Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Advertisements

Las ma olen natuke bitch ja parastan…

Täna ma pean ühel teemal kirjutama. Küll ümber nurga, sest kuigi üks osa tahaks minust täiega otse tulistada, siis isegi minus on alles see Jaanika, kes päris bitch sellistes olukordades ei ole. Natuke bitch aga siiski.

Nimelt kevadel ma kirjutasin ühel teemal, mis tekitas palju poleemikat. Lausa nii palju, et mu postituse alla tuli 91 kommentaari. Mõned neist üritasid mulle selgeks teha, et ma olen idioot, sest ma ei saa paljudest asjadest aru. Üks neist kustutas mind pärast seda postitust Facebooki sõbralistist ära, aga temast ma täna ei räägi, sest ta pole  sellega üldse seotud (Leevi, kes mind ära kustutas Facebookist, vaidles mulle kõige rohkem vastu, aga temast see postitus ei ole). Räägin kellestki teisest.

Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et mõned veendumised, mida mulle seal postituses nii peale suruti, ei ole ikka päris need, mille järgi need inimesed tegelikult elavad. Et kuigi mulle kinnitati, et ma ilmselt ei oska piisavalt vaba suhet hinnata, sest sellega kaasnebki see 100-protsendiline usaldus, milleni jõuavad elu jooksul vaid teatud inimesed (ma nimelt kirjutasin oma postituses, et ma ei poolda vaba suhet, millele siis paljud inimesed hakkasid vastu vaidlema). Ja siis tuleb välja, et kui inimesel endal samasugune olukord käes on, siis pole sellest vabast suhtest enam midagi järel, vaid ollakse armukade selle naise peale, kes tema mehega voodit jagab. Või oli asi selles, et seda tehti tema selja taga, mitte enam kolmekesi grupikat nagu varem? Kuigi jah, seal on ka muud aspektid, mis teevad selle loo ülejäänud peategelased kahepalgelisemaks, kui teised inimesed seda neist reaalselt usuks, aga siiski (ei ole see abielu neil sugugi nii idülliline, mida kõigile teistele näidata üritatakse…) Kuhu jäi see, et vaba suhe ei sea mingeid piiranguid? Kuhu? Ahjaa, sinna armukadeduse hulka, mida vaba suhte pooldajatel ei pidavat ju üldse olema 😉

Ma ei parastaks, kui mul ei oleks meeles need postituse kommentaarid, aga on. Selle kohta saab öelda ainult üht – me kõik õpime kogemustest. Ja mõnikord tuleb löök sealt, kust seda oodatagi ei oskaks. Ja sellisel juhul lendavad kõik need “Vaba suhe on ikka täiega hea” loosungid sinna, kus päike ei paista. Ka neil, kes siiani uskusid, et nad suudavad sellega leppida.

Kas näeme Malluka ja Merje mudamaadlust Tenerifel? :D

Olin niisama rahulikult internetis, kui Pihiisa mulle Facebooki chatis mainis, et Merje ja Mallukas jälle kaklevad. Kuna ta loeb ka blogisid (mille tõttu me üldse ju tutvusimegi, sest ta luges mu blogi), siis viskasin pilgu peale – ma oleks selle teema nagunii avastanud, sest ma loen mõlemaid blogisid, aga ilmselt veits hiljem.

Mina isiklikult olen mõlemat blogijat ühe korra näinud – Merjet eelmise aasta detsembri alguses (siis kui kolmekesi väljas istumas käisime- Pihiisa, mina ja Merje) ning Mallukat selle aasta novembris, kui ma tema korraldatud iluõhtul käisin.

Ma ütlen ausalt, et neil mõlemal on olnud palju postitusi, kus ma olen mõelnud, et no issand, anna kannatust, aga samas… Ega ma ise ka just ainult roosilõhnalistel teemadel pole kirjutanud.

Praegusel juhul pole oluline isegi see, kes kellele jälle ära panna tahab, vaid see, et tegelikult pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Ma olen vahel lausa mõelnud, et kuna mõlemal on Tenerife reis tulekul, mis kindlasti nõuab piisavalt kulutusi… ja kuna mõlemad teenivad blogiga raha, siis ehk on see kokkumäng, et klikke juurde saada? 😀 Mõelge, kui kaval idee – lepivad Facebookis kokku, et tead, teeme jälle rahvale tsirkust ja leiba, raha paneme tasku ning pärast jälle natukeseks rahu majas 😀 Samas ilmselt see siiski nii ei ole, sest nii palju nad blogiga ikka ei teeni, et see kõik tasuks end ära. Kui summa oleks tuhandates eurodes, siis vbl oleks see veel mõeldav isegi.

Ei, aga tegelikult lugejatele see meeldib – ilmselt istuvad enamik oma arvuti ees ja söövad krõpsu ning mõtlevad, et millal järgmine pauk tuleb. Kuna mul endal on viimasel ajal nii igav ja rahulik elu ning süüa on ka hetkel lademetes, seega lugejana olen ma samasugune 😀 Blogijana ma küll mõtlen, et milleks seda kõike nüüd vaja on, aga noh… Milleks üldse blogisid vaja on? Milleks keegi üldse neid loeb ja miks ma praegu üldse seda kirjutan? Sest mulle meeldib noh. Vahet pole, et mõned mõtlevad, et no krt, Printsess, hea meelega võiksid oma urgu kobida/end oksa tõmmata ning mitte iial enam mitte midagi kirjutada, aga no krt… Ma ei saa ju 😀 Uudishimu pole patt… Või kuidas see ütlus oligi? 😀

Ma lihtsalt loodan südamest, et need kaks teineteist end Tenerifel maha ei löö, sest siis jääks meelelahutust kohe mitme pügala võrra vähemaks. Ehk tuleb mudamaadlus? Polegi ammu blogijate ühisvideoid näinud 😀 Kardo ja Merje peika on siis kohtunikeks 😀

Ehk siis kogu mu postituse mõte oli selles, et ühelt poolt ma mõtlen küll, et appi, miks ühed täiskasvanud naised niimoodi käituma peavad, aga teiselt poolt elan ise ka kaasa – seega kahepalgelisus missugune! 😀

Jah, olen üks uudishimulik blogija – ja topin oma nina sinna, kuhu ma ei peaks, aga mis sa ära teed noh 😀

Lugu sellest, kuidas Printsess noori emasid kaitseb…

Täna me räägime lastest. Ei, ei, ei, Printsessil pole pätsi ahjus ega ilmselt niipea saa ka olema, aga on üks teema, millest ma tahaksin seoses sellega kirjutada. Ja see pole see teema, millest ma juba sada korda kirjutanud olen – ehk siis ma ei hakka jälle rääkima, et ma olen väga lastekauge inimene ning pisikesed beebid ei tekita minus tunnet, et endal võiks ka üks olla, et küll oleks armas jne.

Kuid ometi ma loen beebiblogisid, sest lisaks beebidele kirjutatakse seal tihtipeale ka muudel teemadel. Ja mu tänane postitus tekkiski just tänu Katrele ja tema sellele postitusele: http://helevalgus.com/2014/07/07/kui-suvisel-ajal-saaremaal/

Postitust ennast ma eriti kommenteerida ei tahagi, sest ilus suvine puhkus Saaremaal, kuhu võeti ka laps kaasa. Kõik on ju selles mõttes väga korras. Kuid postituse all esimene kommentaar pani küll mõtlema, et no tule taevas appi. Kopin selle sealt siis:

Kahju, et sa aastatki alkoholitarbimise vastu ei pea ja pidutsemist lapsele eelistad. Nii on, kui liiga noorelt lapsi saadakse. Kahju, kui beebi on koormaks ja hädasti vaja kaelast ära saada. Muidu olin sinust paremal arvamusel ja Annabelist on kahju.

Ma usun, et see lugeja sai obaduse millegagi vastu pead enne selle kommentaari kirjutamist. Ma saaks aru, kui Katre oleks kirjutanud, et ta tõesti täis peaga lällas ning lapsele süüa ei andnud (või siis just andis täis peaga rinda), aga no kammoon? Oli täiesti kaine ju sel ajal, kui lapsele rinda andis…  Miks arvatakse, et kui naine, eriti noor naine saab emaks, et ta peab siis järsku järgmised 10, paremal juhul veel 20 aastat ainult oma tipsununnuga veetma ega tohi mitte kunagi mitte midagi muud teha? Ja lisaks võttis Katre oma lapse sellele reisile kaasa… Minu meelest oleks vägagi normaalne olnud, kui ta oleks ka selleks paariks päevaks lapse kellegi teise hoolde jätnud, sest noored vanemad vajavad aega ka iseendile. AINULT iseendile.

Vahel ma juhtun sellisele leheküljele nagu Perekool. Jah, häbi tunnistada, aga juhtun. Ja kui seal siis need titemammad hakkavad ähkima ja puhkima, et õige ema peaks ikka ALATI oma lapsega olema. Jah, ma saan aru, et pole normaalne, kui ema oma päris vastsündinu pikaks ajaks üksi jätab, aga kui laps on kuskil 10-kuune, siis ei tohiks ka paaripäevast puhkust oma lapsest saada? Jah, just nimelt puhkust, ka emad vajavad puhkust. Jah, just nimelt OMA lapsest, aga see ei tähenda, et nad neid vähem armastaksid. Kumb ema on siis parem – kas see, kes karjub kõigi ja kõige peale, sest ta on pidanud viimased 10 kuud iga viimse kui sekundi oma võsukesega olema… või see, kellele vahel antakse puhkust ning kes saab end jälle posiitvset energiat täis laadida (sest no olgem ausad, kui sa 24/7 näed kogu aeg ainult sitaseid mähkmeid ega mitte midagi muud, siis võib ka tugevate närvidega inimene üks hetk segi kammida) Minu meelest on loogiline ju, et teine variant, aga paljude arvates siiski mitte.

Selle eelpool oleva kommenteerija arvamus on kindlasti ka see, et laps tuleks paelaga ema käe külge siduda ning las ta siis kogu aeg tilbendab seal. Ma ei saa aru, kas need, kes niimoodi arvavad, ongi need samad Perekooli emmed, kes just nimelt PEAVAD kogu aeg oma lastega olema, sest neil pole neid kas kellelegi hoida anda või nad on nii veendunud, et seda ei tohiks teha (sest muidu nad oleksid halvad emad!), seega nad passivadki netis, endal ammu närvid nii läbi, et heameelega hüppaksid rõdult alla.

See et ühed noored vanemad vahel kahekesi romantikat tahavad teha, ei tähenda, et nad oma last vähem armastaksid. Ja kui neil on vedanud, et neil on inimesi, kellele lapsi hoida anda, siis seda enam tuleks seda ära kasutada. Ma ei räägi siin nädalateks lapse juurest lahkumisest, vaid ainult paariks päevaks (ja seda mitte siis, kui laps on alles sündinud). Nojah, inimesed, kes te nii väga oma nunnukesi armastate, võtke nad siis romantilisele puhkusele kaasa, kus on massaažid, spaad, šampus voolab ojadena jne. Kui üks kord tagasi tulete, siis taipate, et järgmist puhkust on sama kiiresti vaja, sest see pole ikka päris õige värk, kui lapsed kõikjale kaasa veetakse. Kui tegemist on perepuhkusega, siis on teema muidugi teine, siis peakski lapsed kaasa võtma.

Katre puhul oli tegemist lihtsalt reisiga, kuhu ta alguses plaaniski kallimaga kahekesi minna, aga ta ei saanud lapsehoidjat. Minu meelest ülitubli, et ta sellisele Saaremaa aktiivsele puhkusele lapse kaasa võttis, sest mina ilmselt tema asemel oleksin kas või imevigureid teinud, et lapsehoidjat saada 😀 Kas see oleks teinud minust halvema ema? Mõnede inimeste silmis kindlasti. Ma eeldan, et kui tegemist oleks olnud romantilise spaapuhkusega kahele, siis nad oleksid midagi välja mõelnud ega poleks last kaasa võtnud. Aga sellise reisi puhul oligi võimalus, et kas lähevad sinna koos lapsega või lapseta – ja nad valisid esimese variandi.

Kui noor ema paar korda kuus kaks pokaali šampust joob, siis eelistab ta pidutsemist kohe lapsele? Palun öelge mulle, kust sellised idiootsed arvamused tekivad? Kas mingisugune lollakate ühing istub koos, kus nad käsi piiblil vannuvad, et nad mitte kunagi oma beebisid kellegi teise hooleks ei jäta, isegi paariks tunniks mitte? Ei tea, kas selline lollus kandub ka nende lastele edasi? Ma loodan, et siiski mitte.

Ah… mida see lastetu Printsess ikka teab, ütlevad nüüd paljud. Et äkki olen ise kunagi samasugune ema, kes arvab, et OMA last ei tohiks MITTE KUNAGI teiste hooleks jätta. Kui ma peaksin kunagi samasuguseks muutuma (öeldakse, et emadus pidavat naisi muutma, aga paremuse poole, seega selline debiilsus ei saaks ju ometi tekkida?), siis palun lööge mulle panniga pähe, tegelt ka.