EBA 2019 – viie aastaga on meeletu areng toimunud (ehk siis mulle üldkokkuvõttes meeldis, aga Meelise kõnet oleks pidanud keegi teine pidama…)

Ma muudest asjadest kirjutan mõnes teises postituses, aga täna keskenduksin ma ainult EBA-le ehk Eesti Blogiauhindadele. Kuigi ma teadsin, et jäin oma grupis viimaseks ehk neljandaks ja mind ükski auhind ei oota, siis otsustasin siiski kohale minna. Ma viimati käisin EBA-l aastatel 2015 ja 2016 –  ehk siis algusaastatel. Juba alustuseks võib öelda, et areng on vahepeal meeletu olnud! Ma küll 2017 ja 2018 jälgisin Õhtulehe otseülekannet, aga ka siis ei olnud asi nii hea kui praegu. Et tõesti – sel korral mulle meeldis peaaegu kõik. Alustame siis algusest!

EBA-le ma võtsin kaasa Hendriku ja oma sõbranna. Kui mu sõbranna veel midagi tänu mulle blogidest teab, siis Hendriku jaoks on see täielik tuumateadus ja peale minu on ta kuulnud ainult Malluka blogist, sest teda teavad enamik. Jõudsime juba enne 18.00 kohale, sest Meet & Greetil osalejad pidid selleks ajaks kohale jõudma. Ma polnud mitte kunagi varem Vaba Laval käinud – mulle see koht meeldis! Ruumi oli piisavalt ja kindlasti parem valik kui igasugused kohvikud vms, kus auhindade jagamine esimestel aastatel toimus. Eelmisel aastal oli vist ka seal? Vist oli, aga pead ei anna.

Kui meid saali sisse lasti, siis alguses sai tagaosas niisama näksida, juttu ajada ja oodata Meet & Greeti algust. Minu meelest kõik nägid imelised välja! Triinu Liis oli eriti kaunis oma kleidiga! Ja Mari-Leen säras kogu õhtu jooksul ja mõlemad kleidid, mida ta kandis, sobisid talle kui valatult! Blogijatest nägin ma esimesena Manjanat, siis Kaid, kellega ma polnudki varem juttu puhunud, aga nüüd sai seda teha! Ta kohe nii armsalt küsis, et kas ta võib mu beebikõhtu katsuda, mida ma muidugi lubasin. Hiljem nägin suures saalis juba Liivit, keda ma ka esimest korda elus laivis nägin ja temaga sai natuke räägitud, Jummel Juurikat, kes nägi päriselus veel rohkem Tuuli Roosma moodi välja! Küll aga Tuuli Roosma noorem versioon, ma kunagi mainisin seda talle tema blogis ka, et ta on minu meelest temaga nii sarnane. Siis nägin päriselt ära ka Ritsiku, kelle blogi ma ikka jälgin, aga ma polnud kunagi teda päriselt näinud. Manjana tutvustas meid. Kusjuures teda nähes mulle meenus, et ma olen ta pilti küll tema blogis näinud, aga mul ei tulnud see lihtsalt meelde. Peo lõpus sai tervitatud Britti, Mallukat ja Eveliisi.

Kogu õhtu jooksul tulid minuga rääkima ka mõned lugejad, mis oli väga meeldiv üllatus! Üks neist tuli kohe üpris alguses, kes mainis, et talle meeldib, kuidas ma oma kommentaariumis lugejatele vastan. Et just selles mõttes, et kui keegi tulebki halvasti kommenteerima, et ma siis kuidagi suudan ikkagi neile rahulikult vastata. See oli minu jaoks pigem väga üllatav kommentaar, sest ma tegelikult enda arust võin vahel ikka suht vastu ka klähvida, et viisakaks ma igas olukorras enda arust ei jää 😀 Aga tore, et päris kõik niimoodi ei arva. Siis tuli veel rääkima näiteks üks lapsega naine, kellega me vestlesime pikalt blogimaailmast ja üldse sellega hakkamasaamisest jne. Tema kusjuures mainis, et esimesena nägi ta Hendrikut ja aimas, et ju ma pean siis ka kuskil olema 😀

Kui lõpuks Meet & Greet algas, siis üllatav oli minu jaoks see, et esinejaid ei näinudki, vitriin oli ees. Nagu ma hiljem Triinu Liisilt kuulsin, siis oli see korraldajate poolt mõeldud tegelikult niimoodi, et lugejad lähevad seisavad sinna ette ja jäävad kuulama, aga kõik istusid juba saali maha – seega see asi oli jah natuke veider, aga see selleks. Võib-olla oli see ehk isegi hea, sest paljud blogijad on pigem kirjutajad – ehk nad pole sellise tähelepanuga veel nii harjunud? Seega seda ma otseselt miinuspooleks ei loeks.

Kuigi ma pean tunnistama, et päris kõiki osalejaid ma ei suutnud jälgida, et vahel sai sõbrannaga lobisetud, kui keegi esines. Aga seda tegid väga paljud, seega ma ei ausalt öeldes ei teagi, kuidas seda saaks nii lahendada, et kõik kuulaksid. Mind kutsuti lavale koos “Prooviabielu”Heleniga (kes nägi ka oma kleidis täiesti vapustav välja!). Minult ei küsitud neid küsimusi, mis ma ise olin kirja pannud (Triinu Liisile anti need küsimused ette, tema neid ei koostanud), aga tegelikult suurt vahet ei ole, sest need olid jumala okeid, mida mulle esitati. Ja siinkohal peaks küll Triinu Liisi ka kiitma, sest minu meelest on ta nagu õhtujuhiks loodud. Sest ta tõesti sai väga hästi hakkama ja tundis end täiega vabalt, mida ühelt õhtujuhilt peabki eeldama. Et selles mõttes läks küll ülihästi, et tema lõpuks seda juhtima asus.

Kui kätte jõudis auhindade jagamine, siis me kobisime lavast kaugemale, sest need kohad oli mõeldud nominentidele. Igal juhul – minu meelest oli väga hästi korraldatud see, et nominendid kutsuti kolmekesi lavale ja siis öeldi, et kes saab kolmanda, teise ja esimese koha. Hoidis aega kokku ja kogu asi mõjus väga sujuvalt. Ja kindlasti on samm edasi ka see, et polnud enam Ženja Fokinit või Anu Saagimit, kes blogijatele sõna otseses mõttes igasuguseid draamahõngulisi küsimusi esitas või neid lausa mõnitas, kui neid kohal polnud jne. Et selles mõttes ka samm edasi, sest aastate jooksul on korraldajad ju ise näiteks Anu Saagimile igasuguseid erinevaid kommentaare võitjate blogide kohta öelnud, mille kohta Anu siis sai küsimusi esitada, aga mis enamustes ebamugavust tekitas. Et oligi vaid hääl, kes siis võitjad ette luges. Kindlasti suur edasminek!

Kui nüüd rääkida miinustest, siis… selleks on Meelise kõne. Kes pole kursis, siis ta pidas lõpus pika kõne kiusamisvaba blogimiskeskkonnast ja sellest, et sellist asja peaks taunima jne. Pikemalt saab seda lugeda siit (päris kõik ei tulnud seal esitlusele, mingi osa jäi välja). Mitte see kõne iseenesest polnud halb, sest see oli tõesti hästi kirjutatud, selle kohta pole mul midagi öelda. See kõne oleks ilmselt kõvasti paremini mõjunud, kui selle oleks esitanud keegi teine. Miks? Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – minu meelest tundub natuke silmakirjalik, et sellist kõnet peab mees, kes paar aastat tagasi oma blogis kirjutas, et kõik eesti ilublogijad on koledad kui öö, tuues ekstra välja neist ühe, kes oli pikalt võidelnud oma näonaha probleemiga ja seda ka blogis kirjeldanud. Kui tavablogijale ehk veel võib sellise kõnepruugi aja jooksul andestada, aga kui sa kuulud korraldajate tiimi, siis on see ikka väga mööda asi. Ja ei saa ka unustamata jätta Mari-Leeni halvustavaid postitusi teiste välimuse kohta ja üleüldist kriitikat kõigi suunas. Kui üks asi on kritiseerida kellegi käitumist või tema olemust, siis minu meelest on veel hullem, kui hakatakse tegema sama kellegi välimuse puhul. Ja ka see sobib siia hästi, et kui nüüd öeldi, et draamasid peaks vähem olema, siis korraldajad on ise aastate jooksul Anu Saagimile söötnud ette võitjate kohta igasugused draamad jne, mida nad siis kõigi ees kommenteerima pidid… Et selles mõttes tõesti ei tundu see kõne minu jaoks loogiline.

Et praegusel juhul tundus see kõne minu jaoks täpselt sama tõsiseltvõetav kui see, et Martin Helme ütleks järsku, et lastetud naised on täiega väärtuslikud või Mart Helme ehitaks oma koduaeda pagulaskeskuse, kus ta pagulastega õhtuti malet või kabet mängima hakkaks. Või siis “Tuvikeste” Al hakkaks reaalselt oma naise Peggyga voodirõõme nautima ega tooks kogu aeg ettekäändeid, miks mitte seda teha 😀

Ka selle kõne oleks saanud kõvasti paremaks keerata, kui Meelis olekski oma kõnes ausalt välja toonud, et vot, aastaid tagasi tegime ise samamoodi, aga saime oma õppetunni vms kätte. Sest sama hästi oleks ju võinud paar aastat tagasi tuua kellegi lavale, kes oleks samasuguse kõne pidanud, aga loogiline, et seda siis ju ei tehtud, sest korraldajad olid ise niimoodi käitunud. Et näiteks kui seda kõnet oleks pidanud blogijatest a la Liivi, Henry või Lipsuke (viimased kaks ei kandideerinud sel aastal ja neid polnud kohal ka), siis oleks see ehk minul kui mõnede arvates Kiusajal2019 ka mingi emotsioon tekkinud, aga hetkel seda ei juhtunud. Sest kõnepidaja süüdistab teisi inimesi vihaõhutamises jne, aga pada sõimab patelt, ühed mustad mõlemad (või siis kõik, kes sarnaseid postitusi on üldse aja jooksul kirjutanud). Need eelpool nimetatud kolm blogijat pole kunagi selliseid postitusi kirjutanud ja oleks sellepärast palju paremini sobinud selliste kõnede ettekandmiseks. Lihtsalt näiteks toodud olid need konkreetsed blogijad, valikut oleks muidugi rohkemgi.

Et kui see miinuspool välja jätta, siis mulle see üritus meeldis! Ma olen kolm korda kohal käinud ja see tänavune üritus oli kindlasti neist kõige paremini korraldatud. 10-st punktist paneksin 8.5 – ja just selle Meelise kõne pärast, mida oleks kindlasti pidanud pidama keegi teine. Aga muud asjad olid tõesti läbimõeldud minu meelest 🙂

Ja lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kes minu poolt hääletasid! 🙂 400 häält on kõige rohkem, mis ma kunagi üldse saanud olen ja kolmanda kohaga jäi vahe 75 häält, mis pole üldse nii palju – just arvestades seda, et minul ei ole Instagrami, Facebooki ega Youtube jälgijaid kuskilt võtta, sest ma pole oma blogile ühtegi sotsiaalmeedia kanalit loonud. Seega aitäh kõigile, kes ikka mu blogi loevad ja vaatamata viimase aja sündmustele, kus ma paljude arvates igaveseks kõik oma lugejad kaotasin, pole siit kuhugi ära läinud. Aitäh teile, te olete vinged! 🙂 Üks on küll kindel – nagu ma ka Meet & Greetil mainisin, et mina olen üks neist otsekohestest blogijatest, kes jääb ikka samasuguseks – ja kui see inimestele ei meeldi, siis nii lihtsalt ongi 🙂

Lõpetuseks mõned pildid siis ka! 🙂

 

Enne Meet & Greeti algust 🙂

Koos Manjanaga 🙂 Rohkem pilte mul polegi, see viimane on siis Õhtulehe galeriist võetud 🙂

 

 

Blogimaailmas toimuvad ikka omapärased asjad…

Ma tean, et ma olen ise ka Marimelli laitnud, aga mitte EBA pärast, sest selles suhtes peab talle küll au andma, et ta seda üritust üldse korraldada viitsib. Ja nüüd ajab mind lausa naerma see skandaal, mille kaks inimest tegid, sest üks neist sai EBA-lt disklahvi. Jah, eks see ole karm, kui saad kaks aastat järjest disklahvi, aga no sel aastal oli ju selgelt öeldud, et videoblogiga ei saa kandideerida. Ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Aga ikka on mõned nagu puuga pähe saanud. On ikka maailm, ma ütlen.

Teine, kes mind veel rohkem naerma ajab, on Paksuke! Tuli mõni aeg tagasi blogimaailma, tundus selline äge badass mutt olevat, kes hakkas kaalu kaotama – suhtumine ja sõnavara tundusid alguses ka eriti vinged. Ma veel kunagi nii kiitsin teda ja ütlesin, et leidsin blogimaailmas sellise pärli. Oijah – tegelikult oli pärlist pikemas perspektiivis asi kaugel, sest kaalukaotusest enam sõnagi juttu polnud, aga see selleks – vbl tahtis siis muudel teemadel kirjutada. Mis aga mind küll hämmastama inimeste puhul paneb, on nende argpükslikkus. Inimene peaks ju arvestama, et kui ta kritiseerib niimoodi kedagi, kellel on üle 50000 lugeja ja viimane sellest postituse kirjutab, siis on ju loogiline, et järsku saab ta palju lugejaid või siis niisama piilujaid blogisse juurde. Kas ta seda mitte ei tahtnudki? Turundusinimene nagu ta pidi ju olema 😀 Ja mida siis enamasti need blogijad hoopis teevad – panevad blogi kinni, sest noh – siis pole nagu midagi teinud. Julged öelda, julge ka vastutada. Ma peaksin olema umbes 250 korda blogi kinni pannud, sest ka minust on negatiivseid asju kirjutatud, mõnel juhul olen selle tõesti täiega ära teeninud olnud, sest olengi esimesena bitch olnud. Kunagi sai saade, mida ma aastaid tagasi juhtisin, Malluka blogis rämedalt peksa, aga ma ei pannud blogi sellepärast kinni jne. Eveliis peaks ka olema blogi ammu kinni pannud, sest ka teda on Malluka blogis kritiseeritud (ja vastupidi muidugi ka). Neid näiteid on veel ja veel. Ometi on enamusel munad olemas (käitumise mõttes siis :D) ja neil, kelle puhul võiks eeldada, et neil seda enam on julgus olemas – nemad kipuvad just need blogijad olema, kes oma urgu ära poevad…

Üldse on sellised blogijad minu jaoks hämming, kes ise teisi sõimavad, aga siis kui keegi kõvema lugejaskonnaga vastu paneb, siis on junn kohe jahe, blogi kustutatud või siis parooli all. Ja eriti, kui seda teevad blogijad, kes algatasid mingi eetilise blogimise teema nagu see Paksuke 😀 Tule taevas appi, anna armu noh! Ise on eetilisusest sama kaugel kui sellest, et ta kunagi üldse paks oli 😀

Kunagi oli ju keegi Bämbi ka, kes kadus kui tina tuhka, kui saadi teada, kes ta on ja ta sai natuke kriitikat. Siis oli veel Lihtsalt Linda, aga tema auks võib öelda, et ta ei kirjutanud kunagi anonüümselt, vaid oma nime alt (aga kadus ikka ruttu ära). Mul on muidugi lihtne rääkida, sest ma ise olen selle kõik läbi teinud ega peitnud end liiva alla ära. Samamoodi Lipsuke ju jäi alles ega pannud blogi kinni vms. Vot sellised blogijad mulle meeldivad, kes vaatamata sellele, et nad kas tehakse avalikuks või satuvad mingi skandaali osaliseks (Paksuke oli selles ise süüdi muidugi – kui muhku kaua kerjad, siis lõpuks saad selle nagunii kätte), jäävad siiski alles ega jookse esimese asjana blogi kinni panema.

Paksukese blogi ei olnud nagunii enam see, mis algusaegadel, aga no pärast seda jama olen aru saanud, et pole midagi uut siin maailmas, mitu korda erinevate blogijate puhul nähtud teema. Ehk siis igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!

Küsimused blogijale

Paljud blogijad vastavad hetkel nendele küsimustele, mis on blogijatele mõeldud. Ma võtsin küsimused Jane blogist – ja nagu ma aru sain, siis mõned küsimused olid talle endale Instagramis esitatud, aga kui ma saan, siis kohendan selle küsimuse enda jaoks ümber 🙂 Sest mõned tundusid sellised, millele oleks hea vastata.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Päris raske küsimus. Minumoodimaailm domeenina mulle meeldib, aga ma pole päris  kindel, kas ma tahaksin Printsessi oma nimeks enam. Aastal 2011 ma selle nime võtsin ja niimoodi see jäigi. Siis ma muidugi ei aimanud, et kunagi kõik mu lugejad teavad, kes ma tegelikult olen. Aga nüüdseks olen ma Printsessiga nii harjunud, et seda muuta küll enam ei kavatse! Et kui päris uuesti saaks valida, siis ilmselt Printsessi enam ei võtaks, aga samas ma ei tea, mis see teine nimi üldse olema peaks.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?

Nagu mul oleks järjekord ukse taga koostööpartneritest 😀 Mul pole ühtegi, seega ma ei oska öelda niimoodi. Kui huumoriga asja võtta, siis Ferrari oleks päris hea. Või Bransoni eralennukid 😀

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?

Konkreetselt niimoodi ma ei oskagi öelda, kõigil on erinevad asjad, milles nad head on. Et ühte on väga raske välja tuua.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Ma pole ammu ühtegi naljakat blogipostitust lugenud, sest ma naeran harva, kui ma teiste blogisid loen. Henryl on vahel päris humoorikad postitused, aga samas see on tema puhul juba stiiliks kujunenud, et päris naerma just ei prahvata selle peale.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva?

Mul on nendest kujundustest suhteliselt suva, sest mul endal on ka see nii algeline, mida ma absoluutselt ei muuda. Oluline on see, et mingi hele tekst kuskil veel heledamal taustal ei oleks, sest siis on seda väga raske lugeda. Aga ühelgi blogil ei ole niimoodi, keda ma ise jälgin.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?

Tegelikult oleks päris hea kõigi nende blogijatega päevaks elu ära vahetada, keda ma loen! Samas see võtaks omajagu aega, et oma elu jälle tagasi saada, sest ma jälgin ikka oma 20 blogi küll. Et 20 erinevat päeva teiste elus 😀 Krt, see on vist jälle liiga palju, sest ma tahaksin oma elu kiiremini tagasi.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?

Krt- raske küsimus 😀 Kui minu enda Hendrik välja jätta, siis (käin peast läbi kõigi blogijate mehed, kelle pilte ma näinud olen), siis… no tõesti ei suuda välja mõelda, sest ma vist ei vaata blogijate mehi selle pilguga 😀

Kas oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Ma olen nii paljude blogijatega kohtunud ja ka paar sõna juttu rääkinud – Mallukas, Britt, Mesiliis, Lipsuke, Katre, Eveliis, Karmen, Merje, Rents, Manjana, Hetlin jne (mõned neist pole hetkel enam aktiivsed blogijad küll).

Miiuga olen ma aastal 2013. Facebookis veits tülli läinud, sest kuigi ta alguses kirjutas mulle, et on võitluses Henryga täiega minu poolt (mitte selle blogija Henryga, selle minu lugeja Henryga, kes mind siis avalikuks tõi – olen sellest kunagi kirjutanud ka), siis pärast ta nõudis, et ma kõik tema kommentaarid kustutaksin, kus ta Henryt minu kommentaariumis solvas (mida tegid enamus mu lugejaid, sest tol hetkel tundusid Henry kommentaarid küll veits maniakaalsed), minule see aga ei sobinud, sest kui sa julged juba midagi öelda, siis julge selle eest ka vastutada! Lõpuks ma vist tegin seda, sest ta hakkas ajama, et kardab oma lapse heaolu pärast ja kui lapsed mängu tuuakse, siis selle vastu polnud mul enam midagi öelda. Kuigi Henry iial midagi õnneks korda ei saatnud, siis eks ta võis tol ajal hirmu tõesti tekitada. Ja ilmselt ajas mind närvi ka see, et tol ajal sai see kogu tüli alguse just nimelt Miiu kommentaarist, mille peale Henry nii närvi läks – ja nii see lumepall veerema hakkas. Miiut olen ma pärast seda ka kaugelt näinud, aga me pole sõnagi vahetanud, sest nagu ma aru sain, siis hiljem hakkas Miiu Henryga juba isiklikult kirjutama ja nad hakkasid vist isegi omavahel suhtlema jne. Ja mind ajaski see kettasse, et alguses kirjutas Miiu mulle, et ta on nii minu poolt jne, aga pärast hakkas Henryle psühholoogiks. Või oli see vastupidi, ma ei mäleta enam 😀 Et Miiu jah kribas mulle Facebookis hiljem, et tahab Henryle kuidagi ligi pääseda, sest ta on katkine inimene. Et ma pärast seda juhtumit pidasin ma Miiut pikka aega kahepalgeliseks inimeseks ja ta ei meeldinud mulle absoluutselt. Nüüd on aastad mööda läinud ja ma enam niimoodi ei arva ning ma loen ta blogi, sest ta kirjutab hästi. Kuigi kui aus olla, siis nii mõneski tema blogi kommentaari vastuses tuleb välja see Miiu, kellega mina aastaid tagasi Facebookis suhtlesin ja kes alguses tundus nii hea ja tore, aga tegelikult… Nojah – ega ma ka siis mingi ingel ikka polnud, sest ma olin harjunud, et mu lugejad on minu poolel, 95 protsenti olid ka! 😀 Just selle Henry teema puhul siis.

Kindlasti olen veel kellegagi juttu puhunud, aga hetkel ei meenu (Rentsi ja Merjet teadsin ma isiklikult juba enne neid üritusi). Olen kaugelt näinud ka teisi blogijaid, sest 2015. ja 2016.aastal käisin ma blogiauhindade jagamisel. Võibki siia panna pildid aastast 2015 ja 2016, kui ma auhindade jagamisel kohal käisin.

Aastal 2015. blogiauhindade jagamisel – pildil on Karmen ja Liis. Ma kusjuures töötasin nende mõlemaga kunagi koos, seega ma ei tea neid ainult blogi kaudu.

See lillade juustega tüdruk on Lilli – kes on täiega aktiivne blogilugeja. Vähemalt 2015.aastal oli! Enam ma ei tea, kas ta on seda, aga siis tuli ta kõigi blogijate juurde ja tutvustas end. See keskmine – oeh, ei mäleta, aga ta oli vist ka kunagi mingi blogija?

Vasakul siis see blogija, keda ma enam ei mäleta ja paremal Katre (Helevalgus), kes enam ammu ei blogi kahjuks.

2016.aastal nägin blogiauhindade jagamisel ka Briti ära! Ta on tõesti väga pikk naine, peaaegu sama pikk kui mina 😀 Siin tal on lihtsalt kontsad all, minul olid täiesti madalad kingad.

Kellega ma veel tahaksin kohtuda? Tegelikult oleks tore kõiki teisi blogijaid näha ja nendega suhelda! Niimoodi eraldi on väga keeruline välja tuua.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ei mõtle absoluutselt. Seda plaani mul hetkel pole.

Mida arvab sinu pere blogimisest?

Minu isa ei oska arvutitki avada, seega tal on suhteliselt suva. Mu ühele õele see väga ei istu, aga mis sa ära teed, kui ma nagunii blogin 😀 Mu ühele sõbrannale ei meeldi eriti see, kui ma teda mainin, meil on sellepärast tülisid ka olnud. Ta lihtsalt üldiselt juba vihkab sotsiaalmeediat ja tahab kõikjal väga nähtmatu olla, isegi Facebooki ei lisa mitte iial mitte midagi. Inimesed on erinevad – mis ma öelda oskan. Mina blogin ikka ja eks ma siis nii palju ei maini teda. Mu teisel parimal sõbrannal pole selle vastu midagi, ta lihtsalt ei taha blogis piltidel olla. Aga üks on kindel – kui keegi tahab minuga hästi läbi saada, siis tuleb mu blogiga leppida lihtsalt. Ja need inimesed on seda teinud, sest muidu ma lihtsalt ei suhtleks nendega. Ja mitte sellepärast, et mu blogi mulle nii ülioluline oleks (kuigi eks ikka on!), aga mulle meeldib seda teha, see on mu hobi. Seega – sellega peab leppima, kui tahate mu elus osalised olla.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?

Ei lõpetaks! Ma ei lõpetaks seda mitte kunagi kellegi teise pärast. Hendrikul õnneks pole midagi selle vastu, et ma blogin. Sest ma tõesti armastan kirjutamist väga!

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?

Ei kadesta. Ma arvan, et igal blogijal on oma head ja vead, sellepärast polegi mõtet kedagi kadestada.

Millal viimati pidutsesid?

Detsembri alguses Nublu kontserdil. Siis ma veel ei teadnud, et ma rase olen 😀

Mis on olnud kõige veidram koostööpakkumine, mille saanud oled?

Ma saan nii vähe koostööpakkumisi, et niimoodi veidrat on küll väga raske välja tuua. Ma olen neist vähestestki enamus ära öelnud, sest ma ei viitsi midagi siin blogis promoda.

Lõpetuseks siis üks nipp, kuidas lugejaid juurde saada. Jää rasedaks! 😀 Mu lugejanumbrid on pärast seda peaaegu sama laes kui aastal 2013, mil tehti avalikuks, kes see Printsess tegelikult on. Mis kõige omapärasem – mu blogilinki jagatakse üldiselt üliharva Facebookis, kunagi Eveliis jagas, sest ma kirjutasin temast ja Malluka kommentaariumis on see vist ka ühe korra läbi käinud. Pärast rasedusega kapist välja tulemist on mu blogilinki Facebookis jagatud kuskil 75 korda! Ilmselt mõned neist on läinud Facebooki Messengeris, aga võib aimata, et kuskil kinnises grupis on ka see teemaks tulnud, sest korraga tundub see liiga suur arv. Ja kinnise grupi puhul pole näha, kust see läinud oleks, mis on nõme 😀

Vot selline lugu siis hetkel 🙂 Ilusat nädalavahetuse jätku teile! Kui ralli läbi saab, siis läheme Hendrikuga ilmselt jalutama, sest nii ilus ilm on! 🙂

Kas mina olen feik blogija? Milles see kõik üldse väljendub?

Ei ole olemas vist solvangut, mida ma blogi kirjutades enda kohta saanud poleks. Kole, harimatu, mõttetu, idioot, lollakas saatejuht, kes iial mingit normaalset tööd ei leia, lõdva püksikummiga, inetu, tropp, liiga heal arvamusel endast, aga pole ei nägu ega tegu jne. Kui ma veel saadet tegin, siis oli mul Delfis lausa oma “fänn”, kes alati mind kritiseeris – ja kuigi ma minevikus oma blogi kommentaariumis olin enda kohta kõiki eelnevaid ja palju muid negatiivseid asju kõvasti lugeda saanud, siis see oli tõesti köömes sellega, mida too mutt seal paugutas. Tema kommentaaridega võrreldes olid mu negatiivsed kommentaarid blogis nagu magus lillelõhn.

Kuid siiski on üks asi, milles mind vist tõesti mitte kunagi süüdistatud pole – ja see on feik olemises. Et ma mingil moel oma blogis kuidagi oma elu ilustaksin, aga tegelikult elan hoopis teistsugust elu, hoopis hullemat. Ehk ongi asi selles, et ma olen väga avameelselt siin kõigest rääkinud – ehk siis olen kogu pasa oma blogisse kirja pannud. Ja see on ilmselt ka üks neist põhjustest, miks ma paljudele ei meeldi. Ja kui ma sellest kõigest kirjutanud olen, siis ilmselt seda vist väga ilustada enam ei annaks 😀

Kuid ma usun, et minagi olen feik olnud. Kas see just õige sõna selle jaoks on, aga ma olen asjadest pigem kirjutamata jätnud. Näiteks kas või siis, kui meil Härraga mitu kuud enne lahkuminekut olid asjad halvad, siis ma ei maininud seda blogis. Ju ma lootsin, et need lähevad paremaks vms. Kui vana Jaanika ehk pigem anonüümne Printsess oleks kohe tulnud blogisse kirjutama, et nüüd on asjad halvad, siis uus Jaanika selline enam polnud. Või kui ma töötu kolm kuud olin ja lugesin tihti, et raudselt ma kunagi tööd ei saagi, sest ma olen nii halva mainega saadet juhtinud, et see jätab igaveseks jälje, sest keegi ei võta mind sellepärast tööle. Või ma ei leia oma blogi pärast tööd jne – kuigi ma kommentaariumis alati ütlesin, et ma ei usu, et selline asi on võimalik, siis sisimas tekkis endalgi küsimus, aga mis siis saab, kui neil on õigus? Kui ma jäängi igaveseks Night Chati Jaanikaks ega keegi ei võtagi mind sellepärast tööle? Või et oma blogi pärast ei leia ma kunagi elukaaslast, sest keegi ei taha sellist naist nagu mina, kes nii palju minevikus intiimseid detaile tervele ilmarahvale on lugemiseks jätnud?

Ja kuna ma nendest salajastest hirmudest omal ajal ei kirjutanud (siis kui need mind vahel ehk kummitasid), siis kas see tähendab, et ma olin feik? Vot ei oskagi öelda, see vist oleneb sellest, mis vaatenurgast seda asja vaadata. Ühes asjas on mind siiski korduvalt süüdistatud või pigem mainitud nende inimeste poolt, kes kõigepealt on mu blogi lugenud ja siis mind reaalses elus tundma on õppinud – Jaanika, miks sa blogis ilge mõrd oled, aga tegelikus elus nii normaalne inimene oled? Sest blogis ma jätvat tihti räige bitchi mulje, aga tegelikult olen hoopis armsam inimene – seda on mulle palju mainitud. Jällegi ei oska ma seda ise hinnata, sest ma ei arva enda kohta, et blogis ilge mõrd oleksin – ma usun, et ma suudan siin ka armas olla 😀 Lihtsalt blogis ma ehk tõesti elan ennast rohkem välja, kui ma ehk reaalses elus seda teen/teeksin. Mulle lihtsalt meeldib oma emotsioone kirjutades välja näidata ja kuigi ma teen seda reaalses elus ka, siis võib-olla mitte nii palju.

Ja ega ma ise ka patust prii pole – ma olen minevikus tihti neid nii-öelda roosamannavahulisi blogijaid kritiseerinud ja neid feigiks pidanud. Ega ma siis ei mõelnud sellele, et ehk neil ei olegi midagi halba elus toimumas? Kuna mind saatsid skandaalid ja draamad alati, siis ma arvasin, et selline see elu ju ongi kõigil, selline see elu peabki olema. Või siis teine variant – kõik ei kirjuta halbadest asjadest oma blogis, sest nad tahavad ainult häid mälestusi kirja panna, nad ei taha halbadele keskenduda. Kas see siis teeb neid feigiks? Nii palju vastamata küsimusi, millele tegelikult ei teagi vastust.

Mis teie sellest teemast üldse arvate? Milline inimene on feik? Kas blogimaailmas tõesti saabki täiesti 100-protsendiliselt aus olla? Kas üldse peabki? Kas see on lugejate petmine, kui blogijad päris kõigest ei kirjuta?

Kui kirjutad Mallukast halvasti ja taipad, et oled omadega nii ämbrisse astunud, et pead kohe postitused ära kustutama, sest muidu… (ehk siis Jane nägemus asjadest)

Olen Tartus ja ootan Hendriku tööpäeva lõppu, sest siis ta tuleb siia, et mu viimased asjad Põlvasse viia. Täna pakkisin siin viimased asjad veel ära jne. Kuna mul hetkel aega jagub, siis tahtsin kirjutada ühest asjast, millest mina eriti aru ei saa.

Nimelt sellest, kuidas mõned blogijad kirjutavad mitu postitust järjest ja siis kustutavad kohe ära. Jah, konkreetselt räägin Janest. See pole tema puhul mitte esimene kord niimoodi teha. Ka Merje oli kunagi selline, kes vorpis hoolega postitusi valmis, aga hiljemalt 24 tunni pärast olid need kadunud nagu tina tuhka. Jah, sellisel juhul ma saan ehk aru, et kui kirjutadki mingil eriti isiklikul teemal ja saad aru, et vist ikka poleks pidanud. Ja kustutad ära. Või siis sellisel juhul, kui sa saad aru, et aastatetagused postitused ei peaks enam nii avalikult kohe näha olema – ehk siis paned need privaatseks (nagu mina tegin). Et sellisel juhul on need nagunii unustustehõlma vajunud ja pole enam suurt vahet, kas need on avalikult olemas või mitte.

Kuid Jane kirjutab kaks järjestikku postitust Mallukast ja sellest, kuidas viimane närvi läks, et ta julges temalt mingi asja asukoha kohta Facebookis pärida. Kõigepealt kribabki, et Mallukas ju küll ise küsib oma lugejatelt, et ta eeldas, et ta võib ka temalt küsida. Siis järgmises postituses kirjutab ja põhjendab veel oma teguviisi ning vbl ütleb ka paar karmi sõna Malluka kohta. Kommentaarides annab veel vastu Malluka lugejatele. Ja lähed järgmisel päeval neid postutusi otsima – mida pole, seda pole… Olgu, Jane, said aru, et käitusid valesti, Malluka lugejad lendasid peale oma kaitsvate kommentaaridega Malluka suhtes – ja lihtsalt kustutasid postitused ära? Vabandamisest oleks piisanud, kui Jane tõesti tundis, et pidi seda tegema, aga ei – kohe pidi postitused ka ära kustutama, sest muidu 50 000 Malluka fänni lendabki peale ja mis siis sellest elukesest veel saama hakkab küll… Ja mina veel arvasin, et Jane küll Mallukat ei karda. Tundub, et natuke ikka kardab.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Malluka vastu midagi, Jane vastu ka mitte. Lihtsalt – kui juba julgesid midagi sellist öelda, siis ehk ei poeks järgmisel päeval urgu ega teeks nägu, et seda ei juhtunudki? Kui käitusid enda meelest valesti, siis ma leian, et järgmises postituses oleks vabandamisest piisanud, aga kõike on vaja kohe ära kustutada… Mina isiklikult arvan, et ta ei käitunud valesti, kui tõesti tahtis oma teguviisi põhjendada jne, aga see on juba tunde küsimus. Ja ehk ei tundukski see kõik nii veider, kui kohe ei hakataks kõike kustutama… Aga mina lihtsalt olengi teistsugune inimene – ma ei karda seda, et mingi teine blogija minu arvamusest suurt ei pea ega hakka kohe midagi kustutama, kui asi kontrolli alt väljub. Ise kirjutasin, ise vastutan oma sõnade eest. Aga nojah – ega ei tea ju, mis tingimustel see andeks palumine toimus, vbl Jane oli sunnitud need postitused eemaldama, et Mallukaga mitte täiesti tülli minna, vbl see oli viimase tingimus… Ei tea ju, mis nende kulisside taga toimub. Jane tundus mulle siiani alati inimene, kes selliste asjadega ometi kaasa ei läheks, aga näed sa siis – eksisin temas.

Mis teie sellistest postituste kustutamistest arvate? Minule need igal juhul ei meeldi. Pole muidugi minu asi ka, aga no millal ma olen suutnud vait olla, kui mulle midagi ei meeldi 😀  Näiteks – kõik teavad, et ma pole just Eveliisi ega Ebapärlikarbi suur fänn (ma loen nende blogisid küll, sest mõned postitused on neil head), aga üks asi, mis mul nende juures meeldib on see, et kui nad midagi kirjutavad, mis võib-olla kõigile ei meeldi, siis nad ei jookse seda päev hiljem kustutama, sest appi – Mallukas tuli ja näitas näpuga, et miks ma ikka niimoodi kirjutasin, et nüüd on maailm hukas. Kui julged öelda, siis vastuta oma tegude eest, mitte ära poe teki alla ega ürita kõike olematuks teha.

 

Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Ma ei olegi tüüpiline blogija, nuuks :D

Lugesin minagi Pille humoorikat postitust blogijate välimääraja kohta. Ma olin seda teemat küll varem juba Perekoolis näinud, sest ma ikka vahel igavusest loen seda. Ma usun, et paljud loevad tegelikult. Aga vaatame siis, kas mina kvalifitseerun selle blogija iseloomustuse alla, milline peaks üks tüüpiline blogija olema.

1) Maksimaalselt keskharidus.

Mul on küll lisaks gümnaasiumile veel kutsekas, õppisin seal reisikorraldust, aga kuna tänapäeval ei koti isegi bakalaurus enam kedagi, siis see veel vähem. Seega ilmselt võin end sellesse gruppi panna? No ma panen.

2) Lagunenud perest pärit.

Ei ole, mu vanemad olid 31 aastat abielus ja oleksid siiani, kui mu ema ei oleks surnud. Siin peetakse ikkagi silmas seda, et lahutatud perest ju. Seega siit ma punkti ei saa.

3) Noorelt ja väga noorelt emaks saanud.

Ei ole ühtegi last veel ega tule ka varsti.

4)… ja lapsi peab ikka nii 3 olema. 

No kui mul pole üht last isegi, siis ei saa ju kolme ammugi olla 😀

5) Auto juhtimisõigust pole. 

Jah, nii on. Autojuhiluba mul kahjuks pole. Mu teine parim sõbranna sai ka just autojuhiloa kätte, seega olen ma enda bestikate hulgas ainuke, kellel seda pole. Ta tegi manuaalile ikka, mu teisel parimal sõbrannal on ainult automaadi autojuhiluba. Aga ikkagi on.

6) Välimuselt pigem tuustid. 

See on jälle maitse küsimus, eksole. Mulle on vahel ette heidetud, et mul on põhendamatult kõrge enesehinnang, sest ma arvan, et ma olen täitsa kobe naine 😀 Seega ma tõesti ei nõustu sellega, et välimuselt tuust. Ma nõustun sellega, et mul pole parim stiilitaju, aga üldiselt ma arvan, et mingi kenaduse geen on mulle siiski kaasa antud.

7) Tööl pole käinud, enamasti. 

Olen alates gümnaasiumist tööl käinud. Gümnaasiumis käisin kooli kõrvalt õhtuti tööl. Läksin hommikul kell 07.45 kooli ja koju jõudsin kell 21.30, sest läksin kohe pärast kooli tööle. Kutsekas ei käinud tööl, aga nii kui see läbi sai, läksin uuesti tööle. Ja pärast seda on kõige pikem aeg ilma tööta olnud siis, kui saatest lahkusin ehk siis vahetult enne seda, kui ma praeguse töö leidsin. Kokku oli see periood kolm kuud. Ehk siis alates 17-eluaastast olen ma töötanud suht kogu aeg, kui kutseka kaks aastat välja jätta. Ja muidugi ka see aasta, mil ma kõigepealt lapsehoidja Prantsusmaal olin ja hiljem vabatahtlik Mehhikos. Samas – võiks ju sedagi mingil määral töötamise alla lugeda, aga ma hetkel siiski ei loe. Ehk siis viimase 11 aasta jooksul olen ma töötanud 8 aastat. Gümnaasiumi ajal olin muidugi poole kohaga tööl ja ka saade ei andnud täiskoha mõõtu välja. Ehk siis mina siia punkti alla ei kuulu.

8) Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

Jaa, siia punkti alla ma lähen 😀 Mulle kohutavalt meeldib targutada, ma ei saa sinna midagi parata. Mina leian, et elukogemus tulebki aastatega, ma ei saagi alati kõike teada, aga kobiseda meeldib ikka. Miks ma muidu blogi pean? 😀

9) Sisemiselt ka tuustid. 

Jällegi tõlgendamise küsimus. Kui keegi mulle sitta keerab, siis absoluutselt olen selle inimesega nõmekas, aga see on ju loogiline. Üldiselt ma pean ennast täitsa toredaks inimeseks, aga nagu ma juba ütlesin – ma olen hea nende inimestega, kes seda on minuga ka. Ma ei ole kunagi mõistnud neid persoone, kes on isegi siis isetud nende inimestega, kui on näha, et teda lihtsalt kasutatakse ära. Aga ei – ma ei pea ennast normaalses olukorras sisemuselt tuustiks, sest miks ma peaksin endast nii halval arvamusel olema? Miks üldse inimesed peaksid endast nii halvasti arvama? Meil kõigil on oma head iseloomujooned ja muidugi ka vead!

10)  Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. 

Ma leian, et mul on väga kobe kallim. Aga see on ju ka loogiline, sest kui ma seda ei arvaks, ei oleks ta mu kallim. On ju äärmiselt oluline, et inimene, kellega sa koos oled, sulle nii välimuselt kui sisemuselt meeldiks. Muidu pole asjal mõtet. Seega ei nõustu selle punktiga.

Nii, vaatame siis. Mitu punkti ma kokku sain?

Ma arvestan enda jaoks sellised asjad sisse:

Maksimaalselt keskharidus (kuigi mul on siiski natuke rohkem, aga ülikoolis ma käinud ei ole, mida siin ilmselt eeldatakse, seega saan punkti).

Auto juhtimisõigust pole.

Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

No näed siis – kolm punkti sain ainult 😀 No krt – ei olegi tüüpiline blogija siis! 😀

 

 

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Minu põhitõed blogimisel / Millised blogid mulle ei meeldi?

Pole vist väga suur uudis, et ma olen teatud aspektides suhteliselt avatud raamat. Selles mõttes on mul hea meel, et ma ei pea enam kapis olema, sest kui ma Printsessi blogi kuus aastat tagasi alustasin, siis ma täiega kartsin, et ühel päeval saab keegi teada, kes ma olen. Tol ajal olin ma veendunud, et panen kohe pillid kotti ka, kui midagi sellist peaks juhtuma, sest tundus ilmvõimatu enam edasi kirjutada, just arvestades sellega, mida kõike ma siin blogis avaldanud olen. Kuigi jah – blogi on oma sisult küll muutunud, aga nüüd järele mõeldes, siis mida kuradit ma nii väga kartsin? Et inimesed vaatavad mind imelikult? Ma olen alati natukene omamoodi olnud, seega imelikult on juba varemgi vaadatud. Need, kes seda teevad, jäävad seda nagunii tegema – vahet pole, milline sa oled või milline sa pole. Seega sellistest asjadest olen ma üle saanud.

Samamoodi olin ma kunagi arvamusel, et ma ei hakka kunagi endast blogisse pilte lisama – see põhimõte kehtis mul veel pikalt isegi siis, kui kõik juba teadsid, kes ma olen. Kuid mingi hetk ma tundsin, et ma tahan seda teha – ja läks seegi põhimõte oma olemuselt kaduma. Lisaks olen ma Härrast siia pilte lisanud, sest ma tean, et see ei häiri teda. Kuid mingid teatud põhitõed on mul endiselt alles jäänud, mida ma blogis kunagi ei avalda. Mõned neist võibki siinkohal ära tuua:

a) Ma ei lisa oma perekonnast kunagi siia pilte. Ma tean, et ühele mu õele kindlasti ei meeldiks, kui ma temast siia pilte lisaks, seega igasugused koos pildid jäävad ära. Teine õde ilmselt poleks selle vastu, aga kuidagi on jäänud niimoodi, et ma lihtsalt ei pane neid pilte blogisse üles. Mu isa ei jaga internetist ega arvutimaailmast midagi – seega ta ei saaks ilmselt teadagi, et temast kuskil pilt üleval on, aga ma lihtsalt ei lisa temast pilte siia. Sama lugu on kogu mu ülejäänud perekonnaga.

b) Mu kaks parimat sõbrannat on sotsiaalmeedia mõistes kõvasti tagasihoidlikumad kui mina. Nad jagavad Facebookis endast heal juhul aastas korra ühe pildi, seega ka koos nendega pilti ei paneks ma kunagi blogisse. Ma lihtsalt tean, et neile ei meeldiks see – ja ma austan seda põhimõtet, sest inimesed on erinevad. Samas – Facebooki võib koos vahel pilte panna, sest selle vastu neil pole midagi, aga ühe sõbranna puhul peab enne vaatama, kas see pilt sobib talle jne, päris kõik avalikustamiseks ei kõlba.

c) Igasugused pildid tööüritustest või väljasõitudest vms jäävad blogis jagamata (kui ma just tõesti täiesti üksinda seal pildil poleks – siis võiks jagada küll). Samamoodi ei kirjuta ma kunagi täpselt oma tööülesannatest või klientidest jne, aga see on juba väga loogiline ka.

d) Ma ei jaga mitte kunagi enda Facebookis oma blogipostitusi. Ma pole pärast enda isiku avalikustamist oma blogist saladust teinud, olen pannud näiteks mingi staatuse, et blogis öeldi mulle seda vms.  Või et eile tutvusin blogilugejaga, aga otsest viidet mu blogile ei ole mitte kunagi. Seega ma ei varja seda, aga ka ei promo seda otseselt.

e) Ma üldiselt ei maini kunagi kellelegi lambist, et tead, ma pean blogi. Kui see peaks kuidagi jutuks tulema, siis jah, aga niisama ma seda ei maini. Ja ma ei eelda mitte kunagi, et keegi peaks üldse kursis olema, et ma blogin, sest paljudel inimestel pole õrna aimugi, mis see blogimaailm üldse endast kujutab.

f) 97 protsenti juhtudest ma ei kasuta mitte kunagi kellegi nime (peale iseenda), kui ma kellestki kirjutan. Jah, ma olen seda teinud näiteks siis, kui a la kommentaariumis keegi küsis, kes mu tantsuõps on – siis ma jah ütlesin seda, aga see oli selline soovitus pigem, et taheti teada, et ehk võiks ise ka tunde võtma hakata. Ja kui ma kunagi ammu kopisin vanast blogist mingeid minevikupostitusi, kus ma lihtsalt ei viitsinud nimesid muuta – seal jätsin ka alles. Ja muidugi siis ma kasutan, kui jutt käib kellestki tuntust inimesest või blogijast, keda nagunii teatakse, aga just enda tutvusringkonna nimesid ma välja ei kirjuta. Ma võin neid videos mainida, kui ma üliharva mingi üles peaks lisama, aga üldiselt ma neid kunagi oma postitustes välja ei kirjuta.

g) Mul ei ole vist Facebookis mitte ühtegi pilti endast ja oma õe lastest koos. Kunagi Orkutis vist isegi üks oli, kui õepoeg veel väga pisike oli, aga Facebookis ei tohiks olla. Meist nagunii ei tehta eriti koos pilte, aga kuna mu õde on selline inimene, kes valib alati hoolikalt välja, mis pildid ta oma lastest Facebooki paneb (kui üldse paneb), siis teda ajaks meeletult närvi, kui keegi mingid suvalised pildid tema lastest üles paneks. Mu teine õde üks kord eksis selle reegli vastu ja sai kohe kurja kõne, kus paluti pilt koos lapsega maha võtta. Ja ma täitsa mõistan, sest iga lapsevanem teeb oma laste eest ise need otsused. Kuna mina pigem tean, et mu õele ei meeldi, kui tema lastest keegi teine pilte postitab, siis ma seda ei teegi. Neid nagunii ei ole eriti, aga kui ka oleks, siis ma ei lisaks neid isegi Facebooki, blogist rääkimata.

h) Kui mingi inimene on minult murelikult küsinud, et ega see jutt oma blogisse ei jõua, siis 95 protsenti juhtudest see ei jõuagi. Minult küsitakse seda üldiselt üliharva, aga mõned korrad on siiski elus ette tulnud. Ülejäänud 5 protsenti on need juhtumid, kus keegi on mind enne täiega närvi ajanud ja eeldab, et ma siis heast tahtest seda oma blogis ei kajasta. Sellisel juhul ei saa kahjuks aidata, sest kui sa mul enne sita keema ajad oma suhtumisega, siis mul on jumala kama, et sa ei taha, et see jutt blogisse ei jõuaks. Ehk siis jah – sellisel juhul ma vilistan inimeste palvete peale. Kui tegemist on normaalse inimesega, kes pole mind närvi ajanud ega idootlikult enne käitunud, siis ma üldiselt arvestan selle palvega. Alati võib mingeid erandeid olla, aga see juba tõesti sõltub olukorrast siis.

Kui nüüd juba üldiselt blogimise juurde tulla, siis olles ise blogija, siis ma vahel ikka mõtlen, millised on teised blogijad tegelikult. Jah, ma olen mõnesid isiklikult kohanud (kuid siiski pigem põgusalt), teistest olen ma loonud mingi arvamuse ainult nende blogi põhjal. Mõnikord on need aja jooksul kardinaalselt muutunud (kas siis halvemuse või paremuse poole), mõnedest olen kohe ülihästi arvanud ja arvan siiani jne. Ja mõnedest blogijatest ei arva ma suurt midagi head, aga ma olen üsna veendunud, et see tunne on vastastikune (ning ei, ma ei räägi hetkel neist, kellest ma siin viimase aasta jooksul mõne natuke negatiivse postituse olen kirjutanud, vaid hoopis teistest). Ja see sugugi ei tähenda seda, et need blogijad või mina oleksime halvad inimesed – me oleme lihtsalt väga erineva ellusuhtumisega. Ja kuigi ma olen mitu korda üritanud sellistele blogijatele uue võimaluse anda, sest pealtnäha nad tunduvadki ülitoredad inimesed (ja paljud arvavadki, et nad on toredad), aga miski minus ütleb, et see pole päris see iseloom, mis neil tegelikult on (ja kuna mitmed jutud ka levivad juba aastaid tegeliku iseloomu kohta, siis… kuskilt peab see ju alguse saama). Kui oledki ropu suuga inimene või tegelikult ikka palju suurem bitch, siis näita seda blogis ka välja, mitte ära ole selline maolenmaailmakõigenunnumjatargeminimene, võtke minust ainult eeskuju! Kui ma selliste inimeste blogisid loen ja tegelikult tean, et see pole üldse niimoodi, siis ma leiangi, et see on lugejatele valetamine. Ja just sellepärast mulle sellised blogid ei meeldigi. Need blogid saaksid hoopis teise iva, kui kogu see näitemäng ära jäetakse, aga jah – kuidas sa seda teha saad, kui oled endast kogu blogimaailmale nii õilsa pildi maalinud… Lugejad saaksid ju šoki (ja ilmselt blogija ise ka), kui kogu see maailm kokku variseks. Aga selline enda eeskujuks toppimine ja õilsa mängimine, kui tegelikult asi on natuke mäda – no ma ei tea, pole minu teema lihtsalt. Ja ometi ma olen üritanud anda uusi võimalusi ja mõelda, et ehk ma ise eksin… Kuid alati tuleb kuskilt mingi uus kinnitus, et ma ei eksi. Kurb muidugi. Pigem olegi see bitch, kes sa vahel nagunii oled (me kõik oleme seda mingil määral), aga ära mängi, et sa oled nii õilis ja hea. Valetad nii endale kui oma lugejatele, kahju on muidugi ainult sellest, et viimased sellest aru ei saa.

Kuidas aru saada, et sa tõesti oled kursis paljude blogijate eluga? / Väike kolmapäevane istumine Pahades Poistes ja Püssirohukeldris/ Tallinnas käik :)

Kuidas saada aru, et sa tõesti oled kursis väga paljude blogijate eluga? No näiteks niimoodi, et sa lähed sõbrannadega peole, näed seal ühe blogija eksi ja sosistad ühele sõbrannale (kes on ka seda blogi kunagi lugenud, kui nad veel koos olid): “Näed, selle blogija eks. Nad olid oma seitse aastat koos ja siis läksid lahku, nii kahju ikka – väga ilus paar olid.” Kogu selle jutu peale sõbranna noogutab ja ütleb, et on tõesti kahju.

Tegelikult on see väga omapärane fenomen, sest kuigi sa seda tüüpi isiklikult ei tea, tead sa ta nime, ta ametit – ja isegi põhjust, miks nad lahku läksid. Hea meenutamise korral ehk suudaksid  isegi mingeid tüübi iseloomujooni öelda, mis omal ajal naise blogist läbi käisid. Mida kõike inimaju enda mällu talletab! 😀

Nii just eile Püssirohukeldris juhtuski, kus me sõbrannadega käisime. Ma polnud seal nii ammu käinud, nädala keskel veel eriti. Aga kuna puhkuse ajal võib põõnata, kaua endal isu on – seega pole erilist vahet, mis päeval kuhugi välja minna. Kuna mu ühel sõbrannal on ka hetkel nagunii puhkus ja teine tuli Hispaaniast koju puhkama, siis olid kõigil sellised privileegid olemas.

Enne Püssirohukeldrit istusime mitu tundi Pahades Poistes ning ma olin üsna veendunud, et suvel on Püssikas täiesti välja surnud, sest enamasti see niimoodi ongi. Kuid ma panin täiega mööda – noored tudengid olid seal õllepongi vms mängimas – seega oli rahvast üpriski palju. Muidugi olid enamik kuskil vanuses 18-20 – ehk siis mul tekkis täiega vanaema tunne 😀 Mu sõbranna, kes on hetkel veel 26, ütles, et iga inimene on just nii noor või vana, kui ta ennast tunneb – ja tema tunneb, et ta on endiselt 20. Sellisel juhul tunnen ma end 40-aastasena 😀

Nali naljaks, aga eks selles ole omajagu tõtt küll sees. Ma ise tunnen ka, et viimase aasta jooksul olen selles mõttes vanemaks ja ehk ka täiskasvanulikumaks muutunud, sest ma olen palju rohkem kaalutlev, mõtlen asju palju rohkem läbi kui enne… Ja pole ehk ka nii uljaspea kui varem. See on midagi uut minu enda jaoks, isegi mu sõprade jaoks, kes on harjunud, et Jaanika on alati selline natuke kreisi ning üliseltskondlik jne. Kui ise seda ehk nii palju ei tajugi, siis teised tajuvad küll.

Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Tallinnas! Sai sõbrannaga ühes Mehhiko restoranis La Tabla käidud. Tegelikult polegi see konkreetselt ainult Mehhiko restoran, vaid üldiselt Ladina-Ameerika toitudele pühendatud  – seega väga paljud menüüs pakutavad söögid olid ka minu jaoks täiesti uued. Kuid väga äge ning maitsev kogemus oli! 🙂 Tallinnas olen ma veel konkreetselt Mehhiko restoranidest käinud Cantina Carrambas (see oli aastal 2007 – ehk siis enne seda, kui ma Mehhikos käisin) ja Anchos. Ja kui üldiselt Ladina-Ameerikast rääkida, siis Argentiina restoran Tallinnas on üks parimaid, kus ma Eestis söönud olen! Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, aga see oli selline kogemus, mis jääb kauaks ajaks meelde. Seega kindlasti soovitan! 🙂 Ka La Tabla oli muidugi väga hea.

Lõpetuseks siis niisama mõned suvakad klõpsud Tallinnas käigust 🙂 

Nüüd on ka uus Balti jaama turg nähtud! Polnud üldse sellist tunnetki, et turul oleks, sest kõik oli liigagi moodne! Maasikad olid muidugi imemaitsvad 🙂