Kui loed teiste blogisid, aga ise pärast seda enam kirjutada ei viitsi/ Blogijad vajavad vahel ka paitust (ehk siis lugu sellest, kui sa olid huvitav ainult skandaalsena…)

Kas teistel blogijatel on ka vahel niimoodi, et nad mõtlevad, et võiks mingi postituse kirjutada (isegi teavad teemat), aga enne seda hakkavad teisi blogisid lugema ja siis aeg lihtsalt lendab… ning lõpuks enam ei viitsigi ise midagi kirjutada. Mina olen selline inimene, kellel vahel ikka juhtub niimoodi. Tean juba oma peas ära, millest ma kirjutada tahan, aga siis loen teiste blogisid ning selle peale kulub juba mingi aeg ära, aga tahaks veel midagi muud ka teha – seega loengi ainult teiste postitusi, aga ise jätan sel päeval kirjutamata, kuigi tahtmine oli täiega. Minu jaoks ongi parim lahendus see, et kui mul on kindel plaan millestki kirjutada, siis ma ei loe enne teisi blogisid, sest kui mul on need loetud, siis ma tihti ei viitsi enam ise kirjutada. Ja järgmisel päeval ma ei pruugi enam selle teema lainel olla, millest ma eile kirjutada tahtsin. Ning nii see kirjutamata jääbki…

Teine asi, mis minuga vahel juhtub on see, et mul on jällegi kindel plaan millestki kirjutada, aga siis keegi blogijatest kribab hoopis sellisel teemal, millel tahaks ise ka sõna võtta – ja kuna ma loen enne enda jutu kribamist seda postitust, siis ma saan hoopis uue mõtte sealt! Ning siis juhtubki see, et vana teema kaob unustustesse, sest uus asi tundub hoopis põnevam. Siis võib lausa mitu kuud mööduda, kui ma järsku avastan end mõttelt, et oot, miks ma sellel teemal endiselt kirjutanud pole? Pidin ju kirjutama? Tavaliselt juhtub küll see, et ma millalgi ikkagi kirjutan sel teemal, aga vahel võib ka täitsa nii minna, et jätan üldse kirjutamata, sest enam ei tule seda puhangut peale, mis tol päeval oli, kui ma esialgselt sellest kirjutada tahtsin. Või see teema tundub lihtsalt mõttetu pseudoprobleem, aga närima jääb ikka…

Kusjuures vanasti ma ei olnud selline. Ma panin kohe kõik blogisse kirja, sest see sõna otseses mõttes sõi mind seest, kui ma seda ei teinud. Et kui mingi teema tekkis, siis pidi kohe kirjutama minema, sest muidu ma ei saanud rahus elada. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et kuna mu elus olid tavaliselt alati mingid draamad, siis ma pidin need kohe välja kirjutama, sest ma elasin end niimoodi välja ning see aitas mind? Mu sõbranna ütles hiljuti ühe juhtumi kohta tema enda elus (seda juhtumit ma siin hetkel lahti seletama ei hakka), et tavaliselt juhtuvad sellised asjad ju minuga 😀 Minevikus tõesti juhtusid 😀

Kohati on ju isegi kurb, et ma pole enam see Jaanika, kes iga detaili, iga pisiasja, iga vestluse, iga juhtunud sündmuse oma blogisse kirja pani. Või peaks ütlema, et ma pole enam see Printsess? Sest just Printsessina ma see pigem olin. Ning ma ei mõtle siin hetkel lihtsalt suhteteemasid, vaid pigem üldiselt ka. Või ongi asi selles, et kuna mu elus pole draamasid, siis seda rahulikku elu ma ei oskagi niimoodi kirja panna? Mulle kunagi keegi ütles mu blogi kommentaariumis midagi sellist, et mu blogi kõrgaeg oligi siis, kui ma veel räuskav meestest kirjutaja olin, sest siis see oli vähemalt huvitav. See oli intrigeeriv ja inimestele meeldivad intrigeerivad teemad. Kommentaare oli kõvasti rohkem ja alati oli mingi vaidlus, kus kellelegi üritati midagi selgeks teha (enamasti mulle endale muidugi). Pärast seda, kui ma enam see ei olnud, muutus ka mu blogi ebahuvitavaks. Mina muutusin igavaks.

Tegelikult on see kõik nukker, sest kui ma nüüd nädal aega tagasi Vilniuse postituse kirjutasin, siis ma ise tundsin, et see tuli päris vinge! Just selline reisipostitus, mida ma teiste blogijate puhul samuti loeksin ja olen kindlasti kellegi puhul lugenud ka, sest rääkisin üldisest elust, ajaloost, päris vingetest kohtadest, kus me käisime jne. Ei olnud ainult, et läksime ja olime ning kogu lugu. Mu sõbranna, kes ise on raamatu kirjutanud, ütles ka, et nii hea postitus oli. Ma ise tundsin sama, aga… lugejaid see suurt ei huvitanud, sest kommentaare eriti polnudki. Nojah, Vilnius ei ole nüüd mingi eriliselt eksootiline koht ka, mida külastada, aga ikkagi. Mingi tavalise postituse puhul see poleks mind absoluutselt häirinud, aga ma ise tundsin, et panin nii palju sellesse postitusse – ja siis oli vaikus… Kurb hakkas kuidagi. Ning siis meenus see eelnev ammune kommentaar, kus öeldi, et aga nüüd ma ju olengi igav, et ma pole enam huvitav, sest ainult skandaalsena viitsiti mind lugeda. Ning siis hakkas veel nukram.

Nüüdseks olen ma sellest küll üle saanud, aga korraks mõjutas see mind küll. Kunagi Merje vist kirjutas ka sarnasel teemal, et kui ta elus olid alati mingid hullud juhtumised, siis kogu aeg räägiti kaasa, aga kui olid ilusad ning rahulikud ajad vms, siis olid kõik vait. Miks see nii on? Muidugi ma blogin iseenda jaoks, sest see meeldib mulle, aga ma usun, et alati on tore ka kommentaare saada. Ja neid negatiivseid saame me nagunii, aga ma mõtlen just positiivseid. Mina ei ole kunagi olnud see blogija, kes laseks ainult head kommentaarid läbi, sest ma leian, et inimestel on õigus eriarvamusele jääda. Ma olen ainult ühe naise kommentaarid oma blogis ära keelanud, kes mind aastaid sopaga loopis ja kelle jaoks ma kinnisidee olin, aga teiste omad olen alati läbi lasknud. Ja ka tulevikus lasen kõik kommentaarid läbi, kui see naine välja jätta.

Praegune postitus on ka üks neist, millest ma tahtsin kunagi ammu kirjutada (paaril korral varem on mul sama tunne olnud), aga siis jäingi mingeid muid postitusi lugema ning ma tundsin, et polegi enam tahtmist midagi öelda. Sest mina olen ju see kõigumatu Printsess, keda sellised asjad ei huvita. Nagu näha on, siis vahel ikka huvitavad. Aga võib-olla on see mu enda karma, sest ma olen oma blogis paljudele nii-öelda puid alla pannud, mis on minust arrogantse mulje jätnud. Ning ülbetele inimestele vastatakse ju samamoodi. Kuigi ma ise ei pea ennast ülbeks ja ka mu lähedased inimesed on alati hämmingus, kui ma neile ütlen, et tihti minust just selline mulje jääb. Paljud on mulle pärast minuga tutvumist ka öelnud, et vau, Jaanika, sa oled nii tore inimene, ma pidasin sind hoopis nõmedamaks. Ei teagi, kas seda siis võtta pigem komplimendina…

Sain südamelt ära. Mind painas see teema juba natuke aega, aga nüüd sain selle välja kirjutada. Ehk siis kokkuvõttes – blogijad vajavad ka vahel paitust, isegi need, kelle puhul see võib-olla välja ei paista.

Advertisements

Õudukas “Before I Wake”/ Advendikuuse tulede süütamine Raekoja platsil/ Puhjas burksi söömas/ Bämbi, Bämbi, miks sa küll urgu ära pugesid, kui tõde välja tuli, et su blogi on väljamõeldis? :D :D

Möödunud nädalavahetus oli jällegi väga äge! Reede öösel jõudis mu kallim minu juurde, laupäeval magasime pool päeva maha. Selles mõttes oleme me sarnased, et kui kuhugi minema ei pea, siis meeldib meile mõlemale pikalt voodis lebotada ja niisama chillida. Sest minu jaoks on nädalavahetus alati see aeg, kus ma tahan lihtsalt olla, ilma mõtlemata kellaajale. Tema on täpselt samasugune 🙂

Laupäeva õhtupoolikul tuli mu parim sõbranna minu juurde külla, jõime hõõgveini ja rääkisime niisama juttu. Mu seda parimat sõbrannat nägi mu kallim juba Põlvas olles, sest mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal külas (seal, kus mu kallima vanavanemad elavad). Väga tore istumine oli! :)Järgmisel nädalavahetusel olen mina Põlvas ja siis läheme vbl sõbrannale ja tema elukaaslasele ka külla. Eks näis. Ülejärgmisel nädalavahetusel olen jälle mina Põlvas, sest siis oleme me kutsutud ühele sünnipäevale (mis on ühtlasi ka stiilipidu), mis seal lähedal aset leiab. Ma küll sünnipäevalast isiklikult ei tea, sest tema kallima soolaleivapeol ei käinud, aga ma olen kutsutud oma kallima kaaslasena. Sünnipäevalapseks on mu kallima sõbra elukaaslane, kes lisas mind ka sinna Facebooki ürituse kinnisesse gruppi. Nii äge, et mind ka niimoodi kutsuti, kuigi ma sünnipäevalast ei tunne 🙂 Ma polegi nii ammu stiilipeol käinud, viimati aastal 2012, kui mu kursaõde oma lapsepõlvekodus stiilika korraldas. Siis laenutasin Vanemuisest lausa õukonnadaami kleidi, millega siis terve õhtu tantsu vihtusin. Sellega oli nii megapalav olla 😀 Aga jah – usun, et  see stiilikas saab nüüd huvitav olema, sest ilmselt on mingid mängud jne.

Laupäeva õhtul vaatasime kallimaga jällegi õudukat – sel korral oli valituks “Before I Wake” , mis oli ülihea! See ei olnud kogu aeg õudne, aga kui oli, siis oli ikka täiega hirmus! Ma ühel korral karjatasin ikka täiega 😀 Üksi ma poleks küll tahtnud seda õudukat vaadata, aga koos kallimaga oli parem seda vaadata, siis sai tema kaissu pugeda, kui hirmus hakkas 😀

Pühapäeval läksime kella 17.00ks Raekoja platsi, et kuusel advenditulede süütamist vaadata. Ma polnud mitte kunagi siis kesklinnas olnud, kui advendiaeg alanuks loetakse – ja ma ei osanud oodatagi, et nii palju rahvast seal olla võiks. Meenutas nagu vana-aasta õhtut 😀 Aga väga maagiline hetk oli. Ma lapsena olin hull jõulufänn, sest mu sünnipäev on päev enne jõule, aga täiskasvanuna on see maagia kuidagi kaduma läinud. Nüüd tuli natuke tagasi 🙂

Pärast seda jõime Pahades Poistes ühe kuuma kakao ning siis suundusime Puhja – näitasin oma kallimale oma kahe lapsepõlvekodu aknaid (ühes korteris elasin kaheksa aastat, teises kolm). Sõime seal lähedal burgeriputkas burksi ja hakkasin selle venelasest teenindajaga vestlema, kellelt ma küsisin, et kas mu vanemate nimed ütlevad talle midagi. Ta mäletas neid küll ja arvas, et ma olen see naine, kes Inglismaal elab 😀 Ehk siis ajas mind mu õega sassi (ehk siis temani oli see informatsioon jõudnud, et mu õde Inglismaal elab). Mina seda naist konkreetselt ei mäletanud, aga 17 aastat on möödunud ka sellest ajast, kui ma Puhjast ära kolisin. Mu isa kindlasti teab, kes ta on.

Mu kallim kusjuures arvas, et Puhja on palju väiksem koht, sest kui Viljandisse minnes sealt läbi sõita, siis seda ühte poolt üldse ei silmagi. Käisime veel kohalikus poes, kus mu ema omal ajal müüja oli, aga seal enam samad inimesed ilmselt ei tööta, kui 17 aastat tagasi (vist üks isegi töötab, aga teda ei olnud eile). Näitasin kallimale Puhja kooli, mis nüüd on ainult põhikool, varem oli gümnaasium.

Viimasel ajal on Puhja ju piisavalt kuulsust saanud, “Naised köögis” on oma laulus “Aasta ema” Puhjat maininud. Nüüd uues filmis “Svingerid” on üks naine Puhjast pärit. Ma veel filmi näinud ei ole, aga mu õde ütles, et ta küll täiega irvas Puhja naljade üle, kuigi need olid ilmselt piisavalt labased 😀 Ma usun, et mina irvaks ka, sest mulle on alati selline huumor peale läinud. Võib-olla mõni puhjakas solvuks, kellele sellised labased naljad peale ei lähe.

Minu jaoks on Puhjal alati mu südames eriline koht. Ma olen elus palju kolinud, seda ka Tartus, aga oma lapsepõlve helgemaid hetki kogesin ma just seal. Mu kallim ütles ka, et nii äge oli mu lapsepõlve mälestusi kuulata. Jäi diil, et läheme millalgi laupäeval ka, sest siis on Piilu baar samuti lahti 😀 Mina käisin lapsena seal viimati päevasel ajal, aga Piilu baaris võiks mingi söömingu küll teha. Millalgi tutvustab mu kallim enda lapsepõlve külakest Põlva lähedal rohkem, kus ma olen ta vanemate juures küll käinud juba. Ning lapsepõlves veetsin minagi seal samas külas natuke aega, sest mu tädipoja pere elab seal. Me oleme vahel arutanud, et ehk me väiksena trehvasime millalgi, aga me ei mäleta seda 😀 Ega ma sinna eriti tihti just ei juhtunud ka, ühe käe sõrmedel võib need korrad kokku lugeda. Tore on selliseid lapsepõlvega seotud mälestusi jagada, kus iga kivi, iga nurgake, iga puu on sulle täiesti tuttavad.

Tegelikult on see naljakas, et sa tead kedagi kõigest kuus nädalat (eile sai kuus nädalat sellest, kui me esimest korda kokku saime), aga sinu enda jaoks tundub see palju pikem aeg olevat. Millest see tuleb? Kui vaid oskaks seda seletada 😀

Ma ei oskagi öelda, kas ma sel korral Valtri võiduga “Su nägu kõlab tuttavalt” saate puhul rahul olen. Ta oli tõesti tubli ja andekas, aga finaal jäi minu meelest lahjaks. Ma ise hääletasin Hele poolt, kes meeldis mulle finaalis rohkem. Samas oli see hooaeg ühtlaselt päris tugev.

Mu eelmise postituse kommentaarides süüdistas keegi mind selles, et Bämbi oma blogi minu pärast kinni pani. Lubage naerda palun 😀 Mina küll selles süüdi pole, et keegi peab feikblogi ja kui see avalikuks tuleb, siis ei suuda seda alla neelata ning poeb urgu ära. On ju suhteliselt loogiline, et millalgi tulevad sellised asjad ikka välja. Sulg jooksis neiul hästi, aga kaua lugejat ikka ei peta ju. Kusjuures mina täitsa uskusin, et selline naine ongi reaalselt olemas. Aga näete – ei olnud. Täpsemalt öeldes – siis sellist elu ei olnud olemas, nagu ta blogis teisi uskuma pani. Minu meelest oleks palju vingem olnud, kui ta olekski blogis järgmise postituse teinud, kus olekski kapist välja tulnud ja öelnud avalikult, et teate, mõtlesin kõik välja, aga väga lõbus teekond on olnud jne. Siis oleks see olnud natukenegi see Bämbi, kes sealt blogist välja kumas. Aga lihtsalt blogi kinni panna… Igaaaaaaaaaaaaaaaav!!! 😀

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Minu põhitõed blogimisel / Millised blogid mulle ei meeldi?

Pole vist väga suur uudis, et ma olen teatud aspektides suhteliselt avatud raamat. Selles mõttes on mul hea meel, et ma ei pea enam kapis olema, sest kui ma Printsessi blogi kuus aastat tagasi alustasin, siis ma täiega kartsin, et ühel päeval saab keegi teada, kes ma olen. Tol ajal olin ma veendunud, et panen kohe pillid kotti ka, kui midagi sellist peaks juhtuma, sest tundus ilmvõimatu enam edasi kirjutada, just arvestades sellega, mida kõike ma siin blogis avaldanud olen. Kuigi jah – blogi on oma sisult küll muutunud, aga nüüd järele mõeldes, siis mida kuradit ma nii väga kartsin? Et inimesed vaatavad mind imelikult? Ma olen alati natukene omamoodi olnud, seega imelikult on juba varemgi vaadatud. Need, kes seda teevad, jäävad seda nagunii tegema – vahet pole, milline sa oled või milline sa pole. Seega sellistest asjadest olen ma üle saanud.

Samamoodi olin ma kunagi arvamusel, et ma ei hakka kunagi endast blogisse pilte lisama – see põhimõte kehtis mul veel pikalt isegi siis, kui kõik juba teadsid, kes ma olen. Kuid mingi hetk ma tundsin, et ma tahan seda teha – ja läks seegi põhimõte oma olemuselt kaduma. Lisaks olen ma Härrast siia pilte lisanud, sest ma tean, et see ei häiri teda. Kuid mingid teatud põhitõed on mul endiselt alles jäänud, mida ma blogis kunagi ei avalda. Mõned neist võibki siinkohal ära tuua:

a) Ma ei lisa oma perekonnast kunagi siia pilte. Ma tean, et ühele mu õele kindlasti ei meeldiks, kui ma temast siia pilte lisaks, seega igasugused koos pildid jäävad ära. Teine õde ilmselt poleks selle vastu, aga kuidagi on jäänud niimoodi, et ma lihtsalt ei pane neid pilte blogisse üles. Mu isa ei jaga internetist ega arvutimaailmast midagi – seega ta ei saaks ilmselt teadagi, et temast kuskil pilt üleval on, aga ma lihtsalt ei lisa temast pilte siia. Sama lugu on kogu mu ülejäänud perekonnaga.

b) Mu kaks parimat sõbrannat on sotsiaalmeedia mõistes kõvasti tagasihoidlikumad kui mina. Nad jagavad Facebookis endast heal juhul aastas korra ühe pildi, seega ka koos nendega pilti ei paneks ma kunagi blogisse. Ma lihtsalt tean, et neile ei meeldiks see – ja ma austan seda põhimõtet, sest inimesed on erinevad. Samas – Facebooki võib koos vahel pilte panna, sest selle vastu neil pole midagi, aga ühe sõbranna puhul peab enne vaatama, kas see pilt sobib talle jne, päris kõik avalikustamiseks ei kõlba.

c) Igasugused pildid tööüritustest või väljasõitudest vms jäävad blogis jagamata (kui ma just tõesti täiesti üksinda seal pildil poleks – siis võiks jagada küll). Samamoodi ei kirjuta ma kunagi täpselt oma tööülesannatest või klientidest jne, aga see on juba väga loogiline ka.

d) Ma ei jaga mitte kunagi enda Facebookis oma blogipostitusi. Ma pole pärast enda isiku avalikustamist oma blogist saladust teinud, olen pannud näiteks mingi staatuse, et blogis öeldi mulle seda vms.  Või et eile tutvusin blogilugejaga, aga otsest viidet mu blogile ei ole mitte kunagi. Seega ma ei varja seda, aga ka ei promo seda otseselt.

e) Ma üldiselt ei maini kunagi kellelegi lambist, et tead, ma pean blogi. Kui see peaks kuidagi jutuks tulema, siis jah, aga niisama ma seda ei maini. Ja ma ei eelda mitte kunagi, et keegi peaks üldse kursis olema, et ma blogin, sest paljudel inimestel pole õrna aimugi, mis see blogimaailm üldse endast kujutab.

f) 97 protsenti juhtudest ma ei kasuta mitte kunagi kellegi nime (peale iseenda), kui ma kellestki kirjutan. Jah, ma olen seda teinud näiteks siis, kui a la kommentaariumis keegi küsis, kes mu tantsuõps on – siis ma jah ütlesin seda, aga see oli selline soovitus pigem, et taheti teada, et ehk võiks ise ka tunde võtma hakata. Ja kui ma kunagi ammu kopisin vanast blogist mingeid minevikupostitusi, kus ma lihtsalt ei viitsinud nimesid muuta – seal jätsin ka alles. Ja muidugi siis ma kasutan, kui jutt käib kellestki tuntust inimesest või blogijast, keda nagunii teatakse, aga just enda tutvusringkonna nimesid ma välja ei kirjuta. Ma võin neid videos mainida, kui ma üliharva mingi üles peaks lisama, aga üldiselt ma neid kunagi oma postitustes välja ei kirjuta.

g) Mul ei ole vist Facebookis mitte ühtegi pilti endast ja oma õe lastest koos. Kunagi Orkutis vist isegi üks oli, kui õepoeg veel väga pisike oli, aga Facebookis ei tohiks olla. Meist nagunii ei tehta eriti koos pilte, aga kuna mu õde on selline inimene, kes valib alati hoolikalt välja, mis pildid ta oma lastest Facebooki paneb (kui üldse paneb), siis teda ajaks meeletult närvi, kui keegi mingid suvalised pildid tema lastest üles paneks. Mu teine õde üks kord eksis selle reegli vastu ja sai kohe kurja kõne, kus paluti pilt koos lapsega maha võtta. Ja ma täitsa mõistan, sest iga lapsevanem teeb oma laste eest ise need otsused. Kuna mina pigem tean, et mu õele ei meeldi, kui tema lastest keegi teine pilte postitab, siis ma seda ei teegi. Neid nagunii ei ole eriti, aga kui ka oleks, siis ma ei lisaks neid isegi Facebooki, blogist rääkimata.

h) Kui mingi inimene on minult murelikult küsinud, et ega see jutt oma blogisse ei jõua, siis 95 protsenti juhtudest see ei jõuagi. Minult küsitakse seda üldiselt üliharva, aga mõned korrad on siiski elus ette tulnud. Ülejäänud 5 protsenti on need juhtumid, kus keegi on mind enne täiega närvi ajanud ja eeldab, et ma siis heast tahtest seda oma blogis ei kajasta. Sellisel juhul ei saa kahjuks aidata, sest kui sa mul enne sita keema ajad oma suhtumisega, siis mul on jumala kama, et sa ei taha, et see jutt blogisse ei jõuaks. Ehk siis jah – sellisel juhul ma vilistan inimeste palvete peale. Kui tegemist on normaalse inimesega, kes pole mind närvi ajanud ega idootlikult enne käitunud, siis ma üldiselt arvestan selle palvega. Alati võib mingeid erandeid olla, aga see juba tõesti sõltub olukorrast siis.

Kui nüüd juba üldiselt blogimise juurde tulla, siis olles ise blogija, siis ma vahel ikka mõtlen, millised on teised blogijad tegelikult. Jah, ma olen mõnesid isiklikult kohanud (kuid siiski pigem põgusalt), teistest olen ma loonud mingi arvamuse ainult nende blogi põhjal. Mõnikord on need aja jooksul kardinaalselt muutunud (kas siis halvemuse või paremuse poole), mõnedest olen kohe ülihästi arvanud ja arvan siiani jne. Ja mõnedest blogijatest ei arva ma suurt midagi head, aga ma olen üsna veendunud, et see tunne on vastastikune (ning ei, ma ei räägi hetkel neist, kellest ma siin viimase aasta jooksul mõne natuke negatiivse postituse olen kirjutanud, vaid hoopis teistest). Ja see sugugi ei tähenda seda, et need blogijad või mina oleksime halvad inimesed – me oleme lihtsalt väga erineva ellusuhtumisega. Ja kuigi ma olen mitu korda üritanud sellistele blogijatele uue võimaluse anda, sest pealtnäha nad tunduvadki ülitoredad inimesed (ja paljud arvavadki, et nad on toredad), aga miski minus ütleb, et see pole päris see iseloom, mis neil tegelikult on (ja kuna mitmed jutud ka levivad juba aastaid tegeliku iseloomu kohta, siis… kuskilt peab see ju alguse saama). Kui oledki ropu suuga inimene või tegelikult ikka palju suurem bitch, siis näita seda blogis ka välja, mitte ära ole selline maolenmaailmakõigenunnumjatargeminimene, võtke minust ainult eeskuju! Kui ma selliste inimeste blogisid loen ja tegelikult tean, et see pole üldse niimoodi, siis ma leiangi, et see on lugejatele valetamine. Ja just sellepärast mulle sellised blogid ei meeldigi. Need blogid saaksid hoopis teise iva, kui kogu see näitemäng ära jäetakse, aga jah – kuidas sa seda teha saad, kui oled endast kogu blogimaailmale nii õilsa pildi maalinud… Lugejad saaksid ju šoki (ja ilmselt blogija ise ka), kui kogu see maailm kokku variseks. Aga selline enda eeskujuks toppimine ja õilsa mängimine, kui tegelikult asi on natuke mäda – no ma ei tea, pole minu teema lihtsalt. Ja ometi ma olen üritanud anda uusi võimalusi ja mõelda, et ehk ma ise eksin… Kuid alati tuleb kuskilt mingi uus kinnitus, et ma ei eksi. Kurb muidugi. Pigem olegi see bitch, kes sa vahel nagunii oled (me kõik oleme seda mingil määral), aga ära mängi, et sa oled nii õilis ja hea. Valetad nii endale kui oma lugejatele, kahju on muidugi ainult sellest, et viimased sellest aru ei saa.

Mida arvab üks suvaline lugeja sellest, et enamus blogijaid samal ajal rasedad on?

Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.

Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).

Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀

Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀

Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.

Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai  – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.

Millised minu vaatenurgad on seoses blogimise/teiste blogijatega muutunud?

Kevad on käes! Ja südames ka. Kuna kevad on mu lemmikaastaeg, siis just sel imelisel aastaajal tunnen ma end nii omas elemendis. Enerigat on ka kuidagi rohkem kui tavaliselt.

Täna mõtlesin ma kribada sellest, millised vaatenurgad on mul seoses blogimisega aja jooksul muutunud. Nagu inimestel ikka kombeks on, siis tihtipeale muudame me oma arvamusi aja jooksul päris kardinaalselt. Ma ei oska öelda, kas minu vaatenurgad just nii palju on muutunud, aga natuke ikka.

1) Kunagi olin ma veendunud, et ma ei lisa siia blogisse mitte ühtegi pilti(peale päisepildi). Anonüümsena oli see muidugi ainuvõimalik otsus, aga isegi pärast seda, kui kõik juba teadsid, kes ma olen, siis päris pikka aega oli siin ainult päisepilt. Ma ei oskagi öelda, millal see muutus ja miks see muutus, aga nüüd ma vahel ikka olen postitustesse ka pilte lisanud. Mitte küll ülemäära palju, kuid mõned siiski. Seega see minu kindel reegel, et ma blogisse pilte lisama ei hakka, on muutunud. Seega on see vana põhimõtte ikka täiesti kadunud, sest ka videoid olin ju lisanud.

2) Kunagi meeldis mulle enda postituste kommentaariumis hästi palju vastu vaielda. Eks ma ikka teen seda vahel, aga varem ma lihtsalt pulli pärast ajasin kiusu. Ehk siis ma ajasin inimesi nimelt närvi oma vastustega, sest mulle meeldis näha, et nad endast välja läksid ja väitsid mitu korda, et ma olen idioot. Ning siis ma nimelt vastasin veel midagi idiootsemat, sest mulle meeldis vaadata, kuidas inimesed närvi läksid. Mulle meeldis inimesi närvi ajada 😀 Nüüd ma olen sellest välja kasvanud, aga kunagi tundus see päris lõbus ajaveetmine. Paljud mu vastused olidki nimelt provokatiivsed, sest see lihtsalt meeldis mulle. Eriti sellisel juhul, kui keegi niisama targutama tuli.

3) Ma väitsin kunagi, et ma ei pane mitte iialgi oma postitusi parooli alla. Nüüdseks olen ma seda teinud küll, just mõnede mineviku postituste puhul. Ma lihtsalt tunnen, et need ei kõneta mind enam, sest ma olen sellest mõttemaailmast välja kasvanud; et ma olen suuremaks kasvanud. Neid postitusi pole eriti palju, mis parooli all on, aga algusaegadest mõned ikka on.

4) Ma olin kunagi veendunud, et ma ei kustuta mitte ühtegi kommentaari, mis postituste alla tuleb. Ma olen seda mõned korrad teinud, sest inimene on seda palunud(just tema enda kommentaaride puhul siis). Samuti ei lase ma enam ühe teatud muti kommentaare oma blogisse üles, sest ma ei taha. Ta pole küll nüüd juba mitmeid kuid midagi kommenteerida üritanud, aga kui peaks seda veel tegema, siis ei lähe läbi.

5) Ma olin kunagi teiste inimeste blogide suhtes küllaltki mustvalgel arvamusel – ehk siis kas mulle meeldis see või ei meeldinud. Mingeid muid variante ei olnud, sest kõik oligi kas must või valge. Nüüd ma näen teisi värve ka, sest võib olla samuti niimoodi, et mulle ei pruugi  kellegi blogi üldiselt meeldida, aga mõni postitus on ikkagi väga hea. Või vastupidi, et väga meeldib, aga mõni postitus paneb kukalt kratsima. Sellised emotsioonid on normaalsed, sest ei peagi olema nii, et kõik meeldib või ei meeldi üldse mitte midagi. Ma olen üldiselt ka teiste blogide suhtes palju leebemaks muutunud, sest varem ma lahterdasin neid alati – a la liiga roosamannavahulised, liiga igavad, liiga leebed, liiga ninnunännud jne. Nüüd olen ma aru saanud, et iga inimese blogi on tema enda valik – kirjutagu, millest hing ihaldab.

6) Varem ei seedinud ma seda, kui inimesed kirjutasid liiga ümber nurga. Ma ei saanud aru, miks ei võiks detailsemalt oma asjadest rääkida. Ehk oli asi selles, et ma ise olin harjunud alati kõik oma blogisse kirja panema 😀 Nüüd sellised asjad mind enam ei häiri, sest nagu ma juba enne ütlesin – inimene teab ise, millest ta kirjutada tahab.

Vot sellised lood siis hetkel. Ja just nüüd, kui ma ehk mõtlesin Rammsteini kontserdile pileti muretseda, lugesin ma sellest, kuidas need on hoopiski välja müüdud. Kuna ma veel juunikuu plaane ei teadnud, siis mõtlesingi, et aega on selle kiire asjaga. Nii palju siis sellest! Ma usun, et kuskilt ikka saaks, aga ma olen laisk inimene – tahan, et oleks kohe olemas 😀 Aga mis seal ikka – Rammstein meeldib mulle, aga samas pole ma nüüd nii suur fänn ka… Kui ei saa minna, siis ei juhtu aboluutselt mitte midagi.

Edit: Täna nägin tööl esimest korda robotit. Ma siiani olin neid imeasju ainult telekas näinud, aga kui tehnikaettevõttes töötada, kus vabal ajal inimesed isetehtud robotitega võistlustel käivad, siis on nende nägemine tavaline. Vähemalt teiste jaoks küll, aga minu jaoks oli see uudne kogemus 🙂 Ja väga vinge kogemus!

Mida mina beebiblogidest teada olen saanud?

Ma olen avastanud, et tänu paljudele beebi-ja pereblogidele tean ma mitmeid väljendeid, mis raseduse/imetamise/lastega jne seostuvad. Ma olen üsna veendunud, et kui ma aastaid tagasi esimest korda lühendit LA mõnes beebiblogis lugesin, mõtlesin ma umbes midagi sellist, et rase naine käis ruttu Los Angeleses – voh, kui vinge! Hiljem sain aru, et selle all mõeldakse vist ikka midagi muud – ehk siis looteanatoomiat 😀 Kui väljendit KV lugesin, mõtlesin, et ilmselt ei saa tegemist olla kinnisvaraga – ja tuligi välja, et tegemist on kuklavoldiuuringuga (?) – no midagi sarnast. RPA puhul ma isegi vist sain suht kohe aru, et tegemist on rinnapiimaasendajaga.

Kuna ma olen nii palju blogisid lugenud, kus käsitletakse rasedust, sünnitust, kõike beebidega seonduvat, siis eks mõned lühendid/väljendid on ikka meelde jäänud. Ja lugedes blogijate sünnituslugusid, siis kuigi paljud sõnad on minu jaoks sama tundmatud kui ükskõik millised hiinakeelsed väljendid (ma nüüdseks tean, mis on epiduraal, enne beebiblogisid lugedes polnud ma seda sõna kuulnudki), on neid ikkagi päris huvitav lugeda. Kas või juba sellepärast, et nendes postituses on tihti selliseid sõnu ja väljendeid, mille puhul ma pean mõtlema, et mida need tähendavad. Õnneks aitab selle puhul see, et mõtled, mida see selles kontekstis tähendada võiks (või siis googeldad!). Ja kuna ma nüüdseks olen nii palju samu väljendeid kohanud, siis hakkab vaikselt meelde jääma, mis on mis. Võinoh, umbkaudselt siis vähemalt. Kui beebiblogisid ei oleks olemas, siis mul poleks ilmselt aimugi, et pärast sünnitust veel mingid emakakokkutõmbed tekkima hakkavad, mis pidavat kohati veel hullemad kui sünnitus ise olema(?). Enne beebiblogide lugemist teadsin ma umbes midagi sellist, et on rasedus, veed ja tuhud ning veed ja tuhud… and thats about it 😀 Nüüd ma isegi tean, et on olemas selline asi nagu limakork. Ja ma tean, et Tallinnas on üks väga hinnatud imearst, kes liiga vaikselt räägib, aga muidu on väga hea naistearst 😀

Nende raseduspostituste vms asjadega on selline teema, et kui ma muidu ka loen seda blogi, siis loen ma neid postitusi samuti siis edasi; vahele ei jäta, sest minu jaoks on kellegi blogi lugemine nagu raamat, mille puhul oleks natuke veider ju osadest kohtadest üle hüpata. Muidugi alati oleneb, sest kui postituses on liiga palju väljendeid, millest ma ööd ega mütsi ei jaga, siis ma need võin vahele ka jätta, aga üldiselt siiski pigem mitte. Näiteks enne beebiblogisid olin ma suht veendunud, et iga laps hakkab kohe pärast meie maailma jõudmist väga lihtsalt rinda imema, aga siis sain aru, et vahel see ei käi ikka nii kergelt, et peab ikka mingeid teatuid tehnikaid teadma – ja et on olemas lausa imetamisnõustajad. Ja ma olin üsna kindel, et pea igal naisel on rinnas piima, aga siis sain lugedes aru, et päris kõigil ikka pole ka. Ja lapsevankritest on meelde jäänud see, et Emmaljunga on üks, mida väga kiidetakse, aga paljude arvates on see lihtsalt liiga ülehinnatud. Siis on vist veel pöörlevate ja mittepöörlevate ratastega vankrid (sellel oli veel mingi erinimetus?), aga seda enam nii hästi ei mäleta 😀 Ja mähkmete puhul pidi Pampers kõige vähem nahasõbralikum olema vist? Ja siis on olemas veel näputoit, mida lapsele teatud kuude vanuses rinnapiimale lisaks hakatakse andma. Kas see on vist mingi pehmeks keedetud kaalikas/porgand vms? 😀 Et pakendites on mingid lastele mõeldud püreed, mida saab anda, aga neid võib ka ise muidugi teha.

Kui ma alguses neid postitusi lugema hakkasin, siis ma küll mõtlesin, et kuidas on võimalik nendest asjadest nii palju teada, sest minu jaoks tundus kõik nagu tuumafüüsika. Kuid siis ma sain aru, et loogiline ju, et need inimesed seda teavad, sest nad ise on rasedad/sünnitanud/neil on lapsed. Kuid neid asju ja veel paljusid asju ei teaks ma üldse, kui ei oleks olemas inimesi, kes sellest kõigest blogivad, sest ma ise ilmselt niisama googeldama ei hakkaks. Seega mul on hea meel, et ma tean teatuid asju ka valdkonnast, millest ma muidu ilmselt kolme sõna teaksingi 🙂

Kuidas teiega lugu on? Kui teil pole lapsi, kas loetud beebiteemalisi postitusi? Ja kui teil on lapsed, siis kas siis lugesite, kui teil neid veel ei olnud?