Milline oli aasta 2017 minu jaoks? /Nädalavahetus Põlvamaal ja matustel käik…

Ja ongi hoogsalt kätte jõudnud aasta 2018! Kuna ma läksin 2.jaanuaril juba tööle tagasi pärast nädalast puhkust, siis nüüdseks olen juba enam-vähem sisse ka uuesti elanud. Ja ongi paslik aeg teha kokkuvõte sellest, kuidas aasta 2017 minu jaoks möödus.

2017 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Täpselt aasta aega tagasi samal ajal olin ma teises suhtes, elasin teises korteris ja olin töötu. Jaanuari lõpus 2017 kolisime me siis veel koos Härraga sellesse kahetoalisse korterisse, kus ma hetkel üksinda elan. Kõigest nädal hiljem leidsin ma töö, mida ma ka praegu teen. Kuna ma tööteemadel olen ka natuke kribanud, siis ma hetkel sellel pikemalt ei peatuks. Tol hetkel tundus, et elu saab jälle jalad alla, sest kõik tundus enam-vähem paigas olevat.

Kuid tundub, et minu elu viskab alati mingeid vimkasid. Kui töö mõttes sujus kõik väga hästi, siis isiklik elu hakkas vaikselt käest ära minema. Umbes kevadel tundsin, et ma ei ole päris õnnelik selles suhtes, kus ma olen. Kuid ma lootsin, et ehk see tunne läheb üle, sest suhtes tuleb ju ikka sellliseid asju ette.

Ma ei süvenenud sellesse tundesse eriti ja kui Härra siis mai alguses tuli jutuga, et ta leiab, et me peaks lahku minema, siis see mõjus mulle raskelt. Ma olin juba vaikselt leppimas selle asjaga, kui Härra ütles, et ta mõtles siiski järele ja ta leiab, et me võiksime veel kord proovida. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma tahtsin uskuda, et me saame hakkama. Nüüd järele mõeldes oleks me pidanud juba siis lahku minema, aga eks oma vigadest õpitaksegi.

Vast kuuks ajaks läksid asjad natukene paremaks, aga tegelikult olime me mõlemad suhteliselt õnnetud. Mina olin õnnetu ka sellepärast, et ma tundsin, et ma olen jälle ämbrisse astunud, aga mul oli seda nii raske tunnistada. Eelkõige endale, aga teistele muidugi ka. Me olime iseloomult hästi erinevad ja just see tegi selle asja võimatuks. Mina tahtsin sügavamaid vestlusi, tema tahtis naist, kellega koos trennis käia. Ja nii see suhe terve suve vinduski. Me küll tegime väljasõite jne, aga vahel me läksime tülli või siis lihtsalt ignoreerisime teineteist. Härral oli tekkinud mingi komme alati mind teiste ees kritiseerida, just oma sõprade ees, aga vahel ka minu enda sõprade ees. Meil ei olnud seda harmooniat, mida ma nägin teistes paarides. Ning ei, ma ei mõtle siin seda, et mingi hull musitamine peaks olema teiste nähes, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Ja septembris juhtuski siis see, et kui ta endale juba Tinderi tegi, siis oli teada värk, et pikka pidu sel enam pole. Ja ei olnudki, nädal aega kestis see veel edasi. See oligi minu jaoks esimene reaalsuskontroll, kus ma sain aru, et see on juba ammu hukule määratud asi, et sel ei tohi enam vinduda lasta. Teine reaalsuskontroll tuli minu jaoks siis, kui me veel koos käisime selles pulmas (Härra sõber abiellus oma kallimaga). Vot seal nägin ma seda imelist tunnet, mida kaks inimest võivad tunda… ja sain aru, et ma pean endale valetamise lõpetama. Et pigem juba üksinda kui sellises suhtes, mis mitte midagi enam ammu juba ei paku, vähemalt mitte selles mõttes, mida üks täisväärtuslik suhe peaks pakkuma.

Ja siis ma ütlesingi Härrale, et tal on kogu aeg õigus olnud, et me peame lahku minema, sest sel kõigel pole enam mõtet. Ja siis juhtuski niimoodi, et kõigepealt kolisin ma neljaks päevaks isa juurde, aga kuna Härra otsustas ise ühetoalise korteri kasuks, siis sain ma üsna pea uuesti siia korterisse sisse tagasi kolida. Ja nüüd elangi ma siin korteris üksinda( ja mu kallim käib siin tihti külas).

Härraga ma enam pärast lahkuminekut ei suhtle, ta kustutas mu Facebookist millalgi novembris ära vist (paar kuud pärast lahkuminekut). Mul on nimelt selline programm juba ammu peale pandud, et mul tuleb teade, kui keegi mu Facebookist ära kustutab – seega olen ma alati kursis sellega, kes mu FB-st elimineerib. See on väga hea asi, soovitan teile ka 😀 Sünnipäevaks ta küll soovis mulle Facebooki chatis õnne, aga ma vist isegi ei tänanud, sest neid soove tuli teisi ka, ei vastanud kõigile.

Ma vist juba ka mingis postituses kirjutasin, et ma olin alati enne lahkuminekut arvanud, et see saab raske olema, et ma täiega nutan jne. Tegelikult olin ma kõik pisarad juba mitu kuud varem ära valanud, sest seda lahkuminekut oli ette näha – seega oli see suur vabanemise tunne. Muidugi oli kahju, et nii läks, aga halvas suhtes olemine oleks nagunii hullem olnud, ma oleksin ikka täiega õnnetu olnud. Ja vallalisena olin ma üle pika aja hoopiski õnnelik!

Ja siis hakkasin ma esimest korda elus Tinderit kasutama. Sain mõnega kokku, üldiselt olid kõik üpriski toredad inimesed, mõni meeldis sisemuselt, aga välimuselt ei meeldinud, teise puhul oli lugu jälle vastupidine. Üks tundus igati okei, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna poleks ma küll mahtunud. No ma pigem küll arvan, et see oli lihtsalt ettekääne, sest kui keegi sulle huvi pakub, siis inimene leiab selle aja. Nii lihtne see ongi 🙂 Ning üks tüüp vedas mind mitu korda alt, lubas Raplast Tartusse tulla jne, aga iial ei tulnud (temaga ma suhtlesin päris pikalt telefonis, aga me ei saanud iial kokku). Ta tundus üldse hästi kahtlane ja ta Facebooki konto jättis mulle mulje, et ta võib-olla elab topeltelu. Ja ma ei viitsi selliste inimeste peale oma enerigat raisata, seega jätsin suhtlemise katki.

Ja siis juhtus see, et ma sain kokku ühe Põlva noormehega, kes mu Facebooki sõbralistis oli vist juba pea kuu aega olnud ja me olime alguses põgusalt suhelnud, aga ma ei osanud temast esialgu suurt midagi arvata. Ta ikka vahel kirjutas ja ma märkasin, et ta laikis mu pilte, aga kuna ma esimene kord ütlesin ära, kui ta mu välja kutsus (ta tegi seda veel Tinderis ja ma alati tahan inimestega enne Facebookis suhelda, kui ma nendega kokku saan), siis ta hiljem mind Facebookis enam mõnda aega välja ei kutsunud. Ja siis hakkas ta uuesti minuga suhtlema (mingi paus oli sisse jäänud) ja ma sain teada, et ta töötab ühes tootmisettevõttes, kuhu ma augustis meie müügimehe saatsin, aga nad ei olnud meie lahendusest huvitatud. Kuna ma tol hetkel otsisin just Põlvamaa tootmisettevõtteid, kuhu meie müügimeest saata (sinna ettevõttesse poleks enam mõtet olnud, kus ta töötab, sest hiljuti käidi seal), siis palusin tal mõned soovitada, mis veel Põlvamaal olemas on. Ta soovitaski, aga need olid meie kliendid juba 😀 Ja vot sellest suhtlusest juhtus see asi, et hakkasime rohkem kribama ja saime lõpuks ka kokku.

Ta tegelikult võlus mind esimesel kohtumisel natuke juba sellega, et ta tõi mulle lille. Ma tean, et kindlasti on naisi, kellele tuuakse esimestel kohtumistel lilli jne, aga minu internetideitide ajaloos on neid pigem vähe olnud. Ja juba järgmisel nädalavahetusel jäi ta minu juurde ööseks (seksini läks veel omajagu aega) ja nii see suhe meil arenema hakkas 🙂 Ma olen nüüdseks ta perekonda lugematul arv kordi näinud, tema minu isa küll ainult ühe korra, aga mina ei ole kahjuks ka oma perekonnaga nii lähedane. Mu tädi on ta kolm korda näinud küll, sest teda näen ma ise ka tihedamini.

Nüüdseks oleme koos olnud 2,5 kuud.Ülilühike aeg, ma tean, aga väga õnnelik aeg on olnud. Mulle meeldib temaga koos olla ja igapäevaselt aina uusi asju tema kohta avastada. 🙂 Selles mõttes oli vbl natuke nukker ka lugeda neid kommentaare mu mõne eelmise postituse all, kus mulle öeldi, et armumine on mu ajule jälle 1:0 teinud, et küll ma varsti oma pilve pealt alla kukun, sest selline on elu – karm reaalsus tuleb varsti nagunii mulle külla. Jah, vbl, ma ei tea iial, mis tulevik toob, aga kas keegi seda üldse reaalselt teab? Et siis kui ma kirjutan, et kõik on pekkis, et siis ma olen see täiskasvanulik Jaanika, aga kui ma kirjutan, et ma olen õnnelik, siis ma olen lapsik teismeline, kes ei tohiks oma rõõmu välja näidata? Kahju, et mõned nii arvavad.

Nüüd laupäeval oli mu kallima jaoks väga raske hetk, sest ta vanaema matused olid. Mina ei näinud ta seda vanaema kunagi, sest ta oli juba viimane aasta hooldekodus olnud (olen ta teist vanaema ja vanaisa mitmeid kordi näinud, kes elus on). Igal juhul ei eeldanud ma üldse, et ma sinna matustele lähen – ja et minuga üldse hiljem peielauas arvestatakse, sest ma olen kallimaga väga vähe koos olnud. Pealegi ma ei näinud tema vanaema kunagi isiklikult. Eelmisel nädalal, kui ma olin Tartus ja kallim oli Põlvas, siis ta helistas mulle ja ütles, et ta isa on ikkagi mind ka peielaua nimekirja arvestanud. Ma olin suht šokis, sest see tundus üliperekondlik asi jne. No ma siis küsisin kallimalt, et kas tema tahab, et ma ka läheksin ja ta ütles, et ta kindlasti sooviks, et ma matustele ning peielauda läheksin. Siis otsustasingi minna.

Matused toimusid Räpina kirikus, sest ta vanaema oli sealt lähedalt pärit. Võtsime hommikul Põlva lähedalt kallima teise vanaema-vanaisa ja ta venna ka peale ning läksimegi. Ma ise istusin tagaistmel, sest muidu oleks neil seal kolmekesi kitsaks läinud – lasin kallima vanaemal ees istuda.

Minu jaoks oli tegemist küll täiesti võõra inimese matusega, aga kuna ma nägin kirikus, kuidas mu kallimal on väga raske hetk, siis mul tulid endal ka peaaegu pisarad silma. Eks nad kõik olid ka arvestanud, et millalgi see juhtub, sest vanaema oli juba hooldekodus väga nõrk, aga ikkagi on selline asi alati raske. Kallim oli mulle ikka rääkinud, et tema ühed õnnelikumad suvevaheajad olid lapsena just Räpinas oma vanaema juures.

Hiljem oli peielaud ka, kus kallima ema rääkis mälestusi oma ema kohta. Kusjuures Räpinasse sõites tuli kallima vanavanematega ja vennaga jutuks ka minu ema matus, mis ilmselgelt on olnud mu elu kõige raskem hetk. Nüüd ma suudan sellest küll juba ilma pisarateta rääkida, aga see võttis omajagu aastaid aega, kui ma suutsin sellest kõigest üldse niimoodi vestelda, et ma nutma ei hakkaks. Mitte siis ainult matustest, vaid oma ema surmast üldse.

Et laupäev oli selline väga nukker päev. Pühapäeval käisime seal külas rohkem jalutamas, kus kallim ise oma lapsepõlves elas (kus ta vanemad hetkel elavad koos ta kõige noorema 11-aastase vennaga ja seal samas kohas, aga mõned kortermajad edasi elab ta teine vend ka, kes on 28-aastane). Ma olen seal külas lapsena aega veetnud, sest mu tädipoeg elab seal, aga kuna nii tihedalt ei suhtle, siis nüüd pole täiskasvanuna sinna väga palju juhtunud. Ja pigem selle küla teises otsas olen väiksena olnud, mitte seal, kus kallima lapsepõlv möödus. Et tal jah ülejäänud perekond elab selles külas, ta ise elab Põlvas. Ja ta vanavanemad elavad ühes teises külas Põlvamaal.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, käisin eile juba kolmandat korda saunas ja polnudki enam nii palav 😀

P.S: Ma just avastasin, et ma kasutasin postituses väga palju kordi ja siis juhtus see ja siis läksin sinna ja siis oli niimoodi jne, aga kuna armumine tegi ju mu ajuga väidetavalt 1:0, siis las olla 😀

Advertisements

Lugu sellest, kuidas ma Veinis ja Vines nutma hakkasin… /Kui inimesed midagi eeldavad, aga tegelikult pole neil õrna aimugi…

Eile oli selline õhtu, et saime sõbrannaga linnas kokku ja otsustasime Veini ja Vinesse minna. See on selline veinibaar Tartu kesklinnas, kuhu nädalavahetustel on suhteliselt võimatu kohti saada, sest seal on alati nii palju rahvast. Seega ei olnud ma seal veel mitte kordagi käinud, sest juba aknast võis mööda kõndides näha, et see on alati liiga täis. Aga kuna eile oli teisipäev ja kell oli alles 20.00, siis saime sinna ilusti kohad.

Istusime siis kõige vaiksemas nurgakeses ja hakkasime sõbrannaga leti ette minema, et endale veini tellida (ilmselt oleks baarmen lauda ka tulnud mingi aeg, aga me otsustasime juba sealt ära tellida). Kui me seal arutasime, et võtame majaveini, siis seises seal kõrval mees, kes ütles, et see on küll halb valik, sest majavein ei olevat üldse hea. Me alguses jäime ikka endale kindlaks, aga tüüp mainis, et teeb meile ühe hoopis parema veini välja. Me küll alguses keeldusime, aga siis käis tüüp peale ja ma ütlen ausalt, et mina olen alati selline naine olnud, et kui keegi tahab mulle välja teha, siis ma küll kätt ette ei pane. Ma tean, et on naisi, kes arvavad, et ju siis mees ootab midagi vastu… ja kui see ka nii oleks, siis on see juba mehe enda probleem, sest õhtu lõpuks on naised nagunii jalga lasknud 😀 Meeste enda probleem, kui peaksidki seda lootma.

No me siis läksime sõbrannaga oma kohtadele istuma. Arutasime, et polegi ammu juhtunud seda, et keegi lambist niimoodi välja teeb, eriti veel vaiksel teisipäeval… Saime vast kuskil tunnikese sõbrannaga kahekesi olla, kui see tüüp tahtis WC-sse minna, aga kuna meie laud oli just seal läheduses, siis ta tuli meiega rääkima. Sel ajal hakkasin ma just meie suupisteid käega sööma, mida me endale tellinud olime (juustuvalik, aga soojad saiad olid kaasas). Tüüp mainis, et milline naine küll niimoodi sööb, et peaks ikka kahvliga võtma ju, mis meile ka antud olid. Ma siis ütlesin, et ma olengi lihtne naine, mulle meeldib süüa niimoodi, nagu mina tahan.

Ja siis hakkas see tüüp meiega suhtlema. Ta oli välimuselt selline tüüpiline pretty boy, kes arvab, et kõik maailma naised teda tahavad. Selline enda arvates piisavalt enesekindel, aga tegelikult juba liiga ülbe. Rääkis, et oli kunagi ajalugu õppinud ning hiljem üldse ajakirjanduse lõpetanud – ja mingil ajal lausa Reporteris ka töötanud. Ma mõtlesingi, et kuidagi tuttav tundub, aga siis ma talle veel ei öelnud, et olen ise ka kanaliga seotud olnud (küll mitte Kanal 2-ga, aga samas majas töötanud). Tema oli seda küll aastatel 2010-2011 teinud, seega enne seda, kui mina saatejuhiks hakkasin.

Kui ta oli juba päris pikalt endast rääkinud, siis ma küsisin, et kas ta kunagi oma elus vait ka on. Ta väitis, et mitte eriti. Ja siis me seal vaidlesimegi kogu aeg, lõpuks küsis ta meilt, et mis tähtkujust me oleme. Ta väitis, et kunagi oli ta eluarmastus kaljukits olnud, aga sellega läks asi halvasti. Et vahel annab ikka tunda, kuigi nüüdseks on juba aastaid möödas sellest, kui nad lahku läksid. Näost oli näha, et see oli endiselt tema jaoks valus teema.

Tüüp ütles mu sõbrannale, et tema analüüsi järgi oli sõbrannal kolm reaktsiooni, kui ta talle esimest korda otsa vaatas. Esimene neist olla selline, et tõmba uttu, värdjas. Teine oli, et käi vittu ja kolmas olevat tema arvates see olnud, et ma tahan sinuga magada ja kohe! Sõbranna hakkas sellepeale naerma ja ütles, et mitte ükski neist ei olnud õige, et ta pani ikka väga mööda. Ja ma siis küsisingi, et kust ta oma psühholoogilise pasa võtab, ta väitis, et ta tunneb inimesi väga hästi. Siis ta hakkas mind analüüsima ja ütles umbes midagi sellist: “Tead, mis sinu probleem on? Sa oled täpselt selline hindav naine, et kui mingi inimene seltskonda peaks tulema, siis tal tekib selline tunne, et kõik mida ta ütleb, seda kasutatakse millalgi tema vastu, sest sa lihtsalt oled nii ülbe pilguga. Ja sellise mulje jätad ka veel, et lähed koju, seksid mehega ära (siis ta juba teadis, et me mõlemad sõbrannaga oleme hõivatud) ja siis hakkad temaga aatomitest rääkima.”

See ülbuse asi polnud mulle uudis, aga selle aatomijutu peale hakkasin ma küll naerma 😀 Päris hea, kui jätan kellelegi mulje, et ma mingi füüsik olen 😀 Siis ma mainisingi talle, et tema jätab täpselt sellise ülbe ja mõttetu tüübi mulje, kes on totaalne tõbras. Ja nii me siis seal vaidlesimegi, kuni lõpuks tüüp lambist mulle ütles: “Sa tõesti arvad, et ma olen mingi mõttetu tõbras, kellel pole tundeid? Sa ei tea, mis tunne on mõelda oma ema matustest, karta, et see varsti juhtub. Sa ei tea, mis tunne on omada sellist hirmu, et ühel hetkel ei ole ta enam sinuga. Sa ei tea, mis tunne see on…”

See oli üks neist hetkedest elus, millesse ei taha vist mitte ükski inimene sattuda, kelle ema on surnud. Vaatasin oma sõbrannale otsa ja tahtsin oma pisaraid tagasi hoida. Kuid ma ei suutnud… Ja siis ma hakkasingi nutma. Sõbranna kallistas mind ja ütles sellele mehele, et Jaanika teab, mida see kõik tähendab, sest ta ema ongi surnud. Pärast seda hakkas noormehel nii piinlik ja ta hakkas vabandama, öeldes, et tal polnud õrna aimugi… Noormehe enda ema ei olnud küll surnud, aga tal vist oli midagi viga, miks ta kartis, et see varsti juhtuda võib. Mingil hetkel läks teema mujale ja siis me juba rääkisime rahulikumalt – ega vaielnudki nii palju.

Tüübil oli veel teooria, et meil kindlasti ei saa lapsi olla, sest tavaliselt kui lastega emad tulevad kuhugi välja, siis nad on end nii üles vuntsinud, sest nad tahavad pingutada ja kogu maailmale näidata, et nad on veel ihaldusväärsed. Kuna meie olime nii nagu Jumal meid lõi, siis meil kindlasti ei saanud lapsi olla. Mingil hetkel me uurisime temalt, et ega ta pick-up artisti teooriatega ei tegele, millepeale ta vastas, et mitte, kuigi on nendest kuulnud küll. Sest tal oli kombeks teha somplimente (solvang ja kompliment koos), mis on omane just pick-up artistidele.

Veel rääkis ta, et ta peaks 32-aastaselt lapsi tegema, abielus olema, aga ta ei ole. Et tal on elus olnud nii palju naisi, et üks kord lugedes läks 89-ne juures sassi, aga ta arvab, et neid on kokku kuskil 200. Ta eeldas, et me hakkame siis tema elukombeid kritiseerima ja ütles, et tavaliselt seda tehakse, aga meie ütlesime, et see pole meie asi, mida ta oma elus teinud on või ei ole.

Olime joonud selleks ajaks teise veini ka kolme peale ära. Tal oli kombeks rääkida sellest, et tema tuttavad on kõik väga edukad, et keegi neist olevat Malluka pulmade korraldusega ka kuidagi seotud olnud. Et kui me juhuslikult ei tea, siis on Mallukas üks Eesti esiblogija. Siis ma veel ei öelnud talle, et ma tean väga hästi, mis Eesti blogimaastikul toimub, sest ma ise loen väga palju blogisid. Ja kirjutan ise ka blogi.

Rääkisime mingi aeg veel, tüübile meeldis mu sõbranna ja ta oli pettunud, et ta hõivatud on, aga tõdes fakti, et temaga juhtub see alati, et kõik naised, kellega ta tutvub, on enamasti juba võetud. Lõpuks ma ütlesin talle, et vähemalt on temast mingitki kasu olnud, sest temast saab üks postitus mu blogisse, millepeale ta küsis, et mis mõttes. Ma siis mainisingi, et mina kirjutan ka blogi. Ta oli väga üllatunud, kuigi väitis, et ta teadis seda küll (selleks ajaks ta teadis juba, millega me tegeleme või tegelenud olime, et ka mina olen televisiooniga seotud olnud, küll mitte Kanal 2-ga, vaid Kanal 12-nega, mis ongi ju esimese tütarfirma). Siis ta kadus suitsetama ja tagasi ei tulnudki enam 😀

Vot selline imelik õhtu siis. Rääkisin kodus Härrale ka kogu loo ja tema mainis: “Kui ta enne oli 200 naisega maganud, ju ta siis lootis, et pärast tänast õhtut on number 202.” 😀

Koju jõudsingi kuskil 00.30 öösel ja läksin kohe tuttu ära. Õnneks sel korral oli taksojuht vait kui sukk.

Tegelikult kogu see eelnev lugu on elav tõestus sellest, et me ei tea, mida inimesed tegelikult oma elus läbi on elanud. Tüüp eeldas, et ma ei tea, mida tähendab kaotusvalu, oma ema kaotamine, aga ma teadsin seda. Meie sõbrannaga eeldasime, et tegemist on lihtsalt ülbe tropiga, aga me ei tea tegelikult, mis selle kõige taga on. Ta paari sõnaga mainis ka oma lapsepõlve, mis tundus mitte eriti roosiline olevat – ja samuti see hirm oma ema surma suhtes võib ju ka tähendada, et tal on mingi haigus (ta täpselt ei täpsustanud, sest siis läks teema juba mujale).