EBA 2019 – viie aastaga on meeletu areng toimunud (ehk siis mulle üldkokkuvõttes meeldis, aga Meelise kõnet oleks pidanud keegi teine pidama…)

Ma muudest asjadest kirjutan mõnes teises postituses, aga täna keskenduksin ma ainult EBA-le ehk Eesti Blogiauhindadele. Kuigi ma teadsin, et jäin oma grupis viimaseks ehk neljandaks ja mind ükski auhind ei oota, siis otsustasin siiski kohale minna. Ma viimati käisin EBA-l aastatel 2015 ja 2016 –  ehk siis algusaastatel. Juba alustuseks võib öelda, et areng on vahepeal meeletu olnud! Ma küll 2017 ja 2018 jälgisin Õhtulehe otseülekannet, aga ka siis ei olnud asi nii hea kui praegu. Et tõesti – sel korral mulle meeldis peaaegu kõik. Alustame siis algusest!

EBA-le ma võtsin kaasa Hendriku ja oma sõbranna. Kui mu sõbranna veel midagi tänu mulle blogidest teab, siis Hendriku jaoks on see täielik tuumateadus ja peale minu on ta kuulnud ainult Malluka blogist, sest teda teavad enamik. Jõudsime juba enne 18.00 kohale, sest Meet & Greetil osalejad pidid selleks ajaks kohale jõudma. Ma polnud mitte kunagi varem Vaba Laval käinud – mulle see koht meeldis! Ruumi oli piisavalt ja kindlasti parem valik kui igasugused kohvikud vms, kus auhindade jagamine esimestel aastatel toimus. Eelmisel aastal oli vist ka seal? Vist oli, aga pead ei anna.

Kui meid saali sisse lasti, siis alguses sai tagaosas niisama näksida, juttu ajada ja oodata Meet & Greeti algust. Minu meelest kõik nägid imelised välja! Triinu Liis oli eriti kaunis oma kleidiga! Ja Mari-Leen säras kogu õhtu jooksul ja mõlemad kleidid, mida ta kandis, sobisid talle kui valatult! Blogijatest nägin ma esimesena Manjanat, siis Kaid, kellega ma polnudki varem juttu puhunud, aga nüüd sai seda teha! Ta kohe nii armsalt küsis, et kas ta võib mu beebikõhtu katsuda, mida ma muidugi lubasin. Hiljem nägin suures saalis juba Liivit, keda ma ka esimest korda elus laivis nägin ja temaga sai natuke räägitud, Jummel Juurikat, kes nägi päriselus veel rohkem Tuuli Roosma moodi välja! Küll aga Tuuli Roosma noorem versioon, ma kunagi mainisin seda talle tema blogis ka, et ta on minu meelest temaga nii sarnane. Siis nägin päriselt ära ka Ritsiku, kelle blogi ma ikka jälgin, aga ma polnud kunagi teda päriselt näinud. Manjana tutvustas meid. Kusjuures teda nähes mulle meenus, et ma olen ta pilti küll tema blogis näinud, aga mul ei tulnud see lihtsalt meelde. Peo lõpus sai tervitatud Britti, Mallukat ja Eveliisi.

Kogu õhtu jooksul tulid minuga rääkima ka mõned lugejad, mis oli väga meeldiv üllatus! Üks neist tuli kohe üpris alguses, kes mainis, et talle meeldib, kuidas ma oma kommentaariumis lugejatele vastan. Et just selles mõttes, et kui keegi tulebki halvasti kommenteerima, et ma siis kuidagi suudan ikkagi neile rahulikult vastata. See oli minu jaoks pigem väga üllatav kommentaar, sest ma tegelikult enda arust võin vahel ikka suht vastu ka klähvida, et viisakaks ma igas olukorras enda arust ei jää 😀 Aga tore, et päris kõik niimoodi ei arva. Siis tuli veel rääkima näiteks üks lapsega naine, kellega me vestlesime pikalt blogimaailmast ja üldse sellega hakkamasaamisest jne. Tema kusjuures mainis, et esimesena nägi ta Hendrikut ja aimas, et ju ma pean siis ka kuskil olema 😀

Kui lõpuks Meet & Greet algas, siis üllatav oli minu jaoks see, et esinejaid ei näinudki, vitriin oli ees. Nagu ma hiljem Triinu Liisilt kuulsin, siis oli see korraldajate poolt mõeldud tegelikult niimoodi, et lugejad lähevad seisavad sinna ette ja jäävad kuulama, aga kõik istusid juba saali maha – seega see asi oli jah natuke veider, aga see selleks. Võib-olla oli see ehk isegi hea, sest paljud blogijad on pigem kirjutajad – ehk nad pole sellise tähelepanuga veel nii harjunud? Seega seda ma otseselt miinuspooleks ei loeks.

Kuigi ma pean tunnistama, et päris kõiki osalejaid ma ei suutnud jälgida, et vahel sai sõbrannaga lobisetud, kui keegi esines. Aga seda tegid väga paljud, seega ma ei ausalt öeldes ei teagi, kuidas seda saaks nii lahendada, et kõik kuulaksid. Mind kutsuti lavale koos “Prooviabielu”Heleniga (kes nägi ka oma kleidis täiesti vapustav välja!). Minult ei küsitud neid küsimusi, mis ma ise olin kirja pannud (Triinu Liisile anti need küsimused ette, tema neid ei koostanud), aga tegelikult suurt vahet ei ole, sest need olid jumala okeid, mida mulle esitati. Ja siinkohal peaks küll Triinu Liisi ka kiitma, sest minu meelest on ta nagu õhtujuhiks loodud. Sest ta tõesti sai väga hästi hakkama ja tundis end täiega vabalt, mida ühelt õhtujuhilt peabki eeldama. Et selles mõttes läks küll ülihästi, et tema lõpuks seda juhtima asus.

Kui kätte jõudis auhindade jagamine, siis me kobisime lavast kaugemale, sest need kohad oli mõeldud nominentidele. Igal juhul – minu meelest oli väga hästi korraldatud see, et nominendid kutsuti kolmekesi lavale ja siis öeldi, et kes saab kolmanda, teise ja esimese koha. Hoidis aega kokku ja kogu asi mõjus väga sujuvalt. Ja kindlasti on samm edasi ka see, et polnud enam Ženja Fokinit või Anu Saagimit, kes blogijatele sõna otseses mõttes igasuguseid draamahõngulisi küsimusi esitas või neid lausa mõnitas, kui neid kohal polnud jne. Et selles mõttes ka samm edasi, sest aastate jooksul on korraldajad ju ise näiteks Anu Saagimile igasuguseid erinevaid kommentaare võitjate blogide kohta öelnud, mille kohta Anu siis sai küsimusi esitada, aga mis enamustes ebamugavust tekitas. Et oligi vaid hääl, kes siis võitjad ette luges. Kindlasti suur edasminek!

Kui nüüd rääkida miinustest, siis… selleks on Meelise kõne. Kes pole kursis, siis ta pidas lõpus pika kõne kiusamisvaba blogimiskeskkonnast ja sellest, et sellist asja peaks taunima jne. Pikemalt saab seda lugeda siit (päris kõik ei tulnud seal esitlusele, mingi osa jäi välja). Mitte see kõne iseenesest polnud halb, sest see oli tõesti hästi kirjutatud, selle kohta pole mul midagi öelda. See kõne oleks ilmselt kõvasti paremini mõjunud, kui selle oleks esitanud keegi teine. Miks? Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – minu meelest tundub natuke silmakirjalik, et sellist kõnet peab mees, kes paar aastat tagasi oma blogis kirjutas, et kõik eesti ilublogijad on koledad kui öö, tuues ekstra välja neist ühe, kes oli pikalt võidelnud oma näonaha probleemiga ja seda ka blogis kirjeldanud. Kui tavablogijale ehk veel võib sellise kõnepruugi aja jooksul andestada, aga kui sa kuulud korraldajate tiimi, siis on see ikka väga mööda asi. Ja ei saa ka unustamata jätta Mari-Leeni halvustavaid postitusi teiste välimuse kohta ja üleüldist kriitikat kõigi suunas. Kui üks asi on kritiseerida kellegi käitumist või tema olemust, siis minu meelest on veel hullem, kui hakatakse tegema sama kellegi välimuse puhul. Ja ka see sobib siia hästi, et kui nüüd öeldi, et draamasid peaks vähem olema, siis korraldajad on ise aastate jooksul Anu Saagimile söötnud ette võitjate kohta igasugused draamad jne, mida nad siis kõigi ees kommenteerima pidid… Et selles mõttes tõesti ei tundu see kõne minu jaoks loogiline.

Et praegusel juhul tundus see kõne minu jaoks täpselt sama tõsiseltvõetav kui see, et Martin Helme ütleks järsku, et lastetud naised on täiega väärtuslikud või Mart Helme ehitaks oma koduaeda pagulaskeskuse, kus ta pagulastega õhtuti malet või kabet mängima hakkaks. Või siis “Tuvikeste” Al hakkaks reaalselt oma naise Peggyga voodirõõme nautima ega tooks kogu aeg ettekäändeid, miks mitte seda teha 😀

Ka selle kõne oleks saanud kõvasti paremaks keerata, kui Meelis olekski oma kõnes ausalt välja toonud, et vot, aastaid tagasi tegime ise samamoodi, aga saime oma õppetunni vms kätte. Sest sama hästi oleks ju võinud paar aastat tagasi tuua kellegi lavale, kes oleks samasuguse kõne pidanud, aga loogiline, et seda siis ju ei tehtud, sest korraldajad olid ise niimoodi käitunud. Et näiteks kui seda kõnet oleks pidanud blogijatest a la Liivi, Henry või Lipsuke (viimased kaks ei kandideerinud sel aastal ja neid polnud kohal ka), siis oleks see ehk minul kui mõnede arvates Kiusajal2019 ka mingi emotsioon tekkinud, aga hetkel seda ei juhtunud. Sest kõnepidaja süüdistab teisi inimesi vihaõhutamises jne, aga pada sõimab patelt, ühed mustad mõlemad (või siis kõik, kes sarnaseid postitusi on üldse aja jooksul kirjutanud). Need eelpool nimetatud kolm blogijat pole kunagi selliseid postitusi kirjutanud ja oleks sellepärast palju paremini sobinud selliste kõnede ettekandmiseks. Lihtsalt näiteks toodud olid need konkreetsed blogijad, valikut oleks muidugi rohkemgi.

Et kui see miinuspool välja jätta, siis mulle see üritus meeldis! Ma olen kolm korda kohal käinud ja see tänavune üritus oli kindlasti neist kõige paremini korraldatud. 10-st punktist paneksin 8.5 – ja just selle Meelise kõne pärast, mida oleks kindlasti pidanud pidama keegi teine. Aga muud asjad olid tõesti läbimõeldud minu meelest 🙂

Ja lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kes minu poolt hääletasid! 🙂 400 häält on kõige rohkem, mis ma kunagi üldse saanud olen ja kolmanda kohaga jäi vahe 75 häält, mis pole üldse nii palju – just arvestades seda, et minul ei ole Instagrami, Facebooki ega Youtube jälgijaid kuskilt võtta, sest ma pole oma blogile ühtegi sotsiaalmeedia kanalit loonud. Seega aitäh kõigile, kes ikka mu blogi loevad ja vaatamata viimase aja sündmustele, kus ma paljude arvates igaveseks kõik oma lugejad kaotasin, pole siit kuhugi ära läinud. Aitäh teile, te olete vinged! 🙂 Üks on küll kindel – nagu ma ka Meet & Greetil mainisin, et mina olen üks neist otsekohestest blogijatest, kes jääb ikka samasuguseks – ja kui see inimestele ei meeldi, siis nii lihtsalt ongi 🙂

Lõpetuseks mõned pildid siis ka! 🙂

 

Enne Meet & Greeti algust 🙂

Koos Manjanaga 🙂 Rohkem pilte mul polegi, see viimane on siis Õhtulehe galeriist võetud 🙂

 

 

Advertisements

Kuidas “eetikakuninganna” on tegelikult täielik uss ja valetab!

Üks asi, mida ma siin maailmas ei salli, on valetamine. Eriti kui üks blogija valetab teistele niimoodi näkku – ja ka oma lugejatele. Jutt käib muidugi “eetikakuningannast” Miiust. Ta kirjutas oma viimases postituses, miks ta puljongikuubiku demonstratiivselt Instagramis minema viskas jne. Ja ma siis kommenteerisingi, et asi ei ole ju ainult selles puljongikuubikus, vaid üldse selles, kuidas ta tegelikult üritab teistele näidata, et ta on hullult ökoinimene, kuigi ta eluvaated ei lähe sellega kokku – ehk siis täielik fassaadiblogija. Alustades kas või sellest, mis poodi ta peab või et ta lemmiktoit on friikad. Milles iseenesest ei olegi midagi halba, me kõik oleme inimesed, aga ärgu mängigu siis maailmapäästjat vms. Ja lisasin juurde, et miks ta jättis oma haavatuse postituses mainimata, et A aasta aega tasuta tööd tegi ja hiljem ainult 500 eurot palka sai. Et poes ei peagi palju teenima, aga selle raha eest ei saagi rohkemat nõuda kui miinimum. Ja et miks inimesed üldse tema juurest põgenevad, sest pole ta midagi nii hea inimene, nagu ta välja paistab (nii A kui K on tema juurest töölt ära läinud). Ta siis vastas pikalt, et aga tema ise ju pole üldse palka saanud ja ta aitas A vanaema, ostis talle tolmuimeja ja tõi süüa ning hankis töötajatele tööriided jne. Et pikk põhjendus tuli sellele, mis nüüdseks koos minu ja ka osade teiste kommentaaridega on kustutatud. Jah, aga ta ei saa väga aru, et ta ise on selle ettevõtte omanik, tema peabki sinna panustama, mitte töötajad ei pea sellesse oma raha mängu panema. Ikka hakkas see hala pihta, kuidas TEMA mitte sentigi ise ei saanud jne ja teisi restorani viis. Restoranis käimisega arved ei maksa.

Ja läinud kaua mööda, kui Miiu mulle Facebooki kirjutas ja ütles, et ma oma vastulause kirjutaks, sest ta kustutab need kommentaarid varsti ära, sest A palus, sest muidu ta ei pruugi tulevikus tööd leida. Ei tundunud see asi mulle loogiline ja otsustasin ise järele uurida, et kas A tõesti palus mu kommentaarid ja tema vastuse eemaldada. Muidugi ei palunud! Miiu jälle mõtles selle vale välja. Ma siis vastasingi midagi, lisades lõppu, et mulle blogija Miiu võib vahel isegi meeldida, aga inimesena on Miiu nõme ning ütlesin, et nagunii kustutab väidevalt A palvel need kommentaarid ära, et mis ma siis enam kirjutan sellest. Ja ütlesingi talle Facebookis, et jooksku nüüd kommentaare ruttu kustutama, sest muud ta ju teha ei oska, kui hirm naha vahel. Ta veel eile lõpus väitis, et minu kiuste jäävad need siis üles, aga hommikul ärgates oli kõik kadunud. Jajah, ta kindlasti kardab, et A ei leia tööd – ta kardab hoopis seda, et tuleb välja, milline uss ta on ja tema alluvusse ei taha mitte keegi enam tööle tulla. Või kui tal see postriäri kunagi peaks kokku kukkuma, siis tema ei leia enam tööd, kui saadakse teada, milline ülemus ta on olnud. Mis on veel imekspandav – väitis ta ju, et ta äri edeneb täiega, aga oma vastuses ütles, et tegelikult ta pole saanudki endale ka raha maksta, sest seda lihtsalt pole. Ilmselt puhverdatud versioonis saab neid kommentaare veel näha. Ja ma teises kommentaarisin lolli peaga veel ütlesin, et kui tõesti nii on, nagu ta väidab, et siis ma vabandan, aga siis sain teada, et A pole iial neid kommentaare kustutada palunud, et ikka ainult enda naha päästmiseks ta seda teeb.

Ja nüüd on see argpüks oma blogi blogiauhindadelt veel ära võtnud, sest ta ei suuda ju leppida sellega, et tema tõeline pale lõpuks välja tuleb. Et Miiu, kui sa oma auhinnakohta lähed vastu võtma (sest ilmselt ta ikka esikolmikusse tuleb, kuna paljud tema lugejad pole veel aru saanud, millise inimesega on tegemist), siis mõtle sellele, et sa oled selle saanud valetades oma lugejatele, oma alluvatele jne. Ja ausalt ka – ma tõesti ei tahaks, et selline inimene mind Meet & Greetil intervjueeriks, sest ta valetab, vassib, mõtleb asju välja, mängib ohvrit, viskab oma minevikukaardi alati, et tal oli halb lapsepõlv jne. Mina tean juba aastast 2013, mil ta mulle rämedalt sitta keeras, milline inimene ta on, aga ta lugejad ei tea. Selle kõrval on Marimellid nagu sõõm värsket õhku, sest eetikast on Miiu puhul küll asi väga kaugel. Ma ausalt ka pigem oleksin nõus, et Miiu asemel mind strippar Marco küsitleks, sest kuigi too viimane pole ka normaalne inimene, siis ta vähemalt ei mängi ema Theresat, kuigi on räme bitch.

Seega Miiu – kui sa veel julged Meet & Greetil osaleda, siis mul on ilmselt raske mitte välja näidata, mida ma sinust arvan – sorri sellepärast, aga usse ma ei salli. Ja ma tõesti loodan, et su uued töötajad saavad varsti aru, milline inimene sa tegelikult oled ja siis sa pead jälle need uued enda inimesed otsima, sest keegi ei taha sinuga tegemist teha. Blogiauhindadelt juba oled end eemaldanud, sest ega siis “eetikakuninganna” ei saa leppida sellega, et kõik tema sitast iseloomust teada saaksid. Ma loodan, et see oli sulle õppetund igaveseks – minule ei valeta mitte ükski inimene näkku, veel vähem selline ussist blogija!

Blogimaailmas toimuvad ikka omapärased asjad…

Ma tean, et ma olen ise ka Marimelli laitnud, aga mitte EBA pärast, sest selles suhtes peab talle küll au andma, et ta seda üritust üldse korraldada viitsib. Ja nüüd ajab mind lausa naerma see skandaal, mille kaks inimest tegid, sest üks neist sai EBA-lt disklahvi. Jah, eks see ole karm, kui saad kaks aastat järjest disklahvi, aga no sel aastal oli ju selgelt öeldud, et videoblogiga ei saa kandideerida. Ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Aga ikka on mõned nagu puuga pähe saanud. On ikka maailm, ma ütlen.

Teine, kes mind veel rohkem naerma ajab, on Paksuke! Tuli mõni aeg tagasi blogimaailma, tundus selline äge badass mutt olevat, kes hakkas kaalu kaotama – suhtumine ja sõnavara tundusid alguses ka eriti vinged. Ma veel kunagi nii kiitsin teda ja ütlesin, et leidsin blogimaailmas sellise pärli. Oijah – tegelikult oli pärlist pikemas perspektiivis asi kaugel, sest kaalukaotusest enam sõnagi juttu polnud, aga see selleks – vbl tahtis siis muudel teemadel kirjutada. Mis aga mind küll hämmastama inimeste puhul paneb, on nende argpükslikkus. Inimene peaks ju arvestama, et kui ta kritiseerib niimoodi kedagi, kellel on üle 50000 lugeja ja viimane sellest postituse kirjutab, siis on ju loogiline, et järsku saab ta palju lugejaid või siis niisama piilujaid blogisse juurde. Kas ta seda mitte ei tahtnudki? Turundusinimene nagu ta pidi ju olema 😀 Ja mida siis enamasti need blogijad hoopis teevad – panevad blogi kinni, sest noh – siis pole nagu midagi teinud. Julged öelda, julge ka vastutada. Ma peaksin olema umbes 250 korda blogi kinni pannud, sest ka minust on negatiivseid asju kirjutatud, mõnel juhul olen selle tõesti täiega ära teeninud olnud, sest olengi esimesena bitch olnud. Kunagi sai saade, mida ma aastaid tagasi juhtisin, Malluka blogis rämedalt peksa, aga ma ei pannud blogi sellepärast kinni jne. Eveliis peaks ka olema blogi ammu kinni pannud, sest ka teda on Malluka blogis kritiseeritud (ja vastupidi muidugi ka). Neid näiteid on veel ja veel. Ometi on enamusel munad olemas (käitumise mõttes siis :D) ja neil, kelle puhul võiks eeldada, et neil seda enam on julgus olemas – nemad kipuvad just need blogijad olema, kes oma urgu ära poevad…

Üldse on sellised blogijad minu jaoks hämming, kes ise teisi sõimavad, aga siis kui keegi kõvema lugejaskonnaga vastu paneb, siis on junn kohe jahe, blogi kustutatud või siis parooli all. Ja eriti, kui seda teevad blogijad, kes algatasid mingi eetilise blogimise teema nagu see Paksuke 😀 Tule taevas appi, anna armu noh! Ise on eetilisusest sama kaugel kui sellest, et ta kunagi üldse paks oli 😀

Kunagi oli ju keegi Bämbi ka, kes kadus kui tina tuhka, kui saadi teada, kes ta on ja ta sai natuke kriitikat. Siis oli veel Lihtsalt Linda, aga tema auks võib öelda, et ta ei kirjutanud kunagi anonüümselt, vaid oma nime alt (aga kadus ikka ruttu ära). Mul on muidugi lihtne rääkida, sest ma ise olen selle kõik läbi teinud ega peitnud end liiva alla ära. Samamoodi Lipsuke ju jäi alles ega pannud blogi kinni vms. Vot sellised blogijad mulle meeldivad, kes vaatamata sellele, et nad kas tehakse avalikuks või satuvad mingi skandaali osaliseks (Paksuke oli selles ise süüdi muidugi – kui muhku kaua kerjad, siis lõpuks saad selle nagunii kätte), jäävad siiski alles ega jookse esimese asjana blogi kinni panema.

Paksukese blogi ei olnud nagunii enam see, mis algusaegadel, aga no pärast seda jama olen aru saanud, et pole midagi uut siin maailmas, mitu korda erinevate blogijate puhul nähtud teema. Ehk siis igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!

Küsimused blogijale

Paljud blogijad vastavad hetkel nendele küsimustele, mis on blogijatele mõeldud. Ma võtsin küsimused Jane blogist – ja nagu ma aru sain, siis mõned küsimused olid talle endale Instagramis esitatud, aga kui ma saan, siis kohendan selle küsimuse enda jaoks ümber 🙂 Sest mõned tundusid sellised, millele oleks hea vastata.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Päris raske küsimus. Minumoodimaailm domeenina mulle meeldib, aga ma pole päris  kindel, kas ma tahaksin Printsessi oma nimeks enam. Aastal 2011 ma selle nime võtsin ja niimoodi see jäigi. Siis ma muidugi ei aimanud, et kunagi kõik mu lugejad teavad, kes ma tegelikult olen. Aga nüüdseks olen ma Printsessiga nii harjunud, et seda muuta küll enam ei kavatse! Et kui päris uuesti saaks valida, siis ilmselt Printsessi enam ei võtaks, aga samas ma ei tea, mis see teine nimi üldse olema peaks.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?

Nagu mul oleks järjekord ukse taga koostööpartneritest 😀 Mul pole ühtegi, seega ma ei oska öelda niimoodi. Kui huumoriga asja võtta, siis Ferrari oleks päris hea. Või Bransoni eralennukid 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?

Konkreetselt niimoodi ma ei oskagi öelda, kõigil on erinevad asjad, milles nad head on. Et ühte on väga raske välja tuua.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Ma pole ammu ühtegi naljakat blogipostitust lugenud, sest ma naeran harva, kui ma teiste blogisid loen. Henryl on vahel päris humoorikad postitused, aga samas see on tema puhul juba stiiliks kujunenud, et päris naerma just ei prahvata selle peale.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva?

Mul on nendest kujundustest suhteliselt suva, sest mul endal on ka see nii algeline, mida ma absoluutselt ei muuda. Oluline on see, et mingi hele tekst kuskil veel heledamal taustal ei oleks, sest siis on seda väga raske lugeda. Aga ühelgi blogil ei ole niimoodi, keda ma ise jälgin.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Tegelikult oleks päris hea kõigi nende blogijatega päevaks elu ära vahetada, keda ma loen! Samas see võtaks omajagu aega, et oma elu jälle tagasi saada, sest ma jälgin ikka oma 20 blogi küll. Et 20 erinevat päeva teiste elus 😀 Krt, see on vist jälle liiga palju, sest ma tahaksin oma elu kiiremini tagasi.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?

Krt- raske küsimus 😀 Kui minu enda Hendrik välja jätta, siis (käin peast läbi kõigi blogijate mehed, kelle pilte ma näinud olen), siis… no tõesti ei suuda välja mõelda, sest ma vist ei vaata blogijate mehi selle pilguga 😀

Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Ma olen nii paljude blogijatega kohtunud ja ka paar sõna juttu rääkinud – Mallukas, Britt, Mesiliis, Lipsuke, Katre, Eveliis, KarmenMerje, Rents, Manjana, Hetlin jne (mõned neist pole hetkel enam aktiivsed blogijad küll).

Miiuga olen ma aastal 2013. Facebookis veits tülli läinud, sest kuigi ta alguses kirjutas mulle, et on võitluses Henryga täiega minu poolt (mitte selle blogija Henryga, selle minu lugeja Henryga, kes mind siis avalikuks tõi – olen sellest kunagi kirjutanud ka), siis pärast ta nõudis, et ma kõik tema kommentaarid kustutaksin, kus ta Henryt minu kommentaariumis solvas (mida tegid enamus mu lugejaid, sest tol hetkel tundusid Henry kommentaarid küll veits maniakaalsed), minule see aga ei sobinud, sest kui sa julged juba midagi öelda, siis julge selle eest ka vastutada! Lõpuks ma vist tegin seda, sest ta hakkas ajama, et kardab oma lapse heaolu pärast ja kui lapsed mängu tuuakse, siis selle vastu polnud mul enam midagi öelda. Kuigi Henry iial midagi õnneks korda ei saatnud, siis eks ta võis tol ajal hirmu tõesti tekitada. Ja ilmselt ajas mind närvi ka see, et tol ajal sai see kogu tüli alguse just nimelt Miiu kommentaarist, mille peale Henry nii närvi läks – ja nii see lumepall veerema hakkas. Miiut olen ma pärast seda ka kaugelt näinud, aga me pole sõnagi vahetanud, sest nagu ma aru sain, siis hiljem hakkas Miiu Henryga juba isiklikult kirjutama ja nad hakkasid vist isegi omavahel suhtlema jne. Ja mind ajaski see kettasse, et alguses kirjutas Miiu mulle, et ta on nii minu poolt jne, aga pärast hakkas Henryle psühholoogiks. Või oli see vastupidi, ma ei mäleta enam 😀 Et Miiu jah kribas mulle Facebookis hiljem, et tahab Henryle kuidagi ligi pääseda, sest ta on katkine inimene. Et ma pärast seda juhtumit pidasin ma Miiut pikka aega kahepalgeliseks inimeseks ja ta ei meeldinud mulle absoluutselt. Nüüd on aastad mööda läinud ja ma enam niimoodi ei arva ning ma loen ta blogi, sest ta kirjutab hästi. Kuigi kui aus olla, siis nii mõneski tema blogi kommentaari vastuses tuleb välja see Miiu, kellega mina aastaid tagasi Facebookis suhtlesin ja kes alguses tundus nii hea ja tore, aga tegelikult… Nojah – ega ma ka siis mingi ingel ikka polnud, sest ma olin harjunud, et mu lugejad on minu poolel, 95 protsenti olid ka! 😀 Just selle Henry teema puhul siis.

Kindlasti olen veel kellegagi juttu puhunud, aga hetkel ei meenu (Rentsi ja Merjet teadsin ma isiklikult juba enne neid üritusi). Olen kaugelt näinud ka teisi blogijaid, sest 2015. ja 2016.aastal käisin ma blogiauhindade jagamisel. Võibki siia panna pildid aastast 2015 ja 2016, kui ma auhindade jagamisel kohal käisin.

Aastal 2015. blogiauhindade jagamisel – pildil on Karmen ja Liis. Ma kusjuures töötasin nende mõlemaga kunagi koos, seega ma ei tea neid ainult blogi kaudu.

See lillade juustega tüdruk on Lilli – kes on täiega aktiivne blogilugeja. Vähemalt 2015.aastal oli! Enam ma ei tea, kas ta on seda, aga siis tuli ta kõigi blogijate juurde ja tutvustas end. See keskmine – oeh, ei mäleta, aga ta oli vist ka kunagi mingi blogija?

Vasakul siis see blogija, keda ma enam ei mäleta ja paremal Katre (Helevalgus), kes enam ammu ei blogi kahjuks.

2016.aastal nägin blogiauhindade jagamisel ka Briti ära! Ta on tõesti väga pikk naine, peaaegu sama pikk kui mina 😀 Siin tal on lihtsalt kontsad all, minul olid täiesti madalad kingad.

Kellega ma veel tahaksin kohtuda? Tegelikult oleks tore kõiki teisi blogijaid näha ja nendega suhelda! Niimoodi eraldi on väga keeruline välja tuua.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ei mõtle absoluutselt. Seda plaani mul hetkel pole.

Mida arvab sinu pere blogimisest?

Minu isa ei oska arvutitki avada, seega tal on suhteliselt suva. Mu ühele õele see väga ei istu, aga mis sa ära teed, kui ma nagunii blogin 😀 Mu ühele sõbrannale ei meeldi eriti see, kui ma teda mainin, meil on sellepärast tülisid ka olnud. Ta lihtsalt üldiselt juba vihkab sotsiaalmeediat ja tahab kõikjal väga nähtmatu olla, isegi Facebooki ei lisa mitte iial mitte midagi. Inimesed on erinevad – mis ma öelda oskan. Mina blogin ikka ja eks ma siis nii palju ei maini teda. Mu teisel parimal sõbrannal pole selle vastu midagi, ta lihtsalt ei taha blogis piltidel olla. Aga üks on kindel – kui keegi tahab minuga hästi läbi saada, siis tuleb mu blogiga leppida lihtsalt. Ja need inimesed on seda teinud, sest muidu ma lihtsalt ei suhtleks nendega. Ja mitte sellepärast, et mu blogi mulle nii ülioluline oleks (kuigi eks ikka on!), aga mulle meeldib seda teha, see on mu hobi. Seega – sellega peab leppima, kui tahate mu elus osalised olla.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

Ei lõpetaks! Ma ei lõpetaks seda mitte kunagi kellegi teise pärast. Hendrikul õnneks pole midagi selle vastu, et ma blogin. Sest ma tõesti armastan kirjutamist väga!

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?

Ei kadesta. Ma arvan, et igal blogijal on oma head ja vead, sellepärast polegi mõtet kedagi kadestada.

Millal viimati pidutsesid?

Detsembri alguses Nublu kontserdil. Siis ma veel ei teadnud, et ma rase olen 😀

Mis on olnud kõige veidram koostööpakkumine, mille saanud oled?

Ma saan nii vähe koostööpakkumisi, et niimoodi veidrat on küll väga raske välja tuua. Ma olen neist vähestestki enamus ära öelnud, sest ma ei viitsi midagi siin blogis promoda.

Lõpetuseks siis üks nipp, kuidas lugejaid juurde saada. Jää rasedaks! 😀 Mu lugejanumbrid on pärast seda peaaegu sama laes kui aastal 2013, mil tehti avalikuks, kes see Printsess tegelikult on. Mis kõige omapärasem – mu blogilinki jagatakse üldiselt üliharva Facebookis, kunagi Eveliis jagas, sest ma kirjutasin temast ja Malluka kommentaariumis on see vist ka ühe korra läbi käinud. Pärast rasedusega kapist välja tulemist on mu blogilinki Facebookis jagatud kuskil 75 korda! Ilmselt mõned neist on läinud Facebooki Messengeris, aga võib aimata, et kuskil kinnises grupis on ka see teemaks tulnud, sest korraga tundub see liiga suur arv. Ja kinnise grupi puhul pole näha, kust see läinud oleks, mis on nõme 😀

Vot selline lugu siis hetkel 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku teile! Kui ralli läbi saab, siis läheme Hendrikuga ilmselt jalutama, sest nii ilus ilm on! 🙂

Kas mina olen feik blogija? Milles see kõik üldse väljendub?

Ei ole olemas vist solvangut, mida ma blogi kirjutades enda kohta saanud poleks. Kole, harimatu, mõttetu, idioot, lollakas saatejuht, kes iial mingit normaalset tööd ei leia, lõdva püksikummiga, inetu, tropp, liiga heal arvamusel endast, aga pole ei nägu ega tegu jne. Kui ma veel saadet tegin, siis oli mul Delfis lausa oma “fänn”, kes alati mind kritiseeris – ja kuigi ma minevikus oma blogi kommentaariumis olin enda kohta kõiki eelnevaid ja palju muid negatiivseid asju kõvasti lugeda saanud, siis see oli tõesti köömes sellega, mida too mutt seal paugutas. Tema kommentaaridega võrreldes olid mu negatiivsed kommentaarid blogis nagu magus lillelõhn.

Kuid siiski on üks asi, milles mind vist tõesti mitte kunagi süüdistatud pole – ja see on feik olemises. Et ma mingil moel oma blogis kuidagi oma elu ilustaksin, aga tegelikult elan hoopis teistsugust elu, hoopis hullemat. Ehk ongi asi selles, et ma olen väga avameelselt siin kõigest rääkinud – ehk siis olen kogu pasa oma blogisse kirja pannud. Ja see on ilmselt ka üks neist põhjustest, miks ma paljudele ei meeldi. Ja kui ma sellest kõigest kirjutanud olen, siis ilmselt seda vist väga ilustada enam ei annaks 😀

Kuid ma usun, et minagi olen feik olnud. Kas see just õige sõna selle jaoks on, aga ma olen asjadest pigem kirjutamata jätnud. Näiteks kas või siis, kui meil Härraga mitu kuud enne lahkuminekut olid asjad halvad, siis ma ei maininud seda blogis. Ju ma lootsin, et need lähevad paremaks vms. Kui vana Jaanika ehk pigem anonüümne Printsess oleks kohe tulnud blogisse kirjutama, et nüüd on asjad halvad, siis uus Jaanika selline enam polnud. Või kui ma töötu kolm kuud olin ja lugesin tihti, et raudselt ma kunagi tööd ei saagi, sest ma olen nii halva mainega saadet juhtinud, et see jätab igaveseks jälje, sest keegi ei võta mind sellepärast tööle. Või ma ei leia oma blogi pärast tööd jne – kuigi ma kommentaariumis alati ütlesin, et ma ei usu, et selline asi on võimalik, siis sisimas tekkis endalgi küsimus, aga mis siis saab, kui neil on õigus? Kui ma jäängi igaveseks Night Chati Jaanikaks ega keegi ei võtagi mind sellepärast tööle? Või et oma blogi pärast ei leia ma kunagi elukaaslast, sest keegi ei taha sellist naist nagu mina, kes nii palju minevikus intiimseid detaile tervele ilmarahvale on lugemiseks jätnud?

Ja kuna ma nendest salajastest hirmudest omal ajal ei kirjutanud (siis kui need mind vahel ehk kummitasid), siis kas see tähendab, et ma olin feik? Vot ei oskagi öelda, see vist oleneb sellest, mis vaatenurgast seda asja vaadata. Ühes asjas on mind siiski korduvalt süüdistatud või pigem mainitud nende inimeste poolt, kes kõigepealt on mu blogi lugenud ja siis mind reaalses elus tundma on õppinud – Jaanika, miks sa blogis ilge mõrd oled, aga tegelikus elus nii normaalne inimene oled? Sest blogis ma jätvat tihti räige bitchi mulje, aga tegelikult olen hoopis armsam inimene – seda on mulle palju mainitud. Jällegi ei oska ma seda ise hinnata, sest ma ei arva enda kohta, et blogis ilge mõrd oleksin – ma usun, et ma suudan siin ka armas olla 😀 Lihtsalt blogis ma ehk tõesti elan ennast rohkem välja, kui ma ehk reaalses elus seda teen/teeksin. Mulle lihtsalt meeldib oma emotsioone kirjutades välja näidata ja kuigi ma teen seda reaalses elus ka, siis võib-olla mitte nii palju.

Ja ega ma ise ka patust prii pole – ma olen minevikus tihti neid nii-öelda roosamannavahulisi blogijaid kritiseerinud ja neid feigiks pidanud. Ega ma siis ei mõelnud sellele, et ehk neil ei olegi midagi halba elus toimumas? Kuna mind saatsid skandaalid ja draamad alati, siis ma arvasin, et selline see elu ju ongi kõigil, selline see elu peabki olema. Või siis teine variant – kõik ei kirjuta halbadest asjadest oma blogis, sest nad tahavad ainult häid mälestusi kirja panna, nad ei taha halbadele keskenduda. Kas see siis teeb neid feigiks? Nii palju vastamata küsimusi, millele tegelikult ei teagi vastust.

Mis teie sellest teemast üldse arvate? Milline inimene on feik? Kas blogimaailmas tõesti saabki täiesti 100-protsendiliselt aus olla? Kas üldse peabki? Kas see on lugejate petmine, kui blogijad päris kõigest ei kirjuta?

Kui kirjutad Mallukast halvasti ja taipad, et oled omadega nii ämbrisse astunud, et pead kohe postitused ära kustutama, sest muidu… (ehk siis Jane nägemus asjadest)

Olen Tartus ja ootan Hendriku tööpäeva lõppu, sest siis ta tuleb siia, et mu viimased asjad Põlvasse viia. Täna pakkisin siin viimased asjad veel ära jne. Kuna mul hetkel aega jagub, siis tahtsin kirjutada ühest asjast, millest mina eriti aru ei saa.

Nimelt sellest, kuidas mõned blogijad kirjutavad mitu postitust järjest ja siis kustutavad kohe ära. Jah, konkreetselt räägin Janest. See pole tema puhul mitte esimene kord niimoodi teha. Ka Merje oli kunagi selline, kes vorpis hoolega postitusi valmis, aga hiljemalt 24 tunni pärast olid need kadunud nagu tina tuhka. Jah, sellisel juhul ma saan ehk aru, et kui kirjutadki mingil eriti isiklikul teemal ja saad aru, et vist ikka poleks pidanud. Ja kustutad ära. Või siis sellisel juhul, kui sa saad aru, et aastatetagused postitused ei peaks enam nii avalikult kohe näha olema – ehk siis paned need privaatseks (nagu mina tegin). Et sellisel juhul on need nagunii unustustehõlma vajunud ja pole enam suurt vahet, kas need on avalikult olemas või mitte.

Kuid Jane kirjutab kaks järjestikku postitust Mallukast ja sellest, kuidas viimane närvi läks, et ta julges temalt mingi asja asukoha kohta Facebookis pärida. Kõigepealt kribabki, et Mallukas ju küll ise küsib oma lugejatelt, et ta eeldas, et ta võib ka temalt küsida. Siis järgmises postituses kirjutab ja põhjendab veel oma teguviisi ning vbl ütleb ka paar karmi sõna Malluka kohta. Kommentaarides annab veel vastu Malluka lugejatele. Ja lähed järgmisel päeval neid postutusi otsima – mida pole, seda pole… Olgu, Jane, said aru, et käitusid valesti, Malluka lugejad lendasid peale oma kaitsvate kommentaaridega Malluka suhtes – ja lihtsalt kustutasid postitused ära? Vabandamisest oleks piisanud, kui Jane tõesti tundis, et pidi seda tegema, aga ei – kohe pidi postitused ka ära kustutama, sest muidu 50 000 Malluka fänni lendabki peale ja mis siis sellest elukesest veel saama hakkab küll… Ja mina veel arvasin, et Jane küll Mallukat ei karda. Tundub, et natuke ikka kardab.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Malluka vastu midagi, Jane vastu ka mitte. Lihtsalt – kui juba julgesid midagi sellist öelda, siis ehk ei poeks järgmisel päeval urgu ega teeks nägu, et seda ei juhtunudki? Kui käitusid enda meelest valesti, siis ma leian, et järgmises postituses oleks vabandamisest piisanud, aga kõike on vaja kohe ära kustutada… Mina isiklikult arvan, et ta ei käitunud valesti, kui tõesti tahtis oma teguviisi põhjendada jne, aga see on juba tunde küsimus. Ja ehk ei tundukski see kõik nii veider, kui kohe ei hakataks kõike kustutama… Aga mina lihtsalt olengi teistsugune inimene – ma ei karda seda, et mingi teine blogija minu arvamusest suurt ei pea ega hakka kohe midagi kustutama, kui asi kontrolli alt väljub. Ise kirjutasin, ise vastutan oma sõnade eest. Aga nojah – ega ei tea ju, mis tingimustel see andeks palumine toimus, vbl Jane oli sunnitud need postitused eemaldama, et Mallukaga mitte täiesti tülli minna, vbl see oli viimase tingimus… Ei tea ju, mis nende kulisside taga toimub. Jane tundus mulle siiani alati inimene, kes selliste asjadega ometi kaasa ei läheks, aga näed sa siis – eksisin temas.

Mis teie sellistest postituste kustutamistest arvate? Minule need igal juhul ei meeldi. Pole muidugi minu asi ka, aga no millal ma olen suutnud vait olla, kui mulle midagi ei meeldi 😀  Näiteks – kõik teavad, et ma pole just Eveliisi ega Ebapärlikarbi suur fänn (ma loen nende blogisid küll, sest mõned postitused on neil head), aga üks asi, mis mul nende juures meeldib on see, et kui nad midagi kirjutavad, mis võib-olla kõigile ei meeldi, siis nad ei jookse seda päev hiljem kustutama, sest appi – Mallukas tuli ja näitas näpuga, et miks ma ikka niimoodi kirjutasin, et nüüd on maailm hukas. Kui julged öelda, siis vastuta oma tegude eest, mitte ära poe teki alla ega ürita kõike olematuks teha.

 

Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.