Lugu sellest, kuidas ma kizombas nutma hakkasin…

Jah, pealkiri ütleb juba kõik ära… Täna andis mulle ühe osa tantsutunnist teine õpetaja ja lugu sellest, kuidas tema õpetamise stiil mulle ikka üldse ei sobinud, tuleb kohe varsti. Kuid eellooks räägin ma natuke, milline inimene ma teatud olukordades olen.

Ma olen alati olnud selline inimene, kellele karmid ja otsekohesed õpsid sobivad ainult siis, kui ma olen neis asjades üle keskmise parem või hea. Näiteks gümnaasiumis oli mu eesti keele õpetaja vägagi karm ja kui paljud ei tahtnud üldse tema tundides käia, siis minul sellist asja ei olnud, sest mul oli eesti keel neli. Jah, neli, sest meil oli ainult üks inimene, kes suutis selle õpetajaga eesti keele viie saada, enamik said hoopis kolme, mõned lausa kahe. Seega olin ma keskmisest parem ja mu kirjandeid loeti päris tihti ette jne. Kirjutasin mõned korrad isegi klassivenna eest kirjandeid ja kui ta tavaliselt sai need kahed, siis nendel kordadel sai ta nelja. Õpetaja veel kirjutas kommentaari, et jätka samas vaimus. Meil viit kirjandi eest ei saanud väga keegi, seega oli neli ülihea hinne. Kümnendas klassis kirjutasin ma oma tolleaegse kallima Esimese eest mitu kodukirjandit ära, mis ta viied sai (oli klassi parim nendel puhkudel). Eks ma muidugi kurvastasin, et oma õpsiga oli mul eesti keel neli, aga samas olin õnnelik, et vähemalt kellegi teise arvates olid need viit väärt 😀 Kahjuks ei saanud ma Esimese eest hiljem enam kirjandeid ära teha, sest koolis olles ei tulnud tal nende kirjutamine nii hästi välja… Lõpuks hakkas ta õpetaja kahtlustama, et midagi on valesti, sest tase oli väga erinev. Seega pidi Esimene ikkagi ise hakkama saama, sest tase pidi ühtlasem olema. Ja kuna mina ei tahtnud nimelt halvemini kirjutama hakata, siis pidi Esimene ise oma asjadega hakkama saama. Sai ka, mitte enam küll nii hästi, aga rahuldavalt ikka.

Kui eesti keel on mul alati normaalselt läinud, siis matemaatikaga on hoopis teine lugu. Meil oli 10-11 klassis üks väga karm õps, kellega mul oli matemaatika puhas kaks. Pärast 10.klassi jäin suvetööle, mille ma küll suure surmaga ära tegin (järelaitamistunde andis mulle teine õpetaja, mu oma õps ütles, et ta närv ei peaks vastu, kui ta peaks mulle neid andma).11.klassi suutsin kuidagi ilma suvetööta läbi vedada, tegin palju töid järele jne, igal juhul pääsesin lõpuklassi edasi. 12.klassis tuli meile uus õpetaja. Ta oli palju leebem kui eelmine! Ja kuigi matemaatikast ei saanud kunagi ainet, mis mulle mingitki moodi meeldiks, sain ma ühe töö enda ajuga isegi viie! Kokku oleks ehk tolle kursuse neljagi saanud, sest esimese kontrolltöö sain viie, teise nelja ja viimase kontrolltöö kahe, mida ma ei viitsinud enam parandama hakata. Kokku tuli seega ikkagi kolm, aga mitte enam nii nõrk kolm. Võib-olla  olid lihtsalt statistika ja tõenäosus need teemad, mis meeldisid mulle rohkem kui geomeetria (see viimane oli õudusunenägu!). Igal juhul selle õpsiga sain ma matemaatika alati sellise küllaltki keskmise kolme, sest numbrid pole kunagi minu teema olnud… Aga alates sellest ajast on kordunud üks kindel muster – kui ma olen mingis asjas nagunii üle keskmise, siis mulle sobib ka karmim õpetaja. Kui ma ei ole üle keskmise (veel), siis selline karmim õpetamisstiil ei ole minu jaoks.

Kui ma kunagi bailatinos käisin (Ladina-Ameerika tantsud, aga üksinda tantsides, sellises aeroobses stiilis – käisin rühmatrennis), siis ma olin oma õpetajatega (meil oli neid kaks, andsid vaheldumisi tunde) juba nii harjunud, et kui meil üks kord külalisõpetaja Tallinnast kohale tuli, keda paljud täiega kiitsid, sain ma ausõna šoki! Olin tema kohta kuulnud, et ta on väga karm, aga ülihea õpetaja. Aga kuna ma ei ole selline inimene, kes tantsimises kõike kohe lennult selgeks saaks, siis selline õpetamine ei ole päris minu jaoks. Nimelt oli see külalisõps tegelikult üldse edasijõudnute õpetaja ning ta eeldas, et ka meie suudame suhteliselt kiiresti õppida. Mõned ehk suutsidki – mina nende hulka ei kuulunud. Ja tal oli üks omapärane viis neid naisi õpetada (meil olid trennis kõik naised), kellel sassi läks – ta nimelt kutsus selle inimese ette, küsis ta nime – ja hakkas siis teiste ees näitama, mida kõik see inimene valesti tegi! Ja enne ei saanud ta esireast ära minna, kui sai asjad enam-vähem selgeks. Võite mitu korda arvata, kas minule selline häbipostis õpetamine sobib? Ei! Olgu, tegelikult see kindlasti ei olnud niimoodi mõeldud, aga mina lootsin kogu selle tunni, et mind jumala eest ei märgata, peitsin end viimasesse ritta ära ja üritasin suuri vigu mitte teha, et ei peaks seda häbiposti läbi elama. Õnneks mind sinna ette ei kutsutudki, aga pärast seda ma lootsin, et see “ülihea” külalisõpetaja ei tule meile enam tundi andma. Ma ei kahtlegi, et niimoodi võib päris kiiresti asjad selgeks saada, aga kõigile inimestele selline õpetamine ei sobi. Vähemalt mitte algtasemel, mina olen üks neist.

Kui ma täna tantsutrenni kohale jõudsin, siis ütles mu oma õpetaja, et esimese pool tundi annab mulle kizombat üks teine mees, et hiljem jätkan oma õpsiga (üks klass ongi tund aega). Ja kui alguses olin ma väga õhinal, sest ikka on tore ju erinevate õpsidega tantsida, siis see õhin rauges ruttu maha, kui ma sain aru, et tegemist on just sellise stiili õpsiga, nagu ma ennist bailatino puhul kirjeldasin. Ka see õpetaja polnud eestlane (mitte et sel väga vahet oleks), aga temaga suhtlesime küll eesti keeles, sest ta oskas seda paremini kui oma enda õps, kellega me inglise keeles räägime. See enne mainitud kuri bailatino külalisõpetaja oli küll eestlane.

Kui mu oma õpetaja on juba harjunud, et ma olengi sellise aeglasema minekuga, siis see õps seda ei teadnud. Ja kuna ma olin ainult ühe tunni kizombat õppinud (eelmisel korral), siis ma olin ülikoba. Kui mu oma õpetaja suudab mind küll tantsima panna, siis ma kujutan ette, et selle õpsi jaoks oli see pool tundi üks raskemaid, sest ta mõtles, et miks ma nii koba olen. Mida enam minutid edasi läksid, seda rohkem ma tajusin selle õpetaja peaaegu endast välja minemist, mis muidugi jäi tulemata, sest ta on siiski õpetaja (aga tajuda sai seda ikka). Aga mina ei saa nii õppida, kui õpetaja ei suuda normaalselt õpetada! Võib-olla normaalselt ei ole isegi õige sõna, aga sellistel puhkudel vajan mina seda leebemat õpetamisvõimet, mis mu enda õpetajal on olemas, temal aga ei olnud (vähemalt minu puhul küll mitte). Tundsin, kuidas ma hakkan kohe nutma, sest ma ei suutnud selle pingega hakkama saada, mida see õps oma käitumisega mulle edasi andis (hoidsin vägisi pisaraid tagasi). Tantsimise puhul pead sa ju partnerit täiega usaldama ja kui mul isegi enda õpsi puhul võttis see täiega aega, et end vabaks lasta, siis kujutage nüüd ette olukorra puhul, kus sa tantsid kellegagi esimest korda, aga kõik on nii valesti… Ja siis ta veel sada korda mainib sulle, et kõik ongi valesti, et miks sa seda ei tee ja miks sa toda ei tee, et miks sa nii pinges oled, et pead end lõdvaks laskma, partnerit usaldama jne. Mida ma kõike teoreetiliselt tean ju ise ka, aga ma ei saa seda teha, kui mulle ei sobi see õpetamisstiil. Mis ei tähenda sugugi seda, et kõigile see ei sobi või et see õpetaja oleks halb, aga minu jaoks pole see õige lähenemine. Lihtsalt ei ole. Vähemalt mitte asja puhul, mida ma nagunii veel eriti ei oska.

Muidugi olin ma ise ka loll, et ma midagi ei vastu ei öelnud, aga ma raudselt oleks siis tema ees pillima hakanud, mida ma teha ei tahtnud. Kui see pool tundi lõpuks läbi sai ja mu oma õps tundi andma tuli, siis ma tundsin, kuidas mu pisarad vaikselt voolama hakkavad. Kuna ma vihkan teiste inimeste ees nutmist (kui see just Härra, mu perekond või sõbrannad pole), siis ma ütlesin, et lähen korraks WC-sse. Kogusin end seal 10 minutit ja tulin tagasi, näost ilmselt punane kui vähk, sest minuga juhtub pärast nutmist alati niimoodi. Mu oma õpetaja sai kindlasti aru, et midagi on valesti, aga ta ei hakanud küsima – jumal tänatud selle eest. Kõige enam siin elus vihkan ma seletamist teistele inimestele, miks ma nutsin (jällegi – kui tegemist pole minu jaoks väga lähedaste inimestega). Oma õpsiga suutsin ma ülejäänud pool tundi küll kizombat tantsida, aga mõru maik jäi sellest eelnevast küll külge. Õpetaja mainis tunni lõpus, et ehk järgmisel korral tantsime siis midagi muud. Ehk tõesti – kuigi kizomba vastu pole mul isiklikult midagi, siis mõneks ajaks tahan vist natuke teiste tantsudega tegemist teha.

Nagu ma ennist ka ütlesin, siis ma ei arva, et see asendusõps oleks halb õpetaja. Mõnedele kindlasti sobib selline õpetamine. Ta tantsis ülihästi ja iseenesest seletas ka okeilt, aga kuna ma ei saanud kohe pihta, siis oli kogu aeg tunda seda, et ta hakkab varsti kannatust kaotama. Ja kuna mina maksan selle teenuse eest, siis ma ei taha, et minu õpetaja selline oleks. Ma võingi aeglane olla, mul pole kuhugi kiiret, et ma pean mingiks kindlaks tähtajaks midagi selgeks saama. Õnneks ta enam mulle ilmselt tundi andma ei tule, sest mulle meeldib mu oma õpetaja rohkem. Mulle meeldib rohkem see leebem stiil, mis minu õpetajal olemas on, aga temal puudus. Võib-olla on asi ka selles, et kui ta oleks algusest peale mu õps olnud, siis ta teaks, milline õpetamine mulle rohkem sobib jne. Aga kuna ta ei teadnud sellest midagi, siis õpetas ta niimoodi, nagu ta ehk harjunud on vms. Minule selline stiil ei sobi.

Vot sellised lood siis. Tantsimist ma selle tänase ebameeldiva kogemuse pärast ei hülga, sest alati ei saagi kõik meeldida. Oma õpetajaga ei ole mul kunagi sellist nõmedat tunnet tekkinud nagu täna, sest tema õpetamine mulle meeldib.

 

Advertisements

Täna me räägime nutmisest (ehk siis lugu sellest, kui pisarad ei tule…)

Nutmine on selline omapärane asi. Milline naine sellega ometi kokku poleks puutunud (no eks mehed puutuvad ka sellega kokku, aga nemad ju nii väga ei tunnista seda)?

Mina olen selline emotsionaalne inimene ning pisarad tulevad mul kergesti, kui ma olen haiget saanud, kellelegi ise oma lollusest haiget teinud vms. Juba lapsena olin ma üks suur piripill, kuigi siis tegin ma seda tihti sellepärast, et oma vanematele närvidele käia (mõtlen siis seda aega, mida ma ise mäletan – ehk kuskil vanuses 5-12 kindlasti kui mitte rohkem). Kuna ma olin pesamuna ja lasteaias ei käinud (vanaema hoidis, kui vanemad tööl olid), siis teada värk ju, et vanaemad ikka hellitavad kasvatamatud jõnglased ära, mida mina suurel määral ka olin. Kui telekast oma lemmiksarja vaadata ei saanud, siis suur jonn lahti! Kui kindlal kellaajal sööma pidin, siis suur jonn lahti! Ainuke, kes mu jonnituuridega iial kaasa ei läinud, oli mu isa. Ema ja vanaema arvasid, et ärgu ma parem pilligu, sest siis on vähemalt vaikus majas, kui ma jälle midagi tahtsin. Need tahtmised olid alati seotud selliste lihtsade asjadega, sest materiaalselt pole ma kunagi midagi nõudnud, kuna ega rahadega kiita ei olnud. Võinoh, eks ma ikka nõudsin, aga seda ei saanud ja kogu lugu.

Et selles mõttes olin ma väiksena üks paras manipulaator. Ja ma teadsin täpselt, et vanaema ja ema puhul saan ma seda rohkem olla kui isa puhul. Ma lihtsalt nutsin kiusu pärast, mul oli tihti suva sellest saatest/sarjast, mis telekast jooksis, aga kuna ma nii pidin oma tahtmise saama, siis sellepärast ma töinasingi. Muidugi nüüd on jube mõelda, et ma käitusin niimoodi kuskil 12-aataselt ka – siis tegin ma seda emaga (vanaema suri, kui ma olin kaheksa-aastane).

Õnneks mingil ajal tuli mõistus rohkem koju, kuigi suur vinguja olin ma edasi, lihtsalt enam ei valanud pisaraid. Et selles mõttes minuga lihtne ei olnud 😀

Päris kibedaid pisaraid olen ma valanud matemaatika pärast. Jah, just nimelt selle õppeaine pärast, mida ma kooliajal tohutult jälestasin. Ma kartsin, et ma ei tee üheksanda klassi lõpueksamitki ära, aga õnneks siiski tegin. Kuigi nädalavahetusel (eksam oli reedel ja vastused pidime saama esmaspäeval) mulle meenus, et ma panin mingi ülesandega nii puusse, seega olin ma nii masenduses, sest arvasin, et sealt lähevad nüüd kõik punktid ja niimoodi ma läbi kukungi. Ma olin lausa nii masenduses, et mu ema helistas klassijuhatajale (tema oli matemaatikaõps) ja küsis, kas neid tulemusi ei saaks varem teada. Õps kinnitas, et ma saan nagunii läbi. Saingi, sain mingi keskmise kolme, nii et päris napikas ei olnud. Ülereageerija olen ma alati olnud 😀

Gümnaasiumis jäin ma matemaatika pärast suvetööle, mis oli puhtalt mu enda lohakus, sest kes see siis viitsis õigel ajal õppida ja asjad korralikult ära teha. Pealegi olin ma põhikoolis viis aastat oma targa pinginaabri peal liugu lasknud, seega olid mul väga suured lüngad matemaatikas sees – gümnaasiumis vahetasin kooli ning sama asi polnud enam võimalik, sest seal oli karmim õpetaja. Küll ma loopisin seda matemaatikaõpikut vastu seina ja olin kindel, et ma nagunii ei tee ära. Tegin ära. Minu puhul ongi tihti see teema, et ma teeksin vajalikud asjad küll ära, kui ma viitsiksin. Matemaatikaga oli aga see asi, et no nii suured lüngad olid sees, et ma oleksin pidanud nii kaugelt nende likvideerimist alustama – ja kes seda viitsis teha! 11-nda lõpus ma küll suvetööle ei jäänud, aga pidin mingeid asju järele vastama, sain isegi mõned tööd neljad, nii et kõik oli siiski õpitav, kui väga tahta. Kuid ma ei tahtnud mitte kunagi 😀

Kui ma selle suvetöö ära tegin, siis ma nutsin õnnest. Kui ma 11-ndas sellest pääsesin, siis ma nutsin ka õnnest, nii et matemaatika pärast olen ma palju pisaraid valanud 😀

Filmid mind eriti nutma ei pane. Olen küll paar korda elus nutnud nende pärast, kuid siiski mitte eriti palju. Näiteks Mehhikos vaatasime lastega “Rohelist miili” ja kui tavaliselt mind see film nutma ei aja, siis seal ma nutsin sellepärast, et kõik lapsed seda tegid. Kui lastega hüvasti jätsin, siis nutsin ka megapalju, poleks iial uskunud, et nii kurb on lahkuda, sest mäletan ju algust, kui ma sinna projekti juurde jõudsin ja mõtlesin, et kuhu ma end segasin…Nii palju lapsi ning kõik räägivad mingis imelikus hispaania keele slängis, millest ma suurt midagi aru ei saanud (kuigi ma juba siis oskasin natuke hispaania keelt).