Tagasivaade kutsekale ja praktikatele (ehk siis meenutused aastatest 2010-2012)

Ma olen juba paar kuud tahtnud oma kutsekast kirjutada, sest põhikooli ja gümnaasiumi postitused tulid kohe järjestikku, aga nüüd jäi ilmatuma paus vahele. Üks kursaõde ka kogu aeg küsib, et millal see ometi tuleb – ja nüüd see siis tuleb 😀

Kes veel ei tea, siis ma õppisin Tartu Kutsehariduskeskuses reisikorraldust. Kokku kestis see õpe kaks aastat – nii nagu kutsekates ikka (kui pärast gümnaasiumi õppima lähed). Meil oli väga väike kursus (kutsekates peaks vist ikka klass ütlema, aga ma olen harjunud kursusega) – kõigest 18 inimest, kellest kõik olid tüdrukud. Kusjuures ainult üheksa neist olid reisikorraldajad, ülejäänud üheksa aga turismikorraldajad. Kuna väga paljud ained olid meil koos, siis olimegi enamasti 18-nekesi tunnis. Alguses oli meie kursusel ka üks noormees, aga ta sai kohe septembris kutse sõjaväkke, seega ta enam meiega lõpetada ei saanud, vaid tuli aasta hiljem uuesti esimesele kursusele tagasi.

Kui nüüd gümnaasumi ja kutsekat võrrelda, siis see viimane oli palju lihtsam. No ikka kõvasti. Võib-olla oli asi ka selles, et enam ei pidanud neid aineid õppima, mis alati õudusunenägusid tekitasid (näiteks matemaatika!). Ehk ka selles, et endal oli juba natuke rohkem oidu peas. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis olin ma viilimises meister, siis kutsekas ma tõesti viitsisin õppida. No eks laisk olin ikkagi ja spikreid tegin ka vahel, aga siiski vähem kui põhikoolis või gümnaasiumis. Kuna meie kursus oli tõesti nii pisike (isegi siis oli ju meid ainult 18, kui turismikorraldatejaga koos olime), siis teadsid kõik õpsid meie nimesid jne. Kui midagi isegi jäi vastamata, siis võis seda veel kuid järele vastata, ausalt ka. Mina seda viimast ei praktiseerinud, aga nii mõnigi seda tegi. Ütlen ausalt, et kui gümnaasiumis oleks mul sellest suht kama olnud, et miks inimestele nii palju võimalusi antakse, siis kutsekas lõi minus välja see endalegi tundmatu “tuupur”, kes vihastas sellepeale, et mõned inimesed nii palju tähtaegade pikendamisi saavad. Tuupur ilmselgelt jutumärkides, sest seda ma siiski ei olnud, aga kõik asjad olid alati õigel ajal vastatud. Ei mäleta, et oleksin üldse kutsekas mõne kahe saanud – vist ei saanud. Lõpetasin oma lollusest küll ühe kolmega (spaateenused), mille puhul kursusejuhataja küll mainis, et võiksin selle ikka järele vastata, aga ma ei viitsinud. Olin just Hispaaniast praktikalt tulnud ega leidnud mõtet nii mõttetu aine pärast pingutada. Tunnistusel oligi see üks kolm, umbes neli-viis nelja, ülejäänud viied.

Kui nüüd meie kursusest rääkida, siis nagu naiste seltskonnas ikka juhtub, siis olid meil mingid teatud grupid. Ma meie kursuse all mõtlen ka turismikorraldajaid, sest 80 protsenti ainetest olid meil küll koos. Kuid need, kellega mina suhtlema juhtusin, olid kõik väga vinged inimesed! 🙂

Kutsekas oli meil põhiteemaks ikkagi Powerpoint. Igas aines tuli alati teha mingisugune Powerpoint. Alguses ma ei sallinud seda üldse, aga hiljem harjusin juba ära. Lausa niimoodi, et kui pidi mingi grupitööna Powerpointi tegema, siis see vihastas mind, sest see tähendas seda, et pidi klapitama neid asju, et kes mida teeb jne. Seega hakkasin ma hindama hoopis seda, kui ma sain üksi Powerpointe teha. Just niimoodi, nagu mina tahan, ei mingeid läbirääkimisi teistega jne. Kuna me pidime tihti erinevate riikide kohta Powerpointe tegema, siis Mehhikost tegin ma selle kahe aasta jooksul vähemalt kolm erinevat esitlust – erinevates ainetes muidugi. Et asja ilmestada, läksin ma tol päeval kooli lausa niimoodi (kogu tavaar Mehhikost muretsetud, välja arvatud seelik) :

309189_2464255809477_1786794836_n

Kui nüüd erinevatest ainetest rääkida, siis üldiselt oli suhteliselt kerge. Õpetajad elasid neil ikka kogu aeg seljas, kellel midagi vastamata jäi, et neil ikka kõik tehtud saaks. Ühtpidi muidugi hea, teistpidi olime me kõik täiskasvanud inimesed – seega selline üleliigne poputamine oli jällegi liiga lapsik. Mulle ütles üks teatud õpetaja üks kord, et ju mul on sellepärast nii omapärane käekiri, et ma olen eriline inimene. Teine kord, kui ta minu käekirjast aga aru ei saanud, siis ta ütles, et sellist jama ikka annab lugeda 😀 Siis olid mitmed ained, kus mul alati uni peale tuli, sest need olid nii igavad.

Ka kutsekas olin ma eesti keele õpetaja lemmik. Meil oli küll ainult kaks kursust eesti keelt, aga see õpetaja oli lihtsalt nii omapärane. Esimesel tunnil, kui me pidime ennast tutvustama, siis ta küsis, et kust ma pärit olen, sest mul olla aktsent juures, aga ma räägin vaatamata sellele ülihead eesti keelt (!). Kuna selleks ajaks olin ma seda juba nii mitmeid kordi kuulnud ja see mõjus lausa solvaguna, siis selline asi käis mulle täiega närvidele. Kui ta kuulis, et ma olen hiljuti Mehhikost tagasi tulnud (kuigi selleks ajaks oli sellest juba üle aasta möödas), siis ta arvas, et ju on asi selles. Aga mulle öeldi seda enne Mehhikot ka mõned korrad (pärast kolmekuulist Euroopas seiklemist). Õnneks nüüd viimasel ajal pole seda öeldud, sest mul pole mingit aktsenti, pole kunagi olnud – seega tahaks panniga neile pähe lüüa, kes seda üldse kunagi arvanud on 😀

Ma sain eesti keele õpsi lemmikuks mingi loo rääkimisega. Ma sellest suurt ei mäleta, aga me pidime mingi loo rääkima. Ja mina siis suvalt ropendasin ka selles loos, sest see lihtsalt nõudis seda. Ja see õpetaja ütles, et sellel neiul on isikupära ning ta näeks mind tulevikus kuskil raadios töötamas (haha, ega ta täiesti mööda ei pannudki ju :D). Aga siis lisas kohe, et unejuttude lugejaks ma ei sobiks, sest mul on selleks liiga ülesäratav hääl 😀 Kuna see õpetaja oli vist kõige otsekohesem õps, kes mul iial olnud on, siis talle meeldisid ka otsekohesed inimesed. Mitte et ma seda siis täiega olnud oleksin, aga jah – ju siis piisavalt. Ja minu nimi jäi tal esimesena meelde, sest ma meeldisin talle. Kuna sellel õpsil olid mingil moel itaalia juured, siis ta oli ise ka väga jutukas naine. Ja temagi ropendas vahel klassi ees, aga see ei mõjunud mitte kuidagi labaselt, sest see lihtsalt sobis konteksti 🙂 Eks ropendamisel ja ropendamisel on ka vahe sees, eksole.

Teisel õppeaastal avanes turismi-ja reisikorraldajatel kandideerida Hispaaniasse praktikale. Kokku sai minna üheksa inimest siis reisikorraldajate, turismikorraldajate, rekreatsioonikorraldajate, kokkade jne hulgast. Ja mina olin üks neist, kes sai 🙂 Õnneks sai minu kursuselt veel üks neiu, seega kõik ei olnud minu jaoks täiesti võõrad! 🙂

See praktika oli selles mõttes mulle ja mu kursaõele halval ajal, sest kõigil teistel langes see kokku nende praktikaajaga. Meil oli aga praktika mõeldud kuu varem – ehk siis sel ajal toimus tavapärane õppetöö koolis. Kui ma algselt sellest kuulsin, siis ma mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, vastan siis kuu varem kõik asjad ette ära (ehk siis sel ajal, kui teistel praktika on ja mina puhata sain, sest minu praktika Valencias hakkaski alles kuu aja pärast). Kui ma siis õpsidele poole selle palvega pöördusin, et ma tahaksin kõik asjad kuu aega enne ära vastata, ütlesid kõik mulle ühest suust, et nemad veel ei tea, mida nad siis meilt küsida tahaksid, et kui tagasi tuleme, siis vastame kõik järele. Vähe närvi ei ajanud selline asi! Õnneks sain mõned asjad ikkagi Hispaanias meili teel ära vastatud, aga see oligi nõme, et just meie kursusega polnud keegi arvestanud, et kõigil teistel oligi see praktika Hispaanias just sellel ajal, mil neil see reaalselt olema pidi. Meil oli aga see kursuste asi teistmoodi korraldatud. Ja kui ma siis Hispaaniast tagasi jõudsin, uppusin järelevastamata asjade sisse, mis oligi ainult sellepärast, et see korralduslik pool oli nii mööda.

Praktika oli ülivinge! See seltskond, kes Valenciasse praktikale sai, oli lihtsalt üle prahi! Mina ja mu kursaõde saime küll ühe ilma akendeta toa, aga see oli väheoluline, sest selle viie nädala jooksul sai nii palju nalja. Otseselt praktikast ei tulnud turismiga seotud inimestel küll midagi välja, sest esialgses reisibüroos, kus me oleme pidime – sinna tegelikult praktikante ei vajatudki. Ja ma oleksin pidanud seal kogu aeg tõlk olema, sest sealne töötaja inglise keelt ei rääkinud, teised eestlased aga ei osanud hispaania keelt. Lõpuks saime praktikale ühte firmasse, mis tegeles katamaraanireisidega Vahemerel. Meie ülesanne oli siis teha flaierid ühe megavinge peo kohta, mis sellel katamaraanil toimuma pidi – ehk siis oli pigem seotud rekreatsioonikorraldusega. Algselt öeldi küll, et me jõuame selle ise ka korraldada, aga kahjuks toimus see paar päeva pärast meie praktika lõppu. Ja kui see üritus oleks toimunud, siis oleksin mina selle õhtujuht olnud, sest ma oskasin meie seltskonnast kõige paremini hispaania keelt (meil oli tegelikult veel üks, kes hispaania keelt oskas, aga ta õppis kokaks – seega oli tema praktikakoht kokkamisega seotud). Tegelikult nüüd järele mõeldes on sellest isegi kahju, sest see oleks olnud väga suur väljakutse. Ma oleksin juba pabinas, kui ma eesti keeles midagi juhtima peaksin, aga samas vbl oleks asi hoopis hästi sujunud. Ega ei tea ju. Ilmselt oleksin terve öö nii pabinas olnud, et magada poleks küll suutnud.

Kui veel Valencia praktikast rääkida, siis Leonardo da Vinci rahastusega oli praktikantidel muretu elu. Lennupiletid ja elamine oli tasutud, pluss stipendium kuskil 1100 eurot viie nädala jaoks. Kõigepealt tuli 800 eurot ja hiljem sai 300 eurot veel lisaks, kui praktikal oli ära käidud. Kui meile alguses sellest stipendiumist räägiti, siis ma eeldasin, et ah, mingi 300 eurot heal juhul tuleb. Kui selle summa sain, olin megašokis, sest nii palju ei oodanud üldse. Tol ajal oli mu ainuke sissetulek toitjakaotuspension, milleks oli 135 eurot kuus (kui sa oled alla 24-aastane ja sa õpid ning üks su vanematest on surnud, siis on võimalik toitjakaotuspensionit taotleda – sellisel juhul ei tohi muidugi õpingute ajal töötada). Mehhikos oli mu vabatahtliku taskuraha ainult 70 eurot kuus, haha 😀 (kuskil 1500 peesot). Ja selle rahaga võis isegi häda pärast ära elada, sest viimastel kuudel polnud mul enam üldse sääste alles, mis ma Mehhiko jaoks kogunud olin, seega elasingi ainult sellest rahast. Toit ja elamine oli küll projekti poolt, aga noh – suurt priisata ka ei saanud muidugi. Ja kui siis viie nädala jaoks nii hea raha tuli, olingi meeldivalt üllatunud.

Mitte et sellest rahast midagi alles oleks jäänud, kõik lõin viie nädalaga laiaks 😀 Ma ütlen ausalt, et ei enne ega pärast pole ma oma elus nii palju alkoholi joonud. Mehhikos ei pidutsenud ma üldse nii palju, sest nädala keskel ma projekti juurest ju välja ei saanudki. Kuna Valencias aga oli viiest nädalast 2,5 nädalat lihtsalt lakke vahtimist (pärast reisibüroo ärajäänud praktikat otsiti meile nii pikalt uut kohta), siis sai ikka kõvasti möllu pandud. Selle viie nädala jooksul oli mul vist kolm täiesti kainet päeva. Kuid ühel neiul oli ainult üks, seega ma polnud kõige hullem. Eestis ei joo ma kolme aasta jooksul ka nii palju, aga noh, see on vist loogiline, et välismaal on inimesed teistsugused, eriti kui nii lebovärk on – ja midagi suurt tegema ei pea. Meie ei pidanud. Isegi hiljem praktikal olles istusime me enamuse aja lihtsalt Facebookis ja väga tihti sai sinna mindud suure pohmakaga… ja ka magama jäädud 😀 Ega meid seal kontoris eriti ei valvatud ka, enamasti olid töötajad katamaraani peal sõite tegemas.

Lisaks sellele praktikale Valencias, millest ma olen oma blogis ka natuke kajastanud (sest ma juba siis pidasin seda blogi, see oli siis aprill-mai 2012) pidin ma läbima veel kaks praktikat. Ühe tegin reisibüroos ja teise reisikorraldusfirmas. Seal viimases oli mu ülemuseks üks 45-aastane mees, kes oli giid, reisisaatja, reisikorraldaja jne ühes isikus – ehk see oli ühemehefirma. Mina pidin kontoris passima ainult kolm tundi, kuigi praktikapäevikusse läks kirja, et olin ikka argipäeviti 7 tundi kohal (et vajalikud tunnid täis saaks). Reedeti polnud seda meest aga üldse kohal, seega sain enamasti Facebookis istuda. Aga ta oli piisavalt kaval ja helistas alati 10 minutit enne kella 15.00 (see kellaaeg, mil võisin leebet tõmmata) kontori tavatelefonile, et ikka kontrollida, kas ma olen olemas. Kuna seal reisikorraldusfirmas eriti inimesi ei käinud, siis sai seal niisama passida. Sain ka ühe Portugali reisi kokku panna, tegelikult see oli kolmepäevane Portugali osa ühest 15-ne päevasest reisist. Ja nad kasutasid seda hiljem ka oma kodulehel. Lisaks sain prantslaste hotellidega fakse saate, sest nemad e-maili teel suhtlemist ei tunnistanud. Ma kujutan ette, et ka praegu saadavad nad veel fakse 😀 Aga ma igaks juhuks tegin oma history alati puhtaks, kui ma reedeti kontoris üksinda olin, sest seal oli liiga palju Facebooki 😀

Reisibüroos praktikal olles mul nii lebo ei olnud, sest seal puutusin ma otseselt kokku klientidega. Ehk siis broneerisin enamasti laevapileteid. Ja seal käis ikka niimoodi ka inimesi kohal, kes tulidki ekstra kohale. Kuna ma vene keelt ei osanud, siis mulle Ecolinesi süsteemi selgeks ei õpetatudki, sest see vahendas valdavalt bussireise Peterburi, mille puhul olid klientideks enamasti venelased. Reisibüroos oli sellepärast parem, sest reisibüroo ise midagi enamasti ei korralda, vaid ainult vahendab. Reisikorraldusfima aga korraldab reisid ise. Selle sama praktikakohaga seoses saingi reisi Helsingisse ja Stockholmi (ja siis ma polnud kummaski veel käinud kusjuures! ma käisin Mehhikos enne, kui Soome või Rootsi jõudsin), mis toimus lausa enne ametlikku praktikaaega. See oligi korraldatud reisibüroo agentidele ja mind võeti sinna kaasa, kuigi mu praktika pidi alles paari nädala pärast algama. Kuna sain selle tasuta, siis muidugi läksin. See oli kõige kohutavam reis mu elus, sest mu ema suri sellel ajal… Nüüd järele mõeldes on vast isegi parem, et ma siis kohal polnud, kui haiglas aparaadid seiskusid (olin siis just Eesti poole teel). Kuid mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Kutseka kokkuvõtteks võin öelda, et see oli kordi kergem kui gümnaasium. Ja selles mõttes oli hea, et sai lausa rahastatud praktika raames välismaal viis nädalat olla 🙂 Nojah, kõik küll ei saanud, kes tahtsid, aga need, kes välja valiti – nemad said.

Milline oli minu põhikool?

Mu eelmise postituse alla tuli küsimus, et kas ma ei võiks oma põhikooliajast kirjutada. Ja kuna ma seda vist eraldi teinud polegi, siis ikka võin. Ehk millalgi teen eraldi postituse ka oma gümnaasiumist ja kutsekast, aga see konkreetne postitus keskendub ainult põhikoolile. Kuna ma nagunii vahetasin gümnaasiumis kooli, sest selles põhikoolis, kus ma käisin, puudub keskkool.

Et jõuda põhikooli juurde, peaksin alustama sellest, et minu algklassid möödusid ühes Tartumaa alevikus – Puhjas. Tegelikult peaaegu, sest ma vahetasin kooli neljandas klassis, aga poole aasta pealt – ehk mu perekond kolis siis Tartusse.

Puhjas elades oli kõik ülilihtne: mu ema töötas aleviku kaupluses ning kõik teadsid kõiki. Kui lapsed said oma riided kaltsukast, siis see polnud mingi häbiasi, mida tunnistada ei saanud. Samuti polnud imelik see, et lapsed seebikaid vaatasid või tegelikult mitte miski polnud veider, sest meil oli tegemist väga ühtehoidva klassiga.

Kui mu vanemad mulle siis mainisid, et me hakkame varsti Tartusse kolima, siis minu jaoks tuli see suure šokina – ma ei tahtnud ära minna. Kuna ma pidin kooli vahetama poole aasta pealt, siis see oli minu jaoks veelgi hirmutavam. Sain endale koha ühes inglise keele eriklassis, mis oli minu jaoks väga jube, sest mina olin õppinud inglise keelt Puhjas alates kolmandast klassist, nemad aga alates teisest. Ma mäletan seda, et pidin mingi testi ka tegema, et sinna kooli sisse saada, kus see inglise keel oli minu jaoks nagu hiina keel, aga lisaks küsiti seal veel eesti keelt, matemaatikat jne. Ju siis päris võssa see test ikka ei läinud, sest sinna klassi ma igal juhul sisse sain.

Kuna ma tulin maalt ja veel poole aasta pealt, siis algus oli üliraske. Lisaks juhtusin ma üpris rikaste võsukeste klassi, kus oli häbiasi mainida, et sa oma riideid kaltsukast/turult ostad. Mina seda muidugi ei teadnud ja kui mu klassikaaslased minult küsisid, et kus mingi konkreetne riie pärit on, siis ma ütlesingi, et vot, turult või kaltsukast ostsin. Kuna Puhjas sellele halvasti ei vaadatud (seal ostsid teised ka), ei kujutanud ma reaalselt ette, et linnakoolis võib see tekitada mingit sellist reaktsiooni, et oled vaene jne. Ehk siis sain endale üsna ruttu sildi külge – vaene maakas. Meie klassis oli veel üks imelik asi – nimelt seebikate vaatamine oli tabu, kuigi kõik teadsid, et a la Fernando ja Luisa eelmises osas abiellusid, aga avalikult mainida, et sa seebikaid vaatad – see võrdus suhteliselt sotsiaalse enesetapuga.

Minu läbisaamine klassikaaslastega oli seega nii ja naa. Alguses tundusid kõik tüdrukud nii toredad, aga mida aeg edasi läks, seda rohkem ma mõistsin, et linnakoolis on mingid eraldi kambad, et pole võimalik kõigiga hästi läbi saada, sest sa said ainult omadega suhelda. Poistega ei saanud ma üldse läbi, eks mind ikka narriti ka alguses, hiljem enam mitte nii palju, aga ma ei hakanud kunagi oma klassivendadega läbi saama.

Tegelikult oli ka väga toredaid klassiõdesid, kellega ma hakkasingi rohkem suhtlema. Ja siis jäid need klassiõed, kellega sai alati mingeid sõdu peetud, küll pinaleid ja päevikuid kuhugi ära peidetud jne. Klassivendadega ma ei hakanud kunagi läbi saama. Minu probleem oli selles, et ma olin alati mina ise, sest ma polnud kunagi osanud kedagi teist mängida (siiani ei oska kusjuures). Meie klassis oli veel inimesi, kes ostsid oma riideid kaltsukast, aga nad valetasid selle kohta, kuigi need narrijaid said nagunii aru, et nad iba ajavad. Minu puhul ajas inimesi närvi pigem see, et ma ei valetanud. Ka siis mitte, kui mind sellepärast edasi narriti – ma siiani imestan, kus mul see julgus oli, aga ju see kõik on mind ka mu praeguses elus edasi aidanud.

Mingil ajal hakati ühte mu pinginaabrit ja klassiõde narrima, sest arvati, et tal on paelussid. See info ei osutunud aga õigeks, kuid mulle öeldi, et ma ei tohiks temaga suhelda, kui ma ei taha, et mind ka (veel rohkem) narritaks. Enamik läksid seda teed, et ei suhelnud temaga, aga mina siiski suhtlesin edasi, sest minu meelest oli juba siis kole, kui kedagi niimoodi kiusati. See osutus juba siis probleemiks, sest ma ei kuulanud neid populaarseid, tegin ikka niimoodi, nagu ise tahtsin. Eks see ajas neid muidugi veel rohkem närvi.

Õnneks selle narrimisega ei kaasnenud kunagi mingit füüsilist vägivalda – ja mida aeg edasi, seda vähemaks jäi ka narrimist. Kõige hullem aeg oligi vist 4-6 klass, pärast seda oli niimoodi, et oli inimesi, kellega ma lihtsalt ei suhelnud ja kogu moos, ka poisid tõmbasid end tagasi. Ju saadi aru, et mis sellest Jaanikast ikka narrida, nagunii teeb niimoodi nagu ise tahab, et las olla omaette. Võib-olla aitas ka see kaasa, et kui üks klassivend viiendas klassis minuga kobisema tuli, siis ma lihtsalt lõin ta prillid katki. Kuna ta oli varem ka kobisenud, siis see oli talle paras, teine kord mölisegu vähem. Õpetajalt ma selle eest pahandada eriti  ei saanud (kuigi mu õde käis koolis küll, aga ta seletaski mu klassijuhatajale ära, et Jaanika ainult kaitses ennast mingite nõmeduste eest ja mu õde on selles mõttes selline naine, keda kuulavad küll vist kõik inimesed, tema sõna maksab igas olukorras, sest ma pole veel näinud inimest, kes minu õega tahaks tülli minna :D). Kuigi alguses oli jutt, et ma pean ta prillid kinni maksma, aga kuna see klassivend mulle nende eest arvet ei esitanudki, siis jäi seegi ära. Kuigi alguses oli nagu WTF effekt ka – sest ma kartsin, et sellel klassivennal läks klaas silma, aga õnneks seda ikka ei juhtunud. Siis oleks mul vist täbaramalt läinud (ning jah, mul polnud temast kahju, vaid mul oleks olnud kahju endast, et siis oleks mul mingi suurem probleem tulnud, kuna tema mind ju ei löönud, vaid ainult sõnadega narris).

Ehk siis jah – põhikool oli kohati nagu elukool. Kuid õnneks oli ka neid toredaid klassiõdesid, kellega sai suhelda, muidugi kui jälle keegi midagi kobisema hakkas, siis nemad mind kaitsma ei hakanud – ja ma saan neist ka aru, teismeliste maailm on julm, sest siis võid ise ju endale jama kaela saada. Nagu ma ka mainisin, siis kuskil seitsmendast klassist läks asi juba paremaks, üheksandas enam peaaegu üldse ei narritud, ma lihtsalt ei suhelnud nende inimestega, kes seda teinud olid.

Kui nüüd tulla selle teema juurde, milline õpilane ma põhikoolis olin, siis täiesti harju keskmine. Mul olid targad pinginaabrid, kelle najal sain ma vist enamik matemaatika ja füüsika kontrolltööd tehtud. Füüsikas oli mu pinginaaber vabariigi füüsikaolümpiaadil teise koha saanud tüdruk, seega jah 😀 Eks see mulle hiljem gümnaasiumis matemaatikas kätte maksiski, et ma põhikoolis seda üldse ei õppinud, sest keskas ma ei saanud enam teiste pealt maha teha.

Oli aineid, milles ma olin suhteliselt hea – eesti keel näiteks. Kui ma oma esimese kolme eesti keeles sain (kuuendas klassis), siis ma hakkasin nutma 😀 Rohkem kolmesid ma põhikoolis eesti keeles ei saanud ka. Gümnaasiumis õnnestus mul vist veel paaril korral eesti keeles mõni tunnikontroll kolmele teha ja isegi üks kirjand läks mul nii nirult, aga ülejäänud hinded on mul emakeeles alati neljad-viied olnud. Ja seda kogu aeg.

Inglise keeles olin ma põhikoolis ka päris hea ja seda täiesti oma aruga (kuni kaheksandani alati viieline, aga siis tuli teine õps, kellega sain selle nelja). Ja naljakas lugu sellega ongi see, et kui ma alguses ju sinna kooli läksin, olin ma neist aasta maas, minul oli Puhjas inkat olnud kolm korda nädalas, neil oli kogu aeg viis korda. Ma ei saanud mitte midagi alguses aru, aga siis kuidagi suutsin end kõigega kurssi viia. Mul on kahju sellest, et ma gümnaasiumis enda inka nii käest ära lasin… Nüüd ma parem seda kellelegi ei maini, et ma olen põhikoolis lausa inglise keele eriklassis käinud, sest mu inglise keel on suhteliselt keskmine 😀 Nüüd ehk isegi natuke halvem juba. Hakkama muidugi saan selle rääkimisega, aga jah…

Meil olid põhikoolis üldse omapärased õpetajad. Nimelt oli meil selline füüsikaõpetaja, kes rääkis, et ta oli ostnud endale koju valge nahkdiivani, kus ta kogu aeg paljalt istus – nii mugav ju! Aga siis sai ta naine vihaseks, sest kui ta meheraas palja pepsiga seal diivanil istus, siis esiteks kleepus ta sinna naks ja naks kinni, aga lisaks kartis naisuke, et ta mees määrib oma tagumendiga selle diivani ära 😀 Ja neil olidki sellised peretülid kogu aeg. Ja siis sama õps rääkis, kuidas ta noorena Puhja kolhoosis käis. Siis oli meil kuuendas klassis üks eesti keele õpetaja, keda meie klass suutis alati nutma ajada. Ta läks vist koolist minema just nimelt meie klassi pärast, sest me olime jubedad. No mina mitte, aga need, kellele siis kõiki kiusata meeldis, ka õpetajaid.

Koolivälisel ajal tegelesin ma koolilehega – kirjutasin sinna artikleid. Seitsmendas saatsime selle kuhugi võistlusele ka, kus me saime viienda ehk viimase koha 😀 Nimelt ainult viis lehte osaleski ja me olime ainukesed põhikoolikad, kes kandideerisid, ilmselgelt ei saanud me Hugo Treffneri ega Miina Härma gümnasistide vastu. Aga see oli huvitav aeg, sest oli mingi periood, kus ma olin selle lehe ainuke tegija, seega olid kõik artiklid minu kirjutatud 😀 Meil oli ka eraldi kujundaja, sest minul tollel ajal oli kodus ainult rootsikeelne arvuti, mida ma eriti ei kasutanud. Nii et tihti jäi selle kujundaja ülesandeks ka mu artiklid arvutisse ümber trükkida 😀 Kui ma muidu ehk ei oleks viitsinud igasuguseid kooliüritusi väisata, siis kuna ma pidin neist artikleid kirjutama – pidin ma end ikkagi kohale vedama. Polnud mul mingit diktofoni ega midagi, kribasin kõik vastused endale megakähku vihikusse, pärast pidin sellest siis artikli kokku klopsima. Käisin ka meedialaagris kaks korda (seitsmendas ja kaheksandas klassis), kus minu artiklid pääsesid ka alati ajalehte, mis siis laagri lõpuks valmis tehti. Kui koolilehed valmis said, siis olin mina ka see, kes neid teistes klassides müümas käis, üks maksis kolm krooni! Ja selle lehe nimi oli Ninatark. Tegelikult mina ja mu üks klassiõde hakkasimegi seda uuesti tegema, sest vahepeal oli mitu aastat vaikust, kus keegi seda teha ei viitsinud. Võtsime seitsmendas selle enda õlule. Alguses oli sellel ajalehel teine nimi, aga me muutsime selle Ninatargaks 🙂

Lisaks esinesin ma alati aktustel oma luuletustega, sest meie klassis oli üheksa tüdrukut ja 14 poissi, aga kuna need viimased ei teinud mitte midagi, siis keegi pidi neidudest selle enda peale võtma. Ja kui ma ühe korra juba sõrme andsin, siis jäingi alati esinema. Käisin luulevõistlustel ka, kus ma vahel mingi äramärkimise sain, aga ei midagi nii erilist. Oma koolis olin alati kuldne teine, sest see sama klassiõde, kes oli füüsikas geenius, kirjutas ka megahäid luuletusi ja oskas neid väga hästi lugeda (tema oli üldse selline klassiõde, kes oli igas aines geenius, temaga hakkasime ka kooliajalehte uuesti tegema).

Tegelikult olid meie klassis päris tugevad õpilased, sest 23-est õpilasest läksid viis Treffnerisse ja kolm Härmasse – seega päris hea tulemus ju. Ma muidugi käisin katsetel, aga ilmselgelt ei saanud sisse, sest minu jaoks olid need ülirasked. Miina Härma inglise keel võttis küll jalad alt ära 😀

Vot selline mu põhikool siis oligi. Kohati oli raske ka, eriti just see kõige algus, kui ma just Puhjast tulnud olin. Teismelised võivad ikka õelad olla. Ja kuna ma ei kuulnud ühtegi gruppi, ei olnud ma populaarne, ei olnud nende hulgas, kes kogu aeg popitasid, ei olnud suitsetajate kambas jne, siis olingi kohati erak, sellepärast narriti ka. Ning kuna ma riideid kaltsukast ostsin ja vaene maakas olin.

Milline oli teie põhikool? 🙂