Piltide ilmutamisest (ja mõned pildid!)

Millal teie viimati pilte ilmutasite? Mina olen selles mõttes ikka jube laisk olnud, sest ma tegin seda palju aastaid tagasi! Nüüd üle pika aja ilmustasin pildid ära, sest pulmapilte tahaks ju ikka albumis ja raamis näha. Lasin viis satsi kõiki pulmapilte ilmutada (ega neid palju polnud, 32 pilti kokku), sest siis saan kohe isale, tädile, Hendriku vanavanematele  ja vanematele kõik pildid üle anda, lisaks siis üks komplekt meile endale. Enamus neist nagunii arvutit ei kasuta (Hendriku vanemad kasutavad) ja kuna neid pilte nii palju pole, siis ei viitsinud sorteerima hakata ja kõik saavad kogu satsi pilte endale. Ja saate aru – need olid esimesed pildid ka meile endale, mis ma koos Hendrikuga üldse ilmutasin. Neli tükki panin raami ja ülejäänud kleepisin albumisse, mis me pulmadeks saime.

See pulmapiltide ilmutamine pani mind mõtlema, et peaks ikka vanemaid pilte ka ilmutama. Ma mõtlesin, et eks ma mingi maksimaalselt 100 ilmutan, aga homme läheb ilmutusse 464 pilti!!! No mõned on vanemad pildid, aga üldiselt on intervall kuskil kolm aastat, aga enamus on ikka viimase paari aasta jooksul tehtud. Kui ma oleksin veel vanemaid hakanud ilmutama, siis oleks 1000 ära tulnud, aga ma otsustasin, et poosekaid aastast 2014-2015 ei pea nii palju olema 😀 Kui beebi sünnib, siis nagunii kavatsen pilte ilmutada ja teha seda tihedamini, sest ma mäletan Lipsukese pildisaagat, kes korraga vist paar tuhat pilti lastest lasi ilmutada, sest polnud seda aastaid teinud. Päris seda saatust ma endale ei tahaks, sest see sorteerimine võtab nii palju aega! Ja siis võib päris kalliks see summa ka minna, kui korraga nii palju ilmutada lasta. Parem juba tihedamini, sest siis on vähem sorteerimist.

Ja kuna ma täna palju pilte sorteerisin, siis ma mõtlesin teile ka mõnesid näidata (kõik neist ei lähe ilmutamisele, lihtsalt jäid silma). Ilmselt mõned on juba blogist läbi jooksnud, aga paljud siiski pole. Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, vaid tulevad suhteliselt segamini. Ja ma 2019.aasta omasid ei lisa uuesti, sest neid ma olen teile juba hiljuti näidanud. Hoiatus – PILTE ON PALJU!!! Ehk siis – keda pildid ei huvita, võib vabalt selle postituse vahele jätta.

Need neli pilti panin raami, ülejäänud on seal vasakul üleval albumis. Meil on alates pulmadest siia lauale nagu mingi altar tekkinud, lisaks siis mõned diplomid, mis ma töölt kaasa võtsin enne dekreeti jäämist.

14-aastane Jaanika oma tolleaegse kodu juures lolli mängimas 😀 See maja, mis pildil on, polnud meie kodu, vaid selle kõrvalasuv maja oli, aga seda pole pildil näha.

14-aastane Jaanika meedialaagris, sõrm on ikka täiega imelik 😀

Pidin poseerima, sest mingi pilt neist läks meedialaagri ajalehte, mis pärast seda laagrit ilmus. Ma ühel aastal kirjutasin arvamusloo ja teisel aastal vist reportaaži – mõlemad pääsesid sinna lehte.

See pilt on tehtud aastal 2006, käisin siis 10-ndas klassis.

10.klass!

Hea Lapses ilmus mu kirjasõbrakuulutus vist neli korda aastas vähemalt 😀

September 2006

Siin olen ka 16-aastane.

Suvi 2007, mil ma Tallinnas elasin.

Minu kolm lõpetamist, vasakult paremale: põhikool, gümnaasium ja kutsehariduskeskus. Ma tundun endale kõige vanem just põhikooli lõpetamisel, sest see lilla pea tegi mu tõesti eakamaks. Ma otsustasin päev enne lõpetamist juuksed lillaks värvida – seega enamus mu sugulasi ei tundnud mind ära 😀

18-aastane Jaanika ehk abiturient 🙂 Seal taga pildil ei ole mingi mu tolleaegne peika, vaid see oli mu keskmise õe peigmees kunagi. Tal on endiselt see pilt vanematekodus raamis, kuigi nad läksid lahku aastal …. 2002? 😀 Mina olin siis igal juhul laps.

Detsember 2012

2009

2014 millalgi, vahetult enne öösaate algust.

Mehhikos suvel 2010

September 2009 Barcelonas, vahetult enne ühte pulma, kus mul õnnestus Hispaanias külalisena käia.

Mehhiko käsitööturul, suvi 2010.

Kevad 2012

Detsember 2010

2012 suvi

Ootan oma kutseka tunnistust, juuni 2012!

Märts 2013

August 2009 – Barcelona metroo

Barcelona tänavafestivalil, samuti august 2009

2010 suvel millalgi

2011 kevadel – Tartu pubis Big Ben

Valencias praktikal aprillis 2012

Tartu pubis Pahad Poisid, peaks olema 2012 lõpp.

Mehhikos 2010

Suvi 2012

November 2011, vahetult enne mingit pidu.

Sügisel 2012

Millalgi 2011 lõpus tehtud

Jaanuar 2012

Suvi 2012

Suvi 2012

2012 algus

Pärnus suvel 2011

2013 jaanuar

Mehhikos tehtud pilt aastal 2010, kus on peal kahe lapse käed, kellega me hommikuti kooli läksime.

Kevadel 2012

Suvi 2012

Erinevad pildid minust mitmete aastate lõikes (2006- 2011)

2012 suvi

Valencias aprill 2012

Mehhikos 2010

Suvel 2013, mil olin just hiljuti Tallinnasse kolinud.

Samal päeval tehtud kui eelmine pilt – suvi 2013

Kui saatest Night Chat sai Vallatud Tissid 😀 Umbes kaheksa kuud oli saatel see nimi, hiljem muutus see uuesti Night Chatiks tagasi, aga kõige lõpus oli selle nimi üldse Unetud.

Mina oma esimesi öösaateid tegemas, mai 2013

Malluka korraldatud iluõhtul novembris 2014. Ma seda mainisin oma eelmises postituses ka – just siis tuligi jumestaja mulle silmameigiga appi 😀

2013 suvel

2014 sügisel, vahetult enne Kanal 2 pidu.

Suvel 2013 stuudios enne öösaate algust!

Juunis 2012 ehk siis sel päeval, mil ma kutseka lõpetasin.

2013 lõpp stuudios

Suvel 2014 jälle stuudios

2014 algus jälle stuudios

Veebruaris 2014 Tallinna vanalinnas kolamas

2013 sügis enne Kanal pidu

Mul on nii palju pilte stuudios tehtud 😀 See peaks olema 2013 lõpus tehtud pilt.

Jällegi 2014 stuudios, aga pärast päevasaate lõppu (ma tegin nii öö-kui päevasaadet).

Suvel 2014 Tallinna kodus

Veebruar 2015, kui ma otsustasin oma juuksed ära lõigata ja ära värvida.

Jaanuar 2015

Suvi 2015

September 2014 – Kanal 2 peol 🙂

September 2009 Barcelonas jalkat vaatamas!

Samuti Kanal 2 peol septembris 2014

Kanal 2 peole suundumas septembris 2014

2014 suvel saate ajal tehtud pilt, aga ma läksin pausile korraks. Ehk siis Kanal 2 koridoris kuskil.

Veebruar 2015

2015 algus

Mai 2015, mina saadet juhtimas

Veebruar 2015, enne saadet. Ilmselgelt on tissid nimelt niimoodi kokku tõmmatud, sest nii suured rinnad pole mul isegi praegu rasedana 😀

Lapsehoidja Prantsusmaal – oktoober 2009

Kevad 2015 Tallinnas

Suvel 2014 Tartus

2015 algus

Kevad 2015

Vol 2. Praegu on see kleit mul kodukleidiks, aga kuna kõht on nii suur ja ma olen paksuks läinud, siis tagumik on sellega ikka täiesti paljas, tänavale ei saaks minna 😀

Suvel 2015

Samuti suvi 2015

Suvi 2015 – siis oli saate nimi juba Unetud!

Suvi 2015

See oli siis, kui ma esimest korda lakas magasin! Ehk siis suvel 2015. Rohkem pole ma lakas ööbinud ka.

Jälle ma seletan midagi saates 😀 Sügisel 2015

Talvel 2015

Aprill 2016

Aprill 2016

Aprill 2016 Põltsamaal

Mai 2016, kleit on valepidi seljas 😀

Mai 2016. Ma olin nii kleenuke ikka 😀 Sellel pildil kaalun ma 66 kg ehk siis 35 kg kergem kui praegu. Praegu kaalun 101 kg.

Juuni 2016 – enne EBA-le minekut

Jälle mina mulisemas 😀 Suvel 2016 stuudios

Viljandis suvel 2016

September 2016

Kolm mind, vasakult paremale: 7-aastane, 10-aastane ja 11-aastane 🙂

Sügis 2016

Märts 2017 Jõhvis

Märts 2017

Märts 2017 Narvas

Peole, peole! Kevad 2017

Aparaaditehases kevadel 2017

Kevad 2017

Kevad 2017

Pärnus kevadel 2017

Klubis Tempo mai 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Haapsalus suvel 2017

Ikka Haapsalu ja suvi 2017

Haapsalu vol 3

See oligi jaanipäeval 2017 ja suhteliselt külm ning tuuline ilm oli.

Väike kollaaž Haapsalust suvel 2017

Suvi 2017

Kui avastasin, et lift oli katki – ehk siis pidin seitsmendale jala kõndima 😀 Suvel 2017

Kui oma juuksed suvel 2017 lühikeseks lõikasin

Juuli 2017

Tallinnas juulis 2017

Suvepäevadel 2017 tegin kõigile GR töötajatele sellise enda mõeldud luuletusega diplomi – ma ise sain loosiga just selle. Siis olid meid veel seitse – seega polnud raske neid mõelda, aga ma olen ka 12-le midagi sarnast teinud 😀

Kui ma juulis 2017 esimest korda uuel Balti jaama turul käisin.

21.oktoober 2017. Siis ma veel ei aimanud, et järgmisel päeval tutvun ma oma tulevase abikaasaga! Ma teadsin küll, et ma saan Hendrikuga kokku, aga ma ei teadnud siis, mis sellest saama hakkab 😀

Esimene koos pilt meist novembris 2017, mille Hendrik Facebooki lisas. See ongi siis päris esimene koos tehtud pilt meist üldse!

See on novembri algus 2017 tehtud pilt, mil ma Hendrikuga just sebima hakkasin.

Hendriku soolaleivapeol novembris 2017, mil ma esimest korda tema sõpradega kohtusin.

Räpinas söömas novembris 2017. Mul oli siis meeletu köha, mis kestis pea kuu aega.

Novembri lõpp 2017 – Robotexil 🙂

Detsember 2017 Põlvas

Detsember 2017

Detsember 2017 enne firma jõulupidu restoranis München

Meie esimene pikem väljasõit Haapsallu detsembri lõpus 2017

Vol 2

Lasime juba ettekandjal meist pilti teha, olime selleks ajaks kaks kuud koos olnud – ehk siis noored ja armunud 😀 Siis me veel ei aimanud, et aasta ja viie kuu pärast oleme abielus!

🙂

Jäime Haapsalus kõva paduka kätte ja läksime öösel end ühte pubisse üles soojendama 😀

Pärast Haapsalu suundusime juba Pärnusse!

2018 algus

Valga rongijaamas jaanuaris 2018

2018 jaanuar Valgas

Veebruar 2018

Veebruar 2018

Munadepühad kontoris kevadel 2018

Aprill 2018 Vilniuse korteris, kus me sõbrannaga neli päeva veetsime 🙂

Vilnius 2018

Ikka Vilnius

Vilnius ja mehhiklannast kunstnik Frida Kahlo

🙂

Hüppame korraks jaanuari 2019, mil ma töökaaslastega tõukekelgumatkal käisin. Teised siis veel ei teadnud, et ma rase olen, aga mina juba kolm nädalat teadsin.

17-aastane Jaanika 🙂

Kronoloogiliselt need pildid siin ei jookse, see on tehtud suvel 2017, mil ma veel Hendrikut ei tundnud.

Samuti suvi 2017 😀

Suvi 2017

Suvel 2017

Vol 2

Suvel 2017 kummituskülas Viivikonnas

Käisin ka 2018 suvel seal ja ikka oli sama kõle… Öösel seal ei tahaks liigelda ilmselt.

2017 suvel Sillamäel. See kleit on mul ka hetkel kodukleit, sest see ei ulatu väga palju üle tagumiku enam…

2017 suvi

Kuremäe kloostris suvel 2017

Suvi 2017

Praegu ei mahuks mu varvas ka enam nendesse teksadesse! 😀 Endiselt suvi 2017

🙂

September 2017 käisin ühes pulmas – see pilt on vahetult enne seda tehtud.

September 2017

Oktoober 2017

Oktoober 2017 🙂 Kui ma Hendriku esimest korda endale külla kutsusin ja me ÄSK-i mängima hakkasime!

Oktoober 2017

Novembris 2017 käisime töökaaslastega laskmas. Ma sakkisin selles sajaga 😀

November 2017

Jaanuar 2018 – Hendrik oli siis eriti karvane 😀

Jaanuar 2018 Põlva ööklubis Kino

Jaanuar 2018 🙂

Jaanuar 2018

Jaanuar 2018

Veebruar 2018 – minu isa sünnipäeval 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 Meenikunnos 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 🙂

Märts 2018

Kevad 2018

Aprillis 2018, mil me Taskus asuvas Mehhiko restoranis Burro käisime 🙂

Aprill 2018

Aprill 2018

1.mai 2018

Bryan Adamsi kontserdil mais 2018 🙂

Mu üks lemmikpilt meist! Mais 2018 Taevaskojas 🙂

Mais 2018, mil firma sai nelja-aastaseks. Selle aasta mais sai juba viieseks ja oli suurem pidu ka 🙂

2018 kevad 🙂

🙂

Kevadel 2018

Pärast Kagu-Eesti tantsupidu mai 2018

Suvi 2018 Põlvas 🙂

Suvel 2018 kass Arturiga, kes Hendriku vanemate juures elab 🙂

Oraval suvel 2018

Paides kevadel 2018

Otepääl juunis 2018

Retrobest 2018

Retrobestil 😀

😀

Firma suvepäevad suvel 2018

Firma suvepäevad vol 2 😀

Kummitusküla Viivikonna juulis 2018

Sillamäe 2018

Puhkus suvel 2018

🙂

Narvas juulis 2018

Samuti Narvas juulis 2018

Vot sel päeval sain ma esimest korda elus herliaselt nõelata! Avatud Talude päev suvel 2018

Juuli 2018

Juuli 2018

Juulis 2018 Palojärve ääres

Juuli 2018

Intsikurmu Festival augustis 2018

Hendrik sai 30! August 2018 🙂

Pärast juubelit 🙂

Tõrvas augustis 2018

Augusti lõpp 2018, mu Põlvasse kolimiseni jäi vähe aega!

September 2018 – hakkasime kohe Hendriku sõbra pulma sõitma.

Hendriku sõbra pulmas 🙂

Ootame pruutpaari tulekut – september 2018

September 2018, olin just Põlvasse kolinud. See pilt on tehtud Räpinas 🙂

September 2018. Juba siin küsis keegi, et kas ma olen rase, sest mul on kõht ees, aga seal veel polnud 😀

Sügis 2018

September 2018

Oktoober 2018, mil sõbrannadega discgolfi käisime mängimas.

Ja vise 😀

22.oktoober 2018 – meil sai Hendrikuga täpselt aasta tutvumisest 🙂

Oktoober 2018 🙂

Nublu kontserdil detsembri alguses 2018. Ma olin tegelikult juba rase, aga ma ei teadnud seda veel…

Midagi ametlikumat ka lõpetuseks – pilt on tehtud septembris 2017. Ma rohkem pilte ei lisa ka, sest 2019 aasta fotosid olen ma suhteliselt hiljuti juba teile näidanud.

 

 

 

 

 

Tagasivaade kutsekale ja praktikatele (ehk siis meenutused aastatest 2010-2012)

Ma olen juba paar kuud tahtnud oma kutsekast kirjutada, sest põhikooli ja gümnaasiumi postitused tulid kohe järjestikku, aga nüüd jäi ilmatuma paus vahele. Üks kursaõde ka kogu aeg küsib, et millal see ometi tuleb – ja nüüd see siis tuleb 😀

Kes veel ei tea, siis ma õppisin Tartu Kutsehariduskeskuses reisikorraldust. Kokku kestis see õpe kaks aastat – nii nagu kutsekates ikka (kui pärast gümnaasiumi õppima lähed). Meil oli väga väike kursus (kutsekates peaks vist ikka klass ütlema, aga ma olen harjunud kursusega) – kõigest 18 inimest, kellest kõik olid tüdrukud. Kusjuures ainult üheksa neist olid reisikorraldajad, ülejäänud üheksa aga turismikorraldajad. Kuna väga paljud ained olid meil koos, siis olimegi enamasti 18-nekesi tunnis. Alguses oli meie kursusel ka üks noormees, aga ta sai kohe septembris kutse sõjaväkke, seega ta enam meiega lõpetada ei saanud, vaid tuli aasta hiljem uuesti esimesele kursusele tagasi.

Kui nüüd gümnaasumi ja kutsekat võrrelda, siis see viimane oli palju lihtsam. No ikka kõvasti. Võib-olla oli asi ka selles, et enam ei pidanud neid aineid õppima, mis alati õudusunenägusid tekitasid (näiteks matemaatika!). Ehk ka selles, et endal oli juba natuke rohkem oidu peas. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis olin ma viilimises meister, siis kutsekas ma tõesti viitsisin õppida. No eks laisk olin ikkagi ja spikreid tegin ka vahel, aga siiski vähem kui põhikoolis või gümnaasiumis. Kuna meie kursus oli tõesti nii pisike (isegi siis oli ju meid ainult 18, kui turismikorraldatejaga koos olime), siis teadsid kõik õpsid meie nimesid jne. Kui midagi isegi jäi vastamata, siis võis seda veel kuid järele vastata, ausalt ka. Mina seda viimast ei praktiseerinud, aga nii mõnigi seda tegi. Ütlen ausalt, et kui gümnaasiumis oleks mul sellest suht kama olnud, et miks inimestele nii palju võimalusi antakse, siis kutsekas lõi minus välja see endalegi tundmatu “tuupur”, kes vihastas sellepeale, et mõned inimesed nii palju tähtaegade pikendamisi saavad. Tuupur ilmselgelt jutumärkides, sest seda ma siiski ei olnud, aga kõik asjad olid alati õigel ajal vastatud. Ei mäleta, et oleksin üldse kutsekas mõne kahe saanud – vist ei saanud. Lõpetasin oma lollusest küll ühe kolmega (spaateenused), mille puhul kursusejuhataja küll mainis, et võiksin selle ikka järele vastata, aga ma ei viitsinud. Olin just Hispaaniast praktikalt tulnud ega leidnud mõtet nii mõttetu aine pärast pingutada. Tunnistusel oligi see üks kolm, umbes neli-viis nelja, ülejäänud viied.

Kui nüüd meie kursusest rääkida, siis nagu naiste seltskonnas ikka juhtub, siis olid meil mingid teatud grupid. Ma meie kursuse all mõtlen ka turismikorraldajaid, sest 80 protsenti ainetest olid meil küll koos. Kuid need, kellega mina suhtlema juhtusin, olid kõik väga vinged inimesed! 🙂

Kutsekas oli meil põhiteemaks ikkagi Powerpoint. Igas aines tuli alati teha mingisugune Powerpoint. Alguses ma ei sallinud seda üldse, aga hiljem harjusin juba ära. Lausa niimoodi, et kui pidi mingi grupitööna Powerpointi tegema, siis see vihastas mind, sest see tähendas seda, et pidi klapitama neid asju, et kes mida teeb jne. Seega hakkasin ma hindama hoopis seda, kui ma sain üksi Powerpointe teha. Just niimoodi, nagu mina tahan, ei mingeid läbirääkimisi teistega jne. Kuna me pidime tihti erinevate riikide kohta Powerpointe tegema, siis Mehhikost tegin ma selle kahe aasta jooksul vähemalt kolm erinevat esitlust – erinevates ainetes muidugi. Et asja ilmestada, läksin ma tol päeval kooli lausa niimoodi (kogu tavaar Mehhikost muretsetud, välja arvatud seelik) :

309189_2464255809477_1786794836_n

Kui nüüd erinevatest ainetest rääkida, siis üldiselt oli suhteliselt kerge. Õpetajad elasid neil ikka kogu aeg seljas, kellel midagi vastamata jäi, et neil ikka kõik tehtud saaks. Ühtpidi muidugi hea, teistpidi olime me kõik täiskasvanud inimesed – seega selline üleliigne poputamine oli jällegi liiga lapsik. Mulle ütles üks teatud õpetaja üks kord, et ju mul on sellepärast nii omapärane käekiri, et ma olen eriline inimene. Teine kord, kui ta minu käekirjast aga aru ei saanud, siis ta ütles, et sellist jama ikka annab lugeda 😀 Siis olid mitmed ained, kus mul alati uni peale tuli, sest need olid nii igavad.

Ka kutsekas olin ma eesti keele õpetaja lemmik. Meil oli küll ainult kaks kursust eesti keelt, aga see õpetaja oli lihtsalt nii omapärane. Esimesel tunnil, kui me pidime ennast tutvustama, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, sest mul olla aktsent juures, aga ma räägin vaatamata sellele ülihead eesti keelt (!). Kuna selleks ajaks olin ma seda juba nii mitmeid kordi kuulnud ja see mõjus lausa solvaguna, siis selline asi käis mulle täiega närvidele. Kui ta kuulis, et ma olen hiljuti Mehhikost tagasi tulnud (kuigi selleks ajaks oli sellest juba üle aasta möödas), siis ta arvas, et ju on asi selles. Aga mulle öeldi seda enne Mehhikot ka mõned korrad (pärast kolmekuulist Euroopas seiklemist). Õnneks nüüd viimasel ajal pole seda öeldud, sest mul pole mingit aktsenti, pole kunagi olnud – seega tahaks panniga neile pähe lüüa, kes seda üldse kunagi arvanud on 😀

Ma sain eesti keele õpsi lemmikuks mingi loo rääkimisega. Ma sellest suurt ei mäleta, aga me pidime mingi loo rääkima. Ja mina siis suvalt ropendasin ka selles loos, sest see lihtsalt nõudis seda. Ja see õpetaja ütles, et sellel neiul on isikupära ning ta näeks mind tulevikus kuskil raadios töötamas (haha, ega ta täiesti mööda ei pannudki ju :D). Aga siis lisas kohe, et unejuttude lugejaks ma ei sobiks, sest mul on selleks liiga ülesäratav hääl 😀 Kuna see õpetaja oli vist kõige otsekohesem õps, kes mul iial olnud on, siis talle meeldisid ka otsekohesed inimesed. Mitte et ma seda siis täiega olnud oleksin, aga jah – ju siis piisavalt. Ja minu nimi jäi tal esimesena meelde, sest ma meeldisin talle. Kuna sellel õpsil olid mingil moel itaalia juured, siis ta oli ise ka väga jutukas naine. Ja temagi ropendas vahel klassi ees, aga see ei mõjunud mitte kuidagi labaselt, sest see lihtsalt sobis konteksti 🙂 Eks ropendamisel ja ropendamisel on ka vahe sees, eksole.

Teisel õppeaastal avanes turismi-ja reisikorraldajatel kandideerida Hispaaniasse praktikale. Kokku sai minna üheksa inimest siis reisikorraldajate, turismikorraldajate, rekreatsioonikorraldajate, kokkade jne hulgast. Ja mina olin üks neist, kes sai 🙂 Õnneks sai minu kursuselt veel üks neiu, seega kõik ei olnud minu jaoks täiesti võõrad! 🙂

See praktika oli selles mõttes mulle ja mu kursaõele halval ajal, sest kõigil teistel langes see kokku nende praktikaajaga. Meil oli aga praktika mõeldud kuu varem – ehk siis sel ajal toimus tavapärane õppetöö koolis. Kui ma algselt sellest kuulsin, siis ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, vastan siis kuu varem kõik asjad ette ära (ehk siis sel ajal, kui teistel praktika on ja mina puhata sain, sest minu praktika Valencias hakkaski alles kuu aja pärast). Kui ma siis õpsidele poole selle palvega pöördusin, et ma tahaksin kõik asjad kuu aega enne ära vastata, ütlesid kõik mulle ühest suust, et nemad veel ei tea, mida nad siis meilt küsida tahaksid, et kui tagasi tuleme, siis vastame kõik järele. Vähe närvi ei ajanud selline asi! Õnneks sain mõned asjad ikkagi Hispaanias meili teel ära vastatud, aga see oligi nõme, et just meie kursusega polnud keegi arvestanud, et kõigil teistel oligi see praktika Hispaanias just sellel ajal, mil neil see reaalselt olema pidi. Meil oli aga see kursuste asi teistmoodi korraldatud. Ja kui ma siis Hispaaniast tagasi jõudsin, uppusin järelevastamata asjade sisse, mis oligi ainult sellepärast, et see korralduslik pool oli nii mööda.

Praktika oli ülivinge! See seltskond, kes Valenciasse praktikale sai, oli lihtsalt üle prahi! Mina ja mu kursaõde saime küll ühe ilma akendeta toa, aga see oli väheoluline, sest selle viie nädala jooksul sai nii palju nalja. Otseselt praktikast ei tulnud turismiga seotud inimestel küll midagi välja, sest esialgses reisibüroos, kus me oleme pidime – sinna tegelikult praktikante ei vajatudki. Ja ma oleksin pidanud seal kogu aeg tõlk olema, sest sealne töötaja inglise keelt ei rääkinud, teised eestlased aga ei osanud hispaania keelt. Lõpuks saime praktikale ühte firmasse, mis tegeles katamaraanireisidega Vahemerel. Meie ülesanne oli siis teha flaierid ühe megavinge peo kohta, mis sellel katamaraanil toimuma pidi – ehk siis oli pigem seotud rekreatsioonikorraldusega. Algselt öeldi küll, et me jõuame selle ise ka korraldada, aga kahjuks toimus see paar päeva pärast meie praktika lõppu. Ja kui see üritus oleks toimunud, siis oleksin mina selle õhtujuht olnud, sest ma oskasin meie seltskonnast kõige paremini hispaania keelt (meil oli tegelikult veel üks, kes hispaania keelt oskas, aga ta õppis kokaks – seega oli tema praktikakoht kokkamisega seotud). Tegelikult nüüd järele mõeldes on sellest isegi kahju, sest see oleks olnud väga suur väljakutse. Ma oleksin juba pabinas, kui ma eesti keeles midagi juhtima peaksin, aga samas vbl oleks asi hoopis hästi sujunud. Ega ei tea ju. Ilmselt oleksin terve öö nii pabinas olnud, et magada poleks küll suutnud.

Kui veel Valencia praktikast rääkida, siis Leonardo da Vinci rahastusega oli praktikantidel muretu elu. Lennupiletid ja elamine oli tasutud, pluss stipendium kuskil 1100 eurot viie nädala jaoks. Kõigepealt tuli 800 eurot ja hiljem sai 300 eurot veel lisaks, kui praktikal oli ära käidud. Kui meile alguses sellest stipendiumist räägiti, siis ma eeldasin, et ah, mingi 300 eurot heal juhul tuleb. Kui selle summa sain, olin megašokis, sest nii palju ei oodanud üldse. Tol ajal oli mu ainuke sissetulek toitjakaotuspension, milleks oli 135 eurot kuus (kui sa oled alla 24-aastane ja sa õpid ning üks su vanematest on surnud, siis on võimalik toitjakaotuspensionit taotleda – sellisel juhul ei tohi muidugi õpingute ajal töötada). Mehhikos oli mu vabatahtliku taskuraha ainult 70 eurot kuus, haha 😀 (kuskil 1500 peesot). Ja selle rahaga võis isegi häda pärast ära elada, sest viimastel kuudel polnud mul enam üldse sääste alles, mis ma Mehhiko jaoks kogunud olin, seega elasingi ainult sellest rahast. Toit ja elamine oli küll projekti poolt, aga noh – suurt priisata ka ei saanud muidugi. Ja kui siis viie nädala jaoks nii hea raha tuli, olingi meeldivalt üllatunud.

Mitte et sellest rahast midagi alles oleks jäänud, kõik lõin viie nädalaga laiaks 😀 Ma ütlen ausalt, et ei enne ega pärast pole ma oma elus nii palju alkoholi joonud. Mehhikos ei pidutsenud ma üldse nii palju, sest nädala keskel ma projekti juurest ju välja ei saanudki. Kuna Valencias aga oli viiest nädalast 2,5 nädalat lihtsalt lakke vahtimist (pärast reisibüroo ärajäänud praktikat otsiti meile nii pikalt uut kohta), siis sai ikka kõvasti möllu pandud. Selle viie nädala jooksul oli mul vist kolm täiesti kainet päeva. Kuid ühel neiul oli ainult üks, seega ma polnud kõige hullem. Eestis ei joo ma kolme aasta jooksul ka nii palju, aga noh, see on vist loogiline, et välismaal on inimesed teistsugused, eriti kui nii lebovärk on – ja midagi suurt tegema ei pea. Meie ei pidanud. Isegi hiljem praktikal olles istusime me enamuse aja lihtsalt Facebookis ja väga tihti sai sinna mindud suure pohmakaga… ja ka magama jäädud 😀 Ega meid seal kontoris eriti ei valvatud ka, enamasti olid töötajad katamaraani peal sõite tegemas.

Lisaks sellele praktikale Valencias, millest ma olen oma blogis ka natuke kajastanud (sest ma juba siis pidasin seda blogi, see oli siis aprill-mai 2012) pidin ma läbima veel kaks praktikat. Ühe tegin reisibüroos ja teise reisikorraldusfirmas. Seal viimases oli mu ülemuseks üks 45-aastane mees, kes oli giid, reisisaatja, reisikorraldaja jne ühes isikus – ehk see oli ühemehefirma. Mina pidin kontoris passima ainult kolm tundi, kuigi praktikapäevikusse läks kirja, et olin ikka argipäeviti 7 tundi kohal (et vajalikud tunnid täis saaks). Reedeti polnud seda meest aga üldse kohal, seega sain enamasti Facebookis istuda. Aga ta oli piisavalt kaval ja helistas alati 10 minutit enne kella 15.00 (see kellaaeg, mil võisin leebet tõmmata) kontori tavatelefonile, et ikka kontrollida, kas ma olen olemas. Kuna seal reisikorraldusfirmas eriti inimesi ei käinud, siis sai seal niisama passida. Sain ka ühe Portugali reisi kokku panna, tegelikult see oli kolmepäevane Portugali osa ühest 15-ne päevasest reisist. Ja nad kasutasid seda hiljem ka oma kodulehel. Lisaks sain prantslaste hotellidega fakse saate, sest nemad e-maili teel suhtlemist ei tunnistanud. Ma kujutan ette, et ka praegu saadavad nad veel fakse 😀 Aga ma igaks juhuks tegin oma history alati puhtaks, kui ma reedeti kontoris üksinda olin, sest seal oli liiga palju Facebooki 😀

Reisibüroos praktikal olles mul nii lebo ei olnud, sest seal puutusin ma otseselt kokku klientidega. Ehk siis broneerisin enamasti laevapileteid. Ja seal käis ikka niimoodi ka inimesi kohal, kes tulidki ekstra kohale. Kuna ma vene keelt ei osanud, siis mulle Ecolinesi süsteemi selgeks ei õpetatudki, sest see vahendas valdavalt bussireise Peterburi, mille puhul olid klientideks enamasti venelased. Reisibüroos oli sellepärast parem, sest reisibüroo ise midagi enamasti ei korralda, vaid ainult vahendab. Reisikorraldusfima aga korraldab reisid ise. Selle sama praktikakohaga seoses saingi reisi Helsingisse ja Stockholmi (ja siis ma polnud kummaski veel käinud kusjuures! ma käisin Mehhikos enne, kui Soome või Rootsi jõudsin), mis toimus lausa enne ametlikku praktikaaega. See oligi korraldatud reisibüroo agentidele ja mind võeti sinna kaasa, kuigi mu praktika pidi alles paari nädala pärast algama. Kuna sain selle tasuta, siis muidugi läksin. See oli kõige kohutavam reis mu elus, sest mu ema suri sellel ajal… Nüüd järele mõeldes on vast isegi parem, et ma siis kohal polnud, kui haiglas aparaadid seiskusid (olin siis just Eesti poole teel). Kuid mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Kutseka kokkuvõtteks võin öelda, et see oli kordi kergem kui gümnaasium. Ja selles mõttes oli hea, et sai lausa rahastatud praktika raames välismaal viis nädalat olla 🙂 Nojah, kõik küll ei saanud, kes tahtsid, aga need, kes välja valiti – nemad said.

Milline oli minu gümnaasium? /Räägin hispaania keeles (video)

Kuna ma eile kribasin oma põhikoolist, siis mõtlesin, et täna võin oma gümnaasiumist kirjutada. Sellesse gümnaasiumisse läksingi ma hispaania keele pärast, sest seal sai seda õppida, kuigi see kool oli prantsuse keele erikool. Mõned olidki prantsuse keelt juba teisest klassist õppinud, aga oli ka neid, kes seda teinud polnud – seega neile algas kohustlik prantsuse keel kümnendas klassis täiesti nullist (aga kõik pidid seda siis õppima). Lisaks valisin ma veel endale itaalia keele, seega õppisin ma samal ajal korraga kolme romaani keelt. Muidugi olid mu hispaania keele mõjud kõige suuremad, sest ma kasutasin nii itaalia kui ka prantsuse keeles alati just españoli. Prantsuse keele õpetaja mainis mulle 11-ndas klassis, et Jaanika, aasta on mööda läinud, aga prantsuse keeles sa hääldad tu nagu tü, mitte tu nagu sina seda teed, sest see pole hispaania keel 😀

Meil oli selles mõttes omapärane kool, et meil oli ainult üks suur 10. klass – ehk siis meid oli kokku 72 õpilast. Kuidas see on võimalik? Ühes tunnis meid muidugi nii palju kunagi ei olnud, kui klassijuhatajatund välja arvata, sest meid oli jagatud humanitaarainetes kahte suvalisse rühma, reaalainetes olid paremad ja nõrgemad (pole vist raske arvata, kummas ma olin – ja isegi seal olin ma meganõrk :D). Meil oli lausa kaks klassijuhatajat, sest nii suure klassi puhul poleks üks olnud mõeldav. Ehk siis koolisüsteem oli selline ameerikalik, mul oli klassikaaslasi, kelle puhul ma teadsin, et nad mu klassis käivad, aga mul polnud nendega mitte ühtegi tundi koos, sest nad olid teistes rühmades. Inkas oli meil näiteks neli rühma ja ma olin kõige tugevamas rühmas, aga ma olin seal suhteliselt nõrk. Siis oli veel eraldi hispaania keele suund, sotsiaal – ja informaatikasuund. Hispaania keeles oli lausa kaks eraldi rühma, sest enamik tüdrukuid tahtsid just seda õppida. Meil oli selles mõttes ka veel naljakas klass, et tüdukuid oli 50 ja poisse 22 😀

Hispaania keeles lasin ma oma “vana rasva” ehk seebikarasva peal liugu umbes aasta, kus ma reaalselt mitte ühekski tunnikontrolliks ega kontrolltööks suurt midagi õppima ei pidanud. Meil oli hispaania keel ainult 10-ndas ja 11-ndas klassis, 12-ndas enam ei olnud. Sain vist kahe aasta jooksul ühe nelja, aga noh… mul oli pagas nagunii all ju, sest seal algas õppimine täiesti nullist ju. Tegin ka hispaania keele koolieksami, mis läks mul okeilt – sain 98 punkti 100-st. Aga ütlen ausalt, et seal oli väga palju valikvastuseid, sest minu jaoks on hispaania keele grammatika osaliselt siiski keeruline. Näiteks on hispaania keeles kaks olema tegusõna, ühte kasutatakse siis, kui mõeldakse, et see tegevus on igavane (ser) ja teist siis, kui mõeldakse, et see on hetkeline (estar). Aga nende tegusõnadega on veel see asi, et on umbes sada miljon erandit, kus ühe tegusõna kasutamine võib muuta täiesti kogu tähendust. Ja siis veel näited, kus inimene võib ise mõelda, et kas tahab seda öelda seri või estariga. Näiteks meile õpetati, et kui inimene ütleb: Yo estoy soltera (ma olen vallaline), siis ta mõtleb ja loodab, et see on hetkeline seisund – ehk siis mingi prints veel valgel hobusel tuleb (soltera naissoost inimese kohta, soltero oleks mehe kohta). Aga kui ta ütleb, et yo soy soltera (ma olen vallaline), siis kuna ta on kasutanud seri, siis järelikult on ta kas penskar, kes enam armastust ei loodagi leida… või on ta armastuses nii pettunud, et ei tahagi seda leida. Nii et jah- keeruline värk sellega 😀 Ja need kurikuulsad indefinido või imperfecto minevikus, kus inimene peab mõtlema, et kas see tegevus toimus korduvalt või ainult ühe korra jne. Mul on need segamini nagu puder ja kapsad 😀 Ja tihtipeale ei tea hispaania keelt emakeelena rääkivad inimesed ise ka, kumb õigem oleks, vaid kasutavad seda, mis tundub paremini sobivat 😀 Aga enne Mehhikosse minekut oli väga hea, et sain kaks aastat gümnaasiumis hispaania keelt rääkida 🙂

Ka gümnaasiumis olin ma harju keskmine. Aga matemaatika oli mu õudusunenägu, sest ma jäin selles 10-ndas klassis suvetööle. Puhtalt mu enda süü, sest enam ei õnnestunud mul teistelt maha teha. Ja ehk see oligi mu karma, sest põhikoolis ma just seda teinud olingi. Selle sain häda pärast tehtud, aga jah – viskasin matemaatikaõpikut mitu korda vastu seina 😀 11-ndas suutsin end kuidagi suvetööst päästa ja 12-ndas tuli meile uus õpetaja, kes oli parem, siis oli mul mata kogu aeg kolm, ei olnud kahe ega kolme vahel. Tõenäosuse ja statistika kontrolltöö sain 12-ndas klassis isegi oma aruga täiesti viie, mu ainuke viis matas, mis ma gümnaasiumis sain 😀 Järgmise kontrolltöö sain nelja, aga siis sain jälle kahe – seega kokku oli kursus ikka kolm. Geomeetria oli õudusunenägu 😀

Tubli olin ma eesti keeles ja kirjanduses, meil oli muideks eraldi õpsid seal. Eesti keele õpetaja oli nii karm, et eesti keel oli neli, aga meil oligi vist üks viis ainult klassis. Mu kirjandeid vahel ikka loeti ette, oli lausa eraldi selline aine nagu tekstiloome. Eesti keele tund oli gümnaasiumis vist ainuke, kust ma kunagi poppi ei julgenud panna.

Kui nüüd rääkida sellest, kuidas ma teistega läbi sain, siis mul oli oma seltskond, kellega ma suhtlesin. Ja nagu ikka, oli inimesi, kellega ma läbi ei saanud. Ma eelmise aasta aprillis kirjutasin ka natuke sellest, kopin selle oma postitusest:

Hiljuti sain ma Facebooki ühe kõige omapärasema kirja ühelt vanalt klassiõelt, kellega ma gümnaasiumis läbi ei saanud. Tähendab, alguses saime, aga siis lõi see sama klassiõde mulle julmalt noaga selga (siis ma olin veel eriti usaldav inimene).

Nüüd on sellest mitte läbisaamisest juba oma üheksa aastat möödas ja ma olen selle ammu unustanud (sest kooliajal saime me suureks ja hiljem lihtsalt enam eriti ei suhelnud). Kiri ise ja minu vastus oli selline (muutmata kujul):

“Jaanika, olen sulle ammu tahtnud kirjutada. Meie vahel oli gümnaasiumis miskisugune blokk mingi hetke. Vist peale seda, kui leidsin omale “uued ja lahedad” sõbrannad ja siis otsustasin sind mõnitama hakata, arvates et olen siis ise cool. Tegelikult aga on hetkel reaalsus see et loen hoolega su blogi ja olen KADE.. Kade mille peale? Selle peale, et sa oled NII JULGE, nii enesekindel ja nii seksikas naine.”

“Oh sa issand. Poleks seda kirja osanud oodata. Aga aitäh. Kuigi kade ei maksa küll olla, eks ma olen end ajapikku blogis tagasi ka tõmmanud. Kirjutan ikka, aga nüüd vähe teistmoodi.”

“seda küll, aga siiski imestan kust oled saanud sellise julguse, ükskõiksuse ja enesekindluse, need on üöimalt head iseloomuomadused. oleks ma grammivõrdki nii ensekindel kui sina.”

Hiljem läks teema juba muudele asjadele, aga päris omapärane oli sellist kirja saada. Nagu ma juba mainisin, siis 10-ndas saime me alguses väga hästi läbi, aga siis läksime ikka räigelt tülli (öised msnisõjad olid ikka põhiteema. Mu klassiõde lausa kommenteeris Rates Esimese ja minu koos pilti ja seda väga inetult, aga Esimene pani ta oma vastuses paika). Hiljem me lihtsalt ei suhelnud selle klassiõega enam.

Ma mingit viha vms ei pea, olin selle juba ammu unustanud. Ma ei ole üldse pika vihaga inimene ka.

Ühe praeguse parima sõbranna sain ma ju ka gümnaasiumist. Ja siis lisaks geisõbra Truu, kes hetkel Islandil elab. Ja üks tolleaegne parim sõbranna oli veel, kellega elu meid küll kahjuks lahku viis. Ja mõned sõbrannad veel, kes Eestis ei ela. Nii et gümnaasium oli minu jaoks palju parem kui põhikool. Kuigi ma nägin matemaatikaga palju näguripäevi, aga see oli mu enda süü, et ma ise põhikoolis nii looder olin, et mul mitu aastat auke jäänud oli.

Gümnaasiumis ma koolivälisel ajal nii agar ei olnud, mu klassiõed tegid küll koolilehte, aga mina seda siis enam ei teinud. Siis vahel jäi neil tühja ruumi üle ja nad pidid selle millegagi sisustama  – ehk siis mu luuletused läksid jälle loosi 😀 Kuna mul oli põhikooliajast esinemisest kopp ees, siis ma gümnaasiumis üritasin igati viilida sellest – seega mind enam laval ei näinud. Tegelikult mulle ei meeldi kuskil laval esineda, sest otsene kontakt publikuga on minu jaoks hirmuäratav, põlved hakkavad värisema. Kui üheksandike lõpuaktusel luuletust lugesin (käisin ise siis kaheksandas), siis ime, et ma ära ei minestanud. Siinkohal ütleksid mõned küll, et kas teles saatejuhina töötamine ei võrdu siis samaga, aga no kus ta siis võrdub, sest mina ju neid inimesi ei näe, kellele ma parasjagu “esinen” 😀 Ma tean, et nad on olemas, aga mina neid ei näe – ehk siis hoopis teine teema.

Panen siia lõpetuseks ka video, kus ma hispaania keeles räägin. See on tehtud novembris 2015 ja ma tahtsin seda uuesti koos subtiitritega üles panna, aga ma lihtsalt ei suutnud neid õigesti jooksma saada, seega jäi see kahjuks ära – eks ma kunagi mõne uue puhul üritan rohkem. Põhimõtteliselt räägin ma videos sellest, kust minu armastus hispaania keele vastu alguse sai; miks ma just Mehhiko hispaania keelt nii palju armastan –   ja sellest, miks Hispaanias kõneldav hispaania keel mulle nii väga ei meeldi. Räägin ka sellest, kuidas mul hetkel pole hispaania keeles nii palju praktikat kui kunagi, et just selle tõttu on see ka natuke roostes.