Lugeja kogemus: “Lugu sellest, kuidas ma PUA-ga kohtusin.”

Mulle kirjutas üks lugeja, kes hiljuti puutus kokku ühe eestlasest PUA-ga (kes ei mäleta, siis tegemist on pick-up artistiga, ka minul õnnestus suvel ühe sellise otsa komistada, küll välismaalase, aga siiski). Shaasha (kuna ta kommenteeris mu blogi just sellise hüüdnimega) kogemus oli selline (kiri on muutmata kujul, mille ta mulle saatiski, et ma saaksin selle blogisse üles panna):

Kirjutan nüüd uuesti oma kogemuse 🙂

Jalutasin paar päeva tagasi linnas, kui minu juurde tuli rääkima üks noormees. Küsis midagi stiilis, kas mul on hetk rääkida, ütlesin, et no ikka on. Seejärel uuris, kas ma olen sõbralik tüdruk? Esimese hooga arvasin, et tegu on mingi Emori uuringuga sellest, kui sõbralikud Eesti inimesed on 🙂 Aga siis hakkas rääkima, kuidas ta ikka juba kaugelt vaatas, et tundun tore tüdruk jne jne. Kuna mul tegelikult oli kiire ühele teisele kohtingule (noormehele valetasin küll midagi kokku, et käin apteegist läbi ja lähen koju ära), siis pakkusin välja, et kui ta soovib edasi suhelda, võime numbreid vahetada. Ta andis enda telefoni nr ja ütles, et ma saadaksin sõnumi oma ees- ja perekonnanimega talle SMS-ina. Ma küll ei kuulanud täpselt, miks see vajalik oli, aga see ilmselt pole ka siinkohal oluline.
 
Mõtlesin õhtul veel selle asja peale ning otsustasin temaga ühendust võtta. Saatsin SMSi – küll mitte sellise, mida tema soovis. Samas hakkas ikkagi kahtlane tunduma, et mis mõttes kaine eesti mees tuleb niimoodi lampi tänaval lähenema? 🙂 Kahtlane tundus ka see, et algselt oli ta koos mingi teise tüübiga (pärast selgus, et see wingman siis ilmselt?), aga kui ta minu juurde juttu tuli ajama, siis see teine tüüp läks täiesti omasoodu minema. Sel hetkel meenus see sinu kirjutatud blogipostitus PUA-dest ning kuna ma olen ikkagi paras skeptik, siis otsustasin selle foorumi uuesti üle tšekata. No ei pidanudki kaugelt otsima – noormehed on teinud seal lausa eraldi teema “Otsime Tallinnas Wingmane” vms, kus siis oma eesnimesid ja telefoninr jagatakse. Leidsin ka tema oma kohe üsna algusest ja asi oli selge – tegu on ühe meeleheitel PUA-ga 🙂
 
Two can play this game 😉 Oli täitsa põnev mõelda, et mina tean tema kohta midagi sellist, mida ta üldse ei eeldaks ilmselt, et ma tean. Või tegelikult – oleks päris huvitav teada statistika mõttes, kui paljud naised sellest aru saavad, kellega nende meeste puhul tegu on? Pärast põgusat suhtlemist pakkus ta välja, et saame laupäeval kokku ja lisaks, et pean kaasa võtma 2xA4 paberit. Tundus täitsa huvitav, et mis mängudega mind siis üllatatakse? 😀 Mõtlesin alguses, et lähen kohale ja ei tee teist nägugi, et ma midagi tean. Seda kuni päev enne kohtingut. Kuna siis pakuti üks palju põnevam plaan laupäevaks välja, sain aru, et tegelikult mul ju huvi täielikult selle PUA vastu puudub. Esiteks muidugi see PUA scam, aga teiseks ei olnud ka tema isiksus ja välimus päris see, mis minus suuremat huvi tekitaks, nii palju, kui selle põgusa jutuajamise jooksul selgeks sai. 
 
Kuna tõesti huvi ta vastu oli üsna jahe, et mitte öelda olematu, siis otsustasin, et veedan oma laupäeva tehes midagi kasulikumat ja seetõttu pidin talle ära ütlema. Saatsin talle reedel SMSi “Hei, sorry, mul tekkisid homseks siiski teised plaanid. Aga teinekord äkki?” Aimasin, et sealt tuleb vastu mingi korralik alandamine ja sõimamine, nagu nende “vaimsed juhid ja liidrid” seal foorumis õpetanud on, kuid kus sa sellega, väga lühike ja lakooniline vastus tuli: “Nope.” Ilmselt loodeti selle peale vastuseks, et mida? Saame ikka kokku, mis mõttes ei saa? Kuid vastasin hoopis nii: “Mis mõttes nope? Oleksid pidanud ikka enne korralikult solvama mind jms 🙂 aga edu sulle su mängudes, xxx xxx ;)” (tema kasutajanimi seal foorumis). Siis oli hetk vaikust, ei tea, kas noormees pidas oma “juhtidega” nõu, mida vastata ja kuidas endast siiski “playing it cool” mulje jätta või mis toimus. Ilmselt ka väike üllatus, et keegi tema plaanidest teab ning hiljem vastas ta: “Tarvis, edu sullegi, xxx (minu nimi), tugevat tervist! :D”
 
Ühesõnaga, kui mul alguses tekkis huvi ikkagi kohtama minna, et rohkem teada saada PUA mängudest ja tegevusest, siis tegelikult kadus see huvi sootuks, kui üks normaalsem noormees välja ilmus 😀
 
Siit loo moraal meestele: nende mängudega ei jõua te mitte kuskile, teete end vaid narriks. Ka see antud isend oli seal foorumis kirjeldanud, kuidas tal ikka väga hästi ei lähe, et vaid 2 naist on voodisse saanud vms. Täitsa kahju kohe. Ja naised, kui teile läheneb kesklinna kandis mõni “äge” noormees oma originaalsete pick-up-line’dega, siis tasuks mõelda – kas soovite seda üheöösuhet (+ ilmselt pärast kogemuse täpset kirjeldust seal foorumis) või on see teie jaoks liiga labane, [kuna üsna suure tõenäosusega võib olla tegu PUA-dega]
Minu arust on see labane ja jätab inimesest väga meeleheitel mulje. Selline tunne, nagu mingi mustlaste kogukond, kellest nüüd eemale tuleb hakata hoidma 🙂
Mina ise pole eestlaste PUA-de otsa sattnud (vähemalt ma ei tea, et oleksin), aga kui Shaasha mainis, et ta peaks kohtingule kaks A4 paberit kaasa võtma, tekkis mul huvi, et miks sellist asja vaja on. Küsisin Valijalt, sellelt kanada tüübilt Facebookis, et mis värk selle A4 paberiga on (tema oli siis see tüüp, kelle otsa ma suvel komistasin). Tema ei teadnud sellest ei ööd ega mütsi, aga vastas mulle hoopis niimoodi:
In society there is a lot of pressure put on men, and men’s rights get overlooked. Men are taught to be feminine, and this causes women to loose attraction. Pick up artists help men find girlfriends who were never able to do so. There’s a wrong perception, it’s all about helping men loose their fear of approaching women. It’s about social development, and it’s about changing a geek, who has trouble finding a girl, to changing these anti-social men into more sociable men who can learn how to find a girlfriend.

It’s about learning the social skills that mothers and fathers can’t teach, because if they attempted to, it wouldn’t work and it would be weird.

Need PUA-d on ikka soojad peast 😀 On üsna suur tõenäosus küll, et eesti PUA-d loevad mu blogi, sest sealses foorumis jagati suvel mu postitust -sealt tuli väga palju vaatamisi (küll kinnise teema alt, seega ma ei näinud, mida kirjutati).

Rents on neist ka ühe päris põneva postituse kirjutanud:

 http://rameshwar.wordpress.com/2014/11/14/miks-mind-need-naisterebimise-opetused-narvi-ajavad/

 

Advertisements

Kaal

Täiesti jube ja abitu tunne, kui su täiesti normaalkaalus kursaõde ütleb sulle, et ta peaks vähemalt 8 kg alla võtma(varemgi nagu muuseas maininud, et tahaks peenem olla). Samas ei ole inimene nii lähedane, et oskaks kuidagi käituda, seega ei oska arvata, kas lihtsalt tegu suvaliselt mainitud lausega või on sellel mingi sügavam tähendus. Muidugi ma ütlesin, et mida ta ometi räägib, et ta on ju täiesti normaalne (vbl isegi natuke alakaalus, ma ei oska nii väga hinnata, aga kuskil seal normaalkaalu alguses vast). Nii et jah…

Kaal on üldse väga hell teema naiste jaoks. Mul on minevikus olnud alakaalus tuttavaid, kes võisid kaks tundi peegli ees enda keha sõimata a la teemal “Mu reied on liiga paksud, appi” jne. Mina selle kooriga kunagi liitunud pole. Olen ise 182 cm pikk ja kaalun kuskil 68-69 kg, seega ka täiesti normaalne (Ladina-Ameerikas olles võtsin 13 kg juurde, seega kaalusin 81 kg tollel ajal, aga suvel 2010 Eestisse tagasi jõudes hakkasid kilod iseenesest kaduma. Mul varemgi niimoodi olnud, et Eestist väljas olles olen juurde võtnud, aga Eestisse tagasi tulles võtan automaatselt alla).  Muidu ongi mu kaal kogu aeg enam-vähem stabiiline olnud. Mul pole kunagi ka sellepärast komplekse olnud.

Aga jah… Selles mõttes olen ma õnnelik inimene olnud, et mul kunagi mingeid komplekse/söömishäired ega midagi olnud pole. Kuigi arvatakse, et need võivad olla pigem ülekaalulistel inimestel, pole see sugugi tõsi – ka täiesti normaalkaalus või alakaalulised võivad selliste komplekside käes vaevelda.

Loomulikust ilust ning enesekindlusest

Ma olen selline hästi loomulik neiu. Meigiasjadest tean suhteliselt vähe ning üldse meigin end nii harva, et aasta jooksul võiks neid kordi ühe käe sõrmedel kokku lugeda (no olgu, vbl peaks siiski teise käe sõrmed ka appi võtma, kuid kõiki neid vaja ei läheks). Mäletan, kuidas mu üks naissoost sugulane mulle külla tuli ning pidi kreepsu saama, sest mul lihtsalt polnud puudrit ega peitekreemi. Tema aga ei saavat ilma nende asjadeta peole minna! Ta vist neadis end maapõhja, et oma meigikoti koju oli unustanud ja mõtles ilmselt, et järgmisel korral ta nii loll pole. Peole me siiski jõudsime, kuigi enne seda oli palju paanikat.

Ausalt öeldes pole mul hetkel isegi ripsmetušši, rääkimata muust kraamist. Ning iga kord, kui olen kuskil naiste seltskonnas ning teema läheb meigile ja uutele toodetele, vahin nagu loll lakke ega oska midagi öelda. Kui ma veel alaealine olin (nii umbes 16), siis lasin õel endale maksu meigi teha, et ööklubidesse sisse saada jne. Nüüd meigin ma end tõesti väga harva, isegi klubides (satun sinna küll üliharva) olen tavaliselt meikimata. Ma tean naisi, kes isegi poodi piima järele lähevad meigitult, sest ilma selleta tunnevad end kui alasti (mina tunnen end alasti ilma oma sõrmusteta, need on mul peaaegu alati sõrmes, ka magades :D).

Üks kord küsis mu naissoost tuttav minult sellise küsimuse: “Aga kuidas sa siis mehi võlud, kui sa end ei meigi ning väljakutsuvaid riideid ei kanna?” Tol korral olin sellest küsimusest nii šokeeritud, et ma ei vastanudki midagi.

Ma ei arva, et naised end sellepärast meigivad, et mehi võluda. Ka mina olen ju end meikinud ja see annab mingis mõttes suurema enesekindluse. Pealegi kui ikka on selline ametlik ball vms, siis ilma meigita ei oleks lihtsalt kogu komplekt niivõrd ilus… Väljakutsuvaid riided olen ka kandnud, eriti gümnaasiumi viimasel aastal, kui igal nädalavahetusel sai klubis käidud. Kuid nüüd olen selline… Natuke boheemlaslik ilmselt?

Kõrgetel kontsadel mind ka juba näha ei saa. Mitte mu pikkuse pärast, vaid sellepärast, et mul on lampjalad. Väiksena ma neid taldu ei kandnud, seega lampjalad jäidki. Nüüd võin ausalt öelda, et ma ei oska isegi kõrgete kontsadega kõndida 😀 Nii et jah, mingit femme fatale minust riietuse poolest oodata ei maksa 😀

 

Kokkuvõtteks võib vist öelda, et olen endaga väga rahul 😉

P.S:  Nii loomulik ma nüüd ka pole, et ma Tarzani Jane moodi karvasena ringi hüppaks 😀 Raseerin end ikka, sest siis tunnen end palju seksikamana 😉

Ametid, mis on Eestis naistele keelatud

Mu ühte väga head sõbrannat on alati huvitanud rongid ja teda paelub kõik sellega seonduv. Siiani polnud ta veel sellele niimoodi mõelnud, aga nüüd tahtis ta teada saada, kuidas oleks võimalik vedurijuhiks saada. Kuid oh imet – Eestis on 229 ametit, mida naised ei või teha, vedurijuht on üks neist (ei diisel-, auru- ega elektriveduri juht).

Täpset nimekirja ma Riigi Teatajast kätte ei saanud, aga sellekohased samad artiklid:

http://www.elamugrupp.ee/modules.php?op=modload&name=News&file=article&sid=1642

http://meestekas.net/?p=12518

http://www.rajaleidja.ee/akab/?id=12830

Ma saan aru, et paljud neist ametitest ei paelu mitte kunagi naisi, aga neid kohe niimoodi ära keelata? Artikkel on päris vana, võib-olla on hetkel neid ameteid veel rohkem…  Või see nimekiri ei kehti enam? Ma lugesin mingit 2008 aasta Päevalehe artiklit, kus oli öeldud, et paari aasta jooksul peaks see nimekiri väiksemaks muutuma, aga ma pole rohkem uurinud.

Jah, ma tean, et see mõjuks naiste tervisele halvasti, aga samas… Mis tänapäeval enam tervisele halvasti ei mõjuks? Põhimõtteliselt selliseid ameteid polegi enam olemas ju. Ilmselt on see nimekiri sellepärast selline, et kaitsta naiste tervist, sest just nimelt nemad saavad ju emaks… Mõnes mõttes see jõuab kohale, aga samas… See võiks siiski mingil määral valikuline olla ju. Iga inimene peaks ise teadma, millega ta riskib, kui sellise ameti valib.

Artiklist:

Sotsiaalministeerium küll kinnitab, et nimekiri on vananenud, kuid samal ajal ei kiirusta seda ka kustutama. Siiani on tehtud lihtsalt ettepanek kaotada see uuest töölepinguseadusest. See jõustub aga vastuvõtmise korral alles 2010. aastal. Seega kehtib veel vähemalt kaks aastat määrus, mille järgi ei tohiks naised töötada näiteks vedurijuhi või torulukksepana.

Kas 2010 aastast on see siis muutunud? Mina ei suutnud seda 2011 aasta töölepinguseadusest välja lugeda, aga selliste asjade lugemine paneb mul nagunii alati pea valutama, seega võib asi olla lihtsalt selles, et ma ei saa pointile pihta 😀