Nädalavahetus Põlvas ja Põlvamaal (pidu ühes Põlvamaa külakeses- tume rumm ei olegi kangem kui hele rumm? :D) / Kaardimängud ja muud mängud/ Üle pika aja saunas käimine/ Soe inimene :) / Keerasin ise ühe asja pekki… / Õudukas “Jessabelle”

Viimased paar nädalat on olnud päris kiire aeg – seega pole mahti olnud blogida. Rahulikuks läheb reedel, sest siis saab nädal aega puhata! Jee 🙂

Eelmisel reedel käisin sõbranna ja tema elukaaslasega üle pika aja väljas. Väga tore õhtu oli! 🙂 Laupäeval suundusin Põlvasse ja veetsime ülejäänud nädalavahetuse kallimaga koos, käisime näiteks Jäägri pubis söömas. Seal käisin ma suvel ka korraks, kui sõbranna ja tema elukaaslasega Põlvamaal reisisime. Õhtul mängisime kaarte ning seda mängu, mida tavaliselt suure seltskonnaga mängitakse, et pead mõtlema ühele tuntud inimesele ja teine siis peab kas-küsimustega jõudma selleni, et keda mõeldakse. Näiteks saad küsida, et kas see on naine, et kas eestlane, kas elab veel jne. Mu kallim pusis natuke Shakiraga ja Jeesus Kristusega ning mina Martin Luther Kingiga 😀 Mängisin seda sama mängu sel nädalavahetusel ka sõbrannaga ja tema pusis Brigitte Susanne Hundiga ja Martin Lawrenciga (ta teadis seda komöödianäitlejat küll, aga nime ei teadnud) ning mina ühe hispaaniakeelse näitlejaga, kelle nime ma tegelikult ei teadnudki 😀 Lisaks oli minu jaoks suht raske Bellanova 😀 Eile mängisime kallimaga uuesti seda ja tal läks natuke aega Diego Maradonaga ja minul Black Sabbathiga. Lõpuks bändini  läbi häda jõudsin, aga vaja oli teada pealaulja nime ning mina tunnistan siinkohal, et mul polnud aimugi, et Ozzy Osbourne seal figureeris. No ma ei kuula seda ka, aga jah 😀 Sain targemaks 🙂 Nelson Mandelaga läks mu kallimal ka aega, ta teadis küll, kes ta oli, aga nime ei mäletanud. Lõpuks meenus nimi ka. Väga äge mäng minu meelest! Eile meenutasime sõbrannaga ka, kuidas “Küüned persse” reeglid olid ning seda sai ka palju mängitud, päeval siis temaga ja õhtul juba kallimaga 🙂 Mu kallim oli päeval lihtsalt tööl, sest nüüd nädalake enne jõule teeb ta põhitöö kõrvalt ka ühte teist tööd – nimelt müüb jõulupuid (seda siis kuni 24-detsembrini) 🙂 Kuna mu sõbranna elab Põlva lähedal, siis ta tuli mu kallima korterisse, kus me krõpse sõime ja niisama lobisesime ning mänge mängisime 🙂

Aga reedel sõitsin ma üle pika aja rongiga! Ma viimati sõitsin rongiga aastal 2014 – see oli ka ainus kord, mil ma üldse Elroniga sõitnud olen. Või tegelikult kaks korda sõitsin siis. Kuna rongiajad üldiselt ei klapi minu ajagraafikuga, siis olen nüüd Põlvasse bussiga ikka läinud. Kuid sel korral läksin otse pärast tööd ja siis klappis ideaalselt! Ma olen Eesti mastaabis pigem alati busse eelistanud, aga kuna mu kallim elab Põlvas rongijaama lähedal, siis oleks rongiga palju mugavam. Kuigi tavaliselt tuleb ta mulle nagunii bussijaama järele, aga näiteks sellisel juhul, kui peaksin ise tema juurde minema vms. Aga rongid on tegelikult väga mugavad ja sõidavad palju kiiremini kui bussid! Tulin täna tagasi ka rongiga 🙂 Kuna rongid käivad siiski suhteliselt harva, siis kogu aeg seda varianti kasutama ei saa hakata, aga kui ajalist piirangut pole, siis saab küll.

Reedel oli meil üpris kiire, sest kell 20.00 algas üks sünnipäev, kuhu me mõlemad kutsutud olime. See oli tegelikult stiilipidu teemal punane versus valge, aga õnneks ei olnud see piiratud, sest mul oli seljas ainult punane kleit, valget mul midagi lisada polnud 😀 Ja ka teistel oli muid värve rõivaid ikka seljas – seega polnud hullu 🙂 Sünnipäev toimus ühes Põlvamaa küla peomajas ja sünnipäevalapseks oli mu kallima sõbra elukaaslane, kes sai 35-aastaseks. See oli mu elus esmakordne juhus käia sünnipäeval, kus ma ei tundnud sünnipäevalast, seega nägin teda sünnipäeval esimest korda (ta ei käinud mu kallima soolaleivapeol, kus ma mõned ta sõbrad ära nägin) 😀 Olin sinna kutsutud kui oma kallima kaaslane.

Meile tuldi enne 20.00 järele, kallima vend ja tema sõber tulid mingi autojuhiga, kes peole ei jäänud, ta tõi meid lihtsalt ära, sest kõik sünnipäeval osalejad plaanisid juua ega saanud sellepärast oma autoga tulla. Jõudsime peokohta juba siis, kui enamus olid kohal ja kohe algas õnnitlemine ning pildistamine! Päris omamoodi oli soovida sünnipäevalapsele õnne ja öelda, et tere, meeldiv tutvuda, mina olen Jaanika 😀 Kohe pärast seda tehti meist pilti ka.

Peol oli ka õhtujuht – seega oli igasuguseid mänge. Näiteks pidi ütlema midagi, mida sa kunagi teinud pole. Need, kes seda tegevust olid teinud, said püsta tõusta. Ma sain öelda, et ma pole mitte kunagi elus autoroolis olnud 😀 Ja ma polegi, isegi mitte sekundiks. Ma olin ka ainuke 😀

Ma olen üldiselt võõrastes seltskondades suht tagasihoidlik. Ma osasid juba teadsin, sest olin neid soolaleivapeol näinud, aga enamus olid ikkagi võõrad. Ma sain ka rummi osas targemaks – ma olin raudpolt kindel, et tume rumm on kangem kui hele, sellepärast jõin ma heledat. Mu kallima sõber ütles, et nii see küll pole, et need peaksid ikka sama kangusega olema. Mina väitsin, et gümnaasiumi lõpuläbul jõin ma tumedat rummi ainult ja täiega kammis ära ikka, et nüüd ma pigem eelistan heledat 😀 Aga kui pudelilt infot otsima hakkasin, siis olid tõesti mõlemad sama kangusega 😀 Ütlesingi siis, et ma olen kogu oma elu vales elanud 😀 Kui võileivatorti jagati, mida ma suure õhinaga võtsin (mulle täiega maitseb!), siis sain ma teada, et mu kallim ei söögi seda üldse. Ütlesingi talle, et näed, nüüd õpimegi teineteist rohkem tundma, et mis toidud maitsevad ja mis mitte 😀

Pidu oli täies hoos, kui kallim näitas mulle selle peomaja ülemist korrust, kus olid ka mingid voodid ja diivanid (ta üks sõber oli seal juba sünnipäeva pidanud, seega ta teadis seda kohta). Nii et kaugemalt tulijad said ilmselt ööseks ka jääda. Jäime ühele diivanile pikutama ning uni võttis meid mõlemat võimust 😀 Ärkasime vast mingi 1,5 tundi hiljem üles, kui all juba muusika kõvasti mängis – ehk siis tantsimine oli pihta alanud! Seda ma täiega ootasin 😀

Mu kallimal hakkas veits paha, kuigi ta jõi ainult viina, et segamini ei joonud (ma jõin ainult rummi ja minul paha ei hakanud). Kui ta oksendama läks üleval korrusel, siis just sel hetkel tulid kallima sõbrad vaatama, et kas me ikka elus oleme 😀 Muidugi küsiti kohe, et kas me proovisime diivanid ja voodid ära, aga selleni me tõesti ei jõudnud, isegi mõttes polnud 😀 Jäime niisama tuttu sinna.

Õnneks pärast seda oksendamist hakkas mu kallimal kõvasti parem ning me otsustasime uuesti peoseltskonnaga allkorrusel liituda. Eks veidi omapäraseid pilke saime, kui 1,5 tundi hiljem koos ülevalt korruselt alla tulime – et noh noored ja äsja armunud jne 😀 Me olime peol ka need, kes kõige rohkem nunnutasid, aga me olemegi ainult kaks kuud koos olnud – et ju siis ilmselt loogiline värk 😀 Kusjuures mu kallimal on üks kindel hüüdnimi, kuidas ta sõbrad teda kutsuvad, tema pärisnimega ei kutsu teda mitte keegi. Mina kutsun teda hoopis hellitavama hüüdnimega (mis on siiski tuletatud tema nimest), mille kohta ta üks sõber ütleski, et ainult mina võingi teda niimoodi kutsuda 😀 Minule ütleb mu kallim Jannu, aga enamus ütlevad mulle niimoodi. Oma perekonnale olen ma alati Jannu olnud, sõpradele samuti (vahel ka Jansa). Ainult tööl olen ma Jaanika. Ning perekonnale olen siis Jaanika, kui olen millegagi hakkama saanud 😀

Saime all tantsida, nii seltskonnas kui ka kahekesi, lõpuks sain ka sünnipäevalapsega mõned sõnad vahetatud 😀 Tänasin ka teda, et ta kutsus mind sünnipäevale, kuigi me pole varem kordagi näinud. Siis üks kallima sõber, keda ma sellel peol ka esimest korda nägin (ta ei käinud soolaleivapeol), tuli  ja ütles mu kallimale (kui me parasjagu kallimaga koos tantsisime): “Sul on nii ilus naine, hoia teda.” Mu kallim lubas seda teha 😀

Kuskil kella 02.00 ajal hakkas kogu ülejäänud seltskond ööklubi Kino poole sättima. Me oleksime kallimaga ka ilmselt liitunud, aga kuna ta pidi laupäeval kella 10.00-ks jõulupuid müüma minema (siis oligi esimene päev, viimane on 24-detsembril, ta on seda juba viimased viis aastat teinud enne jõule), siis me ei läinud. Kallima vend tellis takso, mis meid kallima kodu juures maha pani, ülejäänud seltskond suundus klubisse edasi.

Laupäeval pidin ka mina vara ärkama, sest sain sõbrannaga Tillu kohvikus kell 10.30 kokku, kuhu mu kallim mind hommikul ära viis (just enne seda, kui ta ise tööle läks). Ma polnudki selles kohvikus varem käinud, aga väga hubane oli! Olime seal paar tunnikest, pärast seda läksime mu kallima juurde. Ma oleksin küll peaaegu ära eksinud, sest ma olen Põlvas rohkem auto kõrvalistmel liigelnud, aga õnneks mu sõbranna tunneb Põlvat väga hästi 😀 Õnneks on see Tillu kohvik suhteliselt lähedal sellele, kus mu kallim elab (see kohvik asubki raudteejaama vastas).

Õhtul kella 19.00 ajal läks sõbranna koju ja kell 20.00 jõudis mu kallim tagasi. Idee oli minna tema perekonna lähedal asuvasse maakoju sauna. Tegelikult see ongi pigem saunamaja, sest selle suure maja lammutasid nad ammu maha. Ma tunnistan ausalt, et ma pole eriline saunafänn. Käisin viimati vist 2012-ndal aastal saunas ja oleksin peaaegu pildi taskusse pannud. Minu jaoks on seal isegi 60-kraadiga megapalav ja vihtlemisest ega leili viskamisest ei taha ma midagi kuulda. Sel korral siiski läksin, kuigi kogusin palju julgust enne 😀 Päris sinna kõige kõrgemale ma ei istunud, ainult kaheks sekundiks, aga see oli liiga kuum mu jaoks. Kallim muidugi viskas leili ja puha, aga minu jaoks oli juba eneseületus see, et ma üldse läksin 😀 Aga ülitore kogemus oli, sest saime seal nagunii kahekesi olla – neil ongi tavaliselt niimoodi, et terve pere käib samal päeval, aga eri aegadel, et vanemad käisid enne, siis läksime meie ning mu kallim andis vennale teada, kui me hakkasime ära minema, et nüüd võib tema sõitma hakata.

Ja sellest ma juba kirjutasin, et pärast Põlvasse kallima juurde tagasi jõudes mängisime kaarte ning chillisime niisama. Täna hommikul pidi tema vara ärkama, et tööle minna, mina sain põõnata – tulingi õhtuse rongiga Tartusse tagasi (sain ta korteri varuvõtmed, tal on minu omad ka).

Ülitore nädalavahetus oli! Saime esimest korda koos peol käia, tantsida, suuremas seltskonnas olla. Ja täna saigi kaks kuud meie esimesest kohtumisest 🙂 See on olnud väga imeline aeg 🙂 Ma olen väga õnnelik koos temaga, ta on selline inimene, kes on mind ära võlunud kogu oma olemusega. Mulle meeldivad ta väärtushinnangud elule ja üldse maailmale. Ma ei oskagi seda väga hästi kirjeldada, aga mulle meeldib, et ta suudab ennast avada ka sellisel moel, mida mina isiklikult vist ei ole meeste puhul väga varem kohanud (vähemalt mitte eesti meeste puhul). Mulle meeldib, et mina saan end sellisel moel avada, mida ma varem ei ole kunagi teinud. Sest mul on alati olnud mingi tunne, et sellest ei saadaks aru. Temaga ei ole mul seda tunnet olnud. Ma olen olnud suht arvamusel, et ma olen siin elus juba igasuguseid inimesi kohanud, aga temas on midagi, mis teeb teda minu jaoks nii teistsuguseks. Heas mõttes teistsuguseks. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ta on iseloomult nii soe inimene, nii hooliv (mitte ainult minuga, vaid juba üldiselt) et ma tunnen, et selle tõttu ma isegi muutun selliseks soojaks inimeseks, sest see hea energia kandub edasi. Ja ma üldiselt ei pea ennast ülisoojaks ega üldse selliseks inimeseks. Aga lihtsalt temaga see avaldab kuidagi rohkem, ka teiste inimestega suheldes. Isegi mu sõbrannad on seda öelnud, et varem ma ei ole nagu sellist soojust endas kandnud. Et ma jah ei oska seda kirjeldada väga. Aga põhiline ongi see, et ma olen õnnelik 🙂 Ja see teadmine, et tema on ka õnnelik koos minuga olles – see on väga hea 🙂

Reedel varjutas mu päeva küll hoopis teine asi. Mäletate, et ma kirjutasin teile ühest tellimusest, mis kaks korda peeti keerati? No kolmas kord tegid nad selle õigesti, aga… sel korral astusin mina ämbrisse. Ma kinnitasin pinnalaotuse, mis ei olnud päris see, mida me tegelikult tahtsime. Neid saab küll kasutada, aga algne idee läks ikka veits kaduma. Ja mina nagu loll vaidlesin, et teate, te tegite kolmas kord kõik valesti. Lõpuks tuli meilides välja, et ma ise kinnitasin selle. Eks näis, mis nüüd üldse edasi saab, homme otsustame. Et isegi minu feiliga me saaksime neid asju kasutada, sest mõte on üldiselt õige, aga pole lihtsalt päris see. Kuid üldine kvaliteet oli neil ka kuidagi kehvem, kui me lootsime – see viimane ei sõltu nüüd enam minust, see on juba nende teema. Nõme tunne oli muidugi ikkagi ise asjad veits valesti teha – aga ju mul oli juba kogu sellest kammajaast selline kopp ees, et ma lihtsalt ei süvenenud enam. Kuid siiski – ma tunnistan oma viga, aga jah…

Kolmapäeval jäi mul tantsimine ära, sest õpetaja pidi jõulupeoks valmistuma. Nüüd kolmapäeval ei saa mina minna ja siis on juba pühad. Ehk siis tantsima lähen alles uuel aastal! 🙂

Ma vahepeal olen siin üksi ka õudukaid vaadanud, ühte neist soovitaksin samuti. Selleks on Jessabelle. Päris jube oli seda üksinda vaadata 😀 Minu meelest on see naispeategelane seal nii ilus naine! Nii loomulikult ilus. Mulle on alati sellise välimusega naised meeldinud. Mitte et ma nüüd naisi sellise pilguga vaataks, aga no saate ju küll aru  🙂

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks üks pilt eelmisesest nädalavahetusest, kui Jäägri pubis sai käidud 🙂