Milline oli minu lapsepõlv?

Kuna paljud blogijad kirjutavad oma lapsepõlvest ja vaesusest (või rikkusest), siis mõtlesin, et kriban ka sellel teemal paar sõna. Jah, olen ahvipärdik, aga see pani mind ka enda lapsepõlvele mõtlema.

Minu esimesed 11 eluaastat möödusid alevikus nimega Puhja, mis asub Tartust 22 km kaugusel. Ja meie olime kohe kindlasti vaesed, sest oma lapsepõlvest mäletan ma tihti seda aega, kui lihtsalt ei olnud süüa, sest raha ei olnud. Ometi olid mul mõlemad vanemad, kes töötasid, aga sellega seoses oli üks aga – mu isa nimelt armastas pool või vahel ka terve palga maha juua. Ehk siis need isa palgapäevad olid alati sellised ehku peale minekud, et kas nüüd toob raha koju… või siis ei too. Mu ema alati tülitses temaga sellepärast, aga ilmselgelt olime me nii vaesed, et nad poleks saanud lahku ka minna. Mäletan mitut korda, kui mu ema isale nähvas, et krt, tal oli ju üks valik veel, üks Tallinna mees, aga tema valis ikka isa, et ta oli ikka nii loll. Et kui ta vaid oleks selle teise mehe valinud, siis oleks ta elu ehk hoopis teistsugune olnud. No siis ma hetkel seda blogi ei kirjutaks ka, sest siis poleks mind olemaski.

Mu isa küll jõi palju, aga ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks. Mitte et see mingi õigustus raha mahajoomisele oleks, aga kui ema temaga õiendas, siis ta lihtsalt kobises midagi vastu ning kobis hiljem tuttu ära. Kui ema sellest kaine isaga rääkima hakkas, siis ei öelnud paps mitte midagi vastu. Ja purjus peaga ta midagi küll ütles vastu, aga üsna ruttu läks ikka magama.

Kui elada nii väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, siis muidugi teadsid kõik aleviku inimesed, kui mu isa jälle purjus peaga ringi tiirutas. Ilmselt on see üks asi, mida ma siiani oma isale täielikult andestanud pole, kuigi nüüd ta enam nii palju ei joo, kui ta siis seda tegi, on end kõvasti tagasi tõmmanud. Mu nüüdseks surnud vanaema (isaema) nägi süüd alati mu emal, kes rahaga majandada ei osanud (mis on ka osaliselt tõsi, aga kuna ta ei teadnud ju kunagi, kui palju isa rahast jälle maha juuakse, siis sai ta 100-protsendiliselt arvestada ainult oma palgaga) – aga eks veri olla alati paksem kui vesi – ehk siis oma poeg oli alati süüst prii.

Puhjas olin ma vaene, aga kuna seal olid teised lapsed ka suhteliselt vaesed, siis see vahe ehk ei olnud nii märgatav. Uusi riideid ei saanud ma peaaegu kunagi, hea kui süüa üldse jätkus. Mäletan umbes 95-96 aastat, kui mu rikas minuvanune sugulane meil Puhjas külas käis, kellel siis oli juba 500 krooni taskurahaks kaasas (ta oli siis viieaastane, mina olin kuueaastane). Kuna sel perekonnal oli ka kaamera kaasas, mis tekitas kogu meie maja lastes (elasime korteris) elevust, sest teistel Puhja lastel ei olnud ka seda. Ja siis me saime filmida(need videod peaksid kusjuures mu õel alles olema, peakski neid uuesti vaatama, kuigi VHS-i mängijat pole vist enam kellelgi, aga need peaks ümber ka saama kirjutada ju).

Ma ise sain väiksena aru küll, et me oleme vaesed, sest kui ma teistel külas käisin, siis ma sain ju aru, et mõnedel on Barbied, Barbie-majad, Kenid jne. Minul oli ka elu jooksul isegi paar Barbiet, aga mitte kunagi krõnksuvate põlvedega, sest need olid liiga kallid, ka need tavalised sain ma sünna-ning jõulukingina koos. Ja kui teistel nii palju Barbiesid ka ei olnud, siis süüa oli neil vähemalt alati. Ja see tähendas minu jaoks juba suurt rikkust, sest minul seda alati ei olnud.

Samas ei saa ma öelda, et mu lapsepõlv oleks selle tõttu kohutav olnud. Puhjas vähemalt mitte, sest seal suhtuti sellesse kuidagi paremini. Kui ma aga Tartusse kolisin ja juhtusin neljandas klassis kooli vahetama – vot siis sain ma alles aru, et võrreldes teistega olen ma ikka kõvasti vaesem. Kuigi just Tartusse kolides saime me selles mõttes august välja, et neid hetki enam nii palju ette ei tulnud, kus söögi olemasoluga nii halvad lood oleksid olnud, aga muudeks asjadeks ikka raha ei olnud. Kaltsukates riiete ostmine tähendas aga rikaste võsukeste klassis käies kohutavat vaesust, sest firmariided olid miski, mis lihtsalt näitasid inimeste staatust. Ja mina olin vaene maaplika, kellel lihtsalt selleks raha ei olnud.

Mu ema ehk tõesti ei olnud kõige parem majandaja, aga ma tean, et ta mõtles alati enne oma kolmele lapsele kui endale. Kui meie saime uusi riideid harva, siis tema ei ostnud endale aastaid midagi, et meie midagi saaksime. Jah, mu ema probleem oli selles, et talle meeldis palgapäeval priisata, sest see oli ainus päev kuus, kus tal natuke raha oli. Ja vot sellepärast ei ole ma täiskasvanuna mitte kunagi oma ema süüdistanud selles, et meil selline elu oli nagu oli. Lapsena, eriti pärast Tartusse kolimist, võisin ma mõnikord päris julmalt nähvata, et miks me nii vaesed oleme ja miks kõigil mu teistel klassikaaslastel on külmkapid head ja paremat täis, iga kuu uued riided jne. Ma sain viimasena oma klassist endale telefoni – ehk siis aastal 2004 (käisin siis seitsmendas klassis ja selleks telefoniks oli Nokia 3410 – mu õe vana telefon). Naljakas, et siis ma olin maailma peale vihane, et ma nii hilja endale mobla sain, pealegi nii sita mudeli, sest osadel olid ju sel ajal juba kõvasti vingemad olemas. Ja nüüd, kus ma võiksin vabalt endale nutitelefoni muretseda – siis ma ei taha seda, sest mul on jumala poogen sellest. Viimased kuus aastat on mul mingi mobla olnud, millega saab ainult helistada ja lutsu visata, aga no ei huvita. Härra isegi ütles, et kui ta nüüd uue ostab, siis võib  oma vana nutitelefoni mulle anda, aga ma ütlesin, et ma ei taha 😀 Kui mul tööasjus vms oleks nutitelefoni vaja, siis ma ilmselt selle muretseks ka, aga kuna hetkel vaja ei ole, siis ei taha ka.

Ka arvuti sain ma viimasena oma klassis, aga siis käisin ma juba gümnaasiumis. Ehk siis aasta oli 2006. Sinnamaani käisin raamatukogus internetitoas või siis vahel Lõunakas internetti kasutamas, kus tund oli 25 krooni. Seal said igasugused referaadid tehtud.

Kui ma oma esimese palga 17-aastaselt Tallinnas elades sain (suvi 2007), mis oli suurem kui mu ema tol ajal teenis, siis ma ei osanud selle rahaga mitte midagi peale hakata, sest mul ei olnud mitte kunagi nii palju raha olnud. Mu tolleaegne kallim Esimene teenis ka suvel raha ja sai veel rohkem palka kui mina – seega me mõlemad käisime restodes söömas jne. Mäletan, et kandsin emale ka 1500 krooni üle oma esimesest palgast, sest teadsin, et neil oli raske periood seal Tartus(ma ise elasin Tallinnas tol suvel ega Tartusse ei juhtunud).

Samas ega ma mingi eriline rahakoguja ei oska olla. No mu sissetulek kõigub ka vastavalt saadete arvule, aga jääb enamasti sinna kuskil 600-800 euro vahele (neto, eelmine suvi oli ligemale tuhat eurot kuus, aga siis mul oligi väga palju saateid, mis ei ole absoluutselt hea variant. Palju saateid tähendab tundide mõttes kuskil 70 tundi, aga see on juba liig mis liig, sest siis ma olen liiga palju eetris). Aga ma töötan kuus ka umbes 40-50 tundi, seega selle kohta suht normaalne (öösaade läks nüüd veidike pikemaks, seega sealt tuleb nüüd veits rohkem ka juurde). Härra teenib rohkem ja üüri maksame pooleks, tal on lisaks autoliising ka, mis on mingi 240 eurot kuus. Ja süüa ostame ka niimoodi, et ostab see, kes ostab. Mingit sendi pealt tšekkidega näpuga järge ajamist ei ole. Ma olen kuulnud, et nii mõneski suhtes on selline asi olemas – no mis mõttes? 😀 Et ma käisin täna poes ja siis mul läks 14.90, aga vot, sul läks eile 10.90, anna mulle neli eurot tagasi? Väljas süües maksab see, kes maksab, vahel tema, vahel mina.

Aga ma ei heida midagi ette oma vanematele. Eriti emale, sest ta oli maailma parim ema, keda üldse tahta. Isale ehk ka enam nii palju ei heida, sest ta on vast oma õppetunni saanud – ja õnneks ta nüüd joob kõvasti vähem kui kunagi. Ma olin lapsena küll vaene ning jah – vahel see andis valusalt tunda, aga vaatamata sellele suutis mu ema olla just see ema, keda üks laps võiks endale tahta! Ka mu vanemad õed arvavad sama, olen nendega sellel teemal rääkinud 🙂

Kelleks ma lapsena tahtsin saada?

Tänase postituse idee sain omakorda sellisest postitusest:

http://kusonkiiver.wordpress.com/2011/12/19/ajakirjanik-kui-avaliku-elu-tegelane/

Ehk siis tahan kirjutada sellest, kelleks ma kogu oma mineviku jooksul saada olen tahtnud. No kui ma viieaastane olin, siis unistasin seebikastaariks saamisest, haha 😀 Aga ma olin veendunud, et pean seal halba mängima, sest peategelased nutavad liiga palju, mis on aga meeletult igav. Ma usun, et sealt algaski mu armastus hispaania keele vastu. Umbes kuueaastaselt tahtsin firmajuhiks saada, aga ma polnud endale veel paika pannud, et millega see firma üldse tegeleda võiks. No siis algkoolis tulid need tavalised ametid: õpetaja, lasteaiakasvataja jne.

Põhikoolis olin pikalt veendunud, et tahan ajakirjanikuks saada. Seitsmendas klassis saatsime teiste koolilehe tegijatega oma “suurepärase väljaande” mingile konkursile, kus saime viienda koha (selgituseks olgu märgitud, et ainult viis kooli saatsidki :D). Nojaa, teised võistluses osalenud kooliajalehed olid kõik gümnaasiumi õpilaste suurepärased väljaanded, seega võis tol korral selle viienda kohaga vist isegi rahul olla 😀 😀 Mäletan, et käisime kuskil autasustamisel isegi kohal ning Priit Pullerits oli seal õpetusi jagamas, meie saime neid muidugi kõige rohkem, aga samas hinnati ka seda, et üldse sellisele konkursile enda koolilehe julgesime saata.

Siis mingil hetkel jõudis mulle pärale, et kirjutamisannet mulle küll nii palju antud pole, et ajakirjanikuks saada. Gümnaasiumis ma sellega enam ei tegelnud, siis mõtlesin, et seon oma tuleviku hispaania keelega. Samas olen ma selline inimene, kellele ei meeldi keelt ülikoolis õppida(sest grammatika pole mu tugevaim külg), seega pärast gümnaasiumi lõpetamist jätsin aasta vahele ning olin natuke aega Prantsusmaal ning Hispaanias (Viimane koht meeldis mulle rohkem, sest juba siis oskasin natuke hispaania keelt, prantsuse keelega on nukrad lood, kuigi ma peaksin teoreetiliselt seda ka oskama.). Kõige tugevama põhja aga panigi hispaania keelele alla see, et olin pool aastat Ladina-Ameerikas ning nüüd armastan just seda hispaania keelt, mida selles Ladina-Ameerika riigis räägitakse(Kuigi saan Hispaanias kõneldatavast ka väga hästi aru, lihtsalt teatud väljendid pole üldse nii omased). Nüüd üle pika aja olen jälle hispaaniakeelsete raamatute lugemise ette võtnud, viimati tegin seda kaugel maal ära olles. Keel ei ole kindlasti nii tugev enam, aga õnneks saan ikkagi mingisugust praktikat, sest suhtlen Skype abil sealsete sõpradega. Selles mõttes on kahju, et ma Guapoga enam ei suhtle(tema ei taha minuga enam suhelda, sest olen ju nüüd hõivatud), selle suhtluse abil sain päris palju praktikat juurde.

Pärast Ladina-Ameerikast tagasitulekut vaatas mulle paar nädalat tühjus vastu, aga siis mõtlesin minna õppima eriala, millele ma nii väga varem mõelnud polnudki. Kuid kindel on see, et selle eriala juures tulevad erinevad keeled kindlasti kasuks, sest tulevikus hakkab see hõlmama piisaval hulgal reisimist. Tegelikult ei pruugi, aga võib. Hetkel ei tea seda veel nii lubada, sest võimalusi on palju. Teoorias peaksin ma suutma end väljendada prantsuse, itaalia, saksa, inglise, hispaania ja soome keeles, sest olen neid kõiki keeli mingil perioodil õppinud(mõnesid neid õpin hetkelgi). Kuid praktikas suudan seda teha ainult inglise ja hispaania keeles, neile vist järgneb saksa keel, siis soome keel ja siis kas itaalia või prantuse keel, need kaks viimast on ikka väga mööda. Kuid mu kõige lemmikum on nagunii hispaania keel. Mul on veel palju õppida, sest kunagi tahan seda veel paremini rääkida. Aga hetkel nean küll end maapõhja, et ma prantsuse keelt paremini selgeks ei saanud, kuigi olen seda nii õppinud kui ka Prantsusmaal natuke elutsenud. Lihtsalt omal ajal (haha, nagu ma hetkel mingi meeletult vana inimene oleksin, kõigest 21-aastane, varsti küll juba 22ne :D) ei tahtnud ma prantsuse keelt üldse õppida, kogu tähelepanu sai endale hispaania keel, aga kuna prantsuse keel tuli nii-öelda komplektiga kaasa, siis pidin seda õppima. Kuigi mu prantsuse keele ja ka itaalia keele õpetaja ütlesid mulle kogu aeg, et ma räägin nende tundides hispaania keelt 😀 Kohe näha, mis keele mõju on alati kõige suurem olnud. Vastupidist juhust polnud mitte kunagi.

Hispaania keel on alati kuidagi lihtne tundunud, samas kui prantsuse keel üsna ilmvõimatu. Kuid seda oleks super osata!

Ehk siis kaldusin teemast juba kõrvale, aga tahtsin mainida seda, et hetkel olen rahul sellega, mida õpin. Eks ainult tulevik näitab, kas ka sellesse valdkonda lõplikult jään, aga hetkeseisuga tahaks loota küll 🙂 Ning oma iseloomu teades elan kindlasti tulevikus mingi aja välismaal. Hispaania keel hakkab selles mõttes juba igavaks muutuma, et kui sa juba oskad, siis tahaksid midagi muud. Elada kuskil, kus keelt veel nii hästi ei oska, panna end proovile. Kui ikka aastaks Prantsusmaale koliksin, siis saaksin keele küll palju paremini suhu 🙂 Ja siis oleks juba päris äge 🙂 Ka Venemaa oleks mulle paras katsumus, sest vene keelt ma pole õppinud 😀 Ja seega ei räägi mitte sõnagi, mis on tegelikult miinus, sest minu erialal on seda kahjuks või õnneks ka siinmail vaja. Väga paljudel erialadel, kus tuleb erinevate klientidega suhelda, on seda vaja. Üldse oleks seda hea osata, aga omal ajal sai saksa keel valitud.

Kuid nüüd ma küll lõpetan! 🙂

Head ööd! 🙂