Oh seda unustamist… /Mart Müürisepp, su aktsiad langesid mu silmis!

Ma polnud kunagi aru saanud nendest inimestest, kes suudavad pangautomaadi juures lambist oma PIN-koodi ära unustada. Kuni tänaseni! Suutsin lõpuks kolm korda PIN-koodi valesti panna – ehk mu kaart blokeeriti ära, pidin uue kaardi laskma asemele teha. Ja hiljem oli PIN-kood nagu naksti mul jälle meeles, aga siis kui vaja oli, oli peas tühjus. Nüüd ma siis saan sellest aru, sest see on minuga juhtunud. Täpselt nagu ma ei saa aru inimestest, kes suudavad oma telefone kuus korra kuhugi unustada või kaotada… Ma pole kunagi ühtegi niimoodi ära kaotanud (ptüi-ptüi!). Raudselt homme kaotan, sest karma is a bitch.

Ma olin kuni tänaseni Mart Müürisepast suhteliselt heal arvamusel, aga pärast sellise artikli lugemist tema aktsiad minu silmis langesid. Ja mitte sellepärast, et talle Eesti Laulu võitja ei meeldinud, sest maitsed ongi erinevad, aga lausa “Verona” võidu pärast kustutada Koit Toome Facebooki sõbralistist ära? Kui Kerli oleks mu Facebooki sõbrakas ja ta oleks Eesti Laulu võitnud, siis ma poleks hakanud teda sellepärast eemaldama. Sest üks asi on see, et kellegi laulud ei meeldi jne, teine ja hoopis erinev on see, milline on inimene tegelikult. Kuigi jah – kunagi ei või teada, mis muud jamad selle kõige taga veel on (vbl läks lihtsalt Koiduga tülli), et just selline Facebooki postitus kirjutati. Nagu ma ütlesin, siis ma ei heidagi seda ette, aga see on küll iseenesest imelik, et kohe peab Facebookist eemaldama. Mart, ma olen sinus pettunud! Ning ei – ma pole mingi Koidu ega Laura fänn, viimase laulud pole mulle kunagi eriti istunud, aga “Verona” mulle meeldis 🙂

Advertisements

Kui WC-paberist ja tampoonidest saab korduvkasutatav kraam…

Lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus ta kirjutas sellisest blogist nagu nullkulu.ee. Ma pole temast seda täispikka artiklit lugenud ja tema blogi ma kindlasti lugema ei hakka, sest see pole minu teema… Ja mul ei ole ökoinimeste vastu mitte midagi, suur respekt, et nad viitsivad ja jaksavad ning tahavad keskkonnasõbralikult elada. Mina ise olen selles mõttes see inimene, kes kasutab kilekotte, ostab tihti poest uusi, sest kodust jäi kaasa võtmata. Kui mul oleks lapsed, siis ma kindlasti ei jändaks korduvkasutatavate mähkmetega, sest ma lihtsalt ei viitsiks. Ehk jah Pamperseid just ei valiks, kuna need pidavat kõige vähem nahasõbralikud olema (Lipsukese blogist lugesin!). Mu point on see, et ma pole üldse öko. Ilmselt ei saa ka kunagi olema. Jah, rikun planeeti ja ennast jne, aga mis seal ikka. Üks kord me sureme kõik nagunii. Jah, ma tean, et siis võiks ju oma järeltulijatele parema planeedi kindlustada, aga no sorri, ei viitsi mina nii pikalt ette mõelda. Kui tahavad, mõelgu ise. Minu panus sellesse kõigesse on see, et ma ei viska prügi maha. Punkt.

Kui nüüd tagasi tulla selle naise juurde, kes kõike ise teeb, siis üks asi on see, et sa teed hambapastat ise, teine ja hoopis äärmuslikum on see, et sa kasutad korduvkasutatavaid tampoone ning teed endale voodilinadest WC-paberit! Ütlesin ka seal postituse all, et rahapuudus ei saa kohe kindlasti sellise eluviisi põhjuseks olla, sest inimene, kes pole ikka üldse oma sissetulekuga rahul, ei hakka lambist voodilinadest WC-paberit treima, vaid hakkab pigem mõtlema, kust pappi juurde saada. Mina pigem küsiksin, et kust see kõik alguse sai. Jah, ilmselt see naine ongi ökoinimene terve oma elu olnud, aga kas ta lihtsalt lambist ärkas ühel päeval üles ja mõtles, et jeeeee, tänasest rullin ise oma tampoonid ja vetsupaberi! Ja mida elukaaslane selle peale kostis? Või olid nad juba varem koos? Artiklist tuleb see ehk välja, aga ma seda lugenud pole.

Mina arvan, et selle asja taga on hoopis midagi muud kui suur ökoarmastus või rahapuudus. Igavus? Palju vaba aega? Mingi isiksusehäire? Mõned inimesed ei taha lihtsalt teha seda, mida kõik teised teevad. Kui tavainimene läheb õhtul trenni või loeb raamatut, siis tema saab öelda, et on vetsupaberi ja tampoonide valmistamise/pesemise aeg! Vaat kus lugu, hoopis midagi isikupärasemat!

Ma üldse ei kritiseeri teda, aga kust selline nii-öelda radikaalne ökoarmastus ikkagi alguse sai? Tavaliselt on sellistel inimestel alati mingi lugu rääkida. See vast vaevalt tõenäoline on, et eelmine mees ütles, et tead, neiu, mulle meeldiks, kui sa natuke vähem tarbiksid ja rohkem asju ise teeksid. Ja siis hakkas tal peas lambike põlema, et nüüdsest hakkan ma ise kõike tegema – ja seda sõna kõige otsesemas mõttes! Ja siis vajus mehel lõug maani, kui ta taipas, et naisel on tõsi ikka täiega taga. Nii et asi peab siiski milleski muus olema.

Mina hakkaksin ainult sellisel juhul korduvkasutatavaid tampoone ja voodilinadest vetsupaberit kasutama, kui mu kõrval oleks püstoliga inimene, kes vastasel juhul lubaks mulle kohe kuuli pähe lasta. Muudel juhtudel jookseksin ma sekundiga minema, kui keegi seda paluks ega tuleks enam iial tagasi. Aga see olen ainult mina.

Kuidas on lugu teiega? Valmistaksite voodilinadest vetsupaberit ja kasutaksite korduvkasutatavat merekäsna, et end päevade ajal võimalikult mugavalt tunda?

“Minimisside” vanemad on tropid!

Ma olen juba mitu nädalavahetust juhtunud vaatama sellist saadet nagu “Minimissid.” Ma olin sellest varem kuulnud, aga näinud polnud. Lisasin paar nädalat tagasi sellega seoses ka ühe oma Facebooki postituse:

Ma ei suuda uskuda, et tegelikult on ka olemas selline saade nagu “Minimissid”. Mis nende vanemate peas küll toimub, kes oma 3-aastaseid lapsi niimoodi meikida lasevad? Lapsed nutavad ja vanemad muudkui sunnivad edasi osalema, lava peale minema jne. Kusjuures veider asja juures on fakt, et see on nagu vanemate enda kompleks, sest nende laste emad on enamasti ülekaalulised peletised, kes tahavad vist oma laste näol “teist võimalust ilusaks saada.” Süda läheb pahaks seda vaadates. Tänapäeva tüdukud hakkavad nagunii meikima juba 10-aastaselt, seega laske neil vähemalt natukenegi oma lapsepõlve nautida.

Ma olen seda saadet vaadanud edasi ainult sellepärast, et ma endiselt ei suuda uskuda, et mõned lapsevanemad võivad sellised tropid olla. Eelmisel nädalal tuli “parim” kommentaar ühelt emalt, kes ütles, et tema kolmeaastane tütar näeb palju parem meigitult välja, et ta hakkab teda niisama ka igapäevaselt meikima. Palju õnne, kallis naine! Sa oled tropp ega peaks rohkem lapsi saama. Tegelikult ka.

Ja asja juures on hämmastav tõesti see, et neil emadel tundub endal mingi kompleks olevat, sest 90 protsenti neist ongi ülekaalulised peletised – ei tea, kas tahavad oma laste abil end ilusaks mõelda? Ei, ma ei solva sellega pakse naisi, aga no krt  – laske oma põngerjatel normaalset elu nautida. Tänapäeval tõesti hakkavad neiud end meikima juba 10-aastaselt, mis on niigi kohutav, milleks veel rohkem kõike pekki keerata?

Lisaks emadele on selle lollusega läinud kaasa ka mõned isad. Teie ei peaks ka rohkem lapsi saama, sest te pole väärt olema vanemad.

Kuigi jah, alati on ju olemas variant, et see saade on väljamõeldud, et lihtsalt inimesi traumeerida ning skandaale tekitada, et tegelikult selliseid vanemad ei eksisteeri, vaid nad on lihtsalt näitlejad. Kui see veel nii oleks, siis oleks isegi hästi, aga ilmselt siiski mitte. Ma ei teagi, kummad on rohkem end segi kamminud, kas saates osalevad vanemad või selle saate produtsendid? Ma arvan, et suhteliselt võrdselt mõlemad.

Idioodikari.

Kas näeme Malluka ja Merje mudamaadlust Tenerifel? :D

Olin niisama rahulikult internetis, kui Pihiisa mulle Facebooki chatis mainis, et Merje ja Mallukas jälle kaklevad. Kuna ta loeb ka blogisid (mille tõttu me üldse ju tutvusimegi, sest ta luges mu blogi), siis viskasin pilgu peale – ma oleks selle teema nagunii avastanud, sest ma loen mõlemaid blogisid, aga ilmselt veits hiljem.

Mina isiklikult olen mõlemat blogijat ühe korra näinud – Merjet eelmise aasta detsembri alguses (siis kui kolmekesi väljas istumas käisime- Pihiisa, mina ja Merje) ning Mallukat selle aasta novembris, kui ma tema korraldatud iluõhtul käisin.

Ma ütlen ausalt, et neil mõlemal on olnud palju postitusi, kus ma olen mõelnud, et no issand, anna kannatust, aga samas… Ega ma ise ka just ainult roosilõhnalistel teemadel pole kirjutanud.

Praegusel juhul pole oluline isegi see, kes kellele jälle ära panna tahab, vaid see, et tegelikult pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Ma olen vahel lausa mõelnud, et kuna mõlemal on Tenerife reis tulekul, mis kindlasti nõuab piisavalt kulutusi… ja kuna mõlemad teenivad blogiga raha, siis ehk on see kokkumäng, et klikke juurde saada? 😀 Mõelge, kui kaval idee – lepivad Facebookis kokku, et tead, teeme jälle rahvale tsirkust ja leiba, raha paneme tasku ning pärast jälle natukeseks rahu majas 😀 Samas ilmselt see siiski nii ei ole, sest nii palju nad blogiga ikka ei teeni, et see kõik tasuks end ära. Kui summa oleks tuhandates eurodes, siis vbl oleks see veel mõeldav isegi.

Ei, aga tegelikult lugejatele see meeldib – ilmselt istuvad enamik oma arvuti ees ja söövad krõpsu ning mõtlevad, et millal järgmine pauk tuleb. Kuna mul endal on viimasel ajal nii igav ja rahulik elu ning süüa on ka hetkel lademetes, seega lugejana olen ma samasugune 😀 Blogijana ma küll mõtlen, et milleks seda kõike nüüd vaja on, aga noh… Milleks üldse blogisid vaja on? Milleks keegi üldse neid loeb ja miks ma praegu üldse seda kirjutan? Sest mulle meeldib noh. Vahet pole, et mõned mõtlevad, et no krt, Printsess, hea meelega võiksid oma urgu kobida/end oksa tõmmata ning mitte iial enam mitte midagi kirjutada, aga no krt… Ma ei saa ju 😀 Uudishimu pole patt… Või kuidas see ütlus oligi? 😀

Ma lihtsalt loodan südamest, et need kaks teineteist end Tenerifel maha ei löö, sest siis jääks meelelahutust kohe mitme pügala võrra vähemaks. Ehk tuleb mudamaadlus? Polegi ammu blogijate ühisvideoid näinud 😀 Kardo ja Merje peika on siis kohtunikeks 😀

Ehk siis kogu mu postituse mõte oli selles, et ühelt poolt ma mõtlen küll, et appi, miks ühed täiskasvanud naised niimoodi käituma peavad, aga teiselt poolt elan ise ka kaasa – seega kahepalgelisus missugune! 😀

Jah, olen üks uudishimulik blogija – ja topin oma nina sinna, kuhu ma ei peaks, aga mis sa ära teed noh 😀

Debiilsusel ei ole piire (ehk siis lugu sellest, miks peaks keegi väikest last solvama?)

Pole vist suur uudis, et ma vahel loen teiste blogijate Ask.fm-i kasutajaid – ja no sealt leiab ikka tõelisi “pärleid”. Et anonüümselt blogijate suhtes kräppi lendab, teavad vist enamik, aga juhtusin Lipsukese Aski ja pidin pikali kukkuma – milline inimene ütleb kahekuuse lapse kohta kole? Üks asi on tõesti see, kui solvatakse blogijaid ennast (kuigi ka see näitab seda, et endal on midagi korrast ära), aga öelda seda väikse lapse kohta?

Blogijad on täiskasvanud inimesed ja saavad ennast vajadusel kaitsta (mis muidugi ei tähenda seda, et neid peaks sopaga üle valama), lapsed ei saa. Mul küll lapsi ei ole, aga ma kujutan ette, kui pask tunne see võib olla, kui niimoodi öeldakse. Eks lapsevanemad on oma laste suhtes ju eriti emalõvid, seega seda enam.

Kui ka näiteks uudiseid lugeda, siis isegi kõige positiivsema uudise all on alati mingid negatiivsed kommentaarid. See on alati nii. Kui mõni tuntud ja hea eesti laulja esineb kuskil ja sellest kirjutatakse, siis kommentaarides on ikka, et pangu end põlema või see naine/mees ei oska laulda. No see viimane kommentaar on veel enam-vähem, sest maitsed ongi erinevad, aga enamasti lendab midagi väga negatiivset ka sekka.

Kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla, siis üks asi on sõimata blogijat, teine ja kõvasti hullem ning värdjalikum on teha sama lapse kohta. Lapsed on pühad. Ei, ma ei ole mingi eriline ninnunännutaja ning võõraid beebisid nähes ma ei lähe härdaks jne, aga inimesel peab peas ikka päris mitu kruvi logisema, kui niimoodi solvama hakatakse? Mis teil viga on, tegelt ka?

Blogijad, kes alusetult teisi kritiseerivad, aga ise…

Ma olen küll juba kirjutanud, millised blogijaid ma ei mõista, aga ma ühte asja tahaksin siiski veel üle korrata. Näiteks juhtusin täna lugema Merje blogist kapselgarderoobi teema kohta, kus ta tegi maha blogijat, kelle jaoks see asi on oluline. Kuna tegemist oli üldiselt moeblogijaga, siis on arusaadav, miks see tema blogis kajastus. Kuid paari tunni pärast tahtsin kommentaare vaatama minna ja postitus oli kustutatud! Merje, kui sina ehk ei mõista kapselgarderoobe, siis mina ei mõista, miks sa kirjutad postituse ja selle sama kiiresti ära kustutad? Nii kiiresti mõtled ümber või? Ja see pole teps mitte esimene kord… Näiteks Rents kustutab isiklikke postitusi, aga nii umbes nädala pärast vms.

Minu meelest on veider see, et kui sa juba kord võtad sõna ja siis vbl saad aru, et appikene – ehk ma olin liiga ülekohtune ning siis sama kiiresti postituse kustutad… Nagu mitte iial poleks midagi öelnud.

Minul on moeblogidest suhteliselt suva, tegelikult ka. Ei loe neid. Kuid loomulik on, et kui inimest see huvitab ning ta peab vastavat blogi, siis see tähendabki seda, et sinna kirjutab/pildistab ta kõik sellega seonduva – ka kapselgarderoob vms on sellega seotud. Sama lugu on ka kokandusblogidega, trenniblogidega jne. Nad keskenduvadki sellistele asjadele, neil on oma lugejaskond – ja et sinu jaoks see ülimalt veider on, ei tähenda, et see nende jaoks seda oleks. Sama hästi ma võiksin küsida, et keda kurat su jullad huvitavad, mida sa nüüd kokku meisterdad vms?

Ma olen nõus, et kritiseerida saab igasuguseid asju. Ega ma ise mingi pühak pole, oh ei. Kuid võtta ette mingi moeblogija lihtsalt sellepärast, et teda natuke teised asjad huvitavad…

Aga mind hoopis huvitab, et miks sa neid postitusi kogu aeg kustutad? Kui julged öelda, siis julge hiljem see postitus vähemalt alles jätta.

Mis Argo Aderi pojaga tegelikult toimub???

Kui Argo Aderi pojaga Tais õnnetus juhtus, siis mina olin samuti veendunud, et vaatamata tema tumedale minevikule ning kindlustuspettusele see kulturist ei valeta, sest milline isa midagi sellist teeks? Kusjuures ma endiselt arvan, et mingi õnnetus ikka juhtus, aga asjalood lähevad aina kahtlasemaks… Küll ärkab poeg kunstlikust koomast ise üles (ja sellest ju äratatakse üles, mitte ei ärgata), siis ütlevad arstid, et ajukahjustust pole, siis väidab Ader, et väga suur ajukahjustus; siis öeldakse, et seis on väga kriitiline, aga nüüd on poeg juba kodusel ravil… Ja seda kõike nädala aja jooksul!

Nojah, selle kindlustuse teema saab veel andeks anda, sest äkki isa tõesti polnud sellega kursis, et pojal oli see olemas. Samuti ei ole see mingi näitaja, et Ader oma haiglas viibivast pojast mitte ühtegi pilti pole lisanud, sest kes tahaks selliseid pilte kuhugi avalikkuse ette tuua. Lisaks lisab õli tulle ka mingi isehakanud Delfi ajakirjanik, kes käis nii-öelda haiglas Aderite kohta informatsiooni hankimas, aga teda juhatati igale poole mujale, mitte aga sina, kuhu vaja. Samas ka see võib olla vabandatav, sest ega mingile suvalisele ajakirjanikule ei jagatagi niisama informatsiooni, lisaks võis seal nagunii keelebarjäär tekkida.

Ma alguses mõtlesin ka, et inimesed on ikka julmad, mõtlevad kohe, et keegi teeks mingi sellise olukorraga nalja… Ma endiselt ei arva, et õnnetuse kohta oleks valetatud, aga siiski on kahtlane tunne tekkimas, et midagi nagu ei klapi…  Ehk on asjad maalitud olulisemalt hullemaks, kui need tegelikult on?

Kuid ma siiski südamest loodan, et levinud info on ikka õige, sest päris nõme, kui nüüd tuleks välja, et tegelikult murdis Jarmo ainult käeluu ning kuna isa ei osanud enam kuidagi sellest valedekeerisest välja tulla, siis hakkas hämama.

Mina ei annetanud, sest ma ei anneta mitte kunagi mitte kellelegi võõrale. Teeksin seda ainult juhul, kui lähedane inimene vajaks abi.

Mida teie sellest loost arvate?