Millistele lastevanematele ma tahaksin haamriga vastu pead lüüa?/ Meil on nüüd kummut ka olemas beebile!/ Nautisime kolmekäigulist õhtusööki Jõelaev Lonny pardal Ahja jõel!

Täna oli mul viimane arstivisiit Tartus, kus ma ütlesin oma ämmaemandale, et olen end nüüd Põlvasse ümber tõstnud. Õnneks ta tuletas mulle meelde, et pean ruttu perearsti ka Põlvasse ümber tõstma, sest sünnitama minnes peab rasedakaardil olema perearsti nimi ja telefoninumber. Mina oleks muidu ehk alles pärast sünnitust seda asja ajama hakanud 😀 Ja mul pole mõtet sinna Tartu perearsti infot panna, sest mul on nagunii kogu kraam Põlvas nüüd ju (sest ma ise külastasin Tartus oma perearsti ikka suhteliselt harva, aga lapsega tuleb ju igakuiselt alguses ülevaatusel käia). Ma võtan sama perearsti, kes Hendrikul on. Ja teate – mu vererõhk oli üle pika aja  normaalne! (ühel käel lausa 122/80, mis on põhimõtteliselt ideaalne ja teisel käel 125/88, mis on ka vägagi okei) – eks need vererõhurohud on siinkohal kaasa aidanud, mida ma nüüd kaks korda päevas võtan.

Kusjuures mu endine Tartu ämmakas isegi kiitis Põlva arste, sest mitmed neist käivad Tartus tööl ja vastupidi ka. Eks jah – nii hea tehnika seal ilmselt pole kui Tartus, aga kui peakski ülikriitiline olukord olema, siis saadetakse nagunii sinna. Põlva puhul on hea ka see, et seal ei teki seda liinitöövärki – sest sa võid olla põhimõtteliselt ainuke sünnitaja kogu maja peale. Hendriku sõbra abikaasa, kes Põlvas hiljuti sünnitas, jäi ka väga rahule. Ka sellega, et samal ajal oli ainult kolm sünnitajat sünnitusosakonnas ja neile öeldi, et nad võivad nii pikalt haiglasse jääda, kui ise soovivad. Mul nii mõnigi tuttav pole Tartus isegi peretuba saanud ja kui isegi on, siis on ruttu pärast sünnitust välja kupatatud (mõni jah tahab ruttu koju saada, aga on neid, kes tahaksid kauem olla, et õppida ja infot saada jne – eriti esimese lapse puhul on see oluline). Ilmselt keisri puhul niimoodi poleks, sest siis oled nagunii kauem haiglas. Aga jah – sünnitamine ei ole ilmselt üldiselt juba selline meeldiv protsess, mida kõik naised nii tahaksid läbi elada, aga no tuleb hakkama saada 😀 Minul on näiteks paar tuttavat, kes pärast esimese lapse sündi on otsustanud, et nemad ei taha enam seda õudust läbi elada – ehk siis ei taha ka rohkem lapsi saada (ja sünnitusest on juba aastaid möödas, ei ole hiljutine teema). Muidugi võib see arvamus millalgi ka muutuda, aga see on iga inimese enda valik. Ja eks näis, mis juttu mina pärast sünnitust ise räägin 😀

Kuigi minu absoluutne maksimum oleks nagunii kaks last (ja ka selline ideaalne arv, mis meil Hendrikuga on sama), siis enne pole miski kindel, kui ma esimese ära sünnitan. Ma lihtsalt ise ei kujutaks ette, et mul jätkuks energiat, mõistust, raha, tahtmist jne rohkemate laste jaoks. No rahaliselt ehk isegi saaks hakkama, aga see ehk olekski selline hakkamasaamine, aga mina tahan mugavat elu. Minu lapsepõlv oli mugavast elust väga kaugel ja just sellepärast tean ma täpselt, mis saatust mina enda lastele ei taha.

Ma ei ole kunagi pooldanud seda peremudelit, et teeme aga lapsi mõnuga ja saame toetusi, sest lapsed on issanda õnnistus, küll raha annab riik või jumal (või siis järgmine laps). Ei, riik annab niigi toetusi ja dekreediraha ning vanemahüvitisi jne, aga selleks sa pead ise ka midagi tegema, midagi vastu pakkuma. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ja miks peakski? Sest sa sigid valimatult ja sul on suva, kuidas need lapsed ka üles saavad kasvatatud?

Ma ausõna lööksin haamriga pähe neile vanematele, keda ma “Kodutundes” vahel näen ja kes ütlevad, et lapsed on tõeline õnnistus – et just sellepärast on neil kaheksa last, aga tegelikult juba pärast teist last oli vägagi selge, et raha nagu rohkemate jaoks eriti ei jätku. Jah, alati võib midagi juhtuda, et kaotad töö vms ja siis tekib ajutine raskem olukord, aga nende perede puhul on see juba korduv muster, sest ega siis tööd ei viitsita teha, uus laps toob jälle nutsu juurde. Jah, mitte kõik pered pole seal saates sellised, aga paljud on. Mul tulevad külmavärinad iga kord, kui ma selliseid inimesi teleekraanil kohtan (sest minu tutvusringkonnas sellised puuduvad), sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saavad olla lapsed siis õnnistuseks, kui sa ei suuda neile isegi süüa pakkuda, rääkimata muust? Ja see pole ajutine olukord, vaid ikka aastaid kestev asi. Samas jah – lapsed pole süüdi, et nende vanemad idioodid on. Et see on tõesti kurb olukord. Seega mina olen küll nõus sellega, et lapsi tuleks saada nii palju, kui sa ise jaksad ja tahad üles kasvatada, sest riik ei pea sinu järglasi üles kasvatama. Ja meie Hendrikuga leiame, et kaks on just selline arv, kelle puhul saaks mugavalt elada, aga rohkemate puhul saaks lihtsalt hakkama. Ja see 500 eurot pole küll minu meelest see stiimul, miks kolmandat last saada, sest no see võib ju abiks olla, aga mida rohkem lapsi, seda rohkem väljaminekuid (eriti siis, kui nad koolis käivad). Kusjuures minu tutvusringkonnas näevad pea kõik maailma just niimoodi nagu mina, mille üle mul on ainult hea meel. Sest mul oleks väga raske kui mitte võimatu suhelda inimesega, kelle jaoks riik peab alati abikäe ulatama ja tema lapsed üles kasvatama (või siis “Kodutunne” või jumal). Jah, võib saada ka 10 last, aga siis nad võiksidki olla umbes selline perekond nagu seal kunagises Kanal 2 saates “Jane ja Urmet +10” , kes said ise väga hästi hakkama oma lastega. Nii rahaliselt kui emotsionaalselt.

Hendrik oli ka minuga Tartus arstil täna kaasas ja pärast seda suundusime me Jõe Keskusesse, kust me beebile kummuti saime! Maksis 86 eurot ja täispuidust, valget värvi (kuue sahtliga). Hendrik hakkab seda kohe kokku panema ja siis saan mina beebiriideid sorteerima hakata, mis siis sinna lähevad. Hetkel on mõned minu riidekapis ja teised Hendriku omas. Beebiriideid (ja isegi kuni suuruseni 80) on mul nüüd küll väga palju! Mul tuli esmaspäeval ja teisipäeval Omnivaga suur hunnik beebiriideid, mida ma Facebooki Marketplacest tellisin. Jäin mõlema pakiga ülirahule – rõivad olid korralikud. Ma olen kuulnud, et vahel võib niimoodi tellides topilisi jne saada, aga minul õnneks nii ei läinud. Lisaks tõi üks naine mulle veel ekstra kohale kraami, kes Põlvamaal elab. Ja üks lugeja kirjutas mulle, kes pakkus mulle tasuta sünnitusjärgseid sidemeid, sest tal jäi mitu pakki endal üle. Ma siis vastasin, et olen ikka huvitatud ja kirjutasin talle, et saatku oma kontonumber, et ma siis panen vähemalt pakisaatmise raha teele, aga ta isegi ei soovinud seda. Ja kui see pakk siis kolmapäeval kohale jõudis olid seal lisaks sidemetele mõned beebiriided, mähkmed, šokolaadikarp (Hendrik sõi enamuse ära, aga ma ikka maitsesin ka), imetamispadjad jne. Ma olin heas mõttes täiesti šokis – sest ma olen selline inimene, kes pole harjunud asju tasuta saama, ikka ise ostma ainult (ja kuna mulle blogi kaudu pakutakse harva midagi ja veel harvem konkreetselt midagi, millest ma huvitatud üldse oleksin). Et see oli nii armas üllatus, aitäh sulle! 🙂

Vankrit käisime ka Lõunakeskuses vaatamas, aga me ei ostnud seda, sest Hendriku vanemad on otsustanud selle meile kinkida, mis on ka superilus üllatus! 🙂 Meie lihtsalt valime välja selle, nüüd käisimegi nii-öelda maad uurimas. See on väga armas uudis, sest beebiga seoses läheb nagunii suht palju raha ja me olime selle summaga küll ise arvestanud, aga ikka on ju hea teada, et seda raha saab siis kas hoida või millegi muu jaoks kulutada. Täiskasvanuna sa ju ei eelda, et keegi sulle midagi kingib niimoodi, mina vähemalt kunagi ei eelda (kui just sünnipäev pole, aga siis ka mitte kunagi nii kallist asja).

Eile oli siis see päev, mil me lõpuks kasutasime ära kinkekaardi, mille ma töökaaslastelt sünnipäevaks sain! Ehk siis käisime Jõelaev Lonnyga Ahja jõel sõitmas! See ei olnud ainult lõbusõit, vaid selle juurde kuulus ka kolmekäiguline õhtusöök! Ja kõik kohad olid välja müüdud ehk siis eelbroneeringuga – kokku oli meid seal laeval  ainult 16 (ja lisaks kokk, kes meie nähes süüa tegi). Algas see Taevaskojast ja kestis kokku üks tund ja 40 minutit, mil me uuesti tagasi Taevaskotta jõudsime. Ma kindlasti soovitan just seda õhtusöögiga varianti, sest Lonny teeb niisama päevaseid lõbusõite ka, aga seal ei saa seda elamust. Kindlasti tuleb aga kohad enne ära broneerida (eriti just õhtusöögi puhul). Kui me Hendrikuga kohale jõudsime, siis ma nägin oma jumestajat seal, kes ka ilmselt korraldusmeeskonnas on, sest tema just meie kinkekaardi võttiski. Pärast ma teda enam ei näinud, ilmselt oli ta seal osas, kuhu tavarahvas ei pääsenud. Meie eilne menüü oli selline:

Veisegurmee – 39€ koht
Roheline salat kõrvitsaseemnetega
Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
Karamellistatud köögiviljad
Šokolaadikoogid marjakastmega
Lõkkekohv
Maitsevesi
Punane vein
Et selles mõttes oli see ikka väga hea kingitus, sest kahekesi minnes oleks see meile 78 eurot maksma läinud. Elamuse mõttes kindlasti väga superidee, mida kaaslasega koos ette võtta! Eriti just sellepärast, et rahvast on korraga laeval vähe ja väga intiimne õhkkond on 🙂 Ja toidud olid ka ülimaitsvad! Lisangi lõpetuseks mõned pildid 🙂

Jõudsime suhteliselt vara ja pidime veel natuke ootama, sest meeskond veel valmistas laeva ette. See algas kell 18.00 ja tagasi olime Taevaskojas kuskil kell 19.40. See auto seal on ilmselt korraldusmeeskonna oma.

Mina polnud kunagi Lonnyga sõitmas käinud, Hendrik lapsena oli (jah, Lonny on juba nii vana teema), aga seda kolmekäigulist õhtusöögi varianti on nad ainult kolm aastat pakkunud. Hendrik mainis, et nüüd on mootorid ka nii vaiksed – ehk siis Lonny on totaalse uuenduskuuri saanud. Tegelikult just sel aastal seda remonditi ka, sest kui me tahtsime kinkekaarti realiseerima hakata (maist algab neil tavaliselt hooaeg ja siis umbes tahtsimegi), siis nad mainisid, et alates juuni lõpust saaks seda alles teha, sest enne Lonny ei sõida sel suvel.

Ootame, ootame!

Vein oli juba enne välja valatud kõigile, mida mina loomulikult ei joonud. Pildil on siis eelroog, milleks on roheline salat kõrvitsaseemnetega. See on suhteliselt reisi alguses tehtud pilt 🙂 Hendrik sai veini juua, sest me sinna läksime taksoga ja tagasi tõi meid üks tema sõber.

 

🙂

Meile mõlemale meeldis see elamus väga! 🙂

See on siis eelroog ehk roheline salat kõrvitsaseemnetega 🙂

Pearoog ehk madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk ja karamellistatud köögiviljad 🙂

Ja magustoit ehk šokolaadikoogid marjakastmega 🙂 Mina sõin seda ka, sest noh – mul on küll rasedusdiabeet, aga kui mul on selline üritus, siis see ongi patune õhtu. Aga mul enne seda õhtusööki oli veresuhkrunäit päris madal, mille tõttu isegi kaks tundi pärast seda söögiorgiat oli mul see veel napilt normi piires. Napilt, aga siiski normi piires.

Ma joon kohvi aastas umbes viis korda ja eile oli see üks kord neist. Lisaks oli hea see, et kui jahe hakkas, siis sai endale pleedi ümber võtta, sest jõel sõites võib ikka külm hakata. Eriti praegu, mil pole eriti soojad ilmad. Selle viimase üle ma tegelikult ei kurda üldse, sest mulle kui kaheksa kuud rasedale inimesele see küll sobib 😀 Sellist palavust nagu eelmisel aastal juulis oli, ei tahaks ma niisamagi, rääkimata siis nii lõpurasedana.

Vaade Ahja jõele!

Vot selline see meie Lonny elamus oli! Väga maitsvad söögid ja meeldiv ajaviide! 🙂

Ma ei teinudki sel aastal aprillinalja… / “Svingerid”/ Puhja kogub kuulsust :D

Sel aastal ma ei teinudki kellelegi aprillinalja. Keegi ei teinud mulle ka. Ma viimasel kolmel aastal olen Facebookis üritanud aprillinalja teha, aga alati ebaõnnestunult. Ega vist tõesti poleks eriti tõenäoline, et ma hakkaksin suitsetama, teeksin tätoveeringu (kusjuures ma kuu aega tagasi sisenesin esimest ja ilmselt viimast korda elus tattoosalongi, sest ühel töökaaslasel oli sünna tulemas ning kuna talle selline teema meeldib, siis kinkisime talle meeskonnaga vastava kinkekaardi) või läheksin laupäeva hommikul kell 08.00 bodypumpi. See viimane on lausa mitmeti väga mööda, sest kell 08.00 ma nädalavahetusel magan (kuigi sel nädalavahetusel ei maga, sest siis ma juba sõidan Vilniuse poole) ja bodypumpi ei läheks ma mitte kunagi 😀 Seega ma ei suutnud midagi head välja mõelda ega pannudki mingit Facebooki staatust.

Nädalavahetusel sai kallimaga vaadatud filmi Svingerid, mis on hetkel Telia videolaenutuses olemas. Ma polnudki varem videolaenutust kasutanud, sest filmiriiulil on filmid tasuta, aga videolaenutuses peab veits maksma. Kuid seal on uuemad ja ehk ka paremad filmid. Kuna ma kinno seda vaatama ei jõudnud, aga ma tahtsin ära näha need Puhja naljad, sest olles ise Puhjast pärit, siis ikka on huvitav teada, mida seal siis täpselt räägiti 😀

Film ise oli suht naljakas, ei midagi erakordset, aga Puhja kogub viimasel ajal kuulsust. Küll “Naised köögis” laulab sellest, küll on mingi mimm ühes filmis Puhjast pärit 😀 Kuid see oli küll ülim tõde, et Puhja puhul ei kasutata mitte kunagi pikka sisseütlevat käänet. Jan Uuspõllu tegelane “Svingerites” ütles Elina Purde tegelasele (kes oligi Puhjast pärit), et mine sinna Puhjasse vms, aga Elina kohe parandas, et ikka Puhja! 😀 Mu õde mainis, et mõned puhjakad olid solvunud nende naljade peale, aga mina küll ei solvuks. Ma ei võta kunagi selliseid asju südamesse.

Kui ma eile “Kodutunnet” taustaks vaatasin, siis ma veel mõtlesin ja lootsin, et Signe Lahtein võiks koomast välja tulla… Ja kohe pärast saate lõppu ma lugesin, et ta suri… Ma ei ole vist kunagi ühegi võõra inimese surma puhul sellist kurbust tundnud. Ma ei tundnud Signe Lahteini isiklikult ja ma ei ole ka “Kodutunde” püsivaataja, aga ikkagi oli kuidagi tunne, nagu keegi palju lähedasem inimene oleks surma saanud. Väga paljud eestlased tundsid samamoodi. Ta tundus alati selline hästi särasilmne päike, kui teda telekas näha sai. Nii kohutavalt kurb, et sellised inimesed nii vara surevad… Maailm on ikka üks ebaõiglane paik.

Millised täiskasvanud inimesed ei vääri abistamist?

Ma olen alati arvanud, et “Kodutunne” on üks õilis saade. Üldiselt. Sest ma olen täiega nõus, et aidatakse neid perekondi, kellel on mingi õnnetus juhtunud – maja ära põlenud; mingi haigus, mille tagajärjel on keegi invaliidiks jäänud, üksikvanemaid jne. Kuid siiski on üks grupp inimesi, kelle puhul ma tahaksin karjuda ja öelda, et milleks neile ometi see abi, kui kõik läheb samamoodi edasi. Ja need on perekonnad, kus tavaliselt saadakse umbes pärast teist last aru, et ega ikka seda krõbisevat piisavalt palju pole, et last normaalselt üles kasvatada. Seda pole isegi nii palju, et lapsele normaalne voodi muretseda ja tihti pole neile midagi isegi jalga panna. Ja oleks siis veel, et pärast seda teist järglast paneksid nad oma lastetegemismasina kinni, aga see läheb sama rada pidi edasi – ehk siis varsti on kahest lapsest saanud kaheksa või lausa 10. Mõnede selliste perekondade puhul mängib nende kahjuks muidugi ka see, et nad on usklikud, aga piiblis võiks olla selline klausel, et kui te tegelikult saate isegi aru, et te ei suuda neid lapsi niimoodi üles kasvatada, et neile süüa anda ja voodeid ka kõigile ei jätku, siis sellest teie suurest armastusest pole mitte sittagi kasu. Kunagi oli Kanal 2-s saade, kus perel oli 10 last, aga nemad said selle kõigega ülihästi hakkama (“Jane ja Urmase 10 last” või midagi sellist oli selle nimi? Või “Jane ja Urmas +10”?) – ehk siis mul pole selle vastu midagi, et saadakse palju lapsi, aga sellisel võiks ju reaalselt aru ka saada, et see ei tähenda seda, et nad nälgima peavad…. Või et keegi peab kuskil põrandal magama, sest kõigile lihtsalt ei jätku magamisaset. Selliste perekondade aitamisest ei saa ma kunagi aru, kes saavad lapsi, sest usk ei luba neil neid mitte saada (aga ometi seda lubab, et nad nii sitas seisus vireleksid) või siis kes saavadki põngerjaid ainult sellepärast, et emapalka saada. Sest natuke lisaraha seegi ju? Sest ega nende jaoks vahet pole ju, et kõik kohad mädanevad ja üks lisasuu tähendab jälle seda, et seda niigi väikest söögipoolist on ju veel vähem… Peaasi et iive ikka positiivne oleks! Nende arvamus tundub küll selline olevat.

Üldiselt ma toetan üksikvanemate aitamist. Kuid on üks liik üksikvanemaid, kelle puhul tekib mul jällegi küsimus, et miks ometi seda vaeva näha, kui kõik läheb pärast samamoodi edasi? Ehk siis näiteks sellised naised, kellel on neli last nelja erineva mehega ning tavaliselt on üks laste isadest vanglas, teine tagaotsitav, kolmas narkomaan ja neljas hoopis teadmata kadunud. Ma olen arvamusel, et inimene võib elada täpselt niikaua isekat elu, kuni tal lapsi pole. Ehk siis kui niisama satud vangide ja narkomaanidega suhtesse ja see sulle nii väga meeldib, siis palun väga, aga kui juba lapsed mängus, siis jäävad kannatajaks ikkagi nemad. Need naised aga ei kipu sellest ise aru saama…

Kuigi samas ma saan ka sellest aru, et neid inimesi aidatakse just sellepärast, et lapsed ei peaks oma vanemate idiootsuse pärast kannatama. Et nad saaksid kas või natukene ilusama kodu (sest tavaliselt pole neis kodudes isegi vett, rääkimata muudest asjadest). Ja et natukenegi parem oleks kogu see lugu. Ja kui seda sellises aspektis vaadata, siis on see aitamine isegi õigustatud. Aga kui seda vanemate vaatenurgast vaadata, siis sellised inimesed ei vääri seda abi, kes ei saa aru, mis kahju nad teevad sellega, et nii palju pätakaid saavad, ilma et nad neile mingisugust elamisväärset elu saaksid pakkuda. Või kes saavad neli last nelja erineva mehega, kellest kõik on endised või praegused kurjategijad. No halloo, kui juba üks või kaks korda astusid samasse ämbrisse, siis kas see poleks piisav, et aru saada, millal õige aeg oleks lõpetada? Nagu ma ka ennist mainisin, et kui lapsed poleks mängus, siis võiksid sellised inimesed kas või tuhat viga teha… aga niimoodi laste eluga mängida on täielik egoism.

Tegelikult selliseid inimesi võiks aidata teistmoodi. Kohustuslik steriliseerimine oleks neile vajalik! Ehk siis pakkuge seda neile tasuta, siis võib-olla jäävad paljud sellised perekonnad või üksikvanemad olemata, kes ei saa aru, mida head nad ühiskonnale teeksid, kui nad ei sünnitaks (või meeste puhul siis ei sigitaks).