Milliste blogide poolt mina hääletasin Blogiauhindade jagamisel? / Vanaema tunne Põlva ööklubis Kino, kus 5miinust esines

Alates tänasest saab siis oma lemmikblogide poolt hääletada. Ma sel aastal enda blogi kirja ei pannud, sest ma tundsin, et ei viitsi enam ise osaleda. Kuid hääled andsin oma lemmikutele küll! Pean küll nentima, et enamus blogisid olid minu jaoks täiesti tundmatud – seega hääletasin vaid nendes valdkondades, kus ma kedagi teadsin. Ning see variant oli küll väga hea, et sai e-mailile tellida oma vastused, kelle poolt hääletasid, sest muidu ehk poleks meeldegi jäänud.

Alustame siis algusest. Arvamusblogides hääletasin ma Eveliisi poolt. Selleks oli kaks põhjust – esimene neist oli see, et ülejäänud blogid olid minu jaoks suht tundmatud. Teine põhjus oli see, et kuigi ma olen oma blogis mitmeid kordi minevikus Eveliisi kritiseerinud, siis mulle üldiselt ta blogi ikkagi meeldib, sest ma loen seda. Ja kui nüüd tagasi vaadata nendele teda kritiseerivatele postitustele, siis ma enam ehk neid päris niimoodi ei kirjutaks. Ma olen suht kindel, et Eveliis paneb sel aastal selle kategooria kinni, sest need teised blogid pole seal kategoorias üldse nii tuntud.

Elu välismaal blogis hääletasin ma Liina reisiblogi poolt. Pole vist raske arvata, miks ma seda tegin? Sest Mehhikol on alati mu südames kindel koht ja nii äge on Liina kogemustest vabatahtlikuna Mehhikos lugeda. Liina on üldse väga palju reisinud, vist oli kuskil 70 riiki? Isegi Põhja-Koreas on ta käinud. Ta on üldse oma reisimistest alati blogi pidanud ja kuna ta on Õhtulehe ajakirjanik, siis palju on avaldatud ka seal. Seega tuult ikka tiibadesse, Liina!

Elulistes blogides sai minu hääle Merje. Ega mul seal palju valida polnud, sest sealt nimekirjast loen ma ainult teda, Jane ja Kaid pidevalt. Ma olin tegelikult üldse üllatunud, et Merje osales, sest viimased aastad pole ta seda teinud. Ma usun, et minu eelpool nimetatud blogid on nagunii esikolmikus, sest need on kõige tuntumad ja ilmselt Merje paneb selle kinni. Merje blogi püsilugeja olen ma olnud juba sellest ajast, kui tal veel täiesti teine blogi oli ning kui ta 16-aastane oli – seega tundus loogiline tema poolt hääletada, kui ta nüüd jälle osaleb. Mulle on alati Merje kirjutamisstiil meeldinud.

Harivates blogides hääletasin Ritsiku poolt. Ma küll ei ole päris püsilugeja, aga kui ma olen juhtunud Ritsikut lugema, siis on tal alati väga head teemad olnud. Kunagi ehk hakkan püsilugejaks ka 🙂 Kuna ma loen nii mitmeid blogisid, siis kuskilt tuleb lihtsalt piir tõmmata.

Kultuuriblogides hääletasin ma Manjana poolt. Manjana blogi on mulle alati meeldinud, ta kirjutab nii ägedalt erinevatest asjadest. Kusjuures kunagi ma ei olnud püsilugeja, aga millalgi hakkas ta blogi mulle nii palju meeldima, et hakkasingi kogu aeg lugema.

Eriauhinna kategoorias “Blogi tegu 2018” andsin hääle Mallukale. Ei ole ühtegi teist blogijat, kes oleks nii palju heategevusse panustanud kui tema, seega ta kindlasti väärib seda tiitlit.

Kelle poolt teie hääletasite? Kas kavatsete blogiauhindade jagamisele ka kohale minna? Ma ilmselt kohale ei lähe sel aastal, aga mul on hea meel, et vähemalt mõned blogid, keda ma loen, olid selles nimekirjas esindatud. Küll aga on tõsiasi see, et mida aeg edasi, seda tundmatumad nimed seal kandideerivad, sest paljud blogid, mida mina loen ja mis mulle meeldivad, lihtsalt ei osale sellel üritusel.

Aga kui nüüd muude teemade juurde minna, siis eile käisime kallimaga ta sõbra sünnipäeval. Meie liitusime seltskonnaga juba Põlva ainukeses ööklubis Kino, kus esines 5miinust. Jõudsime ukse juurde, kui nägime meie seltskonna naisi, kes mulle ütlesid, et mina oleksin ju võinud sünnale ikka varem minna, sest mina ei olnud ju õhtul tööl (see algas juba kell 20.00 sünnipäevalapse korteris). Ma siis ütlesin, et ma ei hakanud minema, sest nad on ikkagi mu kallima sõbrad rohkem. Siis seesama naine ütles, et varsti kolin nagunii Põlvasse ära, millepeale mu kallim ütles, et jah, me oleme seda juba ka arutanud 🙂 Nii armas. See naine kusjuures elas varem ise Ida-Virumaal, aga kui tutvus oma kallimaga, siis mõne aja pärast kolis Põlvamaale (elab seal samas külas ja samas trepikojas, kus minu kallima vanemad elavad).

Ma olen varem Kinos kaks korda käinud ja poleks iial uskunud, et seal võib nii palju rahvast olla! Kuid tundub, et 5miinust läheb inimestele peale. Ma panin lausa pikkade varrukatega kleidi, sest eeldasin, et ma nagunii suurt ei tantsi, kuna muusika pole päris minu teema. Kuid enne 5miinuse tulekut tuli igasugust muud muusikat – seega siis tantsisin küll niimoodi, et higi voolas 😀 Kallim oli kaine autojuht, seega tal oli vist natuke omapärane nii purjus inimeste seltskonnas olla (ma ise jäin ka veidike vindiseks, jõin küll ainult kolm pokaali šampust ja ühe õlle, aga mul hakkab kergelt pähe), aga talle meeldib tihti seltskonnas kaine olla.

Klubis sees saime sünnipäevalast ka õnnitleda ja kuna meie seltskonnal oli laud kinni pandud, siis sai seal istutud. Mina käisin ka allkorrusel päris palju tantsimas, nägin meie tantsuringis ühte naist, keda ma varem polnud näinud, hakkasin temaga vestlema ja tuli välja, et ta hoopiski ei teadnud kedagi meie seltskonnast, ta teadis ühte naist, kes enne oli meie ringis tantsinud, aga too oli kuhugi kadunud 😀

Igal juhul oli Kinos megalt rahvast, Nancy ja Merca ajal polnud veeranditki sellest. Paljud tundusid üldse alaealised, sest 5miinus meeldib noortele. Kui 5miinus siis lõpuks lavale tuli, läks pidu igavaks. Ma teadsin sealt seda artistinimega Põhja-Koread, kes “Legendide lahingus” mentorina üles astub. No olin teda siis telekas varem näinud, aga teised olid minu jaoks täiesti tundmatud. Ning laulud olid kohutavad! Sellist muusikat annaks ka stiiliselt teha – nagu Reket teeb, aga 5miinus kuidagi ropendab liiga palju.

Vaatasime kallimaga umbes 15 minutit 5miinuse esinemist teiselt korruselt ja siis jätsime seltskonnaga hüvasti ning suundusime koju ära (tulime autoga, sest kallim oli kaine autojuht, nagu ma juba mainisin). Magama saime öösel umbes kell 02.30. Aga seal peol tundsin end tõesti lausa vanaemana, sest nii paljud meganoored inimesed tantsisid kõrval. Oleks retromuusika olnud, siis oleks hoopis parem olnud! Ma üldse hakkan vaikselt klubide jaoks vanaks jääma, sest seda lärmi on liiga palju, inimesed trügivad ja nügivad kogu aeg jne. Ja kui muusika pole ka üldse teps minu maitsele vastav, siis ei viitsi üldse seal passida. Korra paari kuu jooksul võib klubis käia, rohkem küll ei jaksa… Ometi olid 18-aastaselt ajad, kus igal nädalavahetusel sai kaks korda Club Tallinnas käidud (lühend oli veel CT). Aga noh, nüüd ma olen 10 aastat vanem ka ning sellised asjad enam eriti ei tõmba, sest uni tuleb varakult peale.

Mida teie volbriööl ka tegite? 🙂 Ja kas klubides käimine pakub veel pinget või enam samuti mitte?

Nädalavahetus Põlvas ja Valgas / Ööklubis Kino retromuusika ja Nancy esinemine/ Käisin esimest korda elus kulme ja ripsmeid keemiliselt värvimas/ Ülihea muusikal “The Greatest Showman”

Pole jälle üpris kaua kirjutanud. Ma pikalt jahuma ei hakka, et aega pole või pole viitsinud, sest noh – see on alati ju suht klassika, mida öeldakse. Ma selle jätan hetkel vahele.

Alustan hoopiski sellest, et jõudsin just koju, kallim tõi mu Põlvast Tartusse ära. Käisime jälle saunas enne seda, juba pea iga pühapäevane traditsioon. Kui ma muidu kogusin suht julgust, et kuuma sauna minna (sest mulle pole kunagi saun väga südamelähedane olnud), siis nüüd mulle isegi meeldib. Just pärast sauna on nii hea tunne, täiega energiat täis tunne. Kallim ütles ka, et varsti nõuad ise juba saunas käimist 😀

Nädalavahetus oli tore – reedel oli kõigepealt ühe kallima sõbra juures istumine. Pärast seadsime Põlva ööklubisse Kino sammud, kus esines Nancy. Ma olen seal juba ühe korra käinud, kuu aega tagasi, kui sama seltskonnaga Mercat kuulamas käisime. Kuna enne Nancyt oli täiega hea retromuusika, siis mina teisel korrusel lauas ei istunudki, kus meie seltskond oli (enamus tulid alla tantsima Nancy esinemise ajaks). Mis mulle mu kallima juures ka meeldib, on näiteks see, et ta tuleb alati tantsima, et ei vaja selleks absoluutselt alkoholi nagu paljud teised mehed ehk (kui siiski tulevad). Ja ta oli täiesti kaine kogu õhtu jooksul, sest olime autoga (ta ise tahtis niimoodi, muidu oleks võinud ka taksoga minna, aga siis sai ta teistele minnes ja ka tulles kaineks autojuhiks olla). Ja siis tihti oligi niimoodi, et tantsisime sellises seltskonnas, et naised ja mu kallim, sest ükski teine mees ei tulnud enne Nancy esinemist esimesele korrusele tantsima (ja kahekesi tantsisime ka muidugi) 😀 Vahepeal käis mu kallim ka korraks istumas, aga ma ei läinud, sest kui 90-ndad tulevad, siis mina panen kas või üksi tantsu, sest see on nii hea muusika minu jaoks. Ja seda olenemata sellest, kas ma olen purjus või kaine. Mul on sellistes olukordades lausa tunne, et ma langen mingisse oma maailma, sest ma naeratan nagu mingi laps kommipoes, kes just maailma parimat maiust osta saab 😀 Sama lugu on peaaegu igasuguse hispaaniakeelse muusikaga. Ma kartsin, et laupäevaks pole mul häält ollagi, aga sel korral läks õnneks – hääl ei läinudki ära mu meeliülendavast lauludele kaasa karjumisest 😀

Nancy iseenesest oli tore, see naine näeb oma vanuse kohta ikka täiega hea välja 🙂 Siis tuli juba enamus seltskonnast tantsima ka. Vast mingi tunnike esines, pärast seda me läksimegi ära. Enamus jäid veel edasi pidutsema.

Laupäeval magasime suht kaua ja siis suundusime Valka, kus sõitsime niisama ringi, lisaks jalutasime ka. Näitasin kallimale ka seda kortermaja, kus kunagi mu vanaema elas. Selle ühetoalise korteri me müüsime pärast vanaema surma maha (sügisel 2014), sest mitte keegi meist ei oleks tahtnud sinna elama minna. Valgaga seoses on mul alati vastakad tunded – ühtpidi meenuvad mulle need nostalgilised vaheajad vanaema juures ja tema imemaitsevad pannkoogid(ja ka kõik muud söögid, mida ta valmistas!) ning tema imeilusad tikitud vaibad ja padjad ning kootud villased sokid-kindad-kampsunid jne, teistpidi meenub mulle see autoritaarne kord, mis tema juures alati oli. Ja muidugi see, kuidas ta mu ema alati halvustas, kuigi ei taibanud üldse seda, et mu isal oli kõvasti rohkem süüd selles, et me nii vaesed tol ajal olime (sest isa jõi palju oma palgast maha, kui ma väike olin). Aga nagu öeldakse – eks veri on ikka paksem kui vesi ja oma last näedki vbl teises valguses kui oma miniat (mitte et ma üldse sellist käitumist heaks kiidaks!). Mäletan neid suvesid, kus mind saadeti mitmeks nädalaks vanemate õdedega Valka, aga vanemad tulid alles hiljem järele (siis kui neil puhkus algus, mis kestis ju paar nädalat, aga minul ja õdedel oli terve suvi koolist vaba). Ja siis alati see, kuidas ma ootasin nii suure õhinaga, millal see rong tuleb, kus mu ema lõpuks ka Valka tuleb!

Kui mu vanaema ja ema olid ühes ruumis (jah, sellest ühest toast sai  magala, kui me kogu perekonnaga seal ööbisime!), siis nad ei öelnud ühtegi halba sõna teineteise kohta, aga kui mu ema oli eemal, siis vanaema alati kritiseeris teda. Kusjuures vastupidi ma ei mäleta, et oleks olnud, sest ju mu ema mõistis paremini, et laste kuuldes ei peaks küll selliseid asju rääkima. Mu vanaema oli elav näide sellisest inimesest, kelleks mina ei taha saada. Selliseks vanaemaks ja ka emaks, nagu ta mu isale oli. Mu vanem õde oli alati ta lemmik, sest temal oli suht varakult juba elu päris paigas (16-aastaselt leidis ta endale kallima, kellega oli üheksa aastat koos, siis nad läksid lahku ja mu õde abiellus aasta hiljem teise mehega, kellega tal nüüd kaks last on ja kellega ta siiani koos on). Kuna mina olin tol ajal veel laps, siis minust oli vanaemal suht kama, aga mu keskmine õde ei kuulunud ta lemmikute hulka, sest ta meenutas välimuselt ja hääle poolest kõige enam mu ema. Pealegi ei läinud mu keskmisel õel suhtevallas nii edukalt kui mu vanemal õel. Kui inetu võib olla ühe vanaema teguviis, kes niimoodi lapselapsi eelistab ja veel hullem – seda välja ka näitab, et keegi ta suur lemmik on? Mina ei kujutaks ette, et minul on lapsed või lapselapsed ja ma eelistan üht alati teistele. Jah, ilmselt võib olla mingeid markantseid näiteid, kus üks pereliige on mingi hull kriminaal, siis jah võib sellest eelistamisest ehk aru saada, aga tavaolukorras küll mitte. Kuna mu isa oli üksiklaps, siis seal ta ei saanud kedagi eelistada (kuigi mu isal oleks ka endast kolm aastat vanem õde olnud, aga ta suri juba üheksakuuselt). Just oma vanaema tõttu on mul hea näide olemas, milliseks emaks ega vanaemaks mina saada ei tahaks.

Vot ehk selle tõttu polegi ma kunagi suur Valga fänn olnud ja ma ei ole seda linna ka muidu teab mis armsaks kohaks pidanud, aga vahel võib ikka käia. Elada ma seal ei tahaks.

Eelmisel nädalavahetusel käisime kallimaga Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos. Teate, ma polnud seal varem kordagi käinud, aga see oli elamus omaette! Need mugavad toolid, mis on ainult kahele inimesele mõeldud! Ma avastasin enda jaoks täiesti uuesti mugava elamuse, millest ma varem küll kuulnud olin, aga ise proovinud polnud. Me käisime sellist filmi vaatamas nagu The Greatest Showman, mis oli megahea! Ma üldiselt pole suur muusikalifänn, aga no need laulud ning tantsud olid superhead! Lugu ise oli ka täiega huvitav – seega kindlasti soovitan. Pärast filmi vaatamist lugesin filmi kohta seda artiklit, mis tegi selle filmi minu jaoks veelgi paremaks 🙂 Ja teinekordki sean sammud just Apollo kinno, sest nii mugavad istmed ju 🙂

Teisipäeval kasutasin ära ka oma Dorpat Spa (nüüd vist juba Dorpat Tervis, sest nad vahepeal kolisid ja muutsid nime ka – mina käisin juba uues kohas) kinkekaardi, mille ma töölt jõuludeks sain. Lasin endale kaks asja teha – näohoolduse nimega Roosiõie värskus ning uskuge või mitte – ma lasin esimest korda elus kulme ning ripsmeid keemiliselt värvida (ning kulme korrigeerida ka)! Mina, kes ma meigin end üliharva, jäin selle tulemusega vägagi rahule, sest nüüd on mul tumedamad kulmud, mis jätavad kogu aeg mulje, et mingi õhkõrn meik on näos. Ripsmetest ehk nii suurt aru ei saa, sest nad on mul nagunii suht nirud, aga natuke tihedamad tunduvad nad küll (pikemaks see neid ju ei tee). Kuid jah – hakkan vist nüüd iga kuu käima, sest mulle meeldis tulemus 🙂 Ja pole üldse kallis lõbu ka, mida kord kuus välja käia –  19 eurot kulmude ja ripsmete eest kokku. Nüüd pidin ma ainult 8 eurot kolme  asja eest juurde maksma, sest kinkekaart hõlmas muu summa, aga igakuiselt ma vist näohooldusi tegema ei hakka 😀 Aga ripsmeid ja kulme ehk küll 🙂 Lisan postituse lõppu mõned pildid ka, kuigi nendest vist nii palju aru ei saa. Ma olen vist maamunal ainuke 28-aastane naine, kes polnud iial kulme ega ripsmeid keemiliselt värvida lasknud ega kulme korrigeerida? Või on mõni veel sama maalt ja hobusega nagu mina? Andke märku palun, kui on 😀

Tantsimas olen siin ikka käinud, kaks nädalat tagasi oli õpetajaks üks naine, kes näitas, kuidas salsas ja bachatas peaks kätehoid olema jne. Ma olen selles mõttes ikka suht vedel sült 😀 Nüüd kolmapäeval oli üle pika aja salsa, mida ma viimati tantsisin megaammu (sest vahepeal olid siin pühad ja enne seda jäi mitu korda trenn ära ka, sest küll pidi õpetaja mingeid jõulupeo asju ajama, küll pidin mina kontori jõulupeo asju ajama jne). Ja kui ma pikalt pole tantsinud, siis alguses on suht keeruline jälle hoogu sisse saada. Aga noh, vaikselt ikka tuleb 🙂

Täna just kallim mainis, et meil on väike tähtpäev – sest kolm kuud tagasi saime esimest korda kokku. Tegelikult kuupäeva mõttes küll alles homme (22.oktoober saime esimest korda kokku), aga just 12. nädalat tagasi pühapäeval nägime esimest korda. Mulle tundub vahel, et nagu pool aastat oleks sellest kõigest juba möödas.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel lisada, et kui näohooldust saamas käisin, siis kosmeetik küsis, et ega ma ilmselt üle 22 pole 😀 Ma ütlesin, et võiksin muidugi mitte olla, aga tegelikult olen juba 28. Ta siis ütleski, et ei paistnud, et oleksin, aga kui olen, siis võib mingit silmaümbruskreemi vms ka panna, mida alla 22-aastastele ei lisata. Mida vanemaks naine saab, seda rohkem ta soovib ju, et teda nooremaks peetakse 😀

Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingeid pilte – ja esimest korda panen siia blogisse fotosid ka koos kallimaga 🙂

Novembris 2017 Provintsi kohvikus Räpinas 🙂

Novembris kallima soolaleivapeol Põlvas 🙂

25.detsember 2017 Haapsalu restoranis nimega Villa & Restoran Soffa

Eelmisel nädalavahetusel, veits habetunud kallim. Nüüd ajas jälle habeme ära 🙂

Teisipäeval pärast ripsmeid ja kulme tehtud pilt kodus. Küll mustvalge, aga peaks aru saama küll, et veits teistmoodi on kulmud 🙂 Eriti võrreldes eelmise pildiga, kus ma veel kulme korrigeerimas ei olnud käinud.

Üleeile Valgas söömas. Siit ehk saab paremini aru, et kulmud tumedamad 🙂 Ripsmeid nii palju pildilt näha pole, aga muidu reaalses elus natuke märkab ikka erinevust.

Laupäeva õhtul Valgas.