Blogimaailmas toimuvad ikka omapärased asjad…

Ma tean, et ma olen ise ka Marimelli laitnud, aga mitte EBA pärast, sest selles suhtes peab talle küll au andma, et ta seda üritust üldse korraldada viitsib. Ja nüüd ajab mind lausa naerma see skandaal, mille kaks inimest tegid, sest üks neist sai EBA-lt disklahvi. Jah, eks see ole karm, kui saad kaks aastat järjest disklahvi, aga no sel aastal oli ju selgelt öeldud, et videoblogiga ei saa kandideerida. Ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Aga ikka on mõned nagu puuga pähe saanud. On ikka maailm, ma ütlen.

Teine, kes mind veel rohkem naerma ajab, on Paksuke! Tuli mõni aeg tagasi blogimaailma, tundus selline äge badass mutt olevat, kes hakkas kaalu kaotama – suhtumine ja sõnavara tundusid alguses ka eriti vinged. Ma veel kunagi nii kiitsin teda ja ütlesin, et leidsin blogimaailmas sellise pärli. Oijah – tegelikult oli pärlist pikemas perspektiivis asi kaugel, sest kaalukaotusest enam sõnagi juttu polnud, aga see selleks – vbl tahtis siis muudel teemadel kirjutada. Mis aga mind küll hämmastama inimeste puhul paneb, on nende argpükslikkus. Inimene peaks ju arvestama, et kui ta kritiseerib niimoodi kedagi, kellel on üle 50000 lugeja ja viimane sellest postituse kirjutab, siis on ju loogiline, et järsku saab ta palju lugejaid või siis niisama piilujaid blogisse juurde. Kas ta seda mitte ei tahtnudki? Turundusinimene nagu ta pidi ju olema 😀 Ja mida siis enamasti need blogijad hoopis teevad – panevad blogi kinni, sest noh – siis pole nagu midagi teinud. Julged öelda, julge ka vastutada. Ma peaksin olema umbes 250 korda blogi kinni pannud, sest ka minust on negatiivseid asju kirjutatud, mõnel juhul olen selle tõesti täiega ära teeninud olnud, sest olengi esimesena bitch olnud. Kunagi sai saade, mida ma aastaid tagasi juhtisin, Malluka blogis rämedalt peksa, aga ma ei pannud blogi sellepärast kinni jne. Eveliis peaks ka olema blogi ammu kinni pannud, sest ka teda on Malluka blogis kritiseeritud (ja vastupidi muidugi ka). Neid näiteid on veel ja veel. Ometi on enamusel munad olemas (käitumise mõttes siis :D) ja neil, kelle puhul võiks eeldada, et neil seda enam on julgus olemas – nemad kipuvad just need blogijad olema, kes oma urgu ära poevad…

Üldse on sellised blogijad minu jaoks hämming, kes ise teisi sõimavad, aga siis kui keegi kõvema lugejaskonnaga vastu paneb, siis on junn kohe jahe, blogi kustutatud või siis parooli all. Ja eriti, kui seda teevad blogijad, kes algatasid mingi eetilise blogimise teema nagu see Paksuke 😀 Tule taevas appi, anna armu noh! Ise on eetilisusest sama kaugel kui sellest, et ta kunagi üldse paks oli 😀

Kunagi oli ju keegi Bämbi ka, kes kadus kui tina tuhka, kui saadi teada, kes ta on ja ta sai natuke kriitikat. Siis oli veel Lihtsalt Linda, aga tema auks võib öelda, et ta ei kirjutanud kunagi anonüümselt, vaid oma nime alt (aga kadus ikka ruttu ära). Mul on muidugi lihtne rääkida, sest ma ise olen selle kõik läbi teinud ega peitnud end liiva alla ära. Samamoodi Lipsuke ju jäi alles ega pannud blogi kinni vms. Vot sellised blogijad mulle meeldivad, kes vaatamata sellele, et nad kas tehakse avalikuks või satuvad mingi skandaali osaliseks (Paksuke oli selles ise süüdi muidugi – kui muhku kaua kerjad, siis lõpuks saad selle nagunii kätte), jäävad siiski alles ega jookse esimese asjana blogi kinni panema.

Paksukese blogi ei olnud nagunii enam see, mis algusaegadel, aga no pärast seda jama olen aru saanud, et pole midagi uut siin maailmas, mitu korda erinevate blogijate puhul nähtud teema. Ehk siis igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!

Advertisements

Küsimused blogijale

Paljud blogijad vastavad hetkel nendele küsimustele, mis on blogijatele mõeldud. Ma võtsin küsimused Jane blogist – ja nagu ma aru sain, siis mõned küsimused olid talle endale Instagramis esitatud, aga kui ma saan, siis kohendan selle küsimuse enda jaoks ümber 🙂 Sest mõned tundusid sellised, millele oleks hea vastata.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Päris raske küsimus. Minumoodimaailm domeenina mulle meeldib, aga ma pole päris  kindel, kas ma tahaksin Printsessi oma nimeks enam. Aastal 2011 ma selle nime võtsin ja niimoodi see jäigi. Siis ma muidugi ei aimanud, et kunagi kõik mu lugejad teavad, kes ma tegelikult olen. Aga nüüdseks olen ma Printsessiga nii harjunud, et seda muuta küll enam ei kavatse! Et kui päris uuesti saaks valida, siis ilmselt Printsessi enam ei võtaks, aga samas ma ei tea, mis see teine nimi üldse olema peaks.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?

Nagu mul oleks järjekord ukse taga koostööpartneritest 😀 Mul pole ühtegi, seega ma ei oska öelda niimoodi. Kui huumoriga asja võtta, siis Ferrari oleks päris hea. Või Bransoni eralennukid 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?

Konkreetselt niimoodi ma ei oskagi öelda, kõigil on erinevad asjad, milles nad head on. Et ühte on väga raske välja tuua.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Ma pole ammu ühtegi naljakat blogipostitust lugenud, sest ma naeran harva, kui ma teiste blogisid loen. Henryl on vahel päris humoorikad postitused, aga samas see on tema puhul juba stiiliks kujunenud, et päris naerma just ei prahvata selle peale.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva?

Mul on nendest kujundustest suhteliselt suva, sest mul endal on ka see nii algeline, mida ma absoluutselt ei muuda. Oluline on see, et mingi hele tekst kuskil veel heledamal taustal ei oleks, sest siis on seda väga raske lugeda. Aga ühelgi blogil ei ole niimoodi, keda ma ise jälgin.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Tegelikult oleks päris hea kõigi nende blogijatega päevaks elu ära vahetada, keda ma loen! Samas see võtaks omajagu aega, et oma elu jälle tagasi saada, sest ma jälgin ikka oma 20 blogi küll. Et 20 erinevat päeva teiste elus 😀 Krt, see on vist jälle liiga palju, sest ma tahaksin oma elu kiiremini tagasi.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?

Krt- raske küsimus 😀 Kui minu enda Hendrik välja jätta, siis (käin peast läbi kõigi blogijate mehed, kelle pilte ma näinud olen), siis… no tõesti ei suuda välja mõelda, sest ma vist ei vaata blogijate mehi selle pilguga 😀

Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Ma olen nii paljude blogijatega kohtunud ja ka paar sõna juttu rääkinud – Mallukas, Britt, Mesiliis, Lipsuke, Katre, Eveliis, KarmenMerje, Rents, Manjana, Hetlin jne (mõned neist pole hetkel enam aktiivsed blogijad küll).

Miiuga olen ma aastal 2013. Facebookis veits tülli läinud, sest kuigi ta alguses kirjutas mulle, et on võitluses Henryga täiega minu poolt (mitte selle blogija Henryga, selle minu lugeja Henryga, kes mind siis avalikuks tõi – olen sellest kunagi kirjutanud ka), siis pärast ta nõudis, et ma kõik tema kommentaarid kustutaksin, kus ta Henryt minu kommentaariumis solvas (mida tegid enamus mu lugejaid, sest tol hetkel tundusid Henry kommentaarid küll veits maniakaalsed), minule see aga ei sobinud, sest kui sa julged juba midagi öelda, siis julge selle eest ka vastutada! Lõpuks ma vist tegin seda, sest ta hakkas ajama, et kardab oma lapse heaolu pärast ja kui lapsed mängu tuuakse, siis selle vastu polnud mul enam midagi öelda. Kuigi Henry iial midagi õnneks korda ei saatnud, siis eks ta võis tol ajal hirmu tõesti tekitada. Ja ilmselt ajas mind närvi ka see, et tol ajal sai see kogu tüli alguse just nimelt Miiu kommentaarist, mille peale Henry nii närvi läks – ja nii see lumepall veerema hakkas. Miiut olen ma pärast seda ka kaugelt näinud, aga me pole sõnagi vahetanud, sest nagu ma aru sain, siis hiljem hakkas Miiu Henryga juba isiklikult kirjutama ja nad hakkasid vist isegi omavahel suhtlema jne. Ja mind ajaski see kettasse, et alguses kirjutas Miiu mulle, et ta on nii minu poolt jne, aga pärast hakkas Henryle psühholoogiks. Või oli see vastupidi, ma ei mäleta enam 😀 Et Miiu jah kribas mulle Facebookis hiljem, et tahab Henryle kuidagi ligi pääseda, sest ta on katkine inimene. Et ma pärast seda juhtumit pidasin ma Miiut pikka aega kahepalgeliseks inimeseks ja ta ei meeldinud mulle absoluutselt. Nüüd on aastad mööda läinud ja ma enam niimoodi ei arva ning ma loen ta blogi, sest ta kirjutab hästi. Kuigi kui aus olla, siis nii mõneski tema blogi kommentaari vastuses tuleb välja see Miiu, kellega mina aastaid tagasi Facebookis suhtlesin ja kes alguses tundus nii hea ja tore, aga tegelikult… Nojah – ega ma ka siis mingi ingel ikka polnud, sest ma olin harjunud, et mu lugejad on minu poolel, 95 protsenti olid ka! 😀 Just selle Henry teema puhul siis.

Kindlasti olen veel kellegagi juttu puhunud, aga hetkel ei meenu (Rentsi ja Merjet teadsin ma isiklikult juba enne neid üritusi). Olen kaugelt näinud ka teisi blogijaid, sest 2015. ja 2016.aastal käisin ma blogiauhindade jagamisel. Võibki siia panna pildid aastast 2015 ja 2016, kui ma auhindade jagamisel kohal käisin.

Aastal 2015. blogiauhindade jagamisel – pildil on Karmen ja Liis. Ma kusjuures töötasin nende mõlemaga kunagi koos, seega ma ei tea neid ainult blogi kaudu.

See lillade juustega tüdruk on Lilli – kes on täiega aktiivne blogilugeja. Vähemalt 2015.aastal oli! Enam ma ei tea, kas ta on seda, aga siis tuli ta kõigi blogijate juurde ja tutvustas end. See keskmine – oeh, ei mäleta, aga ta oli vist ka kunagi mingi blogija?

Vasakul siis see blogija, keda ma enam ei mäleta ja paremal Katre (Helevalgus), kes enam ammu ei blogi kahjuks.

2016.aastal nägin blogiauhindade jagamisel ka Briti ära! Ta on tõesti väga pikk naine, peaaegu sama pikk kui mina 😀 Siin tal on lihtsalt kontsad all, minul olid täiesti madalad kingad.

Kellega ma veel tahaksin kohtuda? Tegelikult oleks tore kõiki teisi blogijaid näha ja nendega suhelda! Niimoodi eraldi on väga keeruline välja tuua.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ei mõtle absoluutselt. Seda plaani mul hetkel pole.

Mida arvab sinu pere blogimisest?

Minu isa ei oska arvutitki avada, seega tal on suhteliselt suva. Mu ühele õele see väga ei istu, aga mis sa ära teed, kui ma nagunii blogin 😀 Mu ühele sõbrannale ei meeldi eriti see, kui ma teda mainin, meil on sellepärast tülisid ka olnud. Ta lihtsalt üldiselt juba vihkab sotsiaalmeediat ja tahab kõikjal väga nähtmatu olla, isegi Facebooki ei lisa mitte iial mitte midagi. Inimesed on erinevad – mis ma öelda oskan. Mina blogin ikka ja eks ma siis nii palju ei maini teda. Mu teisel parimal sõbrannal pole selle vastu midagi, ta lihtsalt ei taha blogis piltidel olla. Aga üks on kindel – kui keegi tahab minuga hästi läbi saada, siis tuleb mu blogiga leppida lihtsalt. Ja need inimesed on seda teinud, sest muidu ma lihtsalt ei suhtleks nendega. Ja mitte sellepärast, et mu blogi mulle nii ülioluline oleks (kuigi eks ikka on!), aga mulle meeldib seda teha, see on mu hobi. Seega – sellega peab leppima, kui tahate mu elus osalised olla.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

Ei lõpetaks! Ma ei lõpetaks seda mitte kunagi kellegi teise pärast. Hendrikul õnneks pole midagi selle vastu, et ma blogin. Sest ma tõesti armastan kirjutamist väga!

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?

Ei kadesta. Ma arvan, et igal blogijal on oma head ja vead, sellepärast polegi mõtet kedagi kadestada.

Millal viimati pidutsesid?

Detsembri alguses Nublu kontserdil. Siis ma veel ei teadnud, et ma rase olen 😀

Mis on olnud kõige veidram koostööpakkumine, mille saanud oled?

Ma saan nii vähe koostööpakkumisi, et niimoodi veidrat on küll väga raske välja tuua. Ma olen neist vähestestki enamus ära öelnud, sest ma ei viitsi midagi siin blogis promoda.

Lõpetuseks siis üks nipp, kuidas lugejaid juurde saada. Jää rasedaks! 😀 Mu lugejanumbrid on pärast seda peaaegu sama laes kui aastal 2013, mil tehti avalikuks, kes see Printsess tegelikult on. Mis kõige omapärasem – mu blogilinki jagatakse üldiselt üliharva Facebookis, kunagi Eveliis jagas, sest ma kirjutasin temast ja Malluka kommentaariumis on see vist ka ühe korra läbi käinud. Pärast rasedusega kapist välja tulemist on mu blogilinki Facebookis jagatud kuskil 75 korda! Ilmselt mõned neist on läinud Facebooki Messengeris, aga võib aimata, et kuskil kinnises grupis on ka see teemaks tulnud, sest korraga tundub see liiga suur arv. Ja kinnise grupi puhul pole näha, kust see läinud oleks, mis on nõme 😀

Vot selline lugu siis hetkel 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku teile! Kui ralli läbi saab, siis läheme Hendrikuga ilmselt jalutama, sest nii ilus ilm on! 🙂

Kas mina olen feik blogija? Milles see kõik üldse väljendub?

Ei ole olemas vist solvangut, mida ma blogi kirjutades enda kohta saanud poleks. Kole, harimatu, mõttetu, idioot, lollakas saatejuht, kes iial mingit normaalset tööd ei leia, lõdva püksikummiga, inetu, tropp, liiga heal arvamusel endast, aga pole ei nägu ega tegu jne. Kui ma veel saadet tegin, siis oli mul Delfis lausa oma “fänn”, kes alati mind kritiseeris – ja kuigi ma minevikus oma blogi kommentaariumis olin enda kohta kõiki eelnevaid ja palju muid negatiivseid asju kõvasti lugeda saanud, siis see oli tõesti köömes sellega, mida too mutt seal paugutas. Tema kommentaaridega võrreldes olid mu negatiivsed kommentaarid blogis nagu magus lillelõhn.

Kuid siiski on üks asi, milles mind vist tõesti mitte kunagi süüdistatud pole – ja see on feik olemises. Et ma mingil moel oma blogis kuidagi oma elu ilustaksin, aga tegelikult elan hoopis teistsugust elu, hoopis hullemat. Ehk ongi asi selles, et ma olen väga avameelselt siin kõigest rääkinud – ehk siis olen kogu pasa oma blogisse kirja pannud. Ja see on ilmselt ka üks neist põhjustest, miks ma paljudele ei meeldi. Ja kui ma sellest kõigest kirjutanud olen, siis ilmselt seda vist väga ilustada enam ei annaks 😀

Kuid ma usun, et minagi olen feik olnud. Kas see just õige sõna selle jaoks on, aga ma olen asjadest pigem kirjutamata jätnud. Näiteks kas või siis, kui meil Härraga mitu kuud enne lahkuminekut olid asjad halvad, siis ma ei maininud seda blogis. Ju ma lootsin, et need lähevad paremaks vms. Kui vana Jaanika ehk pigem anonüümne Printsess oleks kohe tulnud blogisse kirjutama, et nüüd on asjad halvad, siis uus Jaanika selline enam polnud. Või kui ma töötu kolm kuud olin ja lugesin tihti, et raudselt ma kunagi tööd ei saagi, sest ma olen nii halva mainega saadet juhtinud, et see jätab igaveseks jälje, sest keegi ei võta mind sellepärast tööle. Või ma ei leia oma blogi pärast tööd jne – kuigi ma kommentaariumis alati ütlesin, et ma ei usu, et selline asi on võimalik, siis sisimas tekkis endalgi küsimus, aga mis siis saab, kui neil on õigus? Kui ma jäängi igaveseks Night Chati Jaanikaks ega keegi ei võtagi mind sellepärast tööle? Või et oma blogi pärast ei leia ma kunagi elukaaslast, sest keegi ei taha sellist naist nagu mina, kes nii palju minevikus intiimseid detaile tervele ilmarahvale on lugemiseks jätnud?

Ja kuna ma nendest salajastest hirmudest omal ajal ei kirjutanud (siis kui need mind vahel ehk kummitasid), siis kas see tähendab, et ma olin feik? Vot ei oskagi öelda, see vist oleneb sellest, mis vaatenurgast seda asja vaadata. Ühes asjas on mind siiski korduvalt süüdistatud või pigem mainitud nende inimeste poolt, kes kõigepealt on mu blogi lugenud ja siis mind reaalses elus tundma on õppinud – Jaanika, miks sa blogis ilge mõrd oled, aga tegelikus elus nii normaalne inimene oled? Sest blogis ma jätvat tihti räige bitchi mulje, aga tegelikult olen hoopis armsam inimene – seda on mulle palju mainitud. Jällegi ei oska ma seda ise hinnata, sest ma ei arva enda kohta, et blogis ilge mõrd oleksin – ma usun, et ma suudan siin ka armas olla 😀 Lihtsalt blogis ma ehk tõesti elan ennast rohkem välja, kui ma ehk reaalses elus seda teen/teeksin. Mulle lihtsalt meeldib oma emotsioone kirjutades välja näidata ja kuigi ma teen seda reaalses elus ka, siis võib-olla mitte nii palju.

Ja ega ma ise ka patust prii pole – ma olen minevikus tihti neid nii-öelda roosamannavahulisi blogijaid kritiseerinud ja neid feigiks pidanud. Ega ma siis ei mõelnud sellele, et ehk neil ei olegi midagi halba elus toimumas? Kuna mind saatsid skandaalid ja draamad alati, siis ma arvasin, et selline see elu ju ongi kõigil, selline see elu peabki olema. Või siis teine variant – kõik ei kirjuta halbadest asjadest oma blogis, sest nad tahavad ainult häid mälestusi kirja panna, nad ei taha halbadele keskenduda. Kas see siis teeb neid feigiks? Nii palju vastamata küsimusi, millele tegelikult ei teagi vastust.

Mis teie sellest teemast üldse arvate? Milline inimene on feik? Kas blogimaailmas tõesti saabki täiesti 100-protsendiliselt aus olla? Kas üldse peabki? Kas see on lugejate petmine, kui blogijad päris kõigest ei kirjuta?

Kui kirjutad Mallukast halvasti ja taipad, et oled omadega nii ämbrisse astunud, et pead kohe postitused ära kustutama, sest muidu… (ehk siis Jane nägemus asjadest)

Olen Tartus ja ootan Hendriku tööpäeva lõppu, sest siis ta tuleb siia, et mu viimased asjad Põlvasse viia. Täna pakkisin siin viimased asjad veel ära jne. Kuna mul hetkel aega jagub, siis tahtsin kirjutada ühest asjast, millest mina eriti aru ei saa.

Nimelt sellest, kuidas mõned blogijad kirjutavad mitu postitust järjest ja siis kustutavad kohe ära. Jah, konkreetselt räägin Janest. See pole tema puhul mitte esimene kord niimoodi teha. Ka Merje oli kunagi selline, kes vorpis hoolega postitusi valmis, aga hiljemalt 24 tunni pärast olid need kadunud nagu tina tuhka. Jah, sellisel juhul ma saan ehk aru, et kui kirjutadki mingil eriti isiklikul teemal ja saad aru, et vist ikka poleks pidanud. Ja kustutad ära. Või siis sellisel juhul, kui sa saad aru, et aastatetagused postitused ei peaks enam nii avalikult kohe näha olema – ehk siis paned need privaatseks (nagu mina tegin). Et sellisel juhul on need nagunii unustustehõlma vajunud ja pole enam suurt vahet, kas need on avalikult olemas või mitte.

Kuid Jane kirjutab kaks järjestikku postitust Mallukast ja sellest, kuidas viimane närvi läks, et ta julges temalt mingi asja asukoha kohta Facebookis pärida. Kõigepealt kribabki, et Mallukas ju küll ise küsib oma lugejatelt, et ta eeldas, et ta võib ka temalt küsida. Siis järgmises postituses kirjutab ja põhjendab veel oma teguviisi ning vbl ütleb ka paar karmi sõna Malluka kohta. Kommentaarides annab veel vastu Malluka lugejatele. Ja lähed järgmisel päeval neid postutusi otsima – mida pole, seda pole… Olgu, Jane, said aru, et käitusid valesti, Malluka lugejad lendasid peale oma kaitsvate kommentaaridega Malluka suhtes – ja lihtsalt kustutasid postitused ära? Vabandamisest oleks piisanud, kui Jane tõesti tundis, et pidi seda tegema, aga ei – kohe pidi postitused ka ära kustutama, sest muidu 50 000 Malluka fänni lendabki peale ja mis siis sellest elukesest veel saama hakkab küll… Ja mina veel arvasin, et Jane küll Mallukat ei karda. Tundub, et natuke ikka kardab.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Malluka vastu midagi, Jane vastu ka mitte. Lihtsalt – kui juba julgesid midagi sellist öelda, siis ehk ei poeks järgmisel päeval urgu ega teeks nägu, et seda ei juhtunudki? Kui käitusid enda meelest valesti, siis ma leian, et järgmises postituses oleks vabandamisest piisanud, aga kõike on vaja kohe ära kustutada… Mina isiklikult arvan, et ta ei käitunud valesti, kui tõesti tahtis oma teguviisi põhjendada jne, aga see on juba tunde küsimus. Ja ehk ei tundukski see kõik nii veider, kui kohe ei hakataks kõike kustutama… Aga mina lihtsalt olengi teistsugune inimene – ma ei karda seda, et mingi teine blogija minu arvamusest suurt ei pea ega hakka kohe midagi kustutama, kui asi kontrolli alt väljub. Ise kirjutasin, ise vastutan oma sõnade eest. Aga nojah – ega ei tea ju, mis tingimustel see andeks palumine toimus, vbl Jane oli sunnitud need postitused eemaldama, et Mallukaga mitte täiesti tülli minna, vbl see oli viimase tingimus… Ei tea ju, mis nende kulisside taga toimub. Jane tundus mulle siiani alati inimene, kes selliste asjadega ometi kaasa ei läheks, aga näed sa siis – eksisin temas.

Mis teie sellistest postituste kustutamistest arvate? Minule need igal juhul ei meeldi. Pole muidugi minu asi ka, aga no millal ma olen suutnud vait olla, kui mulle midagi ei meeldi 😀  Näiteks – kõik teavad, et ma pole just Eveliisi ega Ebapärlikarbi suur fänn (ma loen nende blogisid küll, sest mõned postitused on neil head), aga üks asi, mis mul nende juures meeldib on see, et kui nad midagi kirjutavad, mis võib-olla kõigile ei meeldi, siis nad ei jookse seda päev hiljem kustutama, sest appi – Mallukas tuli ja näitas näpuga, et miks ma ikka niimoodi kirjutasin, et nüüd on maailm hukas. Kui julged öelda, siis vastuta oma tegude eest, mitte ära poe teki alla ega ürita kõike olematuks teha.

 

Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Ma ei olegi tüüpiline blogija, nuuks :D

Lugesin minagi Pille humoorikat postitust blogijate välimääraja kohta. Ma olin seda teemat küll varem juba Perekoolis näinud, sest ma ikka vahel igavusest loen seda. Ma usun, et paljud loevad tegelikult. Aga vaatame siis, kas mina kvalifitseerun selle blogija iseloomustuse alla, milline peaks üks tüüpiline blogija olema.

1) Maksimaalselt keskharidus.

Mul on küll lisaks gümnaasiumile veel kutsekas, õppisin seal reisikorraldust, aga kuna tänapäeval ei koti isegi bakalaurus enam kedagi, siis see veel vähem. Seega ilmselt võin end sellesse gruppi panna? No ma panen.

2) Lagunenud perest pärit.

Ei ole, mu vanemad olid 31 aastat abielus ja oleksid siiani, kui mu ema ei oleks surnud. Siin peetakse ikkagi silmas seda, et lahutatud perest ju. Seega siit ma punkti ei saa.

3) Noorelt ja väga noorelt emaks saanud.

Ei ole ühtegi last veel ega tule ka varsti.

4)… ja lapsi peab ikka nii 3 olema. 

No kui mul pole üht last isegi, siis ei saa ju kolme ammugi olla 😀

5) Auto juhtimisõigust pole. 

Jah, nii on. Autojuhiluba mul kahjuks pole. Mu teine parim sõbranna sai ka just autojuhiloa kätte, seega olen ma enda bestikate hulgas ainuke, kellel seda pole. Ta tegi manuaalile ikka, mu teisel parimal sõbrannal on ainult automaadi autojuhiluba. Aga ikkagi on.

6) Välimuselt pigem tuustid. 

See on jälle maitse küsimus, eksole. Mulle on vahel ette heidetud, et mul on põhendamatult kõrge enesehinnang, sest ma arvan, et ma olen täitsa kobe naine 😀 Seega ma tõesti ei nõustu sellega, et välimuselt tuust. Ma nõustun sellega, et mul pole parim stiilitaju, aga üldiselt ma arvan, et mingi kenaduse geen on mulle siiski kaasa antud.

7) Tööl pole käinud, enamasti. 

Olen alates gümnaasiumist tööl käinud. Gümnaasiumis käisin kooli kõrvalt õhtuti tööl. Läksin hommikul kell 07.45 kooli ja koju jõudsin kell 21.30, sest läksin kohe pärast kooli tööle. Kutsekas ei käinud tööl, aga nii kui see läbi sai, läksin uuesti tööle. Ja pärast seda on kõige pikem aeg ilma tööta olnud siis, kui saatest lahkusin ehk siis vahetult enne seda, kui ma praeguse töö leidsin. Kokku oli see periood kolm kuud. Ehk siis alates 17-eluaastast olen ma töötanud suht kogu aeg, kui kutseka kaks aastat välja jätta. Ja muidugi ka see aasta, mil ma kõigepealt lapsehoidja Prantsusmaal olin ja hiljem vabatahtlik Mehhikos. Samas – võiks ju sedagi mingil määral töötamise alla lugeda, aga ma hetkel siiski ei loe. Ehk siis viimase 11 aasta jooksul olen ma töötanud 8 aastat. Gümnaasiumi ajal olin muidugi poole kohaga tööl ja ka saade ei andnud täiskoha mõõtu välja. Ehk siis mina siia punkti alla ei kuulu.

8) Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

Jaa, siia punkti alla ma lähen 😀 Mulle kohutavalt meeldib targutada, ma ei saa sinna midagi parata. Mina leian, et elukogemus tulebki aastatega, ma ei saagi alati kõike teada, aga kobiseda meeldib ikka. Miks ma muidu blogi pean? 😀

9) Sisemiselt ka tuustid. 

Jällegi tõlgendamise küsimus. Kui keegi mulle sitta keerab, siis absoluutselt olen selle inimesega nõmekas, aga see on ju loogiline. Üldiselt ma pean ennast täitsa toredaks inimeseks, aga nagu ma juba ütlesin – ma olen hea nende inimestega, kes seda on minuga ka. Ma ei ole kunagi mõistnud neid persoone, kes on isegi siis isetud nende inimestega, kui on näha, et teda lihtsalt kasutatakse ära. Aga ei – ma ei pea ennast normaalses olukorras sisemuselt tuustiks, sest miks ma peaksin endast nii halval arvamusel olema? Miks üldse inimesed peaksid endast nii halvasti arvama? Meil kõigil on oma head iseloomujooned ja muidugi ka vead!

10)  Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. 

Ma leian, et mul on väga kobe kallim. Aga see on ju ka loogiline, sest kui ma seda ei arvaks, ei oleks ta mu kallim. On ju äärmiselt oluline, et inimene, kellega sa koos oled, sulle nii välimuselt kui sisemuselt meeldiks. Muidu pole asjal mõtet. Seega ei nõustu selle punktiga.

Nii, vaatame siis. Mitu punkti ma kokku sain?

Ma arvestan enda jaoks sellised asjad sisse:

Maksimaalselt keskharidus (kuigi mul on siiski natuke rohkem, aga ülikoolis ma käinud ei ole, mida siin ilmselt eeldatakse, seega saan punkti).

Auto juhtimisõigust pole.

Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

No näed siis – kolm punkti sain ainult 😀 No krt – ei olegi tüüpiline blogija siis! 😀

 

 

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂