Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂

 

Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

Eile oli mul siis see glükoositaluvustest. Läksin hommikul kella 08.00-ks kohale, kokku oli neid naisi seitse, kes seda tegema hakkasid (koos minuga). Kõik kutsuti ükshaaval sisse ja ma olin viimane loomulikult 😀 Kuna ma olen abiellumise puhul nime vahetanud, siis nad tahtsid mingi uue paberi välja trükkida jne – seega see võttis aega.

Esimene mõõtmine toimus siis tühja kõhu peale. Ja selle tulemus öeldi kohe, sest kui veresuhkur on üle 7, siis ei tohigi glükoosijooki üldse juua. Rasedatel võib olla tühja kõhuga maksimaalselt 5.1 veresuhkrunäit, üle selle on juba palju. Minul oli 5.6  – ehk siis ilmselgelt liiga kõrge. Ja kui vähemalt üks tulemus on lubatust kõrgem, siis juba saad diagnoosi kirja. Ja see arst mainis mulle ka, et minuga kindlasti võetakse lähipäevade jooksul ühendust, et siis toitumisnõustaja vms juurde aeg saada. Võib-olla saan glükomeetri, et kodus ise mõõta jne. Ma seda täpselt ei tea, sest keegi pole mulle siiani helistanud, aga kui homseks pole, siis ma helistan ise ja uurin (ja ma ei saa digiloosse sisse, sest mul on vana ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja uue saan alates homsest kätte, riik.ees seda vist ei näe – sinna saab ka läbi panga sisse logida). Sest arst mainis, et see esialgne tulemus saadetakse laborisse, aga eksimisvõimalus on maksimaalselt 0.2  – et isegi sellisel juhul oleks mul liiga üle normi see.

Siis pidi seda rõvedat jooki jooma ning järgmine mõõtmine oli tund aega pärast seda ja viimane siis kaks tundi. Neid tulemusi ma ei tea, aga tund aega pärast seda võib maksimum tulemus olla 10 ja kaks tundi hiljem 8.5. Need pidi saama siis hiljem teada saama. Ootamiste vahepeal sain mingis ruumis mugaval diivanil istuda. Ja vahepeal koridoris olles (siis kui tund täis sai ja pidin järgmisele testile minema) nägin neid paare, kellel pidi eile sünnituse esilekutsumine olema – suur kott kaasas jne. Mind võib sama saatus ees oodata, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumise tõenäosus suurem. No igal juhul – eks näis, aga õhtul ei tohtinud alates kell 20.00 midagi süüa, ma veel kell 21.00 ühe puuvilja sõin. Ja hommikul võis vett ainult suu loputamiseks tarbida, aga ma klaasi jõin. Nüüd muidugi alles lugesin, et vett ka ei tohtinud. Ohjah – aga ma ei usu, et need tulemust nii palju muutsid – ehk siis kõrge oli veresuhkur nagunii. Mu sisetunne tegelikult aimas, et mul raudselt on rasedusdiabeet… Ja see ei valetanud kahjuks. Mõnikord sisetunne lihtsalt ütleb midagi ja enamasti see ei eksi.

Edit: Just seda postitust kirjutades sain kõne ja homme kell 15.00 on grupinõustamine Tartus – õpetatakse glükomeetrit kasutama ja toitumisnõustamine siis ka. Et kõigile neile, kes selle rasedusdiabeedi diagnoosi siis said. Ma alati arvasin, et see on ikka eraviisiline nõustamine, aga nojah – lausa grupi oma. Vot ei teadnudki, et neid niimoodi tehakse. Aga ju siis tehakse. Mulle absoluutselt ei meeldi selliste asjade puhul grupivärgid, aga mis seal ikka – tuleb üle elada. Kindlasti saab palju targemaks ka!

Pärast seda sain siis lõpuks haigla sööklas söömas käia, kell oli siis juba 11.15. Päris karm oli nii kaua ilma söömata olla. Ning hiljem käisin siis pangas ära ja sain oma nime ka muudetud, et dekreediraha saaks siis ikka õigele nimele tulla. Kuna ametlik dekreet algab 08.juunil, siis raamatupidaja saadab andmed edasi (ämmaemand pani juba üles ära need) esmaspäeval ja pärast seda paari päeva jooksul peaks need asjad ka liikuma hakkama.

Kui nüüd teise teema juurde tulla, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud, kui palju ma peaksin oma lapse kohta blogis infot jagama hakkama. No seda, et ma nime kirjalikult ei maini, olen ma juba väga pikalt teadnud. Aga mida teha piltide suhtes? Täiega tahaks ju jagada, aga samas… ma ausõna tahaksin nii 10-15 aastat ajas edasi kerida, et siis teada, mida mu laps sellistest asjadest üldse arvab. Aga seda ei saa kahjuks teha. No Facebookis ma ilmselt jagan, aga seal on mul vähem inimesi jne. Ma ei karda siinkohal just lapse turvalisuse pärast, sest selles mõttes on Eestis ikka asjad kõvasti paremad kui mujal maailmas, aga ma ei näe ju oma lapse iseloomu ette kahjuks. Jah, ma tean, et 10 aasta pärast ilmselt seda blogi siin ei eksisteeri (kuigi – kes teab), aga ikkagi… Kas jagada pilte niimoodi nagu mõned välismaised blogijad teevad, et näost konkreetselt fotosid üles ei pane? Üldse mitte jagada? Jagada? Oeh – nii rasked otsused ikka. Ja ma ei arva sugugi, et mu blogi oleks nüüd nii loetud vms, tegelikult on tegemist küllaltki väikse veebipäevikuga, aga asi on pigem üldises põhimõttes. Mina ja Hendrik oleme täiskasvanud inimesed, meie saame ise otsustada, kui palju me pilte jagame jne. Sellepärast ma ei pane ka kunagi kellegi teise pilte blogisse üles, sest ma ei tea mõnede puhul, kas see neile üldse meeldiks. Kindlasti mõnele sobiks, aga ma olen otsustanud seda mitte teha (kui ma näiteks pulmapiltide puhul saan perekonnapildid kätte, siis neid ma ei pane blogisse ega ka Facebooki, aga meist kahekesti pilte ikka lisan). Miks peaks siia laps erinev olema kui kõik need teised inimesed, kelle pilte ma ei jaga? Tema ei saa ise otsustada seda ju. Samas – nii et üldse midagi ei jaga, ma ka ei taha. Teksti mõttes siis. Nime ma nagunii ei jaga, aga piltide suhtes ma pole veel otsusele jõudnud. Mida teie teeksite?

Ahjaa – veel üks näide sellest, kuidas sisetunne ei vea lihtsalt alt. Ma ju kogu aeg kirjutasin, et ma jään oma grupis blogiauhindade jagamisel nagunii viimaseks ja nii ma ka arvasin… No ja jäin ka 😀 Meid oli lõpus seal kokku ainult neli (sest Miiu ju loobus) – esikolmikule saadeti kiri, et nad on nomineeritud, aga kuna mina seda kirja ei saanud, siis teised kolm pidid saama 😀 Kui just Miiut ikka sisse ei arvestatud, sest ta loobus nii viimasel minutil – sellisel juhul siis pidi keegi veel esikolmikust välja jääma, aga ma ei usu seda. Täpselt sama tunne oli mul rasedusdiabeediga – sisetunne ütles, et mul on see – ja nii oligi. Mõnikord sellised tunded lihtsalt ei vea alt.

Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀

Niisama jutt/ Saade “Kontakt” – kiidan taevani/ Mõne sõnaga sellest, kuidas mulle hinge läks, et Kristallkuul ja Agnes kirjutasid, et Tinderist ilmselt pole võimalik kedagi leida…

Elu läheb oma rütmis. Ehk siis kahe nädala pärast samal ajal elan ma juba Põlvas! Mul algabki järgmisel reedel nädalane puhkus ja ülejärgmise nädala jooksul ma siis kolingi. Kusjuures samal ajal saame me tööl ruume juurde (kuna meil on aina enam rahvast) ja seal toimub ka mu laua ümbertõstmine teise ruumi. Seega saab huvitav olema – nagu öeldakse ka, siis septembrikuus kõik on uus 🙂 Ma veel pakkima ei ole hakanud, aga järgmisel nädalal hakkan. Nagu ikka – jätan ma alati kõik asjad viimasele minutile 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, istusime uue keskväljaku platsil ja meenutasime oma kooliaega. Minu jaoks pole 1.september enam ammu koolipäev olnud, Hendrikul veel mõned aastad tagasi oli, kui ta ülikoolis magistris käis (ta lõpetas selle eelmisel suvel, tal läks sellega mõni aasta kauem, sest lõputöö venis). Minu jaoks oli viimati koolipäev 2012.aastal, kui mul kutseka viimane aasta algas. Pärast seda pole enam vahet olnud, sest tööinimesena nagunii kolme kuud puhata ei saa. No lasteaias või koolis töötades vist kuskil 2,5 kuud saab, aga mujal küll mitte.

Kuid sellised mälestused on alati head. Näiteks mu esimene koolipäev Puhjas, kus ma algklassides sain ühe tüdrukuga heaks sõbrannaks, kelle vanaema töötas mu emaga Puhja kaupluses koos. Selle puhul oli ka see huvitav, et mu ema oli selle tüdruku vanaemast kaks kuud vanem 😀 Nimelt mu ema oli 37, kui mina sündisin – seega juba natuke vanust oli (mul on kaks vanemat õde ka), tolle tüdruku ema oli kõigest 26 siis, kui tütar kooli läks. Tollel ajal oli see meie jaoks naljakas, sest laste mõttemaailm on ikka teistsugune, nüüd on see lihtsalt fakt, et elu ongi selline.

Tahtsin veel sellest kirjutada, et kuna Hendrikul on Põlvas hetkel veel ainult kolm kanalit (varsti on juba rohkem, hehe), siis siin olles olen ma rohkem ETV-d ja ETV 2-te vaadanud. Jah, ma tean, et kultuurne inimene peaks ütlema, et ta ainult ETV-d vaatabki, sest muu on puhas rämps, aga mina kahjuks nii kultuurne pole – mulle nimelt meeldivad erakanalid rohkem. Kuid see selleks. Nimelt on mul üks saade, mis mulle täiega on meeldima hakanud. Jah, meeldivad ka “Heureka” ja “Eesti mäng”, mida ma jälginud olen, aga eriti meeldib mulle “Kontakt” – see on nimelt selline saade, kus intervjueeritakse erinevaid näitlejaid. Näiteks eilses saates olid Andrus Vaarik ja Argo Aadli (kes on minu meelest ülihea näitleja!). Need saated on ehk kordused, sest kui saates oli Elisabet Reinsalu, siis lõi saate lõpus alla, et see oli tehtud 2015. Kuid kõige rohkem on mind liigutanud see saade, kus oli külaliseks Ursula Ratasepp, ta ongi pigem teatrinäitleja, filmides on vähem mänginud, aga konkreetselt seda tema esitatud monoloogi armastusest kuulates tulid mul endalgi pisarad silma! Hämmastav on selle juures see fakt, et ta pole seda ise kunagi teatris mängima pidanud, see pole tema roll olnud – lihtsalt kunagi üks noormees kinkis selle talle ja hiljem sai ta selle pulmadeks. Seega on see temaga kaasas käinud pikka aega ja see esitus oli lihtsalt võimas! Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Ja ma olen seda juba mitmeid kordi kordusest kuulanud ja ilmselt kuulan varsti veel 🙂 Aga jah – “Kontakt” on hea saade, ilmselt küll juba mõned aastad vanad on need saated (vähemalt mõned küll), aga hea on ikka vaadata, sest siis ma neid nägema ei juhtunud. Ma lihtsalt ise vaatan ETV-d suhteliselt harva, aga kuna siin rohkem kanaleid pole, siis olen vaadanud. Kuigi nüüd teades, et seal kanalil on ka päris head kraami, vaatan seda kanalit ilmselt nüüd rohkem, mis sellest, et saan muid kanaleid ka varsti Põlvas vaadata 🙂

Veel üks asi, millest ma rääkida tahtsin, on Kristallkuuli hävitav postitus Tinderist. Kõigepealt mainin ära, et Kristallkuul on üks mu lemmikblogijaid, seega ma väga naudin tema postitusi. Küll aga ei tähenda see seda, et ma alati kõigega nõus oleksin. Näiteks selle konkreetse postitusega mina isiklikult ei nõustu. Kirjutasin ka sinna kommentaaridesse, et minu hämming on pigem hoopis vastupidine, sest kuigi omal ajal sai ka Flirticus tutvuda, siis Tinder oli kõvasti normaalsem (ma jõudsin seal küll ainult viis nädalat olla, aga juba selle põhjal sain aru, et see normaalsem koht). No ikka kõvasti. Inimesed olid viisakad ja normaalsed, kunagise Flirticuga võrreldes ikka totaalselt erinev koht, keegi ei lennanud mingi seksijutu või nilbusega peale (ning Tinderis olid kõik hoopis rohkem altimad tutvuma). Jah, võib-olla mul lihtsalt läks hästi selles mõttes – ei või iial teada. Igal juhul ma siis kirjutasingi, et mina väga ei mõista seda asja, et kui oled kaks aastat Tinderis olnud ja selle aja jooksul käid kaks korda deitimas, et vbl siis tõesti, kui ainult kaks korda sisse logid.

Preili Agnes tundis end aga kohe puudutatuna (sest ta oli just kommenteerinud, et temal just sarnane olukord oligi) ja vastas mu kommentaarile, et ju sellepärast ma sellest aru ei saagi, et tema ja minu meestemaitse on nii erinev, vihjates sellele, et tema oma latt on kindlasti hoopis kõrgemal ja sellepärast Tinderis ta endale kedagi ei leiagi. See selleks. Võib-olla oli asi ka hoopis selles, et ma ise tundsin end puudutatuna, sest kuidas ma saaksin laita Tinderit, kui ma seal tutvusin Hendrikuga? 😀 Ma tahtsin märku anda, et tegelikult leidub seal ka väga häid mehi vms.

Teine asi, millega ma ei nõustu nii Agnese kui Kristallkuuli puhul on see, et need naised, kes Tinderis endale kiiresti elukaaslase leiavad, kindlasti oma nõudmistest taganevad ja järeleandmisi teevad. Nemad mõlemad on selle postituse kommentaarides ära toonud, et need naised, kes kiiresti sealt kellegi leiavad, on kindlasti mingi surve all – a la bioloogiline kell surub peale, lepivad kesisema kraamiga jne. See võib muidugi niimoodi olla, aga ei pruugi. Võib lihtsalt olla ka niimoodi, et lähebki hästi või lihtsalt veab jne. Ja Hendrik oli neljas inimene, kellega ma Tinderist kokku sain (suhtlesin tihedamalt tol ajal viiega, aga üks tõesti vedas kogu aeg alt, seega ma ei viitsinud enam sellist komejanti mängida, vaid kustutasin ta kõikjalt ära) ja kuigi kõik eelnevad kolm olid ka suht okeid inimesed, siis nad polnud minu jaoks. Seega ma teadsin, mida ma otsin – nendes eelnevates seda miskit ei olnud. Mis ei tähenda, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt mulle ei sobinud. Kui ma Hendrikuga tuttavaks sain, siis sulgesin Tinderi suht ruttu pärast seda, sest olin leidnud selle inimese, kelle puhul ma tundsin, et temas on midagi. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kõigest saama hakkab, aga sisetunne ütles, et temas on midagi erilist. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendunud olen 🙂

Mul on tunne, et selle Tinderi värgiga me kõik võtame seda liiga isiklikult. Agnes ja Kristallkuul võtavad seda isiklikult, sest nende kogemus siiani (ma rõhutan siiani, nad on sellest ise kirjutanud, ma ei mõtle seda praegu välja) pole olnud ehk see, mida nad on lootnud, minu enda puhul aga see ületas kõiki mu ootusi. Ju sellepärast on mul halb lugeda, et kõik mehed Tinderis on mõttetud jorsid, kellega nagunii midagi pole peale hakata (okei, nüüd ma lisasin selle teksti ise, nad päris niimoodi pole öelnud) 😀 Kuidas teie Tinderisse või üldse netis tutvumisse suhtute? 🙂

Ilusat nädalavahetuse jätku! 🙂

Edit: Unustasin – täna tehtud pilt minust ja Hendrikust Põlva uuel keskväljakul 🙂 No nii uus see enam pole tegelikult, sest see avati juunis. 20180901_141608.jpg

 

Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂

Käisin kulmudes ja ripsmetes jälle/ Solvavad küsimused

Naine pole alati lihtne olla. Peaks ju olema tavaline, et naistele meeldib shoppamine. No mina igal juhul vihkan seda! Ometi eile oli seda teha vaja, sest laupäeval on Hendriku sünna tähistamine ja ta peab seda siiski pubis, mitte kodus. Seega oli mingit kleiti vaja. Eile ma kaks kleiti ostsin ka, aga üks neist oli pigem kontorikleit, mida ma täna tööl kandsin. Teise suhtes ma polnud ka eriti kindel, sest kuigi mulle see meeldis, siis on see suht liibuv ja… ma olen veits juurde võtnud. Ostsin siis täna kolmanda ka, mis mulle kõige rohkem meeldib – seega ilmselt läheb see kasutusse hoopiski. Eks näis – ma mõtlen veel.

Täna käisin üle pika aja kulmudes ja ripsmetes. Suvel ma ei viitsinud, aga kuna nüüd on üritus tulekul, siis on hea chill, sest ma end ise nagunii meikida ei viitsi – kuu aega peab see värk umbes vastu. Nüüd vaid huulepulk ja puuder lisaks ning asi korras. Kuigi kulmud said vist liiga tumedad? Samas ma ise ütlesin, et tahaks tumedaid 😀 Alguses oli sellel naisel mingi kala seal, sest värv ei toiminud nii nagu vaja ja siis ta avas täiesti uue – siis lõpuks toimis. Kuna ma olen Dorpatis varemgi käinud (alati on küll erinev kosmeetik juhtunud), siis ma ütlesin, et eelmistel kordadel on küll toiminud. Sai nüüdki lõpuks toimima see värk.

Ma ostsin kaks paari teksaseid ka. Kuna 40 läheb mulle alati jalga, siis ma ostsin proovimata nagu tavaliselt. Suur viga – ma ostsin viimati teksaseid suht ammu ja siis ma polnud juurde võtnud. Ühed läksid jalga, teised mitte eriti. Lukku kinni ei saanud. Nojah – ära ei viska, äkki kunagi lähevad ikka jalga 🙂

Rääkides juurde võtmisest. Ma nägin poes täna ühte tuttavat (õe sõbrannat), keda ma polnud ammu näinud. Mul oli see ostetud kleit seljas, sest tulin töölt. Igal juhul – see on ilus, aga kuna ma olen just kõhupiirkonda juurde võtnud, siis küsis too, et kas ma olen rase või ei ole! Ohjah – nii ebaviisakas küsimus. Ma ei ole rase, aga ma eeldan, et kui naine ka oleks rase, siis ta ei tahaks, et mingi suht suvakas seda küsima tuleks. Ütlesin, et pole, et olen lihtsalt juurde võtnud. See on nii kohatu küsimus kuidagi. Ma ise ka kunagi suvaliselt tuttavalt seda lambist ei küsiks, oma peas võin ju mõelda. Sest kui naine pole rase, siis ta teab nagunii ise, et ta on juurde võtnud. Ja kui ta ongi rase, siis ta ehk ei taha seda tervele ilmale kuulutada. Aga noh – mõned inimesed lihtsalt on sellised.

Lõpetuseks siis paar pilti nendest kulmudest ja ripsmetest, mis täna tehtud said. Ühel pildil olen ma kuidagi eriti tõsine 😀 20180809_194556.jpg20180809_200134.jpg

20180809_193919.jpg20180809_193715.jpg

 

 

Põlva on palju suurem, kui ma minevikus eeldasin! / Üritustest ja niisama juttu

Enne Põlvaga rohkem tuttavamaks saamist olin ma veendunud, et ühest otsast teise kõnnid 15, maksimum 20 minutit. Küll ma ikka eksisin! 😀 Ühest otsast teise läheb rahulikus tempos kõndides suht tund aega. Põlva on hästi laiali ja kui mõni mujalt tulnud inimene võiks näiteks arvata, et Jäägri pubi juures ongi Põlva algus (või lõpp), siis tegelikult sealt edasi jääb see raudteejaama piirkond, kus mu kallim elabki. Eelmisel suvel käisin Jäägri pubis ühe korra sõbranna ja ta kallimaga söömas. Siis ma muidugi veel ei aimanud, et sellest kohast hakkan aasta pärast tihti mööda käima, kui ma Põlva kesklinna minna tahan 😀

Näiteks Tartus ma ei viitsi väga palju jalutada, sest bussid käivad suht tihti. No Tallinnaga võrreldes muidugi mitte nii tihti, aga siiski piisavalt. Põlvas käivad need suht harva ja seetõttu ma alati pigem kõnnin, kui mul on vaja kuhugi minna. Enamasti liigume küll autoga, aga kui kallim on ära vms, siis panen kondimootori tööle. Ja vahel jalutame muidugi niisama ka. Näiteks täna sean sammud õhtul Intsikurmu poole, kus toimubki see Kagu-Eesti tantsupidu. Ja siit on sinna kindlasti tunnike kõndida (kallim ise on juba proovides hommikust saati). Intsikurmu asub Edukeskuse lähedal ja kohe Põlva külje all. Vist päris Põlvas sees ei ole ju? Ma eile käisin seal lähedal kallimaga jalutamas, sest seal oli laat ja ma enda arust nägin Põlva silti 😀 Pole kelleltki hetkel küsida ja googeldada ei viitsi 😀

Tegelikult eile pididki kallimal proovid kuni kella 20.30 olema, aga nad said juba kell 14.00 ära, sest kõik vajalik sai harjutatud eilseks. Seega käisimegi linnas jalutamas, sest Põlva päevad olid ning Intsikurmu laadale juhtusime ka. Õhtul käisime saunas nagu ikka laupäeviti kombeks on 🙂

Pärast sauna käisime kallima ühe sõbra juures, kes oli endale (või pigem tüdruksõbrale) auto ostnud – seega tehti väiksed autoliigud. Kallim on tavaliselt sellistel puhkudel kaine autojuht ja eile oli ka. See naine, kes auto sai, hetkel teeb autojuhiluba, sõidueksam veel Arkis vaja ära teha.

Istumisel oli ka kallima sõbra nüüdseks juba aastane laps (kell oli mingi 20.00 – seega mitte öine aeg). Viimati ma nägingi seda last novembris ja nüüd ta juba kõndis aktiivselt ringi. Ma selle lapse emaga rääkisin päris palju juttu ka. Ta mainis, et tütar on kogu aeg nii energiat täis, et alati rahmeldab ringi ja võõraid üldse ei karda. See perekond läks suht varsti ära, sest lapsel tuli uneaeg.

Meie kallimaga lahkusime järgmistena. Kallim pidi täna suht vara ärkama ja kuigi seal istumisel oli üks naine, kes on samast tantsutrupist nagu kallim ja kes plaanis eile veel peolegi minna, siis kallim niimoodi ei viitsiks. See seltskond käis reedel ka peol ja nad suht tihti käivad kuskil, meie tavaliselt liitume hiljem või lahkume esimestena.

Kui me hakkasime ära minema, siis kõik muidugi mainisid, et mis mõttes, peopidurid jne, et meil pole last, keda peaks magama panema jne 😀 Kusjuures kallim on alati see, kes tahab pigem varem ära minna, sest ta ei ole selline istumiste inimene, sest tal hakkab tihti igav, kui mitu tundi samas kohas passida ja lihtsalt olla. Aga ma pärast ütlesin talle ka autos, et raudselt teiste jaoks olen mina see inimene, kes tahab alati varem ära minna 😀 Minul on suht ükskõik tegelikult, aga kallim on mulle maininud ka, et ta ei tunne end enam nii sarnasena sellele seltskonnale kui kunagi, et aja jooksul on ta mõistnud, et ta on neist kõigist ikka suhteliselt erinev. Kui ma nüüd isegi mõtlen sellele seltskonnale, siis on tõesti kallim hoopis teistsugune neist. See seltskond on üldiselt väga tore, rebivad kildu, panevad vahel pidu, on hästi ekstraverdid, mida kallim pigem ei ole. Kuigi jah – ta suhtleb ka vabalt nende inimestega seal, aga pigem ongi see selline pealiskaudne suhtlus. Kallim ise peab oma parimaks sõbraks ühte tüüpi ülikooliajast, keda ta küll nii tihti ei näe, aga tunneb rohkem temaga ühist olevat kui selle seltskonnaga, keda ta juba ammusest ajast teab ning kellega nad samas maakohas üles kasvasid. Mis muidugi ei tähenda, et ta neid inimesi halvaks vms peaks, aga lihtsalt see suhtlus ongi aastate jooksul pigem pinnapealsemaks muutunud.

Kallim mainis eile autos, et ta ei viitsi niimoodi kambas jõlkuda kogu aeg, et kunagi vallalisena võis jaa huvitav tunduda, aga enam mitte (kuigi praegu on seal seltskonnas enamus hõivatud või ka abielus, käiaksegi kaaslastega koos pidudel, vahel ka üksinda). Ma mainisin talle, et mina pole talle kunagi midagi keelanud, sest ma pole selline inimene. Liiati veel arvestades seda, milline peoloom ma ise minevikus olin, et ma ei taha seda, et ta hakkaks kunagi mulle ette heitma seda, et ma pole lasknud tal sõpradega aega veeta.

Kallim ütles, et ta ise tunneb, et ta ei viitsi enam niimoodi, et prioriteedid muutuvadki elu jooksul. Et tema jaoks on olulisemad sellised vaiksed istumised koos minuga ja iganädalased suure seltskonnaga hängimised pole tema teema enam. Et see on ju ka tema meelest loogiline asjade käik, kui suhtes oled, et siis iga nädal kuhugi seltskonnaga peole minna pole enam mingi eriline väärtus.

Kusjuures ma ise tunnen tihti täpselt sama. Mul poleks ilmselt nii suurt ühist seltskonda võtta, kellega aega veeta, aga kui ka oleks, siis ma ilmselt ei viitsiks seda nii tihti teha. Vahel harva võib ikka, aga klubisse reedel ja siis laupäeval ka otsa… Selleks peaks tõesti mu parima sõbranna mingi elutähtis sündmus olema, et ma niimoodi jaksaks ja viitsiks.

Aga ma varsti hakkangi end Intsikurmu poole sättima. Enne jalutan niisama ka vist natuke ringi 🙂 Lõpetuseks eile tehtud üks niisama pilt minust ja kallimast, kui kodus telekat vaatasime 🙂

20180526_220451.jpg

 

Tüütud sääsed /Niisama nädalavahetusest ja üldist juttu

Viimasel ajal on nii soe olnud, et ei mäleta enam, millal selline kevad oli. Või millal üldse selline suvigi oli? Nädalavahetusel oli mul õhtusel ajal lühike seelik seljas ja juba sõid mind sääsed kõikjalt. Ma ei saa aru, miks osad inimesed võivad rahulikult elada, sest neid mitte ükski sääsk ei puutu, aga mind kogu aeg õgivad. Kallimal on sama teema, mis minul – kogu aeg sääsed söövad. Nii hea oleks, kui nad seda ei teeks.

Nädalavahetus oli tore – laupäeval oli nagu ikka traditsiooniks saanud saun, kus meie käisime kallimaga kahekesi. Pärast meid tulid mitmed kallima ja ta venna sõbrad, aga meie läksime siis juba ära. Kallim on ka selles mõttes minuga sarnane, et mina väga suure seltskonnaga sauna ei viitsi ronida – sellepärast käimegi alati kahekesi. Kallim on ka alati maininud, et tema ei viitsi niimoodi suure seltskonnaga sauna ronida, nagu ta vennal tavaliselt kombeks on.

Pühapäeval olimegi uuesti maal, kus kallima vanemad grillisid. Oli emadepäev ning sai kallima emale lilli viidud. Emadepäev ei ole minu lemmikpäev aastas juba viimased kuus aastat olnud. Sõime rahulikult, kui järsku kallima ema küsis, et kus mu ema puhkab. Mulle vist alguses ei jõudnud kohale, et ta mõtles selle all, et mis kalmistul Tartus. Olin sellest küsimusest kuidagi nii ehmunud, et mul lendas lausa kahvel maha. Alles siis taipasin, et selle all mõeldigi surnuaeda, kuhu ta maetud on. Õdedega sai ka Facebookis arutatud, et see päev on meie kõigi jaoks raske. Kuna mu vanemal õel on endal lapsed, siis ta nende pärast üritab sel päeval rõõmsam olla.

Maal otsisime ka rõivaid, mida Retrobestile selga panna. Mingi peapaela ma leidsin, aga muud minule ei olnud. Kallim midagi leidis, aga eks ma siis millalgi teen kaltsukatiiru 🙂

Pärast seda käisime veel kallima vanavanemate juures, kus sai natuke istutud. Hiljem tulime Tartusse ning vaatasime Superstaari. Õnneks on Helis veel sees, aga karta on, et finaalis lähevad vastamisi Sissi ja Uudo. Uudo fenomenist ma ei saa aru, aga rahvale ta lihtsalt meeldib lausa nii palju, et ta pole kordagi kahe viimase hulgas pidanud olema. Mina tahaksin, et Helis võidaks. Kuigi jah – ta on kohati hästi ebakindel, aga hääl on tal võimas. Kuid ilmselt siiski nii ei lähe.

Esmaspäeval sai tööl pidu peetud, sest firma, kus ma töötan, sai hiljuti nelja-aastaseks! Neli aastat pole tegelikult mingi eriti suur number, aga start-upi puhul on see juba päris kõva saavutus. Ning oleme nüüd juba Läti turule jõudnud ning järgmisena kinnitame kanda ka Soomes. Juulikuus ma ei olegi enam ainuke naistöötaja meie firmas, sest meile tuleb IT-poolele üks naispraktikant. Selle praktika kestvus ongi vist ainult kuu aega, aga enamus meist nagunii puhkab juuli kaks viimast nädalat, sest kollektiivpuhkus on (ainult üks ei puhka, tema puhkab teisel ajal, sest klienditugi peab alati olemas olema). Juulis on meil sellepärast enamusel puhkus, sest lõviosa meie klientidest puhkab ka just siis. Teisipäeval oli meil filmimine, mind küll ei filmitud, aga sain siis puhkeruumis tööd teha, sest just müügiosakonna poole peal filmiti. Nii suur tehnika pandi üles ja puha 🙂

Mul on viimasel ajal käed täiega kanged olnud. Kuskil viis päeva tagasi algas see pull. Ma muidugi täna googeldasin seda ning see oli halb mõte. Ilmselt on lihtsalt arvutiga töötamisest väsinud või vitamiinipuudus, aga googeldades suutsin endale juba mitu kohutavat haigust külge pookida. Perearstil käin küll aga ära ning kurdan muret, sest muidu ma juba hakkangi mõtlema, et ega surm kaugel pole 😀 Ma olen alati kohutav paanisteja, kui mul kuskilt midagi valutama peaks! Ma hakkan alati googeldama ning enamus juhtudest jõuab sinna välja, et pole kaua enam elada jäänud. Googeldamine on saatanast, kui sul kuskilt midagi valutab! 2013 olid mul meeletud peavalud ning ma olin juba googeldades endale diagnoosi pannud, et ju see ajukasvaja on. Oli lihtsalt stress ning hiljem kadusid need peavalud ära. Kuid mäletan selgesti, et oli jaanuarikuu ning ma ootasin arsti ukse taga, et vastuseid teada saada ning oma peas ma mõtlesin, et ei tea, kas langevarjuhüppe jõuan suvel ära teha või selleks ajaks olen juba teises ilmas. Kui minult küsida, mis on minu üks suurimaid hirme – kui mul peaks kuskilt midagi valutama vms, siis ma kipun alati arvama, et ju mul on midagi hullu lahti. Ning ma hakkan kohe googeldama ning kartma, et nüüd on midagi kindlasti pekkis. Õnneks mul ei valuta tihti midagi, sest muidu oleks vist suht piin sellise paanikaga elada. Kas teie ka vahel googeldate, kui kuskilt midagi valutab ning hakkate endale ise erinevaid diagnoose panema?

Homme on juba reede, jee! Reede on mu lemmikpäev nädalas, just reede õhtu 🙂 Kallimal on see nädal suht raske nädal olnud, depressioon polnud ammu endast märku andnud ning nüüd kolmapäeval andis. Ta mainis mulle ka, et nädalavahetused on alati ta lemmikud, sest siis me oleme koos (nüüd on tal õhtune vahetus nagunii ning siis kui tal on õhtune vahetus, me nädala keskel ei näe), aga nädala keskel on raskem, eriti siis, kui meie ei näe (ning kui veel depressioon ka peale tuleb). Tal ei olnud see ammu ka nädala keskel märku andnud, aga eks sellega ongi niimoodi, et vahel lihtsalt tekib see halb enesetunne jälle. Eks ta teeb siis oma hingamisharjutusi, mida terapeut soovitanud  on jne. Nüüd on tal jälle palju parem olla, üks päev oligi selline kehvem olek. Minuga viimasel ajal ei ole tal sellist kehva enesetunde päeva olnud, viimati oligi ilmselt jaanuaris? Tal on üldse viimasel ajal kõvasti parem olnud kui veel näiteks aasta tagasi. Võinoh – pärast seda, kui ta endale tunnistas, et ta vajab abi, on asi ainult paremaks läinud. Mina olen talle alati sel ajal toeks ja ta teab seda 🙂

Ilusat neljapäeva õhtut teile kõigile 🙂

Iseloomust ja armastuse avaldamisest

Nädalavahetusel arutasime kallimaga seda, et mis iseloomujooned meile teineteise juures meeldivad. Kuigi ma juba teadsin seda, sest kallim oli mulle seda kunagi varem maininud, aga ta ütles veel kord, et talle väga meeldib minu juures see, et ma olen hästi julge ning hakkaja naine. Et minus on hästi palju seda malbust ja soojust, aga samas suudan ma vajadusel ka inimesed paika panna, kui nad mulle pinda käivad. Ning tema on alati end sellise naisega ette kujutanud, kelles on seda julgust ja pealehakkamist – ning kes ei põe iga asja pärast.

Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et ma oskan vajadusel inimesed paika panna, siis see oli näiteks see omadus, mida Härra (uutele lugejatele – ta on mu eks) minu juures vihkas 😀 Aga eks see näitabki seda, et inimestele võivad nii erinevad omadused meeldida ja mitte meeldida – see, mis ühele tundub halb asi, võib teisele hoopis hea olla. Ning just selle tõttu ei tohikski end kunagi kellegi teise pärast muuta, sest kuskil on olemas inimene, kellele just need omadused meeldivad, mis sinus olemas on.

See soojus on kusjuures mulle endalegi suhteliselt uus asi. Ma ei ole tavaliselt selline inimene, kes üleliia soojust kiirgaks. Aga pärast kallimaga tutvumist olen ma hoopis soojem inimene, sest tema kiirgab seda hästi palju. See oli kindlasti üks neist põhjustest, miks ma temasse ära armusin. Ja teine asi, mis mulle on alati tema juures meeldinud, on see, kuidas ta oma emotsioone välja näitab.

Pärast seda, kui me oleme nüüd need kolm kaunist sõna teineteisele lausunud, ei ole möödunud päevagi, mil ta poleks mulle seda uuesti öelnud. Kui me veel polnud teineteisele armastust avaldanud, siis ta ütles alati, et ma olen talle kallis jne. Mina olen selline naine, kelle jaoks sõnadega tunnete väljendamine on oluline ning ma teen seda ise vastu ka. See aastas korras moka otsast mainimine, et vist ikka tunnen midagi ilusat sinu vastu, ei ole minu teema. Loomulikult peavad teod ja sõnad mõlemad olemas olema, aga tihti just unustataksegi sõnad ära, sest arvatakse, et ainult tegudest piisab. Ei piisa. Vähemalt minu jaoks pole piisav see, kui mees teeb mulle hommikusöögi ja ma peaksin sealt siis seda armastust välja lugema. Või mis iganes muust tegevusest, aga ta ei ütleks seda kunagi välja. Või siis ütleks seda üliharva.

Ning loomulikult – inimesed on erinevad. Mõne jaoks ei ole tunnete avaldamine üldse nii oluline teema, aga minu jaoks on. Sest mulle meeldib kuulda, et mind armastatakse. Ning mulle meeldib ise ka seda öelda 🙂

Ma olen nii õnnelik 🙂

Bryan Adamsi kontserdi ootuses/ Rosmal krossi vaatamas/ Meil kõigil on oma ebakindlused…

Täna on mul veel vaba päev ja päeval suundume Tallinnasse Bryan Adamsi kontserti kuulama. Ma kusjuures polegi varem Saku Suurhallis käinud – seega saab huvitav olema 🙂 Kallimal on küll see nädal õhtune vahetus tööl, aga ta vahetas tänase päeva ümber ja kohe, kui ta on koju jõudnud, siis hakkame Tallinnasse sõitma. Mina võtsin ekstra tänase päeva selleks vabaks, et kuhugi kiirustama ei peaks (mul oli eelmisest aastast mõned üksikud päevad puhkusest üle jäänud, ühe kasutangi täna ära ja teise Retrobesti ajal). Me küll jõume täna öösel millalgi alles tagasi ja ilmselt saan vähe und, sest homme olen juba tööl, aga ma saan tagasisõidul ka autos tududa. Täna öösel jääme Tartusse ööseks, sest kallim ei pea homme nagunii vara ärkama, kuna tal on õhtune vahetus. Mina seevastu aga homme just pean vara ärkama.

Ma tegelikult pole üldse selline suurte kontsertide fänn, aga Bryan Adamsi muusika mulle meeldib. Ja ma kujutan ette, et suht palju rahvast tuleb, aga samas päris läbi müüdud need piletid polnud – seega puupüsti see saal ilmselt täis ei ole. Eks näis muidugi. See oht on küll, et ma võin oma hääle ära laulda, sest ma tean mitmete ta laulude sõnu peast ju 😀

Eile käisime Rosmal krossi vaatamas. Igal aastal 1.mail see just siin Põlva lähedal toimub, kallim on seda alati vaatamas käinud. Minu jaoks oli see esimene kord. Me läksime suht lõpus alles – seega olimegi kuskil tunnikese. Päris huvitav oli ja mitmed sõiduvahendid ei saanud stardist minemagi, sest mingi tehniline rike oli. Just külgkorvide ja ATV-sarnaste mootorrataste kategoorias. Mul pole õrna aimugi, mis selle viimase tegelik nimi on – kallim kindlasti mainis, aga mul enam meeles pole. Ilm oli nii soe ja kevadine, kohati lausa suvetunne tekkis! 🙂

Hiljem tegime kodus koos süüa 🙂 Ma olen kallimale ka maininud, et ma ei tunne end köögis tegutsedes kõige kindlamalt, sest mul on teatud toidud, mida ma teha oskan, aga uusi asju ma eriti ei oska teha. Ja kuidagi ebakindlus tekib neid katsetades ka. Kallim on mind mitut uut rooga õpetanud tegema, mis tegelikult pole üldse rasked, aga noh – kuna ma ei ole suurem kokk, siis mulle tundusid need alguses keerulised (just enne proovimist siis). Tegelikult ei olnud.

Eks kõigil on oma ebakindlused – minu jaoks on see köögis toimetamine. Võinoh – nüüd enam mitte nii palju kui varem, aga eks aja jooksul muutuvadki asjad paremaks. Minevikus oli see minu jaoks suht tüütu kohustus, aga enam see kusjuures pole seda. Üksinda olles ma nii palju endale süüa teha ei viitsi, aga kahekesi olles küll. Ja me olemegi suht tihti viimasel ajal koos süüa teinud, mis mulle meeldib 🙂

Aga lõpetuseks siis pilt eilsest krossist, mida me vaatamas käisime.

Me läksime umbes kella 16.30ks – siis oli suht läbi saamas see, rahvast ka enam polnud eriti. Kolm sõitu oli veel ees.

Lisan siia lõppu ka Bryan Adamsi mõned laulud – täna juba kuulengi neid lives! 🙂