Rasedad, eemaldage sõrmused juba varakult! / Nädalavahetus Tallinnas/ Miks mõned naised veel lastetuid sookaaslasi hirmutavad, et kui beebi sünnib, siis oma elu enam üldse pole?

Teate – ma olen ülimalt tänulik sellele lugejale, kes mul soovitas sõrmused juba praegu ära võtta, sest kui rasedus suuremaks läheb, siis lähevad ka sõrmed rohkem paiste. Just seda ma nädalavahetusel ka tegin – kolm sõrmust sain ise ära, kaks niisama, ühe seebi abiga, aga neljandaga oli jama majas. Ei aidanud ei seep, õli ja ka soovitatud niiditrikk oleks minu puhul asja ainult hullemaks teinud. Jätsin laupäeval enne Tallinnasse minekut asja sinnapaika ja läksin täna Hendriku töö juurde, et see sõrmus mu sõrmest ära lõigatakse. Jah, just nimelt – õnneks polnud see mulle väärtuslik sõrmus, mingi suvakas – kooli omad sain laupäeval juba ära. Nendest ei jäänud mingit soonimismärki ka, aga see konkreetne oli kõige kitsam.

Ja siin ka pilt sellest sõrmest, milline see mul pärast sõrmuse lõikamist oli. See ikka jubedalt soonis juba, ma oleksin pidanud selle varem ära võtma. Aga hea, et niigi läks, sest kui ma oleksin selle kõigega hakanud tegelema üheksandal raseduskuul, siis oleks asi hoopis hullemini lõppenud. Panin just sama pildi ka Facebooki koos selliste õpetussõnadega:

Õppetund kogu eluks ja vajalik kõigile rasedatele, kes sõrmuseid kannavad (eriti kui need on sellised mitme haruga nagu mul see üks oli) – palun võtke need juba raseduse alguses ära! Mina nädalavahetusel kolm tükki kuidagi sain eemaldatud, aga neljandat sõrmust pidin täna ära lõikamas käima. Juba niimoodi soonis. Ilmselt see punane asi jääb veel pikaks ajaks ja võib vaid õnne tänada, et ma sellele nüüd tulin, mitte üheksandal kuul. Ei aidanud õli, seep ja ka niiditrikk oleks sel juhul asja ainult hullemaks teinud. Nii et saate minu vigadest õppida ja ise targemad olla 🙂

Seega jah – sellised õpetlikud nõuanded on alati kasuks ja minu blogis loomulikult oodatud. Hoopis olulisem sellest, kuidas peaks riides käima vms. Siinkohal ka õpetus teistele rasedatele – et teie ei peaks sõrmust lõikamas käima, võtke need juba varakult ära 🙂

Aga nüüd siis Tallinna nädalavahetuse juurde! Alustasime laupäeval Tallinnasse sõitu üpris varakult, aga kuna läksime mööda Piibe maanteed ja tegime mitmeid peatusi, siis see sõit võttis omajagu aega. Näiteks Jänedal käisime Musta Täku Tallis söömas, mis on lausa Nublu lauluski sees! Ma olin sellest kohast varemgi kuulnud, sest seal toimuvad suviti väga mitmed peod, aga ise käinud polnud. Ka Hendriku jaoks oli see esimene kord sinna juhtuda. Midagi erilist see ei olnud, pubi nagu pubi ikka. Tantsuruumi aga rohkem kui rubla eest – ju sellepärast see nii tuntud peokoht ongi 😀

Kui lõpuks Tallinnasse jõudsime, siis võtsimegi suuna kõigepealt Go Hotell Shnellisse, kus me ka ööbisime. Asukoha mõttes hea valik – Balti jaamas, aga vanalinna viis minutit kõndida.

Toast ma palju pilte küll teinud, mõne üksiku. Eriti hea asi oli toa ja ka kogu hotelli puhul topeltaknad, sest Toompuiestee müra oleks kõik muidu sisse kostunud. Meie tuba asus neljandal korrusel.

Hendrik korraks hinge tõmbamas 😀

Kui hotellis käidud, võtsime suuna Männikule, et Malluka käest beebikiik ära tuua. Käisime veel vahepeatusena Kukupesas, mis kunagi oli kusjuures minu kodupood – nimelt siis, kui seal veel toidupood eksisteeris. Nimelt Tallinnas elades ma resideerusin Järve tänaval ja umbes 200 meetrit Kukupesa poest. Nii palju nostalgiat tõi selles poes olemine –  siis oli see muidugi hoopis koledam kui praegu 😀 Rääkisin paar sõna Kätliniga juttu ja siis suundusimegi juba edasi Malluka juurde. Sinna sõites näitasin autost Hendrikule ka seda viie korteriga maja, kus ma Järve tänaval elasin. Üürisin sealt ühte tuba ühe pensionäri kolmetoalisest korterist.

Jõudsime Männikule umbes kella 17.00ks, saime beebikiigu kätte, paar sõna Mallukaga juttu puhuda ja siis panime kiige pagasnikusse, et jälle hotelli tagasi sõita. Sel korral tõmbasime hotellis natuke hinge, ma vahetasin riided ära, jätsime auto parklasse ning läksime jala vanalinna jalutama!

Tallinna vanalinnal on alati mingi maagia olnud, nii tore oli seal üle pika aja jalutada. Kõigepealt tahtsin Hendriku Kompressorisse viia, et tema ka üliheadest pannkookidest osa saaks, aga nagu ikka – sinna sellisel ajal lauda saada on üpris võimatu. Seega see plaan langes sel korral ära. Siis suundusime hoopis restorani Maikrahv, kus ka mina polnud varem käinud. Sõime mõlemad megasuured pitsad, mis olid ülihead!

Toitu ootamas restoranis Maikrahv 🙂

Kui kõhud olid pilgeni täis, siis tahtsin ma Hendriku ülihead käsitööõlut nautima viia! Mina ise sain küll ainult koogi ja Coca Colaga leppida, aga mälestus heast käsitööõllest oli siiani meeles. Küll aga pidin ma pettuma – legendaarsest vanalinnas asuvast Hopnerist, mis keskenduski põhiliselt käsitööõlule, oli saanud Steakhouse Hopner. Ma usun, et toidud olid seal maitsevad, ma ise sõin väga hea laimikoogi seal ära (sest kõhud olid meil selleks ajaks liiga täis juba, et muud süüa), aga õllede valik oli kõvasti väiksem kui kunagi. Ka teenindaja mainis, et see pole enam see koht, mis aastaid tagasi. Nii kahju! Neil küll mõned valikud veel olid alles ja Hendrik sealt midagi võttis, aga kunagised a la “Tõmba mind patsist, Hiiumaa neid” ja “Naise magus suudlus” vms olid kadunud kui tina tuhka. Minu jaoks oli Tallinnas elades Hopner alati see hea koht, kuhu kvaliteetset õlut sai nautima minna. Teine selline koht oli kiriku kõrval asuv Põrgu, kus ma kursaõe sünnipäeval käisin, aga ma ei suutnud meenutada, kus see asus ja tolleks ajaks ei tahtnud Hendrik ka enam õlut juua 😀 Mina sain ainult nuusutada ja mõelda, et kunagi tuleb ka see aeg, kui ma jälle käsitööõlut juua saan 😀 Ma ei mäleta, mis õlu Hendrik võttis, aga see maitses talle küll. Ta rohkem ei tahtnud midagi proovida, sest oli ühe õlle juba Maikrahvis ära joonud, siis küll mingi suvaka, mitte käsitöö oma.

Nii hea oli Hopneris aknast inimesi jälgida! Tallinnas ongi see kõige parem, et sa võidki reaalselt kas või palja persega tänaval käia (olgu, päris nii vast ka mitte, aga no suht) – mitte kedagi ei koti, sest see ongi karvaste ja suleliste koht. Selline hea ja mõnus incognito vibe on seal. Kui ühel pool Põlvat peeretad, siis teisel pool Põlvat juba teatakse sellest 😀 Tallinn on imeline linn külastamiseks, aga kolm aastat seal elamist tõestasid mulle, et elamiseks see ei sobi mulle – minu jaoks liiga kiire ja rahutu! Ju ma olen selle ühel pool linna nuuskad ja teisel pool juba teatakse teemaga nii ära harjunud, sest nii Tartus kui ka Põlvas just nii tihti kipub olema. Eriti viimases. Aga ikkagi meeldib 🙂

Jalutasime pärast Hopneris käiku veel natuke vanalinnas ringi ja kuskil 21.15 ajal hakkasime juba hotelli poole liikuma. Rase naine kipub teadaolevalt kiiresti ära väsima ju!

Natuke veel hotellini kõmpida!

Hotelli jõudes vaatasime telekat ja ma plaanisin “Seks ja linna 2” ära vaadata, mis telekas tol hetkel tuli (ma esimese osa vaatasin ära alles nädal tagasi, pole tõesti varem neid filme näinud, sarja olen ka pigem vähe vaadanud), aga vajusin unne ära – 25 minutit ehk nägin kogu filmist. Hendrik magas juba varem, sest tal tuleb pärast alkoholi tarbimist eriti kergelt unekas.

Hommikul ärkasime kuskil 09.30 ajal, käisime all hommikust söömas, panime asjad kokku ja siis sättisime Ülemiste poole! Nimelt avati reedel ju sealne vaateratas, kuhu me kindlasti tahtsime minna! Ja läksime ka! Küll aga pidime enne pikalt järjekorras ootama, et sinna üldse pääseda – umbes 40 minutit kindlasti. Kohe saavad need, kes ostavad pileti VIP gondlisse – maksimaalselt neljale inimesele ja 100 eurot. Siis antakse veel šampus ka lisaks ja kokku saab sõita pool tundi, tavareis on 12 minutit (kolm tiiru).

Ma kusjuures eeldasin, et kuna rahvast on nii palju, siis nad need tavapiletiga gondlid topivadki kuuekesi täis (tavaboksis saab sõita maksimaalselt kuuekesi) – ehk siis me peame nelja võõra inimesega vaaterattal klaaskarbikeses olema nagu silgud pütis. Õnneks niimoodi ei läinud, sest nad küsisid, et mitmekesi me oleme ja selle järgi lasti ka gondlisse minna. Et mõni sai lausa üksinda oma klaaskarbikeses sõita! Nii tore oli just kahekesi sõita – rohkem privaatsust. Me kusjuures jõudsime veel õigel ajal ära käia, pärast meie lahkumist oli järjekord veel pikem. Kindlasti soovitan ühekordseks elamuseks – 10 eurot pilet pole kallis selle 12-minutilise sõidu jaoks. Ahjaa, see asub siis uue T1 Mall of Tallinna katusel, seal kaubanduskeskuses polnud me kumbki varem käinud. Kuna see vaateratas avati alles 11.aprillil, siis järjekorrad võivad päris pikad olla.

Ja nii meie sõit algaski!

Leia oma auto üles! 😀

Ilm oli ilus – seega oli eriti äge vaaterattal sõita. Muidugi õhtul oleks ilmselt veel maagilisem olnud – linna tuledesära ja puha!

🙂

Niimoodi tunduvad need autod nagu tikutopsid…

Vaaterattal on soe – kui isegi ilm peaks jahe olema, siis gondlites on küte olemas, suvel jälle konditsioneer. Palavuse ega külma pärast ei pea muretsema.

Ühekordseks elamuseks kindlasti tore, aga mitu korda ilmselt ei läheks. Või ilmselt kunagi aasta pärast, kui enam järjekordasid pole, sest enamus on seal juba tolleks ajaks ära käinud.

Pärast vaaterattal käiku läksime siiski Ülemistesse, kuhu Hendrik oma auto ka parkinud oli (sealsamas T1 Malli of Tallinna kõrval ju). Sõime ruttu midagi ja siis ma veits shoppasin H&M-s, et endale mõned just rasedatele mõeldud riided leida. Ma küll õe ja Malluka käest sain mõni aeg tagasi mõned, aga neist jäi väheks – kokku ostsin oma 100 euro eest kraami, aga kuna mingi soodukas oli, siis sain 75 euroga selle tavaari. Just rasedatele mõeldud mugavaid pükse, hetkel mul neid oli üks paar, mul on teksaseid ka, aga need pole ikka nii head, sest suruvad vastu kõhtu (ühed riided, mis ma ostsin, olid näha eelmises kõhupiltide postituses). Ühed ostsin veel eriti suured, et ikka kõhuvaru oleks 😀

Beebiriideid ma veel ostnud pole, sest mul on hetkel neid juba piisavalt. Nimelt mu Inglismaal elav õde tuli onu matusteks Eestisse ja tõi oma sõbranna käest nii palju just vastsündinud poisile mõeldud riideid, enamus täiesti uued (minu jaoks pole see oluline, et peaksid uued olema, võivad kasutatud olla – nii mu enda kui lapse riiete puhul). Õe sõbranna sünnitas detsembris kaksikud, kellest üks on poiss ja ta oli nii palju riideid varunud. Ma kindlasti ostan ise ka midagi, aga beebiriideid juba on päris ohtralt (Mallukalt ka saime päris palju neid, õe sõbrannalt sama palju otsa). Me siin järgmiste nädalate jooksul hakkame muid asju ka beebile ostma juba (või tegelikult alles – mõni oleks selle aja peale juba kõik ära ostnud :D). Ma ise ei küsi kelleltki midagi, aga kui inimesed mulle lahkelt oma beebiasju pakuvad, siis selle vastu pole mul kunagi midagi 🙂 Kui kunagi endal enam vaja ei läheks, siis annaksin ka ilmselt ära.

Ja pärast seda shoppamist hakkasime Põlvasse tagasi sõitma, sel korral tulime Tallinn-Tartu maanteed mööda. Käisime veel Hendriku vanemate juurest korraks läbi ja jõudsime eile õhtul koju! Väga äge reis oli – Hendrikuga on alati tore kuhugi sõita ja aega veeta! Niisama kodus diivanil ka vedeleda, aga vahel on hea argirutiinist välja saada, et kuskil käia. Kuna mitmed inimesed on mind hoiatanud, et beebiga ei pruugi see enam nii chill olla, siis just praegu ilmselt peaks seda aega eriti ära kasutama. Samas – see hirmutamine on kohati nõme, sest ilmselt beebiga elu pole unetundide mõttes just meelakkumine, aga minu meelest on kurb, et seda nii palju rõhutatakse. Et kui laps sünnib, siis enam oma elu pole, vähemalt kaks aastat ei saa enam normaalselt pesemaski käia, rääkimata sellest, et üldse kuhugi välja jõuaks jne. Eks see kindlasti ole raskem kui praegu, aga just see jutt, et no vähemalt kaks või isegi viis aastat võid iseenda üldse ära unustada (mida nii paljud emad alati rõhutavad, isasid ma pole kuulnud seda ütlemas – ilmselt selle tõttu, et enamasti on lapse ema just see, kes beebiga koju jääb?) teeb natuke nukraks. Ja mõnel inimesel võtab vbl üldse lapsesaamise isu ära. See võib kindlasti ka niimoodi minna, sest ei tea ju ette, millise iseloomuga jne laps tuleb, aga kui juba eos ära hirmutatakse, et nüüd on oma elu läbi pikaks ajaks jne, siis tekib kuidagi mõru maik selle juurde.

Ütlen ausalt, et kui ma kunagi Lipsukese blogi lugesin, mis mulle üldiselt väga meeldis (enam mitte nii väga, sest nüüd on seal ainult riidest mähkmed ja muu reklaam), siis mõned postitused tekitasid küll sellise tunde, et omg, üks laps on maksimum, rohkem mina küll neid ei taha. Lihtsalt see tohuvabohu tundus nii suur kogu selle asja juures. Ükski teine blogi pole minus seda tunnet tekitanud, ka Malluka oma mitte, kes ometi väga ausalt kirjeldab, kuidas ta oma ihuviljad vahel närvidele käivad. Samas – mul ei ole veel lapsi. Raudselt olen ise aasta pärast siin hädaldamas, et appi, oma elu ei ole jne 😀 Ahjaa, tegelikult üks blogi minevikus tekitas sama tunde nagu Lipsuke mõne postitusega – Lilli blogi. Need on just konkreetselt paar postitust olnud, mis on pannud mõtlema, et üks laps ja kogu lugu – muidu on kellad 😀 Tegelikult kaks last oleks päris hea arv, kolm oleks juba liiga palju. Eks näis, milline see poisiklutt üldse iseloomult tuleb.

Eestis ongi tegelikult kaks varianti, kui tahad normaalset vanemahüvitist säilitada – kas kaks last ühtejutti või siis vahepeal lähed tööle, teenid jälle normaalse summa ja siis teed järgmise lapse alles, kui esimene hakkab kooli minema (nüüd ju eriti, kui arvestatakse raseduseelset aega – pead natuke enne tööl käima, kohe ei saaks pätsi ahju panna, muidu saad ikka miinimumi). Saab ka vahepeal muidugi lapsi saada, aga mõte miinimumpalga suurusest vanemahüvitisest ei ole kuidagi see, mida ma tahaksin emapuhkusel olles saada. Kui muud varianti poleks, siis käraks ka, aga kuna on, siis ilmselt see variant käiku ei lähe. Ehk siis kas kaks last kohe ühtejärge või niipea järgmist ei tuleks 😀 Me oleme seda Hendrikuga ka arutanud, et sellised variandid on laual (kuna me mõlemad tahaksime ideaalis kahte last saada). Ega enne ei teagi, kui poisiklutt ära sünnib ja siis temaga koos kasvada saab. Jah, just nimelt koos temaga, sest ma usun, et emaks kasvamine on üks olulisemaid õppetunde, mida elu võib anda. Mitte ainult emaks, vaid ka isaks loomulikult, just lapsevanemaks kasvamine üldiselt.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

Advertisements