Ütleme niimoodi, et eile oli üle pika aja üks eriliselt jama päev. Tegin tööl kaks väga nõmedat ja suurt viga (mitte klientidega seotud). Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga tundsin end sellepärast kogu päeva nii halvasti. Vahel ikka juhtub, et teed vigu, aga mul juhtus kaks sellist suurt prohmakat just samale päevale ka veel. Kõige halvem selle juures oli see, et ma ise ei avastanud ka neid, kui need juba tehtud olid. Ma oleks arvanudki edasi, et tegin kõik õigesti – ja kui need oleks hiljem avastatud, oleks veel hullem variant olnud. Vahel ma ikka suudan nii ämbrisse astuda, viimane suurem viga oli siis, kui ma jõulude ajal ühe vale tellimuse plaani kinnitasin ja me saime natuke teistsugused tooted, kui me esialgu tahtsime, aga õnneks sai neid siiski veel kasutada. Ma ütlen õnneks, sest muidu oleks 800 eurot vastu pükse olnud. Nüüd läks selles mõttes halvemini, et minu vea tõttu läksid mõned asjad eeldatust hoopis kõvasti kallimaks. Areneva ja väikse ettevõtte jaoks ei ole päris niimoodi, et ah mõned sajad eurod sinna, mõned tänna….
Kuna ma võtan selliseid eksimusi hästi südamesse, siis ma läksin eile ja hingasin värsket õhku mõned tunnid kontorist eemal. Mõtlesin, et miks ma mõnedes asjades nii kuradi saamatu olen. Hendrik toetas mind smsidega (tal ei ole võimalik tööl olles alati telefoniga rääkida) ja mina haletsesin end. Lausa niimoodi haletsesin end, et mul hakkas enda haletsemisest ka juba hale. Ega mul väga tuju polnud kontorisse tagasi minna, aga läksin muidugi. Kui ma olen nutnud, siis on mul see näkku kirjutatud veel vähemalt tunniks ajaks, seega ootasin, millal see punane nägu natukenegi normaalsemaks läheks. Kui ma olin juba 1,5 tundi kassinud ja end haletsenud ning Hendrik oli täiega toetavaid sõnumeid saatnud, siis lõpuks saatis ta smsi, et ma end kokku võtaks, et küll siis asjad lahenema hakkavad, lisades, et ma pole enam 18. Tol hetkel see viimane osa sellest smsist ei mõjunud mulle kõige paremini, vastasin sarkastiliselt, et tänks, et meelde tuletasid, et ma enam 18 pole; et just seda mul praegu vaja oligi. Kui ma hiljem juba maha olin rahunenud, siis sain aru, et tal on ju tegelikult õigus. Mis tehtud, see tehtud. Sain oma õppetunni ja olen järgmisel korral targem (või küsin kelleltki nõu, kui ma ise ei oska – nagu mu ülemus mulle pärast nende jamadega tegelemist ütles, et selliseid asju enam ei juhtuks). Mõnikord võivad hooletusvead ikka nii määravaks faktoriks saada. Seega jah – ütleme kokkuvõttes niimoodi, et eilne päev sakkis sajaga.
Koju tulles olin rohkem maha rahunenud, aga et veel rohkem rahulikuks muutuda, mõtlesin, et vaatan mõne komöödia ära, mis mu tuju paremaks muudaks!
Kuna olin “Klassikokkutuleku” esimest osa näinud, aga teist mitte, siis mõtlesingi, et vaatan, mida see endast kujutab. “Klassikokkutulek 2” oli täielik pettumus võrreldes esimese osaga! Esimene oli nilbe, naljakas, huvitav – selline huumor, mis mulle peale läheb. Teine oli selle kõrval puhas saast. See on vist õige, et järjed pole tavaliselt nii head kui esimene osa. Eks näis, milline see kolmas osa siis tuleb veel.
Esmaspäeval käisime Hendrikuga üle pika aja Apollo kinos – ja muidugi istusime paaristoolidel, sest mujale ma enam nõus pole istuma! Kulutasime minu poolt Hendrikule kingitud ühe kinkekaardi kinole ja popcornile ning teise eest ostsis ta endale kaks plaati – Muse ja Kings of Leoni omad, mida me hiljem ka natuke autos kuulasime. Käisime veel korraks mu isakodust läbi, jäime mõlemad Tartusse ööseks, mina läksin teisipäeva hommikul tööle nagu ikka, Hendrik sai veel tududa, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Kasutame veel viimaseid võimalusi Tartus ööbimiseks 😀 No kui mul peaks tulevikus (või siis ka meil mõlemal) vajadus olema Tartus ööbida, siis mu isa elab nagunii siin – seega seda muret poleks, et pole kuskil olla. Lisaks isale elavad ka mu õde ja tädi ka siin.
Kinos käisime vaatamas sellist action/komöödiafilmi nagu “The Spy Who Dumped Me”, mis oli ülimalt hea! Rohkem oli see komöödia kui action – seega nalja sai kõvasti. Kellele sellised labased naljad ja huumor peale läheb, siis soovitan kindlasti. Naersime Hendrikuga ikka päris palju selle filmi ajal ning kogu saal tegi sama.
Eile vaatasin kodus lisaks “Klassikokktulek 2-le” ka ühe õuduka ära, mis Kanal 2-s jooksis. “Intruders” oli üpris tavaline õudukas, aga kellele näota koletised meeldivad, siis neile see film ehk istub. Ma viimasel ajal otsin õudukatest midagi enamat. Hendrikule ei meeldi neid siiski nii palju vaadata kui mulle, seega neid ma vaatan pigem üksinda, Hendrik on rohkem draamade ja komöödiate inimene.
Pühapäeval vaatasime telekast “Üheslaulmist”, mis oli võimas 🙂 Jõime rummi ja rääkisime niisama juttu ning laulsime kaasa 😀 Mina muidugi eriti mööda, sest lauluhäält pole mulle kohe teps mitte antud. Hendrik mainis, et ta võib-olla ühe aastakase veel tantsib rahvatantsu, aga siis ehk tuleb ära. Et järgmise aasta laulu-ja tantsupeol käib ära. Et hakkab ehk millegi muuga tegelema, sest kuidagi talle meeldib rahvatants, siis hakkab see tema jaoks ära ammenduma. Mina ütlesin, et eks tal ole aega mõelda ka – et käitugu oma südamehääle järgi. Kusjuures ma ise pole suvel üldse tantsimas käinud, viimati juunis, sest küll olen ise puhanud jne, küll on õps eemal olnud. Lisaks tahtsingi suvel mitte käia, seega septembrist hakkan uuesti 🙂
Vot sellised lood siis hetkel. Täna on mul juba parem tuju, aga eile oli küll eriti halb päev. Kas teil ka vahel selliseid ebaõnnestumusi ette tuleb, kus te täiega end haletsema kukute? Ma tean jah, et ideaalses maailmas selliseid asju ei juhtu või kui ka juhtub, siis nendest ei kirjutata, aga me ei ela ideaalses maailmas. Kahjuks või õnneks. Ma usun, et pigem õnneks, sest kui inimesed üldse vigu ei teeks, siis poleks ka millestki õppida. Või mis teie arvate?
minumoodimaailm 