Exceli koolitus sai läbi/ Mõned sõnad Eesti Laulust/ Nublul on hea uus laul jälle välja tulnud, kus ta Kanal 2-le head põhja minemist soovib (ja õige ka!)/ Mõned filmid/ Blake Lively on maailma kõige ilusam naine ja mu girl crush! :D

Aeg läheb viimasel ajal nii kiiresti, et ei jõua siia nii tihti, kui ise ehk tahaksin. Esmaspäeval oli mul siis viimane Exceli koolituse päev! Saime lõpuks ka tunnistused selle kohta, et oleme selle koolituse läbinud. Eksamit ega midagi sarnast ei tulnud, sest see oli ainult 20-tunnine koolitus, 80-tunnise puhul oleks vahepeal mingid testid ja lõpuks ka eksam olnud.

Jäin selle koolitusega üldiselt väga rahule! 🙂 Kartsin, et ehk on tempo minu jaoks liiga kiire, aga ei olnud. Ja kui vahepeal jäin ka maha, siis juhandaja alati tuli ning aitas järele. Kuna meid oli ainult seitse, siis sai tähelepanu ka piisavalt. Ma just seda kartsingi, et ehk on rühmad liiga suured vms. Õnneks ei olnud! 🙂

Hetkel on Hendrik rahvatantsuga veel viimaseid lihve andmas, sest täna kell 17.00 on neil ülevaatus – ehk siis nad peavad end tõestama, et on  Eesti laulu-ja tantsupeo jaoks piisavalt valmis! Ma olen veendunud, et nad saavad edasi, sest nad on varem alati ka saanud 🙂 Ma ei teagi, kuidas see süsteem täpsemalt toimib – et kas see vastus öeldakse kohe või tuleb oodata. Ilmselt see viimane variant, eks? Selleks ajaks planeerib Hendrik siis puhkuse ka, sest juuli alguses tuleb terve nädal proove teha ja siis nädalavahetusel on esinemine (see peaks vist juuli alguses olema, eks?). Ma olen ka mõelnud, et ehk peaks elus esimest korda sellest üritusest vaatajana osa võtma, sest ma pole mitte kunagi laulu-ega tantsupeol käinud. Eks näis muidugi 🙂 Kusjuures Hendrik ise pole veel päris kindel, kas ta pärast suve enam rahvatantsuga üldse jätkabki, sest ta tunneb, et ehk tahab midagi muud teha (ta on kokku rahvatantsuga juba ligi kaheksa aastat tegelenud, selles konkreetses rühmas ligi viis aastat). Eks siis näha ole! Aga hetkel pöidlad pihus nende rühmale, et nad ikka edasi saaksid! 🙂

Eile käisime Hendrikuga Tillu kohvikus, mis asub meie kodu lähedal. Kusjuures naljakas on see, et Hendrik oli seal varem ainult ühe korra käinud, mina olen vist neli korda sõbrannaga sinna juhtunud – koos me ei olnudki seal varem käinud. Ja kuna Hendriku varasem üürikodu oli ka sellele kohale väga lähedal (Hendrik on Põlvas alati just seda raudteejaama piirkonda armastanud – just selle tõttu oli tal varasem üürikodu siin kandis ning ka korter sai siia ostetud), siis seda enam võiks arvata, et ta on seal rohkem käinud. Koht ise on tore, rahustav muusika, head söögid jne 🙂 Ja kuna meile nii lähedal, siis plaanimegi nädalavahetustel vahel just seal hommikusööki söömas käia vms.

Nagu laupäevale kohale, sai eile saunas käidud! Õhtul vaatasime siis Eesti Laulu II poolfinaali! Kusjuures rääkides Eesti Laulu poolfinaalidest, siis saatejuhid ei sobi omavahel kokku. Ott Sepp on suht okei, aga Piret Krumm – no ei tule tal see loomulikult välja. II poolfinaal oli siiski natuke parem kui see õudukas, mis neljapäeval toimus. Ja tulles laulude enda juurde, siis üle pika aja olen ma rohkem rahul kui tavaliselt. Nii mitmedki, kes finaali pääsesid, on väga hea lauluga hakkama saanud! Mu vaieldamatu lemmik oli esimesest poolfinaalist Victor Crone – hea rütm, head sõnad, karisma oli olemas! Ja kui laul on hea, siis pole vahet, mis rahvusest inimene seda esitab (olen kuskilt lugenud kommentaare, et mis mõttes me tahame jälle rootslast eurovisioonile saata?). Lisaks meeldisid Stefan, Inga, Kerli Kivilaan, Sünne Valtri, Ukul oli ka täiesti okei lugu. Küll aga ei saa ma aru, mida kuradit teevad finaalis Inger, Sissi ja The Swingers? Ingeri puhul ei häiri mind mitte teps see, et pole aru saada, kas ta on mees või naine (tegelikult on naine), aga laul on igav. Sissi võiks oma isa seelikusabast välja kasvada ja mitte igal minutil toonitada, et Dave ta isa on – vanust juba nagu oleks, aga alati keerleb kõik tema isa ümber. Kui mina oleksin kuulsa inimese tütar, siis ma küll tahaksin, et inimesed kuulaksid minu laule minu enda pärast, mitte sellepärast, et isa kunagi eurovisooni kinni pani. Emily J puhul mulle see laul eriti ei meeldi, millega ta finaali sai, küll aga olen ma siiani šokis, et seda palju tuntumat laulu laulab tema (just seda naise osa siis!). Ma olin alati arvanud, et see naine on välismaalane! See laul mulle väga meeldib, aga kuna see on juba vanem laul, siis loogiline, et sellega poleks saanud Eesti Laulule konkureerida:

Üldiselt olen ma siiski Eesti Lauluga suht rahul. Kadiah laul mulle Youtubes meeldis, aga laivis oli esitus ülinõrk, nii et ma ei oodanud, et ta edasi saaks, aga ikkagi sai. Samamoodi oleksin ma rohkem oodanud Sandra Nurmsalust, sest kui teada sain, et ta osaleb, siis mõtlesin, et oh, “Rändajad” (mida ta esitas koos Urban Symphonyga 2009.aastal) oli ju omal ajal nii hea laul, lisaks saime siis eurovisioonil superhea koha! Kuid “Soovide puu” mulle ei meeldi. Samas just nukker ka pole, et ta edasi sai. Õnneks jäid finaalist välja igasugused kassinäugumised (Kaia Tamm) ja Jaan Pehk (see oli kohutaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!). Eestlastel on vahel kombeks nalja teha ja eurovisioonile idootsusi saata (samas kui vaadata eelmise aasta võitjat Nettat, siis sellised rõvedused kipuvadki võitma). Nii et jah – mina olen üldselt suhteliselt rahul. Mulle endale meeldis veel Grete Paia laul ja Johanna Eendra oma samuti (jah, esitus oli natuke kramplik), aga nemad ei saanud edasi. Oleksin The Swingersi ja Ingeri raudselt nende vastu välja vahetanud. Sünne laul mulle üldiselt meeldis, aga oli ju suht teada, et kõik Patuse Poole fännid aitavad ta finaali (tema ju otse ei saanud, teises hääletusvoorus alles sai, kus ainult rahvahääletus luges, samamoodi oli Ingaga). Ma isiklikult hääletasin ainult esimeses poolfinaalis ja seda Victor Crone poolt – tema võiks eurovisoonile minna ka! 🙂 Tavaliselt on asi niimoodi, et kui Stig Rästa on kuidagi lauluga seotud, siis on see üldiselt hea (ja tema kirjutas sellele Victori laulule sõnad). Minu viimane Eesti Laulu ja eurovisooni lemmik ongi 2015. aasta”Goodbye to Yesterday” (mis sai kõrge seitsmenda koha). Aga lisan siia siis oma lemmiku Victor Crone laulu ka:

Kes teie lemmikud Eesti Laulul olid? Kas jäite esinejatega üldiselt rahule? Kuidas saatejuhid tundusid? Ma ei tea, kui õige info see on, aga kui finaali juhib ainult Piret Krumm, siis… on see ikka väga nõrk värk. Ott Sepp ja Märt Avandi duo võiks hoopis olla. Eks siis kahe nädala pärast näha ole, mis saama hakkab! 🙂

Aa, Nublul on ka uus hea laul tulnud! Ja täiega õiget juttu ajab, ma kopeerin oma Facebooki staatuse, mis seda laulu lisades just paar päeva tagasi panin:

Nublu oma tuntud headuses Ja nii õiged sõnad ikka, sest Kanal 2 on tõesti täiesti mõttetuks muutunud. Varsti toovad ülejäänud youtuberid ka sinna üle ja#headaegavaatajad#! Reporteri vaatajaid on nagunii juba poole vähem kui hiigelaegadel, sest Eda-Liis Kanni mõttetuid reportaaže ei viitsi keegi vahtida. Ja kahju jah Olaf Suuderist, kes peab nüüd ilma ka lugema, sest isegi ilmatüdrukute pealt peab kokku hoidma, rääkimata siis iga-aastasest Kanal 2 peost Allakäigutrepist täiskiirusel alla ikka!

Ja just niimoodi ongi! Aga Nublu laulud on mulle alati meeldinud ja see viimane pole erand. Kanal 2 sai ikka päris ära omatud selles laulus ja õige ka! 😀 Nimelt oli Kanal 2 just see, kes Nublu isiku esimesena avalikuks tõi ja see pole tõesti kõige hullem, aga lisaks hakkasid nad mingit jama ka Nublu ema kohta ajama. Minu meelest kõige haigem kuulsate inimeste puhul ongi see, et hakatakse teiste inimeste pereliikmeid asjasse segama (ja mitte ainult, vaid kuulujutte välja mõtlema). Et nemad peaks asjast küll välja jätma. Aga ülihea laul on siin:

Kusjuures kunagi mulle “Reporter” täitsa meeldis, aga viimaste aastetega on see nii alla käinud. Ja mina, kes ma olen alati ETV uudiseid minevikus igavaks pidanud, olen viimasel ajal just AK-d kõige rohkem vaatama hakanud 😀

Aga olen viimasel ajal ka mitmeid filme vaadanud. Näiteks üleeile vaatasin just sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis treileri põhjal tundus hirmsam, aga tegelikult oli suhteliselt tavaline. See film räägib siis seltskonnast, kes  pärast “Tõde või tegu” mängimist avastavad, et kui nad neid asju reaalselt ei tee või tõtt ei räägi, siis ootab neid ees surm… Muidugi seostub sellega üks lugu minevikust, palju muid südantlõhestavaid lugusid jne. Iseenesest täitsa okei õudukas, aga kui te tahate midagi hirmsamat, siis pole mõtet seda vaadata. Kuna minule meeldivad kas hirmsad õudukad või sügavama looga õudukad, siis minu jaoks see midagi nii erilist polnud.

“A Simple Favor”on draamakomöödia kahest naisest, kes saavad juhuslikult sõbrannadeks (sest nende lapsed käivad samas lasteaias). Või niimoodi vähemalt tundub… Ja siis järsku kaob üks sõbranna nagu vits vette ära ja teine aitab tema meest- omavahel tekib neil keemia, aga asjad on kahtlased… Lõpuks leitakse selle kadunud naise laip, kuid siiski viitavad mitmed asjad sellele, et ta on tegelikult elus… Lõpp on filmil üpris ootamatu ja see film mulle väga meeldis! Ning ei saa muidugi märkimata jätta, et Blake Lively on megailus naine! Minu meelest üks maailma kõige ilusamaid naisi 🙂 Ja noh – Ryan Reynoldsiga moodustavad nad koos ülikuuma paari 😀 Seal ausalt ei tea, kumb kuumem on, kas Blake või Ryan 😀 Ehk siis jah Blake Lively on mu täielik girl crush 😀

Üks humoorikas video ka nende abielust 😀

Status Update” – Komöödia, mis sobib meelelahutuseks. Ja mõtlemiseks, et kui tegelikult ka oleks niimoodi, et sa saaksid oma elu natuke paremaks muuta – ja seda just niimoodi, et sa postitad midagi sotsiaalmeediasse ja hiljem see kõik täitubki! Ühel gümnasistil just niimoodi juhtubki, aga kõik, mis hiilgab, pole sugugi veel kuld… Ja kas see populaarsus, mis nii järsku tuleb, on ikka alati kõige parem asi maailmas?

“Split” – Vot see on juba õuduka moodi! Ehk siis räägib väärastunud mehest, kellel on oma peas 23 erinevat identiteeti, mis kõik on omamoodi haiged. Ja kui üks nendest 23-st identiteedist röövib teismelised tüdrukud, siis tuleb neidudel välja mõelda plaan, kuidas sellest jamast pääseda… Eriti veel juhul, kui mitte kunagi pole teada, millal ja milline 23-st persoonist neid järgmisena külastama tuleb. Väga huvitav ja hea õudukas, seda ma kindlasti soovitan!

“The Girl on the Train” – Thriller naisest, kelle elu on täiesti pekkis. Mees jättis ta maha ning elab nüüd juba mõnda aega uue naisega seal majas, kus nemad enne elasid. Naise päevi täidab üksildane rongisõit, kus talle meeldib inimesi jälgida – ta sõidab tihti ka sellest majast mööda, kus nad enne oma eksiga õnnelikud olid ja näeb nüüd seda uut naist nautimas seda meest, kes enne talle kuulus… Lisaks elab seal kõrvalmajas veel üks paarike, kelle elu tundub nii täiuslik. Kuni päevani, mil naine näeb rongiaknast, et seesama naine, kelle elus peaks olema ideaalne mees, suudleb hoopis mingit teist tüüpi… Sellest kõigest saab alguse lugu, kus põimuvad kuritegu, erinevad inimesed, suhted jne. Lõpp on väga ootamatu ja hea! Seda filmi ka soovitan 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! 🙂 Mis filme te ise viimasel ajal vaadanud olete ja kes on teie girl crush? 😀 Kuna mu blogi loevad 98 protsendi ulatuses naised, siis oleks huvitav teada 😀

 

 

Advertisements

Filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen / Tõukekelgumatk ja elamusõhtusöök Taevaskojas

Paksuke kirjutas hiljuti, et ta ei mõista, kuidas Jane saab enamus postitusi mobiilist kirjutada. Ka mina oleksin võinud sama öelda umbes aasta tagasi – aga vahi imet – nüüd olen ise ka see inimene, kes enamasti moblast blogibki. Täna küll mitte, sest ma tahan palju viidata – siis on minu jaoks lihtsam seda arvutis teha. Meil oli eile töökaaslastega väljasõit Taevaskotta (hehe, mul oli muidugi hea hilisõhtul Hendrik endale järele kutsuda, sest Taevaskoda on Põlva külje all ju), kus meil toimus tõukekelgumatk ja hiljem elumusõhtusöök väljas! Pärast kõike seda oli niisama istumine. Ma kõigest sellest kirjutan lähemalt postituse lõpus, aga hetkel kriban nendest filmidest, mida ma viimati vaadanud olen.

Pole vist eriline üllatus, et ma olen viimase aasta jooksul hakanud üha enam õudukaid vaatama. Ma olen küll selles mõttes mugav inimene, et vaatan Telia filmiriiulilt või videolaenusest neid, Netflixi ei kasuta. Või see on ehk pigem just halb, sest neid filme, mis sinna ei jõua – neid ma ka vaatama ei juhtu. Igal juhul kõigepealt on siis mõned õudukad, mida ma siin hiljuti olen vaadanud.

“The Belko Experiment” – Tegemist on väga hea õuduspõnevikuga, kus grupp inimesi peavad hakkama võitlema selle üle, kes viimasena ellu jääb. Tegu on ameeriklastega, kes töötavad Kolumbia firmas Kolumbia pealinnas Bogotás ja teevad pealtnäha väga tavalist kontoritööd. Tegelikult tehakse nendega eksperimente ja kui nad sinna tööle asusid, paigaldati nende ajusse mikrokiip, mida nüüd nende vastu kasutama hakatakse. Ehk siis firma kõik sisse-ja väljapääsud suletakse, telefonilevi lõigatakse ära, neid eraldatakse täiesti maailmast ja tundmatu hääl hakkab neile ütlema, et nad peavad teatud aja jooksul kindla arvu töökaaslasi tapma, sest muidu tapavad nemad veel rohkem inimesi. Alguses peavad kõik seda naljaks, aga kui inimeste pead lambist veristena plahvatama hakkavad (mikrokiibi olemasolu nende ajus aitab sellele võimalikkusele oluliselt kaasa), siis saavad kõik aru, et naljaga pole küll tegemist. Algab olelusvõitlus selle üle, kes peab surema ja kes mitte. Ja kui töötajatel ikkagi ei õnnestu vajalik arv inimesi tappa kindlaks ajaks, siis tehakse seda nende eest – ja veel rohkem!

Kas elama peaks jääma see, kellel on rohkem lapsi? Kas surema peaks see, kes on juba üle 60-ne ja seega palju elu juba näinud? Mulle see film meeldis ja lõpp oli küllaltki tavapärane, aga film ise mind köitis. Sel pole küll eriliselt kõrge hinne IMDb-s, aga ma olengi teistsuguse filmimaitsega inimene ilmselt.

“A Quiet Place” –  See  on küllaltki hea keskmise hindega film, mida hetkel võrreldakse palju “Bird Boxi-ga” (seda viimast ma pole näinud, aga seda kiidetakse täiega).  Mulle see film ei meeldinud absoluutselt! Minu meelest oli  see nii igav ja lõpp oli veel mõttetum. Või on asi selles, et mulle meeldivad need filmid, kus räägitakse? Nimelt selles filmis pidi perekond põhimõtteliselt täiesti vait olema, sest muidu neid ründasid koletised. Mõttetult igav, veniv! Ja lisaks veel idioodid ka, sest kui juba teati, et maailm on omadega perses, siis miks pidi naine veel rasedaks jääma ja veel ühte last sellisesse kohta juurde tahtma? No eks ma uudishimust kunagi ilmselt vaatan ka “Bird Boxi” ära, sest Sandra Bullock mulle iseenesest meeldib, kes seal mängib, aga kui need kaks filmi on omavahel sarnased, siis ma olen kindel, et ei meeldi mulle see teine ka. Ei soovita “A Quiet Place” mitte kellelegi! No tegelikult vaadata võib, aga traileri järgi tundus palju põnevam. Tegelikult oli sitaks pask. Vähemalt minu arvates, aga arvamused ongi väga erinevad.

“Wildling” –  No selle filmi madal keskmine hinne on samuti üpris õigustatud! Jällegi tundub traileri järgi suht põnev, film ise aga pole teps mitte seda. Mulle vist sellised maailma eest peidetud ja röövitud laste ning hiljem ka täiskasvanute lood ei lähegi peale. Ei olnud minu maitse järgi õudukas.

“Unsane” – Kusjuures see film tundus alguses paljutõotav- naine, keda peetakse hulluks, sest ta näeb oma kujutlusvõimes asju (pigem küll ühte konkreetset inimest), keda teiste meelest ei eksisteeri ja ta kujutab seda ette. Naine nimelt usub, et teda jälitatakse. Ta pannakse hullumajja ja teda peetakse hulluks. Kuidas on lood aga tegelikult? On see kujutlusvõime või tahab keegi teda nimelt hulluks tembeldada? Ja film oligi alguses põnev, aga lõpus vajus jällegi ära! Sellised filmid on veel eriti kohutavad, sest kui film on algusest peale jama, siis on sellega lihtsam leppida. Kui algus on hea, aga lõpp on jama, siis jääb kuidagi eriti nõme tunne sisse. Ma olen küll üks neist inimestest, kes enamasti vaatab filmi lõpuni, sest kui ma sellega juba alustasin, siis ma oma peas loodan, et ehk läheb paremaks (kui algusest peale on juba halb) või siis ehk on see mõttetus ainult hetkeline (kui filmi algus on hea, aga lõpp läheb mõttetuks). Kahjuks tihti niimoodi siiski ei juhtu.

“Reeker” – Sellest filmist ma palju ei oodanud ka, sest kuulubki pigem sinna B-kategooriasse. Kuigi vahel on seal ka häid pärle. See film see pärl siiski ei olnud. See oli lausa nii tapvalt igav, et ma jäin magama, seega ma ei tea, mis filmi lõpus juhtus. Sellele filmile ei maksa oma aega raisata.

“Poltergeist” –  Vaatamata selle filmi ülimadalale hindele mulle see jällegi meeldis! No lõpp oli veits pikk, oleks selle viimase osa võinud ära jätta, kus nad ikkagi poltergeistist veel ei vabanenud, kuigi perekond oli seda juba lootnud. Aga algus ja see osa, kuidas pere noorim laps kurjade hingede juurde tiriti (pere uus kodu asus vana surnuaia peal, see oli sinna ehitatud) , mulle väga meeldis. Ilmselt mul endal ongi kehv maitse siis filmide suhtes, sest kõvasti kiidetud filmid on minu jaoks igavad ja vastupidi 😀

Olen ka vahepeal komöödiad vaadanud. Telekast tuli “Daddy’s Home” ja Daddy’s Home 2″, mis mõlemad olid naljakad! Esimene osa räägib sellest, kuidas kasuisa ja pärisisa omavahel võitlema hakkavad, kumb suudab lastele paremaid elamusi pakkuda! Kasuisa on siiani lastele pärisisa eest olnud, aga kui laste machost tegelik isa tagasi jõuab, siis on tal midagi muud selle asja kohta öelda! Muidugi lisada siia juurde veel pereema, kes pole oma eksi päris kaua näinud jne. Kui esimene osa lõpeb hästi ja isad lepivad omavahel ära, siis teises osas tuleb rinda pista juba kasuvanaisa ja pärisvanaisaga, kellest üks on pehmo ja teine macho vanaisa. Seega nalja tuleb aina juurde! Kes naerda tahab, siis need filmid seda kindlasti pakuvad.

“I Feel Pretty” –  See on komöödia natuke ülekaalulisest naisest, kes tõdeb igapäevaselt, et maailm kuulub ilusatele ehk peenikestele naistele. Talle meenutatakse seda kogu aeg ja ta on sellepärast üpris ebakindel. Pärast jõusaalis (kus ta käibki trennis suure raskustundega, sest peab ennast nii paksuks ja koledaks võrreldes teistega) juhtunud õnnestust, kus naine saab peapõrutuse, näeb ta ennast peeglis hoopis teistsugusena! Seksikana, võimsana; naisena, kes suudab kõik mehed ära võrgutada, kui ta ainult tahab! Välimuselt pole ta tegelikult grammigi muutunud, kuigi ta ise arvab, et ta on muutunud. See enesekindlus avab talle nii palju uksi, aga samas muudab ta enda palju enesekesksemaks. Film ise on tore komöödia ja tegelikult törts sellist enesekindlust kuluks igale naisele ära. Ma ei räägi siinkohal sellest, et kui sa kaalud 150 kg (see naine seal nii palju muidugi ei kaalu, kõvasti vähem), et siis sa peaksidki maailmale rääkima, et nii rasvunud on tore olla, aga maailmas on seda ebakindlust nii palju. Just naiste hulgas. Ja naised isekeskis lisavad seda veel täiega juurde, millest on ülimalt kahju.

Aga kõige suurem pärl on mul veel tutvustamata! Seda on vist enamus inimesi juba näinud, sest see jooksis kinodes ja jõudis nüüd lõpuks ka televiisorisse! “Seltsimees laps” loomulikult! Tõsielulool põhinev film kirjanik Leelo Tungla karmist lapsepõlvest, kus ta ema teadmata ajaks Siberisse viiakse ning perekond (eelkõige Leelo isa muidugi) seda lapse eest varjata püüab. Nii südantlõhestav, kurb, mõtlemapanev lugu meie eestlaste endi elust! Ma tõesti soovitan seda, sest see film läheb küll väga hinge!

Aga nüüd tulles eilse päeva juurde, siis oli meil selline jõulupidu vol 2 töökaaslastega. Nimelt jõuludel oli meil ainult väike istumine kontoris, aga nüüd tegime väljasõidu Taevaskotta, kus meid ootas kõigepealt tõukekelgumatk, mis kestis kuskil 1.5 tundi. Pärast seda jõudsime tagasi puhkemaja juurde, kus meile reserveeriti elamusõhtusöök looduses! See oli muidugi hea, et see oli kohe Salamaa puhkemaja kõrval, kus meil see õhtune chill istumine planeeritud oli! Pärast elamustoitlustust oli meil väike istumine puhkemajas, kus me saime niisama juttu puhuda ja uute töökaaslastega tutvuda! Nimelt tuli meil uuest aastast kolm töötajat juurde – seega on meid nüüd juba 15! Kui mina meeskonnaga liitusin, siis oli meid koos minuga seitse (see oli veebruaris 2017).

Aga kõigepealt suundusimegi bussiga Tartust Taevaskotta, kus meil algas tõukekelgumatk! Ütleme niimoodi, et see oli palju raskem, kui ma arvasin. Ma olin viimane kogu aeg, aga peale giidi olin ma ka ainuke naine 😀 Ning vahepeal ma lihtsalt jalutasin, sest ei jaksanud enam, laskumistel ma ka niisama kõndisin, ei julgenud väga laskuda 😀

Enne matka algust! Siis ma veel ei aimanud, kui läbi see kõik mind ikka võtab! Õnneks külm ei hakanud, sest metsas oli soe. Tõukekelkudega me siis sõitsimegi Taevaskoja ümber, kokku umbes 7 km ring – “Viimse reliikvia” radadel nii-öelda!

Pärast matka ootas meid puhkemaja kõrval looduses tehtud õhtusöök, mis valmistati sealsamas just selleks ajaks, kui me matkalt tagasi jõudsime! Meil oli see veisegurmee menüü – ehk siis (nende kodulehelt kopeeritud täpne menüü):

  • Grillitud baguette pesto ja vürtsika kitsejuustuga
  • Madalal temperatuuril küpsetatud vasikapõsk
  • Karamellistatud köögiviljad
  • Šokolaadikoogid metsamarjakastmega
  • Lõkkekohv
  • Maitsevesi

Hea asi oli asja juures see, et kuna see oli puhkemaja kõrval, siis sain ma vahepeal sees käia ja varbaid soojendada, sest niimoodi väljas niisama istuda oli küll natuke jahe!

Vot sellistel puidust nõudel meile seda õhtusööki serveeriti! Kokk oli väga tore ja enne tutvustas kõike, mis ta teinud on. Ning kõik maitses oivaliselt! Eriti hea oli magustoit, milleks oli šokolaadikoogid metsamarjakastmega.

Väga halb kvaliteet pildil, aga ähmaselt võib näha, kui hea see kõik välja nägi! 😀

Kui see õhtusöök sai läbi, siis istusime puhkemajas, rääkisime niisama juttu, mängisime ÄSK-i – nii tava kui ka 18+, mille ma mõlemad kaasa olin võtnud. Tõlkisime kõik küsimused inglise keelde, sest meil on meeskonnas lätlane – ja tema kõrval istuv töökaaslane tõlkis siis tema küsimuse talle ära. Väga huvitav oli! Ja kuigi ma alguses arvasin, et vbl on 18+ ÄSK liiga isiklik töökaaslastega mängimiseks, siis tegelikult oli isegi huvitavam kui tavaline – sai palju rohkem asju teada, ka meie uutest töökaaslastest 😀 Piinlikkust üldse polnud. Mina sain näiteks vastata küsimusele, et kas ma usun monogaamiasse ja et kui partner tahaks olla polügaamses suhtes, siis kas ma oleksin nõus. Mu lugejad peaksid ammu teadma, et mina usun monogaamiasse ega poleks nõus polügaamses suhtes olema. Sellist asja ei eksisteeri minu puhul, et ma armastan kedagi, aga las mõlemad panevad kõrvalt, sest noh –  huvitav ju, saab uusi asju proovida! Ei ole mul sellist arusaama minevikus üheski suhtes olnud ja veel vähem nüüd, kus ma Hendrikuga koos olen. Õnneks on Hendrik täpselt samal arvamusel.

Ja see arvamus ei muutu ajaga, see oleneb inimesest. Ja nii ongi. Samuti juhtus mulle selline küsimus, et kas ma elaksin pool aastat pigem ilma seksita või internetiühendseta 😀 Raske valik, sest minu jaoks on mõlemad üpris olulised asjad, aga pigem ilma internetiühenduseta vist, nii ma vastasin ka 😀 Okei, kui oleks väga vaja, siis saaks ilma seksita ka hakkama. No näiteks siis, kui ma poleks suhtes, sest ma ei viitsiks enam mingit suvalist seksi otsida, ise saab ka endaga mängida. Aga suhtes olles ma päris pooleaastast pausi vist ette ei kujutaks, kui üks osapool just reisile pole läinud või naine pole äsja sünnitanud, aga siis on see paus vist ka pigem kaks-kolm kuud? Pool aastat tundub kuidagi karm. Siinkohal jätamegi mingid ekstreemsed olukorrad välja – a la õnnetused, riskirasedused (sest siis vist ei või seksida raseduse ajal) koomad või inimesed, kes on 80+ , kes nagunii vbl enam eriti ei seksi. Kui pool aastat ikkagi üldse intiimsust pole tavapärases elus, siis on suhtega midagi valesti. Ja loomulikult võib sellest kõigest ka välja tulla, aga konkreetselt sellel hetkel on ikka midagi valesti. See on kurb tõde. Ja ma pole kunagi väitnud, et seks on suhtes kõige olulisem, muidugi ei ole, aga see muutub oluliseks siis, kui seda üldse pole. Siis pole ju ka üldiselt seda intiimustust jne, mida kahel inimesel on vaja, et suhe püsiks. Et suhe õitseks 🙂

Öösel kella 00.00 ajal tuli teistele buss järele ja viis nad Tartusse tagasi, minule tuli Hendrik järele ning tõi mu koju! Üldiselt oli väga tore üritus, aga jah – tõukekelguga sõitmine pole vist päris minu jaoks siiski 😀 Suht raske oli, ma ütleks. Aga no mulle ei meeldigi füüsiline tegevus ju (välja arvatud seks :D).

Olen siia ikka päris pika eepose kirjutanud, selleks korraks lõpetan! Mis teie vahepeal head teinud olete? Kuhu teie ettevõttes väljasõite korraldatud on? 🙂 Ma ise korraldan tööüritustel alati mingi füüsilise tegevusega seotud elamuse (vähemalt osaliselt), sest ma tean, et mu töökaaslastele meeldib selline asi! Nüüd pakuti välja, et järgmine võiks üldse ellujäämiskursus metsas olla, ilma giidita ja puha (et jahid ise loomi jne :D) aga see vist loosi ei lähe 😀 Kuigi mõned tahaksid küll!

Edit: Ahjaa, töökaaslastelt sain ma sünnipäevaks jõelaev Lonny kinkekaardi kahele! Ehk siis saan Hendrikuga õhtusööki laevas nautida. Just Ahja jõel siinsamas Põlvamaal! See on ilmselt kevadel või suvel, aga kinkekaart kehtibki augustini 🙂 Ma usun, et see saab väga vinge olema!

Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Ja ongi puhkus peaaegu läbi saanud! Täna oli meil Hendrikuga tegevust täis päev, sest hommikul me mõtlesime kõigepealt, et mida selle üpris kauni laupäevaga üldse peale hakata. Googeldamine viis meid selleni, et täna toimus Sibulatee puhvetite päev 2018, kuhu me oma sammud (loe: auto) seadsime! Me kumbki pole varem sellest üritusest osa võtnud, aga see on lausa kolmas kord, kus paljudes Peipsi järve äärsetes piirkondades väga erinevaid asju müüakse alustades sibulatest lõpetades kõikvõimaliku käsitööga. Meie plaan oli külastada Alatskivi, Kolkjat ja Varnjat.

Kõigepealt sõitsime Põlvast Alatskivile. Ma ei ole vist seal varem käinud, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin, Hendrik pole sinna ka juhtunud. Olime seal laadal, sõime kooki – sellega kusjuures oli see teema, et seda maitsvat maiust ei saanud osta, vaid pidi mingi pildikese värvima ja siis selle vastu anti kook. Rahvast oli piisavalt, mingi bänd mängis ka. Sealt ma ostsin ühe pluusi ka – maksis kaks eurot ainult, panin selle õhtupoole juba selga (kui Võrru kinno läksime, aga sellest juba hiljem).

Alatskivi laadal 🙂 Ootan, kuidas Hendrik kaarti värvib, mina tegin selle juba ära.

Vol 2

 

Pärast Alatskivi sõitsime korraks Kolkjast läbi, aga sealsel laadal ei peatunud, vaid suundusime otse Varnjasse. Varnja oli nendest kolmest kohast minu lemmik – väga ägedad laadakohad, müüdi erinevat toitu ja esemeid, rahvast oli palju. Me ostsime suitsuvorsti, patsijuustu (ma polnud sellest varem kuulnudki, aga Hendrik on seda söönud), latikat, mett. Midagi ehk oli veel, aga hetkel ei meenu.

Varnjas 🙂

🙂

Varnja laat

Rahvast ikka jagus

Ilus maja Varnjas!

 

Pärast Varnjat sõitsime korraks kodust läbi ja siis võtsime suuna Võrru, et seal kinno minna! Me kumbki polnud seal varem kinos käinud, aga Hendrik oli seal saalis mingil muul üritusel käinud. Nagu väiksemate kohtade puhul ikka, siis pannakse see kino püsti ainult siis, kui mingi film on, mida nad näitavad.

Ma teen harva peegliselfisid, aga sel korral siis sai tehtud. Seda pluusi pole siin küll palju näha, aga selle ma ostsin Alatskivi laadalt. Ehk siis kodus väike puhkepaus ja siis suund Võrru!

 

Võrru läksime sellepärast, et ma hiljuti nägin uue kodumaise filmi trailerit. Ja kuna alles eile jõudis see film ka kinno, siis plaanisime selle ära näha. Filmiks oli “Võta või jäta”, mis räägib eestlasest Erikust, kes töötab Soomes kalevipojana ja elab tavalist elu, kui järsku saab teada, et ta eks sai temalt lapse (nad pole pikalt suhelnud – seega mees ei teadnudki, et naine üldse temast rasedaks jäi). Kuna naine ise ei taha last endale, võtab meese tüdruku enda hoole alla, sest vastasel juhul läheks see laps lastekodusse. Film ise räägibki 30-aastasest mehest, kes siiani on suutnud mitte täiskasvanuks saada ja kes on alati emme-issi tiiva alla olnud, aga peab nüüd eluga silmitsi seisma. Kuidas saada hakkama väikse beebiga, kui iseendagagi pole 30 eluaasta jooksul õpitud elama? Milliseid raskusi peab mees ületama? Kuidas veenda lapse ema oma lapsest mitte loobuma? Kas Erik üldse suudab kunagi seda last armastama hakata? Nii palju küsimusi, millele annab ehk film siis lõplikult vastuse.

Film ise on väga hea, trailer oli paljutõotav, film ise õnneks ei jäänud trailerile ka sugugi alla(nagu mõnikord juhtuda võib, et trailer on hea, aga film ise on jama). Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga üht ma siiki ütlen – kui see film poleks niimoodi läbi saanud, nagu see sai, siis oleks see minult 9.5 punkti saanud (10-palli skaalal). Kuna filmi viimased 10 minutit mulle absoluutselt ei meeldinud, siis annan 8 punkti. Kuid siiski – soovitan väga! Head näitlejad, läbimõeldud dialoogid, mõtlemapanev süžee! Kui üksikemadus on Eestis pigem levinud asi (kahjuks!), siis üksikisandus seda pole. Tegelikult on see raske mõlemal juhul, aga arvatakse millegipärast, et üksikisadel on veel raskem, sest… nad pole emad ju. Natuke kahepalgeline suhtumine.

Kui keegi on juba jõudnud seda uut filmi vaatama minna, siis mis emotsioone see tekitas? Mulle üldiselt eesti filmid ei meeldi, aga see film vägagi meeldis, ainult lõpp tõmbas natuke seda fantastilisust alla.

Olen siin vahepeal veel filme vaadanud. Näiteks vaatasin ära suhteliselt palju kiita saanud “Lady Birdi”, mis minus endas mingeid huvitavaid emotsioone ei tekitanud. Lõpp oli lausa nii igav, et jäin tuttu. Iseenesest polnud filmi ideel viga, aga ma ei suutnud end 17-aastase peategelase Christinega samastuda. Võib-olla oli asi minus endas, aga asi jäi minu jaoks lahjaks. Jällegi ei olnud ma selle filmi lõpuga rahul.

Eile vaatasime Hendrikuga ühe prantsuse filmi ka ära – “Les combattants” – see on lugu armastusest, mis viib alguses iseloomult väga erinevad noored teineteisele lähemale. Filmis on valu, eneseületamist, pisaraid, mõistmist, armastust, seksi – seega täitsa vaadatav film oli. Mõned prantsuse filmid on nii imelikud, et mul on alati suur eelarvamus nende suhtes, aga see oli täitsa okei.

Õudukatest olen vaadanud ära “The Bye Bye Mani”, mis oli suhteliselt tavaline, ei midagi erilist. Eriti õudne see ka polnud – seega pigem ei soovita. Siis vaatasin veel ära “Happy  Death Day”, mis oli täitsa hea õudukas, mitte küll eriti hirmus, aga pani mõtlema küll, et mis filmi lõpus saama hakkab. Lugu räägib siis ühest naisest, kes peab mitmeid kordi oma sünnipäeva läbi elama, mille lõpus ta mõrvatakse… Ja siis ärkab ta jälle üles täpselt samal päeval ja peab uurima hakkama, miks teda tappa tahetakse. Kuigi ta üritab kogu aeg ennast surmast päästa, siis see ei kipu õnnestuvat… Seda õudukat ma pigen soovitan, hirmus see eriti küll pole, aga lihtsalt pakub mõtlemisainet, mis on õudukate puhul teine oluline fakt.

Vot selline lugu siis täna 🙂 Mis filmid teile huvi pakuvad? Võite häid filme soovitada, eelistatavalt õudukaid 🙂 Ja kas mõni hiljutine kodumaine film on teile ka hinge läinud? Kuidas teil nädalavahetus sujus? Me hakkame Hendrikuga midagi telekast vaatama, joome õlut, sööme küpsiseid ja seda patsijuustu, millest ma polnud varem midagi kuulnud 😀 Homme saab veel puhata, aga siis hakkab tavaline elurütm jälle pihta!

Eilne päev sakkis sajaga/ Käisime kinos üle pika aja

Ütleme niimoodi, et eile oli üle pika aja üks eriliselt jama päev. Tegin tööl kaks väga nõmedat ja suurt viga (mitte klientidega seotud). Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga tundsin end sellepärast kogu päeva nii halvasti. Vahel ikka juhtub, et teed vigu, aga mul juhtus kaks sellist suurt prohmakat just samale päevale ka veel. Kõige halvem selle juures oli see, et ma ise ei avastanud ka neid, kui need juba tehtud olid. Ma oleks arvanudki edasi, et tegin kõik õigesti – ja kui need oleks hiljem avastatud, oleks veel hullem variant olnud. Vahel ma ikka suudan nii ämbrisse astuda, viimane suurem viga oli siis, kui ma jõulude ajal ühe vale tellimuse plaani kinnitasin ja me saime natuke teistsugused tooted, kui me esialgu tahtsime, aga õnneks sai neid siiski veel kasutada. Ma ütlen õnneks, sest muidu oleks 800 eurot vastu pükse olnud. Nüüd läks selles mõttes halvemini, et minu vea tõttu läksid mõned asjad eeldatust hoopis kõvasti kallimaks. Areneva ja väikse ettevõtte jaoks ei ole päris niimoodi, et ah mõned sajad eurod sinna, mõned tänna….

Kuna ma võtan selliseid eksimusi hästi südamesse, siis ma läksin eile ja hingasin värsket õhku mõned tunnid kontorist eemal. Mõtlesin, et miks ma mõnedes asjades nii kuradi saamatu olen. Hendrik toetas mind smsidega (tal ei ole võimalik tööl olles alati telefoniga rääkida) ja mina haletsesin end. Lausa niimoodi haletsesin end, et mul hakkas enda haletsemisest ka juba hale. Ega mul väga tuju polnud kontorisse tagasi minna, aga läksin muidugi. Kui ma olen nutnud, siis on mul see näkku kirjutatud veel vähemalt tunniks ajaks, seega ootasin, millal see punane nägu natukenegi normaalsemaks läheks. Kui ma olin juba 1,5 tundi kassinud ja end haletsenud ning Hendrik oli täiega toetavaid sõnumeid saatnud, siis lõpuks saatis ta smsi, et ma end kokku võtaks, et küll siis asjad lahenema hakkavad, lisades, et ma pole enam 18. Tol hetkel see viimane osa sellest smsist ei mõjunud mulle kõige paremini, vastasin sarkastiliselt, et tänks, et meelde tuletasid, et ma enam 18 pole; et just seda mul praegu vaja oligi. Kui ma hiljem juba maha olin rahunenud, siis sain aru, et tal on ju tegelikult õigus. Mis tehtud, see tehtud. Sain oma õppetunni ja olen järgmisel korral targem (või küsin kelleltki nõu, kui ma ise ei oska – nagu mu ülemus mulle pärast nende jamadega tegelemist ütles, et selliseid asju enam ei juhtuks). Mõnikord võivad hooletusvead ikka nii määravaks faktoriks saada. Seega jah – ütleme kokkuvõttes niimoodi, et eilne päev sakkis sajaga.

Koju tulles olin rohkem maha rahunenud, aga et veel rohkem rahulikuks muutuda, mõtlesin, et vaatan mõne komöödia ära, mis mu tuju paremaks muudaks!

Kuna olin “Klassikokkutuleku” esimest osa näinud, aga teist mitte, siis mõtlesingi, et vaatan, mida see endast kujutab. “Klassikokkutulek 2” oli täielik pettumus võrreldes esimese osaga! Esimene oli nilbe, naljakas, huvitav – selline huumor, mis mulle peale läheb. Teine oli selle kõrval puhas saast. See on vist õige, et järjed pole tavaliselt nii head kui esimene osa. Eks näis, milline see kolmas osa siis tuleb veel.

Esmaspäeval käisime Hendrikuga üle pika aja Apollo kinos – ja muidugi  istusime paaristoolidel, sest mujale ma enam nõus pole istuma! Kulutasime minu poolt Hendrikule kingitud ühe kinkekaardi kinole ja popcornile ning teise eest ostsis ta endale kaks plaati – Muse ja Kings of Leoni omad, mida me hiljem ka natuke autos kuulasime. Käisime veel korraks mu isakodust läbi, jäime mõlemad Tartusse ööseks, mina läksin teisipäeva hommikul tööle nagu ikka, Hendrik sai veel tududa, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Kasutame veel viimaseid võimalusi Tartus ööbimiseks 😀 No kui mul peaks tulevikus (või siis ka meil mõlemal) vajadus olema Tartus ööbida, siis mu isa elab nagunii siin – seega seda muret poleks, et pole kuskil olla. Lisaks isale elavad ka mu õde ja tädi ka siin.

Kinos käisime vaatamas sellist action/komöödiafilmi nagu “The Spy Who Dumped Me”, mis oli ülimalt hea! Rohkem oli see komöödia kui action – seega nalja sai kõvasti. Kellele sellised labased naljad ja huumor peale läheb, siis soovitan kindlasti. Naersime Hendrikuga ikka päris palju selle filmi ajal ning kogu saal tegi sama.

Eile vaatasin kodus lisaks “Klassikokktulek 2-le” ka ühe õuduka ära, mis Kanal 2-s jooksis. “Intruders” oli üpris tavaline õudukas, aga kellele näota koletised meeldivad, siis neile see film ehk istub. Ma viimasel ajal otsin õudukatest midagi enamat. Hendrikule ei meeldi neid siiski nii palju vaadata kui mulle, seega neid ma vaatan pigem üksinda, Hendrik on rohkem draamade ja komöödiate inimene.

Pühapäeval vaatasime telekast “Üheslaulmist”, mis oli võimas 🙂 Jõime rummi ja rääkisime niisama juttu ning laulsime kaasa 😀 Mina muidugi eriti mööda, sest lauluhäält pole mulle kohe teps mitte antud. Hendrik mainis, et ta võib-olla ühe aastakase veel tantsib rahvatantsu, aga siis ehk tuleb ära. Et järgmise aasta laulu-ja tantsupeol käib ära. Et hakkab ehk millegi muuga tegelema, sest kuidagi talle meeldib rahvatants, siis hakkab see  tema jaoks ära ammenduma. Mina ütlesin, et eks tal ole aega mõelda ka – et käitugu oma südamehääle järgi. Kusjuures ma ise pole suvel üldse tantsimas käinud, viimati juunis, sest küll olen ise puhanud jne, küll on õps eemal olnud. Lisaks tahtsingi suvel mitte käia, seega septembrist hakkan uuesti 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Täna on mul juba parem tuju, aga eile oli küll eriti halb päev. Kas teil ka vahel selliseid ebaõnnestumusi ette tuleb, kus te täiega end haletsema kukute? Ma tean jah, et ideaalses maailmas selliseid asju ei juhtu või kui ka juhtub, siis nendest ei kirjutata, aga me ei ela ideaalses maailmas. Kahjuks või õnneks. Ma usun, et pigem õnneks, sest kui inimesed üldse vigu ei teeks, siis poleks ka millestki õppida. Või mis teie arvate?

Hendriku juubeli tähistamine Põlva pubis Vana Vaksal/ Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen/ “Midnight Sun” – üks kurvemaid filme, mida ma elus näinud olen, ainult “The Fault in Our Stars” on olnud veel nukram…

Ja ongi Hendriku 30.aasta sünnipäev peetud! Pidasime seda Põlva pubis Vana Vaksal, mis on ainuke koht, mis nädalavahetusel kuni kella 02.00ni lahti on (kui ööklubis Kino toimub midagi, siis on Kino kauem lahti, aga eile ei toimunud seal midagi… ahjaa – mingi vesipiibubaar on ka Põlvasse vist tekkinud, mis hommikutundideni lahti on). Pidu ise algas kell 20.00 ja inimesi oli kohal vist 18 äkki? Hendriku vanemad olid ka, ta noorem vend pidi samuti tulema, aga tema jäi haigeks ega saanud tulla. Meile oli reserveeritud ühel pool pubi üks suur laud ja teisel pool võisid tavainimesed ka pidutseda. Ja kui alguses väga palju muud rahvast ei olnud, siis hiljem ikka tuldi, sest ega Põlvas suurt valikut pole, kui Kinos nädalavahetusel parasjagu pidu ei toimu.

Hendrikul vedas sellega küll, et ta sai alati oma soovidele vastavalt ka lugusid paluda – seega White Stripes, Muse olid tihti teemaks. Küll aga lasti mingil ajal nii palju hispaaniakeelset muusikat, et meil tekkis lausa kahtlus, et see teenindaja loeb mu blogi 😀 Tegelikult ilmselt oli asi lihtsalt selles, et ta pani mingi hispaaniakeelse playlisti mängima.

Pidu ise oli väga äge! Nägin Hendriku ühte kunagist kursavenda, keda ma isiklikult polnud varem näinud, aga olin temast palju kuulnud, teisi pidulisi teadsin kõiki. Kusjuures sellega seoses üks huvitav fakt – see kursavend kinkis Hendrikule sama raamatu, mis mina! Just see emotsioonidega seotud raamat 😀 Me teame Hendrikut mõlemad nii hästi ja teame, mis raamatud talle meeldivad. Kuna nüüd on neid raamatuid kaks, siis võtsin ühe endaga Tartusse kaasa, sest mulle meeldis see ka, kui seda natuke sirvisin. Lisaks rahale, mis Hendrik sünnipäevaks sai, kingiti talle ka tolmuimeja. Sellega oli nimelt see lugu, et kui me puhkuse ajal koos Hendriku juures koristasime, siis ma küsisin, et kus tal tolmuimeja on. Ja Hendrik ütles mulle, et tal polegi, et harja ja kühvliga ajab asja. No tal pole vaipu ka eriti maas, aga ikkagi minu meelest suht ajakulu niimoodi teha (üürikorteris tal oli omaniku tolmuimeja, aga siia ostetud korterisse ta seda ikka veel hankinud ei olnud). Ja just siis küsis üks Hendriku sõber minult Facebookis, et mida Hendrikul sünnipäevaks vaja oleks. Ning ma siis ütlesingi, et üks korralik tolmuimeja kuluks talle küll ära. Kuna minul endal oli juba plaan olemas, mida ma talle kingin, siis võtsid mõned sõbrad selle minu pakutud idee ette. No eks ma mõtlesin natuke omakasupüüdlikult samuti, sest kui ma sinna kolin, siis on mul ka palju lihtsam 😀 Sest mul endal pole ka kusjuures isiklikku tolmuimejat, alati on üürikorterites need olemas olnud. Hendrik oli väga rahul sellega, et sõbrad talle selle kinkisid, sest selle oleks pidanud nagunii hankima, ma poleks ilma tahtnud 😀 Ja eks tal endal on ka nüüd lihtsam. Saime täna juba ära selle proovida ja no jumal – elu kohe palju lihtsam 🙂

Sai palju külalistega jutustatud ja ma tundsin ka end nii-öelda kambas. Mul on varem mõnikord Hendriku sõpradega natuke väljajäetu tunne tekkinud, aga eile niimoodi ei olnud. Mul võtab aega, et end inimestega vabalt tunda, kuigi need inimesed, kes mind pikalt teavad, nii ei arva. Nende jaoks olen ma alati see ekstavert Jaanika, kes iial vait ei jää 😀 Aga asi ongi selles, et nad teavad mind pikalt, kõigiga ma selline pole.

Aga eile oli selline hetk, kus ma kõigi kuuldes sõna võtsin. Nimelt küsisin ma enne Hendrikult, et kas talle meeldiks, kui kõik mingeid häid sõnu tema kohta ütleksid, sest sünnipäevalaps ja puha. Ta ütles, et see oleks ülihea idee, aga eks ma aimasin juba enne küsimist, et see talle meeldiks, sellepärast ma selle üldse välja pakkusingi. No ma siis tegin otsa lahti ja issand – ma ei ole ikka üldse avalik esineja. Hääl hakkas värisema jne. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et kuigi ma tean Hendrikut sellest seltskonnast kõige vähem, alla aasta oleme koos olnud, aga ta on imeline inimene ja ma olen nii õnnelik, et olen temaga koos jne. Ja siis soovisin veel kord õnne ning siis me kallistasime pärast seda. Ning siis said teised sõna, kes kõik tema kohta mingeid asju rääkisid. A la kust nad teda teavad ja mis mälestused temaga seostuvad jne. Ta vend ütles hästi, et noh, mis siin pikalt rääkida, me oleme samast pudrukausist söönud 😀 (neil on aasta ja kolm kuud vahet, Hendrik on vanem).

Õhtu jooksul sai palju suheldud, rääkisin Hendriku sõprade naistega palju juttu. Kui kell sai 00.00, siis tõstsime Hendriku ja ühe tema sõbra elukaaslase ka üles, sest just siis hakkas temal ametlikult sünnipäev (Hendrikul oli tegelikult 07.augustil juubel, aga pidasime eile). Mehed tõstsid selle naise õhku 26 korda (ta sai 26) ja meie tõstsime Hendriku 30 korda üles. Jõudsime, kuigi naisi oli kõvasti vähem kui mehi, üks neist rase ka, kes nagunii tõsta ei saanud.

Enamus läksid kuskil 01.30 ajal ära, meie olme päris sulgemiseni ja siis mõnede inimestega suundusime jala Põlva keskväljakule, kus me siis natuke niisama chillisime. Pärast kõndisime Hendrikuga veel jala koju ning tuttu saime umbes kella 04.00 ajal öösel. Täna äratas meid kella 13.30 ajal mu tädi telefonikõne, kes meid mu sugulaste juurde kohvikutepäevale kutsus. Ma olen ju maininud ka, et mul on seal samas külas sugulased, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad hetkel elavad. Läksime täna sinna, ajasime niisama juttu, hiljem käisime veel Hendriku vanaema juures, siis võtsime mu tädi mu sugulaste juurest uuesti peale ja tõime tema ka Tartusse ära, sest olime nagunii siia tulemas. Hendrik sõitis pärast seda Põlvasse tagasi, sest ta peab homme ülivara ärkama.

Ja siin siis kaks pilti, mis minu moblaga meist peol tehtud sai. Enamus pilte tegi Hendriku isa, aga neid pilte mul veel pole. Ahjaa – eile peol näidati videoid pisikesest Hendrikust ja tema vennast ka, kus nad väiksena kiikusid. Seal oli näha seda, kuidas Hendrik ei tahtnud oma nooremat venda üldse kiigu peale lasta, ütles, et tahab ainult ise kiikuda 😀 See oli see lastekiik, aga sinna mahtusid nad alguses kahekesi ka. Lihtsalt mingi aeg Hendrik ütles vennale, et tahab üksinda kiikuda 😀 Nii nunnu oli pisikest Hendrikut niimoodi videost näha 🙂 Ta nägi hoopis teistsugune välja kui praegu. Mitte et see loogiline ei oleks, aga mõnedel on täiskasvanuna ka näha neid jooni, mis lapsena neis oli. Temas mina neid ei märganud.

Eilse peo alguses Vanas Vaksalis, kui rahvast veel ei olnud – ehk me ootasime, millal teised tulevad 🙂 See on siis see kleit, mis lõpuks valituks osutus ja millega ma Hendriku sünnal käisin. Ütleme nii, et ilma sukkpüksteta oleks see minu jaoks ilmselt ülilühike olnud, aga see meeldis mulle ikkagi kõige rohkem. Aga eile oli nagunii juba jahedam ilm 🙂

Kui pidu juba läbi sai ning me osa seltskonnaga Põlva kesklinna suundusime 🙂

Nüüd aga tahaksin ma aga kolmest filmist rääkida, mis ma sel nädalal vaatasin. Kaks neist olid õudukad ja üks oli draama.

“Annabelle “–  Seda õudukat juhtusin ma lausa telekast vaatama, sest mingil päeval sel nädalal Kanal 2 näitas seda. Film oli küllaltki õudne ja kokkuvõttes normaalne, aga see nukuteema ei paelunud nii palju, kui ma ehk lootsin. Enne seda filmi otsides juhtusin ma uuemale versioonile sellest filmist, mis tundus traileri järgi parem – ka hinne on kõrgem kui esimesel. Seda teist ma näinud pole, aga peaks millalgi selle ära vaatama.

“Get Out” –  See õudukas on väga palju kiita saanud ja seda loetakse üheks parimaks aastal 2017. Räägib ühest mustanahalisest mehest ja valgest naisest, kes on neli kuud kohtamas käinud. Nüüd sõidavad nad tüdruku vanematega kohtuma ja seal hakkab juhtuma väga imelikke asju. Nimelt käituvad naise vanemad vägagi kummaliselt ja alguses arvab noormees, et ehk see tuleb sellest, et ta on mustanahaline. Aja jooksul hakkavad aga selguma sünged saladused, mis noormehes suuri kahtlusi tekitab. Film oli tõesti teistsugune kui paljud õudukad ning lõpp oli minu jaoks vähemalt ootamatu. Ma olen viimasel ajal päris palju õudukaid vaadanud ning paljude puhul võib juba alguses aimata, mis filmis toimuma hakkab. See ei ole üks neist filmidest, vähemalt minu jaoks ei olnud. Seega kindlasti soovitan! Midagi teistsugust ja huvitavat 🙂

“Midnight Sun” – Ma olen ainult ühe korra elus rohkem nutnud, kui selle filmi vaatamise ajal. Ja see oli siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, kuidas ma viimase filmi ajal olin haige – seega ma samal ajal köhisin, nuuskasin ja nutsin. Nüüd ma olin õnneks terve, seega jäi ainult nutmine. Aga “Midnight Sun” on sellel aastal valminud draama, kus meespeaosalist mängib Patrick Schwarzenegger (jah, just nimelt, Arnold Schwarzeneggeri poeg). Film ise räägib 17-aastaset tüdrukust, kes põeb üliharuldast haigust – ta nimelt ei või päikse käes kunagi viibida, sest muidu ta lihtsalt sureks, kui ta päikesevalgust saaks. Seega on ta terve oma elu elanud niimoodi, et päeval toas kindlate akende taga passinud, kust päike sisse ei paistaks ning öösel üleval olnud ning väljas käinud. 17-aastaselt tutvub ta aga ühe noormehega, kellele ta alguses oma haigusest ei räägi, sest ta tahab olla lihtsalt üks tavaline neiu, ta ei soovi, et tema haigus teda defineeriks. Tegelikult teab neiu seda noormeest varasemast ajast, sest on teda aknast päeval piilunud, kui poiss tema majast on trenni minnes möödunud.

Film ise keskendubki sellele, kuidas noored armunud õhtusel ajal väljas käivad, sest neiu alati ütleb, et päeval on tal muud tegevused, sest ta ei taha oma haigusest rääkida. Kuni selle hetkeni, mil nad end unustavad ning päiksetõusuni välja jäävad…. Sealt saab alguse juhtumiste rada ning ka noormees saab lõpuks teada, mis haigus tüdrukul on. Tüdruku isale on juba tütre lapsepõlves öeldud, et laps ilmselt väga kaua ei ela, aga lootus jääb ikka, et ehk aastate jooksul suudetakse mingi ravi leida. Ja kuigi isa suudab tütre üpris edukalt päikesest eemal hoida, siis üks libastumine tüdruku enda poolt toob kaasa selle, et… tüdruku tervis halveneb ja ta hakkab vaikselt hääbuma…

See film näitabki, kui habras võib olla elu. Ja kui suured võivad olla tunded, kui sa tegelikult kedagi armastad; kui sa tahad, et tal oleks elus kõik hästi. Mina igal juhul väga soovitan seda filmi, aga kindlasti varuge salvrätikuid, sest pisarad on kergelt tulema. Kui see film lõppes, siis oli mu nägu nii ära nutetud, et ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii palju pisaraid olin valanud. Ilmselt siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. See viimane film on olnud minu jaoks maailma kõige kurvem film. Ja “Midnight Sun” on tihedalt kannul. Näitlejad andsid ka need kurvad emotsioonid kuidagi nii ehedalt edasi, et ma oleksin nagu ise seal filmis sees olnud ning Katie (naispeategelase nimi filmis) ja ka Charlie (meespeategelase nimi filmis) valusaid hetki kogenud. Vot selline ülihea, aga samas väga kurb film. Paneb mõtlema, kui väärtuslik on elu ja kui vedanud on kõigil tavainimestel, kes selliste haruldaste haiguste käes vaevlema ei pea.

Tutvumissaade “Naked Attraction” /Neli filmi, mida ma sel nädalal vaatasin – parim neist oli “Train to Busan”, mida ma kindlasti kõigile õudukafännidele soovitan!

Kallimal on täna viimane tööpäev nädalavahetusel Tartus. Ta nimelt ei plaani suvel enam nädalavahetustel töötada, sest nii palju muid üritusi on tulemas, kuhu minna. Võib-olla sügisel või talvel uuesti, aga seda ta veel ei tea hetkel. Meil firma suvepäevad tõsteti ka nädal varasemaks, sest 13.juulil ei sobinud paljudele. Seega 6. juulil on firma suvepäevad, 7-8. juuli on kohe kallima sõprade seltskonnaga Ida-Virumaa reis. Suvepäevad on Valgamaal. Siis jääb nädal töötada ning kaks viimast juulikuu nädalat saab puhata 🙂 Täna plaanime kusjuures üle pika aja Tartusse nädalavahetuseks jääda, muidu oleme ikka Põlvasse läinud. Aga sel nädalavahetusel mitte.

Kui kallim eile Tartusse jõudis, siis vaatasime koos Kanal 11-nelt sellist saadet nagu “Naked Attraction”. Kes ei tea, millega on tegu, siis lühidalt öeldes saavad inimesed seal endale deitimiseks valida kaaslase just välimuse põhjal, aga mitte ainult – alasti välimuse põhjal. Ehk siis näevad kõigepealt kuut naist/meest alasti ning siis iga vooru kaupa saadavad neid ära (just selle põhjal, mis neile välimuses ei meeldi – a la liiga karvane jalgevahe või väiksed rinnad või suur kõht jne). Kui  järgi jääb kaks viimast, siis võtab valija ise ka nende ees paljaks ning otsustab siis, kellega ta deidile läheb. Ning pärast deiti näitab neid samu inimesi ka viie-seitsme nädala pärast ning küsitakse, kas neil tekkis ehk midagi tõsisemat. Siiani olen ma ainult ühte korda käinud, kus tõesti inimesed hakkasidki deitima pärast seda saadet, üldiselt nad alati ütlevad, et midagi erilist sellest siiski ei tulnud. Kui Eestis oleks selline saade, kas siis vallalised eestlased läheksid sinna saatesse? Uus Tinder? 😀 Ja ma mõtlen, et kes peaks sellist saadet juhtima – Anu Saagim ehk, temal tuleks selliste küllaltki avameelsete küsimuste küsimine loomulikult välja. Aga kahtlane, et eestlased sellises saates nii vabalt osaleksid, sest Eesti on nii väike. Kas teie osaleksite sellises saates, kui see oleks Eestis olemas?

Ma olen viimasel nädalal palju filme vaadaud. Kolme õudukat ja ühte põnevikku. Vanasti olid mu lemmikud ikka romantilised komöödiad, aga nüüd meeldivad mulle õudukad rohkem.

Esimene õudukas, mida ma Telia videolaenutusest vaatasin (tavaliselt vaatan ma ainult tasuta filme ehk filmiriiuli omasid, aga vahel vaatan videolaenutuse omasid ka ning maksan natuke), oli õudukas Friend Request. Film ise räägibki ühest neiust, kellel pole Facebookis üldse sõpru ja kes siis lisab ülikoolis suhteliselt populaarse tüdruku oma Facebooki. Sellest saab alguse sündmuste ahel, sest see üksik neiu pole mitte teps normaalne… Film ise oli vaadatav, aga mitte midagi nii erilist – seega ajaviiteks sobib ja veits õudne on ka, aga mingit erilist elamust sellest just ei saanud.

Teine film oli põnevik Nerve, mis näitab just seda mängude maailma poolt, kus inimesed võivad ühe mängu pärast segi keerata ning on valmis aina ohtlikumaid ülesandeid sooritama, et mängus järgmisele tasemele jõuda. Kui oled mängija, siis vaatajad soovitavad sulle ülesandeid, mida täites jõuad aina lähemale võidule. Kuid kuna mäng läheb aina ohtlikumaks, siis teevad mõned mängijad selle vea, et teatavad sellest politseile (sest eluga riskimine on tavaline) – ning siis oled kits, kes jääb selle mängu vangiks. Film oli normaalne ning kogu selle adrenaliinirohke teema sees areneb välja ka kahe noore armastus ning lõpp on õnnelik 🙂 Kuid jah – vaadata võib, aga midagi nii erilist see mulle ei pakkunud.

Kolmas film, milleks oli õuduspõnevik Vanishing on 7th Street  – oli juba rohkem minu masti film. Kuigi jah – IMDB-s on sel väga madal hinne (4.9) ja kahel eelmisel oli sellest kõrgem hinne. Mis saab siis, kui ühel hetkel tabab kogu linna elektrikatkestus ning inimesed hakkavad Detroitis massiliselt õhku haihtuma? Kuidas ellu jääda, kui pimedus tahab sind enda rüppe haarata ning kui tal see õnnestub, siis oled kutupiilu? Kuidas need vähesed ellujääjad hakkama saavad, kes peavad silmitsi seisma olukorraga, et varsti saab ka pimedus neid kätte? Mulle see film igal juhul meeldis ja selle üks peaosalistest on Hayden Christensen, kes on mulle alati sümpatiseerinud.

Neljas õudukas (lausa õudusmärul), mille puhul ma olin suht veendunud, et see mulle raudselt ei meeldi, sest ma pole eriline zombifilmide fänn, oli Train to Busain. Mul on hea meel, et ma sellele Lõuna-Korea filmile võimaluse andsin, sest see oli superhea! Mitte kordagi ei hakanud igav ning kindlasti soovitan õudukafännidel seda vaadata. Lugu ise keerleb isa ja tütre vahel, kes lähevad lapse sünnipäeva puhul rongiga Busaini, et lapse ema ning mehe endist abikaasat külastada. Teel sinna tabab neid aga zombiepideemia ning kõik inimesed, keda zombid ründavad, muutuvad nendeks ise (ja hakkavad ise pärast seda inimesi ründama). Seega tuleb teha kõik võimalik, et mitte ise rünnaku ohvriks sattuda… Lisaks sellele põimuvad selles filmis mitmete teiste inimeste lood ning ka isa-lapse suhe saab täiesti uue valguse olukordades, mis on eluliselt ohtlikud. Isekas ja peamiselt ainult endale mõtlev isa ja väga empaatiavõimeline tütar, kes tahab alati teisi aidata, peavad saama hakkama olukordades, kus loota pole kellelegi peale iseenda, sest kõik võitlevad oma elu eest. Enne lõppu oli üks hetk, kus ma pisara poetasin, sest see oli nii emotsionaalne ning näitas, milleks kõigeks on võimeline isaarmastus. Jah, reaalses elus zombidega võitlema ei pea, aga see näitab väga hästi seda, et kui oleks käes eluliselt ohtlik olukord, siis vanemad on nõus oma laste nimel kõigeks. Nii et väga hea film oli! Oli adrenaliini, õudust, draamat, inimeste omavahelisi suhteid ning olukordi, mis näitavad ära, kuidas erinevad iseloomud kriisiolukordades reageerivad. Minu vaieldamatu lemmik neist neljast! Võiks lausa öelda, et üks mu lemmikõudukatest, mida ma näinud olen. Või üldse üks mu lemmikfilmidest!

Vot sellised lood siis täna. Täna on EBA, kuhu ma ei plaani minna, aga eks ma ikka netis elan kaasa. Ma usun, et võitjateks elulistes blogides on kas Merje või Jane. Üks neist saab esikoha ja teine teise – seda ma ei oska enam arvata, et kumb see võidab ja kes teine on. Mõned kuud tagasi ma oleksin võitjaks Merjet pakkunud, aga kuna ta viimasel ajal eriti ei kirjuta ning Jane jällegi kirjutab, siis see mängib tema kasuks. Ega seal palju muid variante nagunii pole. Arvamusblogides paneb selle kinni Eveliis. Ning muude kategooriate kohta ma ei oskagi midagi arvata, sest kuna paljud ei osalenud, keda mina loen, siis olid enamus minu jaoks suht tundmatud blogid. Kelle poolt teie täna olete? Ja kas lähete EBA-le? Ma esimesel kahel aastal käisin ja ülitore oli, aga eelmisel ja sel aastal pole seda tunnet tekkinud, et läheks. Kuigi järgmisel aastal ehk lähen ka 🙂