polnud veel kella vaadanud (tol hetkel suhtlesin just selle neiuga ainult, kallim suhtles oma sõpradega) ja siis läks hull orgunn lahti – Jaanikal on sünnipäev, tuleb ta üles tõsta(keegi sellest seltskonnast seda peale mu kallima varem ei teadnud) 😀 Ja nii mehed mind 28 korda üles tõstsidki tooli peal, ma küll natuke kartsin, et löön pea lakke ära, sest nad tõstsid nii kõrgele, aga õnneks niimoodi ei läinud 😀 Ma hoidsin natuke all ka pead, sest hirm oli küll tegelikult 😀 Ma ei mäletagi, millal mind viimati üles tõsteti niimoodi – ehk siis, kui 25 sain ja oma sünnipäeva suuremalt pidasin? Aga mul pole hetkel meeles, kas siis tõsteti üles või pigem jääb see ikka kuhugi kooliaega.

Pärast sealset istumist oli kõigil plaanis ööklubisse Kino minna. Meil kallimaga esialgu mitte, sest ta pidi ka laupäeval suhteliselt vara ärkama, et veel viimaseid jõulukuuski müüma minna (suht enamus olid juba ära ostetud). Seega viis kallim kaine autojuhina inimesi klubisse ära, mina jäin sinna korterisse ootama, et siis kõige hiljem peale minna. Tegelikult tekkis mul endalgi isu ööklubisse minna, sest ma polnud kunagi Kinos käinud – ja mulle on alati meeldinud sellised pidutsemiskohad, kuhu ma varem oma jalga tõstnud pole. Esinejaks oli Merilyn Uusküla ehk Merca ja selline süldimuusika on mulle ka alati peale läinud 😀

Kui lõpuks viimane sats siis klubisse ära sai viidud, juhtus hoopis niimoodi, et me läksime ka! Kuna tegemist oli mu sünnipäevaga, siis kallim ütles, et loomulikult läheme, kui ma tahan. Et küll ta järgmisel päeval tööl hakkama saab. Ega me kaua olnudki – kuskil tunnike, aga nägime Merca ja tema tissid ikka ära 😀

Ööklubis sai seltskonnas tantsitud, kallimaga kahekesi tantsitud, niisama juttu räägitud ja oldud. Kusjuures ma ise eeldasin, et see ööklubi on väiksem, aga tegelikult oli isegi suhteliselt normaalse suurusega. Mingi aeg ma nägin enda jaoks väga tuttavat neiut, kuigi ma alguses ei saanudki aru, kust ma teda teada võiksin. Ja siis jõudis kohale, et ma tegelikult ju ei teagi seda naist isiklikult, aga ma olen hea spioon – tegemist oli mu kallimaga eksiga 😀 Eks me ikka olime eksidest rääkinud ja mu kallima viimane suhe, mis aprillis lõppes, kestis selle naisega kuskil kolm aastat. Kui me kallimaga teineteist Facebooki lisasime, siis ma mingite kommentaaride ja laikide peale panin asja kokku, et tegemist on tema eksiga – ja nagu näha, oli mul ka eriti hea pildimälu!

Kui me sellest naisest möödusime, siis nad teretasid ka. Hiljem ma ütlesin ka kallimale, et teadsin, et see tema eks oli, sest kuigi ta pole iial ta nime maininud ega pilte näidanud, siis neid asju saab kergelt välja uurida. Mu kallim ütles, et ta tegi samuti Facebookis enne uurimistööd ja on ka Härra kontot vaadanud. Aga temal oli selles mõttes kergem taustauuringut teha, et kui me teineteist Facebooki lisasime, siis ma vist olin isegi mõnel Härra sõbranna poolt lisatud pildil koos temaga tagitud, millelt ma alles hiljem tagi eemaldasin. Pluss megapalju kommentaare, millest ma nüüd mõned olen ära kustutanud, aga mingid on kindlasti alles. Kallim küll mainis, et ta pole päris kindel, et kas ta niimoodi suudaks mu eksi kohe ära tunda, kui ta teda nägema juhtuks ega teaks, et tegemist on temaga. Ma ütlesingi, et teda ilmselt Põlvas nägema ei juhtu, et pigem ikka Tartus. Aga jah, Põlva on ju nii väike, seal on ainult üks ööklubi, loogiline, et siis juhtuvad inimesed samasse kohta. Kallima eks elab nagunii Põlvas ju.

Kuskil kella 02.15 ajaks sai pidu meie jaoks läbi, teised jäid küll veel möllu panema. Hommikul sain mina kaua tududa ja päev ise oli imeline! Nägin sõbrannat, kellega käisime Jäägri pubis ja Vanas Vaksalis istumas. Kallim kinkis mulle sünnipäevaks Bryan Adamsi kontserdipileti 🙂 Ta endale ostis selle pileti juba enne meie kohtumist ja kui ma siis mainisin, et oh, nii vinge, et mulle ka täiega meeldiks sinna minna, aga ma nagu ise selle pileti ostmiseni ei jõudnud, siis ta kinkis mulle selle. Seega aasta 2018 tuleb elamusterohke – mais ootab meid Bryan Adamsi kontsert ning juuni lõpus Retrobest! 🙂 Ma polegi kunagi varem Saku Suurhallis käinud ju 😀

Minu sünnipäeva õhtul käisime veel kallima vanemate juurest korraks läbi, kes mind ka lilledega õnnitlesid. Enne seda olime kallimaga saunas käinud ja ma võin öelda, et ma nii väga ei vihkagi seda enam 😀 Ma küll vaevalt kunagi oma elus jõuan sauna armastamiseni, aga vähemalt ei vihka seda enam. Progress missugune 😀

24.detsembril oli istumine kallima vanaema juures, kus toimus selline traditsiooniline jõulusööming. 25.detsembril sõitsime Tartusse, kus ma kodust mõned asjad võtsin, lisaks käisime mu isa juurest läbi, keda kallim esimest korda nägi. Mu õdesid ta pole veel näinud, sest üks elab Inglismaal (aga tuleb nüüd jaanuari lõpus) ja teine on ka tihti nädalavahetustel maal (nüüd jõuludel oli ka). Kuid millalgi ikka 🙂

Pärast Tartut oli meil plaan paigas – me suundusime Haapsallu! Ma polnudki kunagi talvises Haapsalus käinud, kallima jaoks oli see esimene kord üldse Haapsallu minna. Kui Lõuna-Eestis oli siis veel täielik lumeparadiis, siis Lääne-Eestis oli pigem täielik sügis. Pakkisime oma asjad Liisu Külalistemajas lahti (mis oli täiega äge koht! nad on suht hiljuti avanud ka, aga mulle väga meeldis) ja käisime natuke Haapsalu peal ringi. Kuigi ilm oli kole ja lõpuks hakkas vihma täiega sadama, siis meil oli ikkagi lõbus. Jama oli muidugi see, et kuna tegemist oli 25.detsembriga, siis olid paljud söögikohad kinni, aga mõned olid siiski õnneks lahti. Näiteks restoran Soffa oli lahti, kus olid väga maitsvad toidud! Pärast seda söömingut me hakkasime veel rohkem Haapsalus ringi kondama (Haapsalu linnuses ja promenaadil, kus kallim varem kunagi käinud polnud) ja lõpuks olimegi läbimärjad, sest vihma täiega kallas, aga saime ennast üles soojendada Talumehe kõrtsis 🙂 Sealt suundusime juba taksoga külalistemajja, sest ei tahtnud enam märjana ringi hulkuda.

Teisipäeval jätsime armsa Haapsaluga hüvasti ning suundusime Pärnusse. Seal ööbisime Muuli Hostelis, mis polnud küll nii hubane kui Liisu Külalistemaja, aga seal oli vannituba ka megasoe (Liisu Külalistemajas oli vannituba suht jahe) 😀 Ja mulle on alati meeldinud soojad vannitoad. Seal sai toatemperatuuri veel eriti soojaks panna ja ka see meeldib mulle 😀 Meil oli seal selline katuseaknaga tuba, mis oli ka väga okei 🙂

Pärnus oli ka kohutav ilm, täielik vihmasadu. Käisime niisama vanalinnas ringi ning Peetri Pizzas söömas. Kolmapäeval läks meil check-out veits üle, sest me olime aeglased – nii et koristaja tuli juba jalaga uksest sisse 😀 Siis läks küll kiireks 😀

Pärast Pärnut tegime Tartu Mäkis korra peatuse, ma polnudki varem Lõunakeskuse mäkis käinud. Seal olid meeletud järjekorrad! Ma ei teadnudki, et seal selline numbriga süsteem on, et tellid oma asjad ära ning siis teisest kohas saad numbri alusel asjad kätte. Pidime vähemalt 45 minutit ootama. Ja ma pole selliste järjekordade puhul eriti kannatlik inimene 😀

Üleeile käisime Otepääl söömas, eile käisime Tartus, kus kallim nägi mu ühte parimat sõbrannat ja tema elukaaslast, keda ta veel näinud polnud. Homme päeval oleme ka jälle Tartus, sest saame blogilugeja ja tema kallimaga kokku. Uue aasta võtame ilmselt Põlvas vastu, aga 1.jaanuaril lähen ma Tartusse tagasi, sest 2.jaanuaril tuleb juba tööle minna. Kuna mu kallimal on jõulupuhkus 8.jaanuarini, siis ta tuleb Tartusse selleks ajaks, kui mina pean juba tööl olema, aga tema veel ei pea. Tahaks ka 8-ndani puhata 😀

Et väga tore ja tegus nädal on olnud. Ja me polnudki ju varem saanud niimoodi nädal aega järjest koos olla, mis on kõik väga ilus aeg olnud! 🙂 Hetkel olengi Põlvas ja leidsin lõpuks selle aja, et mõned read ka kirja panna, sest kogu aeg on midagi toimunud – pole lihtsalt aega olnud 🙂 Eile olime ka natuke aega kallima vanematekodus, mängisime ta 11-aastase vennaga kaarte (kallimal on kaks venda: üks on 28-aastane nagu minagi, teine on 11-aastane alles. Kallim ise on 29, saab augustis 30, aga näeb välja noorem – ma arvasin alguses ta pilte vaadates, et ta on maksimaalselt 25 :D).

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, vaatasin uuesti selle eesti filmi „Teesklejad“ ära. Ma kunagi kirjutasin ka sellest. Kui veel 1,5 aastat tagasi olin ma sellest suht vaimustuses, siis nüüd tekitas see minus pigem sellise imeliku reaktsiooni. Et enam ei tundunud see üldse nii hea film olevat. Või ongi asi pigem selles, et ma olin seda juba varem näinud? Vot ei teagi. Mis teie sellest filmist üldse arvate?

Praegu enam pikemalt kirjutada ei jaksa, aga millalgi teen ehk mingi kokkuvõtva postituse 2017.aasta kohta. Mul on alati kombeks olnud selliseid kokkuvõtvaid postitusi teha. 2017 on minu jaoks kokkuvõttes väga hea aasta olnud – palju parem kui 2016! 🙂 Seda nii isiklikus elus kui ka töö mõttes.

Head vana-aasta lõppu ja kohtume uuesti juba aastal 2018! 🙂