Blogimaailmas toimuvad ikka omapärased asjad…

Ma tean, et ma olen ise ka Marimelli laitnud, aga mitte EBA pärast, sest selles suhtes peab talle küll au andma, et ta seda üritust üldse korraldada viitsib. Ja nüüd ajab mind lausa naerma see skandaal, mille kaks inimest tegid, sest üks neist sai EBA-lt disklahvi. Jah, eks see ole karm, kui saad kaks aastat järjest disklahvi, aga no sel aastal oli ju selgelt öeldud, et videoblogiga ei saa kandideerida. Ei peaks kellelegi üllatusena tulema. Aga ikka on mõned nagu puuga pähe saanud. On ikka maailm, ma ütlen.

Teine, kes mind veel rohkem naerma ajab, on Paksuke! Tuli mõni aeg tagasi blogimaailma, tundus selline äge badass mutt olevat, kes hakkas kaalu kaotama – suhtumine ja sõnavara tundusid alguses ka eriti vinged. Ma veel kunagi nii kiitsin teda ja ütlesin, et leidsin blogimaailmas sellise pärli. Oijah – tegelikult oli pärlist pikemas perspektiivis asi kaugel, sest kaalukaotusest enam sõnagi juttu polnud, aga see selleks – vbl tahtis siis muudel teemadel kirjutada. Mis aga mind küll hämmastama inimeste puhul paneb, on nende argpükslikkus. Inimene peaks ju arvestama, et kui ta kritiseerib niimoodi kedagi, kellel on üle 50000 lugeja ja viimane sellest postituse kirjutab, siis on ju loogiline, et järsku saab ta palju lugejaid või siis niisama piilujaid blogisse juurde. Kas ta seda mitte ei tahtnudki? Turundusinimene nagu ta pidi ju olema 😀 Ja mida siis enamasti need blogijad hoopis teevad – panevad blogi kinni, sest noh – siis pole nagu midagi teinud. Julged öelda, julge ka vastutada. Ma peaksin olema umbes 250 korda blogi kinni pannud, sest ka minust on negatiivseid asju kirjutatud, mõnel juhul olen selle tõesti täiega ära teeninud olnud, sest olengi esimesena bitch olnud. Kunagi sai saade, mida ma aastaid tagasi juhtisin, Malluka blogis rämedalt peksa, aga ma ei pannud blogi sellepärast kinni jne. Eveliis peaks ka olema blogi ammu kinni pannud, sest ka teda on Malluka blogis kritiseeritud (ja vastupidi muidugi ka). Neid näiteid on veel ja veel. Ometi on enamusel munad olemas (käitumise mõttes siis :D) ja neil, kelle puhul võiks eeldada, et neil seda enam on julgus olemas – nemad kipuvad just need blogijad olema, kes oma urgu ära poevad…

Üldse on sellised blogijad minu jaoks hämming, kes ise teisi sõimavad, aga siis kui keegi kõvema lugejaskonnaga vastu paneb, siis on junn kohe jahe, blogi kustutatud või siis parooli all. Ja eriti, kui seda teevad blogijad, kes algatasid mingi eetilise blogimise teema nagu see Paksuke 😀 Tule taevas appi, anna armu noh! Ise on eetilisusest sama kaugel kui sellest, et ta kunagi üldse paks oli 😀

Kunagi oli ju keegi Bämbi ka, kes kadus kui tina tuhka, kui saadi teada, kes ta on ja ta sai natuke kriitikat. Siis oli veel Lihtsalt Linda, aga tema auks võib öelda, et ta ei kirjutanud kunagi anonüümselt, vaid oma nime alt (aga kadus ikka ruttu ära). Mul on muidugi lihtne rääkida, sest ma ise olen selle kõik läbi teinud ega peitnud end liiva alla ära. Samamoodi Lipsuke ju jäi alles ega pannud blogi kinni vms. Vot sellised blogijad mulle meeldivad, kes vaatamata sellele, et nad kas tehakse avalikuks või satuvad mingi skandaali osaliseks (Paksuke oli selles ise süüdi muidugi – kui muhku kaua kerjad, siis lõpuks saad selle nagunii kätte), jäävad siiski alles ega jookse esimese asjana blogi kinni panema.

Paksukese blogi ei olnud nagunii enam see, mis algusaegadel, aga no pärast seda jama olen aru saanud, et pole midagi uut siin maailmas, mitu korda erinevate blogijate puhul nähtud teema. Ehk siis igaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!

Advertisements

Kui palju mul neid lugejad siis tegelikult on (endalgi huvitav niimoodi uurida, pole varem viitsinud :D)/ Ma sel aastal osalen EBA-l ka :)

Mõtlesin, et sel aastal võiks ehk EBA-l isegi osaleda. Hakkasin seda asja siis rohkem uurima, et mis värk sellega täpsemalt on. Enne oma blogi lisamist avastasin, et eluliste blogide kategoorias on üks oluline muudatus – nimelt on seal kaks valikut, kas su blogis on kuus alla 5000 külastaja või üle 5000 külastaja. Seda ma teadsin nagunii, et üle 5000 kliki ehk vaatamise on mul blogis kindlasti ühes kuus, aga kas ka külastaja? Vahe on lihtsalt selles, et üks inimene võib teha mitu klikki ehk vaatamist, seega kui klikkide arv oleks 5000, siis külastajate arv on kordi väiksem. Ma uskusin, et ehk ikka on ka üle 5000 külastaja ühes kuus, aga polnud varem niimoodi seda asja uurinud.

Seal oli ka kriteerium, et peab oma blogisse Google Analyticsi lisama. Ja see õpetus tundus kerge ja oligi kuni selle ajani, mil ma hakkasin seda koodi WordPressi blogisse lisama. Koodi ja kõik sain kätte, aga no ei õnnestu koodi kopeerida, lööb kogu aeg, et error on sees. Hakkasin siis googeldama ja tuli välja, et viga ei olnud minus. Nimelt Google Analyticsit ei saa kasutada tasuta WordPressi puhul (ehk siis wordpress.com puhul, wordpress.org sobib ideaalselt). Ehk siis kaks varianti – sa kas hakkad WordPressi eest maksma (võtad Premium kasutaja) või lood WordPressi põhjaga oma domeeni. Kumbki ei tundu minu jaoks hea variant, sest ma ei taha maksta asjade eest, mis on alati tasuta olnud. Aga suht jama ka, kui paned ennast kategooriasse, et sul on üle 5000 lugeja kuus ja siis sind eemaldatakse võistluselt, sest sul reaalselt pole või sul pole Google Analyticsit lisatud, mis näitaks, et tegelikult on küll. Kirjutasin Marimellile ja mainisin, et tasuta versiooni puhul ei saa seda Google Analyticsit lisada. Vbl mingit moodi saab, aga nii lihtsalt küll mitte. Ja et kui ma osalen, siis ma ei taha, et mind ära bännitakse, sest kuskil pole näha, kas mul ikka on üle 5000 külastaja kuus 😀 Marimell lubas uurida, et kas tõesti WordPressi tasuta versiooni puhul ei saa Google Analyticsit lisada ja ütles, et bänni ikka ei saa.

Hakkasin siis enda statistikast uurima, palju mul just neid külastajaid kuus on. Olen ikka vaadanud, et palju vaatamisi on, aga palju külastajaid kuus (ehk siis loevad just visitors, mitte sessions – ehk siis külastajad on olulised, mitte vaatamised) on, seda ma nii väga uurinud varem pole.

Nagu näha, siis mu kõige edukam aasta oli 2014, mil kogu vaatamisi oli kõige rohkem (mitte aga külastajaid). Ka 2018 ei ole külastajate mõttes halvem, vaid neid oli isegi rohkem – 99 785, lihtsalt vaatamisi on kõvasti vähem (285 566 võrreldes 2014.aasta 356 719-ga) – ehk siis 2014.aastal inimesed klikkisid rohkem erinevatel teemadel. 2018.aastal oli külastajate arv 99 785, 2014.aastal 94 943. Et külastajate arv on 2018.aastal 5000 inimese võrra rohkem, aga klikkide arv on 70 000 võrra väiksem kui 2014. 2014.aastal ma vist kirjutasin ka kõige rohkem ja teemad olid üpris skandaalsed. Nii et selle pildi põhjal tundub, et ühes kuus on mul küll üle 5000 erineva külastaja. Selle põhjal võib järelda, et lugejate arv on natuke ehk tõusnud, aga lihtsalt üks kindel külastaja ei kliki enam nii paljudel erinevatel postitustel kui aastal 2014. Ja kaks kõige edukamat aastat minu jaoks blogimises on olnud 2014 ja 2018 aasta, vahepeal on vähem külastajaid ja vaatamisi olnud. Kõige edukam oli 2014 ja siis järgneb kohe eelmine aasta. Päris hea ju 🙂

Hetkel siis praeguse kuu seis – märts 2019 ehk siis hetkeseisuga on külastajaid olnud 8147 ja vaatamisi 23 628. Veebruaris oli külastajaid 9796 ja vaatamisi 31 608. Jaanuaris oli külastajaid 8033, vaatamisi 21 731, detsembris oli 9006 külastajat ja 23 483 vaatamist. Novembris oli külastajaid 9001 ja vaatamisi 26 704, oktoobris 9563 vaatamist ja 31 183 külastust. Septembris sai ka 10 tuhat külastust ületatud – nimelt 10 018, vaatamisi 32 274.  Kõige vähem külastas mu blogi eelmisel aastal 6860 inimest kuus, see oli juulis 2018. Mis on ju ka arusaadav – palavad ilmad ja kes see arvutis ikka viitsib passida. Aga jah – tahtsin ise kindlust saada, et võin panna oma blogi sellesse kategooriasse elulistes blogides lisada, kus on üle 5000 külastaja kuus. Ma polnud varem neisse numbritesse nii süvenenud ja olin arvamusel, et mul on vähem külastajaid ja vaatamisi. Eriti suurte blogidega muidugi ei konkureeri, aga seda ma olen alati teadnud 🙂

Ehk siis jah – ma sel aastal kandideerin EBA-l. Tean ka seda, et mõned, kes eelmisel aastal ei kandideerinud, nüüd seda teevad (näiteks Mallukas ja Miiu). Kuhugi ettepoole ma ei loodagi tulla ja kui Mallukas kandideerib, on võitja sealses kategoorias nagunii teada, aga tore oleks ikka hääli saada 🙂 Sest beebi-ega pereblogi ma ilmselgelt pole, vbl aasta pärast, aga ma ei usu, sest ma ei taha ainult sel teemal kirjutada. Arvamusblogi on pigem nende ampluaa, kes kogu aeg ühiskondlikel teemadel arvamust avaldavad. Et jääb ikka eluline blogi järgi, kuigi seal on alati osalejate arv kõige suurem.

Rääkige, keda te ise sel aastal EBA-l kandideerimas soovite näha? Mis blogisid loete jne. Ja kandideerida saab siin (ja muud infot lugeda):

https://blogiauhinnad.ee/

 

 

Paksuke, ei soovita sul enam Nõmmel sõita, sest uus “liiklushuligaan” on liikvel… (ehk siis lugu sellest, kuidas mõned inimesed eriti tropid on)

Teate, milliste asjade üle mul eriti hea meel on? Nende asjade üle, kus kõik nagu ühest suust ütlevad, et raudselt ta jätab asja pooleli, ta ei tee seda iial ära, ta ei saa sellega hakkama – ja siis see inimene läheb ja teeb selle ära! Neid näiteid võiks mitmeid tuua, aga hetkel konkreetselt räägin sellest, et Mallukas autojuhiloa kätte sai. Ja kuigi ma Paksukese blogi natuke aega tagasi kiitsin ja mulle endiselt ta mõned postitused meeldivad, siis ta aktsiad langesid päris kõvasti mu silmis pärast seda, kui ta kirjutas, et nüüd peab Nõmmel silmi lahti hoidma, sest kui Mallukas peaks autojuhiloa saama, siis  muudab see liikluse kõvasti ohtlikumaks, et ta ei julgegi enam seal autoga liikuda. Nagu mida? Mina ei tea, kuidas Mallukas sõidab ja vaevalt, et temagi seda teab, aga ta on nii veendunud, et ju ta siis väga halvasti sõidab (mis siis, et inimene autojuhiloa sai, sest ega need õpsid ju ometi Paksukesest targemad pole, eksole…) Novot, Paksuke, ma loodan, et nüüd sa ei julge enam Nõmmel sõita, sest noh – uus “liiklushuligaan” on liikvel.

Ehk siis lühidalt öeldes – ma tavaliselt ei viitsi teiste inimeste üle alati õnnelik olla, aga sellisel juhul mulle nii meeldib see olukord, kus taolistele lahmijatale visatakse ninanips – tehakse asjad ära ja kõik kritiseerijad nüüd on mõtlevad, et mis just juhtus… Paras teile! Mul endal juhiluba pole ja ma ei ela Tallinnas, aga Nõmme liiklus jääb vist suht tühjaks, sest enamus ei julge enam seal sõita, ongi vähem hulle ja idioote liikluses (siinkohal ei pea Mallukat silmas, vaid neid lahmijaid, kelle mõistuses ma sügavalt kahtlen).

Kas teie ka selliste asjade üle rõõmu tunnete, kui inimene teeb asja ära, kuigi paljud väidavad, et ta raudselt ei saa hakkama? Minule on alati sellised lood meeldinud ja neid võiks lausa rohkem olla 🙂

Kui kirjutad Mallukast halvasti ja taipad, et oled omadega nii ämbrisse astunud, et pead kohe postitused ära kustutama, sest muidu… (ehk siis Jane nägemus asjadest)

Olen Tartus ja ootan Hendriku tööpäeva lõppu, sest siis ta tuleb siia, et mu viimased asjad Põlvasse viia. Täna pakkisin siin viimased asjad veel ära jne. Kuna mul hetkel aega jagub, siis tahtsin kirjutada ühest asjast, millest mina eriti aru ei saa.

Nimelt sellest, kuidas mõned blogijad kirjutavad mitu postitust järjest ja siis kustutavad kohe ära. Jah, konkreetselt räägin Janest. See pole tema puhul mitte esimene kord niimoodi teha. Ka Merje oli kunagi selline, kes vorpis hoolega postitusi valmis, aga hiljemalt 24 tunni pärast olid need kadunud nagu tina tuhka. Jah, sellisel juhul ma saan ehk aru, et kui kirjutadki mingil eriti isiklikul teemal ja saad aru, et vist ikka poleks pidanud. Ja kustutad ära. Või siis sellisel juhul, kui sa saad aru, et aastatetagused postitused ei peaks enam nii avalikult kohe näha olema – ehk siis paned need privaatseks (nagu mina tegin). Et sellisel juhul on need nagunii unustustehõlma vajunud ja pole enam suurt vahet, kas need on avalikult olemas või mitte.

Kuid Jane kirjutab kaks järjestikku postitust Mallukast ja sellest, kuidas viimane närvi läks, et ta julges temalt mingi asja asukoha kohta Facebookis pärida. Kõigepealt kribabki, et Mallukas ju küll ise küsib oma lugejatelt, et ta eeldas, et ta võib ka temalt küsida. Siis järgmises postituses kirjutab ja põhjendab veel oma teguviisi ning vbl ütleb ka paar karmi sõna Malluka kohta. Kommentaarides annab veel vastu Malluka lugejatele. Ja lähed järgmisel päeval neid postutusi otsima – mida pole, seda pole… Olgu, Jane, said aru, et käitusid valesti, Malluka lugejad lendasid peale oma kaitsvate kommentaaridega Malluka suhtes – ja lihtsalt kustutasid postitused ära? Vabandamisest oleks piisanud, kui Jane tõesti tundis, et pidi seda tegema, aga ei – kohe pidi postitused ka ära kustutama, sest muidu 50 000 Malluka fänni lendabki peale ja mis siis sellest elukesest veel saama hakkab küll… Ja mina veel arvasin, et Jane küll Mallukat ei karda. Tundub, et natuke ikka kardab.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Malluka vastu midagi, Jane vastu ka mitte. Lihtsalt – kui juba julgesid midagi sellist öelda, siis ehk ei poeks järgmisel päeval urgu ega teeks nägu, et seda ei juhtunudki? Kui käitusid enda meelest valesti, siis ma leian, et järgmises postituses oleks vabandamisest piisanud, aga kõike on vaja kohe ära kustutada… Mina isiklikult arvan, et ta ei käitunud valesti, kui tõesti tahtis oma teguviisi põhjendada jne, aga see on juba tunde küsimus. Ja ehk ei tundukski see kõik nii veider, kui kohe ei hakataks kõike kustutama… Aga mina lihtsalt olengi teistsugune inimene – ma ei karda seda, et mingi teine blogija minu arvamusest suurt ei pea ega hakka kohe midagi kustutama, kui asi kontrolli alt väljub. Ise kirjutasin, ise vastutan oma sõnade eest. Aga nojah – ega ei tea ju, mis tingimustel see andeks palumine toimus, vbl Jane oli sunnitud need postitused eemaldama, et Mallukaga mitte täiesti tülli minna, vbl see oli viimase tingimus… Ei tea ju, mis nende kulisside taga toimub. Jane tundus mulle siiani alati inimene, kes selliste asjadega ometi kaasa ei läheks, aga näed sa siis – eksisin temas.

Mis teie sellistest postituste kustutamistest arvate? Minule need igal juhul ei meeldi. Pole muidugi minu asi ka, aga no millal ma olen suutnud vait olla, kui mulle midagi ei meeldi 😀  Näiteks – kõik teavad, et ma pole just Eveliisi ega Ebapärlikarbi suur fänn (ma loen nende blogisid küll, sest mõned postitused on neil head), aga üks asi, mis mul nende juures meeldib on see, et kui nad midagi kirjutavad, mis võib-olla kõigile ei meeldi, siis nad ei jookse seda päev hiljem kustutama, sest appi – Mallukas tuli ja näitas näpuga, et miks ma ikka niimoodi kirjutasin, et nüüd on maailm hukas. Kui julged öelda, siis vastuta oma tegude eest, mitte ära poe teki alla ega ürita kõike olematuks teha.

 

Laupäev Tõrvas ja Antslas/ Üle pika aja saunas/ Kui blogija võtab mingeid kommentaare rünnakuna, aga need ei ole tegelikult niimoodi mõeldud…

Eile oli ilus laupäev ja hommikul me mõtlesime, et mida selle päevakesega peale hakata. Mina pakkusin välja, et võiks Tõrvasse ja Antslasse sõita, kus ma viimati lapsena käisin. Mul on nimelt mõlemas linnas isapoolsed sugulased, aga me ei suhtle enam eriti, sest vanatädi ja tema mees surid ära – noorema põlvkonnaga enam kahjuks läbi ei käi. Ma kusjuures ei mäletagi, kes meil Antslas täpsemalt elas, aga Tõrvas elas vist vanatädi. Vist oli niipidi. Ja millegipärast olin ma alati arvanud, et Antsla on suurem kui Tõrva, aga tegelikult pole, sest Tõrvas elab 2800 inimest ja Antslas 1300. Olin terve elu vales elanud 😀

Kõigepealt suundusime Tõrvasse. Meil on alati Hendrikuga see asi, et kui me kuhugi sõidame ja mingist tootmisettevõttest möödume, siis ma alati mainin, et näed, sinna olen müügijuhi saatnud, aga nad ei hakanud meie kliendiks, see ettevõte on meie klient, selle saame varsti kliendiks, neil on ainult käsitöölahendused – seega meie lahendus neile ei sobiks jne 😀 Päris huvitav on niimoodi reaalselt nendest tootmisettevõtetest mööda sõita, mis on mulle nime poolest vägagi tuttavad, sest olen sinna helistanud ja meie müügijuht on seal ka kohal käinud. Ja kusjuures vahepeal niimoodi ringi sõites jääb mulle silma ka mingi tootmisettevõte, millest ma veel pole kuulnud – ehk siis saan tööl olles järele uurida selle kohta ja ehk ka müügimehe sinna saata 🙂

Kuid Tõrva oli väga ilus! Neil on vist suhteliselt uus keskväljak/peaväljak loodud, ma täpselt muidugi ei tea ka, millal see on tehtud, aga tundub uus. Kahjuks ei mäletanud ma lapsepõlvest suurt midagi sellest linnast, ilmselt ka selle tõttu, et ma pigem olingi mingis majas sugulaste juures, aga linna ennast kui sellist ei näinudki. Jalutasime Tõrvas ringi ja see oli väga kaunis linn! Ja väga viisakad lapsed on ka seal – nimelt kõndisime mingil suvalisel väiksel tänaval, kui kohalikud lapsed meile tere ütlesid. See oli nii armas 🙂 Ilmselt said nad ka aru, et päris kohalikud me pole, sest see tänav ei asunud enam kesklinnaski, olime oma jalutamisega kaugemale jõudnud. Tõrva meenutas mulle kohati natuke Elvat, selline armas ja nunnu linnake, kuhu igal ajal võiks tagasi minna.

Tõrvasse kohale jõudes kukkusime kohe pildistama 😀 Jah, ma tean, et ma olen luik, aga ma olengi Eestis selline – isegi sellise suvega nagu praegu.

Vol 2

Vol 3

Ilus väljak Tõrvas!

Ma kusjuures ei aimanudki, et Tõrva nii armsalt idülliline on! Olin seda linna kuidagi teistmoodi ette kujutanud, lapsepõlvest ka suurt ei mäletanud. Ilmselt nägi siis Tõrva teistsugune välja (ega ma siis seda nagunii eriti ei näinud).

Rahvast liikus Tõrvas kõvasti rohkem kui Antslas. Pildil küll näha pole, aga seal vanalinnas oli söögikohtades päris palju inimesi. Meie käisime söömas Antslas, Tõrvas mitte. Kuid kujutan ette, et sellisel Tõrva väljakul on väga tore raamatut lugeda või niisama aega maha võtta 🙂

🙂

Pisikesed ja armsad sillakesed keset Tõrvat!

Kleit, kleit, ära rohkem üles tõuse 😀

🙂

Selle maja välimus meeldis mulle Tõrvas nii palju, et tahtsin sellest kohe eraldi pilti teha 🙂

 

Pärast Tõrvas käiku suundusime Antslasse. Antslas oli täiega rahulik, inimesed olid ilmselt kodudes ega eriti ringi ei liikunud. Seal käisime ka Veski Pubis söömas, kus esimesel korrusel on söögikoht ja teisel korrusel on külalistemaja. Seal ikka rahvast oli, aga muidu tundus linn küll ülivaikne. Antsla meeldis mulle ka, aga Tõrva puges südamesse siiski rohkem. Et kui ma peaksin valima, kumb linn mulle isiklikult rohkem meeldis, siis oleks selleks Tõrva.

Antsla raudteejaam. Reisirongid sõitsid seal kuni aastani 2001, nüüd kasutatakse raudteed ainult kaubaveoks.

Antsla rongijaam tundub alguses üpris kõle, aga sellistes natuke mahajäetud kohtades on alati oma võlu, millest ehk kohe aru ei saa. Kui seal natuke aega viibida, siis see võlu jõuab pärale.

 

Pärast Antslas käiku suundusime Põlvasse tagasi. Käisime veel Hatiku järves ujumas. No mina ei plaaninud üldse vette minna, mul polnud isegi ujumisriideid kaasas, aga kuna see on alati üliprivaatne koht, kus me seal käime, siis mitte kedagi teist ei olnud. Seega solberdasin vees oma roosade mummuliste trusparite ja valge rinnahoidjaga 😀 Mul mitte kunagi pesu ei sobitu omavahel – ehk siis rinnahoidja on alati erinev kui aluspüksid. Üliharva juhtub seda, kui need omavahel klapivad. Ma polnudki varem niimoodi pesus vees käinud, aga kõige jaoks on esimene kord. Iseenesest oleks võinud ka täitsa alasti minna, sest nagunii mitte kedagi teist ei olnud. Pärast seda veel pikutasime tekil kuskil pool tundi, jäime lausa tuttu 🙂

Eilne õhtu lõppes sellega, et käisime üle pika aja Hendrikuga saunas. Me polnud oma kuu aega küll käinud. Pärast tulime Hendriku maakodust tagasi Põlvasse, vaatasime koos telekat. Sealt tuli “Viimne reliikvia”, mida me mõlemad oleme nii palju näinud, aga mida võiks lõpmatuseni veel vaadata. Mu eesti lemmikfilm läbi aegade on “Vallatud kurvid”, mis ajab mind alati naerma, kui ma seda uuesti vaatan. Aga tulles tagasi “Viimse reliikvia” juurde, siis minu jaoks on Agnes küllaltki ilus naine, Hendrik aga nii ei arva 😀 Ta ütles, et tema maitse sellise välimusega naine kohe üldse pole 😀 Ma millegipärast olin arvanud, et Agnese välimusega naine meeldib kõikidele meestele, aga vot siis – ei meeldigi 😀 Seega siinkohal väike üleskutse oma lugejatele – küsige oma meestelt, kas teie meelest on “Viimse reliikvia” Agnes ilus naine või mitte. Ma tahaksin teada, mis teised mehed sellest arvavad 😀 Ja muidugi võite naistena ise ka sama asja kohta arvamust avaldada (kuna mu blogi loevad 95 protsendi ulatuses naised, siis sellepärast ongi pöördumine just selline).

Seega eile oli päris tegus laupäev, täna on pigem kodune pühapäev, sest ilm on nagunii selline vihmane, mis on üle pika aja isegi hea! Hendrik vaatab rallit ja mina blogin.

Nüüd rääkides aga sellest, kuidas blogijad võivad teatuid kommentaare rünnakuna võtta, kuigi need pole üldse sellena mõeldud. Ma nimelt kirjutasin eelmises postituses, et hakkan Põlvasse kolides Hendrikule midagi maksma, sest see on tema korter (laenuga). Ja siis mul tuli postituse alla kommentaar, kus keegi lihtsalt küsis, et kas ta sai õigesti aru, et ma hakkan Hendrikule üüri maksma. Mina oma peas mõtlesin, et see küsija vihjab sellele, et appikene, miks peaks naine midagi mehele üldse maksma, et las mees plekib kõik kinni. Nii ma siis sellele küsijale vastasingi, et loomulikult hakkan ma mingi osa üürist maksma, et see on ju loogiline, kui ma siin ka elan, et miks see nii hämmastav peaks olema. Et ma olen alati hästi iseseisev naine olnud ja plaanin seda ka edaspidi olla, pealegi ma pole selline naine, kellele meeldib, kui mees kõik kinni maksab. Kuid siis see sama inimene kommenteeris uuesti, et ta just mõtleski seda küsimust positiivse nurga alt, sest tema leiab ka, et alati peaks enam-vähem võrdselt suhtes rahaliselt panustama. Alati muidugi ei saa ka, aga see on loogiline, et neid hetki tuleb samuti ette. Ja mina ise mõtlen ka niimoodi! Vastasin ka sellele kommentaarile, et see oli minu viga, et ma seda küsimust võtsin halva alatooniga, nagu mulle oleks tahetud vihjata, et ainult loll naine maksab midagi mehele jne. Tegelikult ei mõeldud seda üldse niimoodi. See ongi vist blogijate viga, et kuna nad on harjunud kriitikat igal teemal saama, siis nad kipuvad igast küsimusest vahel halba välja lugema. Ma ise olen vist täpselt samasugune.

Kusjuures ma tõesti arvan, et rahaliselt panustamine suhtes on oluline siis, kui mõlemad tööl käivad. Kui naine jääb lapsega koju näiteks kolmeks aastaks, aga emapalk jookseb ju ainult 1,5 aastat, siis ilmselgelt ei saa rahaliselt võrdselt panustada (kui just enne pole raha kogutud), aga see on ju ka loogiline. Ja sellisel juhul panustabki naine (või tänapäeval ka mees võib ju lapsega koju jääda) sellesse, et lapsega aega veeta – ja see on nagunii kokkuvõttes olulisem (ehk siis see panustamine suhtesse ei pea võrduma ainult rahalise poolega). Ja ka siis ei saa päris võrdselt rahaliselt suhtesse panustada, kui üks teenib 2000, teine 500 eurot, aga mingi osa ikka saab. Ma pole kunagi aru saanud sellistest naistest, kelle jaoks mehe raha on mõlemale laristamiseks (või siis pigem naisele endale rohkem), aga naise enda raha kulub ainult ilusalongides istumiseks ja poodides shoppamiseks. See on juba teine teema, kui on lapsed, mees käib tööl, aga naine mitte – siis panustabki naine laste kasvatamisse. Aga kui sellist olukorda pole, vaid ongi ainult see, et naine tahab, et mees kõik kinni maksaks… Mina näiteks läheksin hulluks, kui ma peaksin mehe käest enda isiklikeks asjadeks kogu aeg  raha küsima. Eriti siis, kui lapsi pole ja mõlemad käivad tööl. Vot sellist olukorda ma ette ei kujutaks väga. Või kui mõlemad käivad tööl, aga kuna mees on mees, siis las maksab kõik asjad kinni. Idiootsus kuubis!

Vot sellised lood siis hetkel. Ilusat pühapäeva kõigile! Ja nautige seda, sest homme on ka veel vaba päev – jee 🙂

Teie küsite, mina vastan :)

Kuna mitmed blogijad on seda juba teinud, siis mõtlesin, et proovin ise ka. Ma pole seda kunagi teinud, sest ma olen arvanud, et kui keegi midagi konkreetset küsida tahab, siis ta teeb seda nagunii mingi suvalise postituse all. Võib-olla see siiski päris niimoodi pole – seega võib ju proovida 🙂 Et kui teil on mulle mingeid küsimusi, mida te minu kohta teada tahaksite või mis teile huvi pakuksid, siis saate selle postituse kommentaariumis neid küsida. Ja siis millalgi teen eraldi postituse nende küsimustega, kus ma neile siis vastan (ehk siis selle konkreetse postituse alla vastuseid ei kirjuta). Võite küsite kõige kohta, aga igasugustele seksiteemalistele küsimustele ma enam ei vastata ei viitsi, seega need võib hetkel vahele jätta. Pealegi – ma olen neile siin blogis vist minevikus piisavalt vastanud, seega hetkel võib selle teema vahele jätta 😀 Muidugi olen ma oma peas natuke arvestanud ka sellega, et kui keegi midagi ei küsigi – siis mul pole millelegi lihtsalt vastata. Aga eks näis, kuidas kujuneb 🙂 Seega pange küsimused teele! 🙂

Ma ei olegi tüüpiline blogija, nuuks :D

Lugesin minagi Pille humoorikat postitust blogijate välimääraja kohta. Ma olin seda teemat küll varem juba Perekoolis näinud, sest ma ikka vahel igavusest loen seda. Ma usun, et paljud loevad tegelikult. Aga vaatame siis, kas mina kvalifitseerun selle blogija iseloomustuse alla, milline peaks üks tüüpiline blogija olema.

1) Maksimaalselt keskharidus.

Mul on küll lisaks gümnaasiumile veel kutsekas, õppisin seal reisikorraldust, aga kuna tänapäeval ei koti isegi bakalaurus enam kedagi, siis see veel vähem. Seega ilmselt võin end sellesse gruppi panna? No ma panen.

2) Lagunenud perest pärit.

Ei ole, mu vanemad olid 31 aastat abielus ja oleksid siiani, kui mu ema ei oleks surnud. Siin peetakse ikkagi silmas seda, et lahutatud perest ju. Seega siit ma punkti ei saa.

3) Noorelt ja väga noorelt emaks saanud.

Ei ole ühtegi last veel ega tule ka varsti.

4)… ja lapsi peab ikka nii 3 olema. 

No kui mul pole üht last isegi, siis ei saa ju kolme ammugi olla 😀

5) Auto juhtimisõigust pole. 

Jah, nii on. Autojuhiluba mul kahjuks pole. Mu teine parim sõbranna sai ka just autojuhiloa kätte, seega olen ma enda bestikate hulgas ainuke, kellel seda pole. Ta tegi manuaalile ikka, mu teisel parimal sõbrannal on ainult automaadi autojuhiluba. Aga ikkagi on.

6) Välimuselt pigem tuustid. 

See on jälle maitse küsimus, eksole. Mulle on vahel ette heidetud, et mul on põhendamatult kõrge enesehinnang, sest ma arvan, et ma olen täitsa kobe naine 😀 Seega ma tõesti ei nõustu sellega, et välimuselt tuust. Ma nõustun sellega, et mul pole parim stiilitaju, aga üldiselt ma arvan, et mingi kenaduse geen on mulle siiski kaasa antud.

7) Tööl pole käinud, enamasti. 

Olen alates gümnaasiumist tööl käinud. Gümnaasiumis käisin kooli kõrvalt õhtuti tööl. Läksin hommikul kell 07.45 kooli ja koju jõudsin kell 21.30, sest läksin kohe pärast kooli tööle. Kutsekas ei käinud tööl, aga nii kui see läbi sai, läksin uuesti tööle. Ja pärast seda on kõige pikem aeg ilma tööta olnud siis, kui saatest lahkusin ehk siis vahetult enne seda, kui ma praeguse töö leidsin. Kokku oli see periood kolm kuud. Ehk siis alates 17-eluaastast olen ma töötanud suht kogu aeg, kui kutseka kaks aastat välja jätta. Ja muidugi ka see aasta, mil ma kõigepealt lapsehoidja Prantsusmaal olin ja hiljem vabatahtlik Mehhikos. Samas – võiks ju sedagi mingil määral töötamise alla lugeda, aga ma hetkel siiski ei loe. Ehk siis viimase 11 aasta jooksul olen ma töötanud 8 aastat. Gümnaasiumi ajal olin muidugi poole kohaga tööl ja ka saade ei andnud täiskoha mõõtu välja. Ehk siis mina siia punkti alla ei kuulu.

8) Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

Jaa, siia punkti alla ma lähen 😀 Mulle kohutavalt meeldib targutada, ma ei saa sinna midagi parata. Mina leian, et elukogemus tulebki aastatega, ma ei saagi alati kõike teada, aga kobiseda meeldib ikka. Miks ma muidu blogi pean? 😀

9) Sisemiselt ka tuustid. 

Jällegi tõlgendamise küsimus. Kui keegi mulle sitta keerab, siis absoluutselt olen selle inimesega nõmekas, aga see on ju loogiline. Üldiselt ma pean ennast täitsa toredaks inimeseks, aga nagu ma juba ütlesin – ma olen hea nende inimestega, kes seda on minuga ka. Ma ei ole kunagi mõistnud neid persoone, kes on isegi siis isetud nende inimestega, kui on näha, et teda lihtsalt kasutatakse ära. Aga ei – ma ei pea ennast normaalses olukorras sisemuselt tuustiks, sest miks ma peaksin endast nii halval arvamusel olema? Miks üldse inimesed peaksid endast nii halvasti arvama? Meil kõigil on oma head iseloomujooned ja muidugi ka vead!

10)  Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. 

Ma leian, et mul on väga kobe kallim. Aga see on ju ka loogiline, sest kui ma seda ei arvaks, ei oleks ta mu kallim. On ju äärmiselt oluline, et inimene, kellega sa koos oled, sulle nii välimuselt kui sisemuselt meeldiks. Muidu pole asjal mõtet. Seega ei nõustu selle punktiga.

Nii, vaatame siis. Mitu punkti ma kokku sain?

Ma arvestan enda jaoks sellised asjad sisse:

Maksimaalselt keskharidus (kuigi mul on siiski natuke rohkem, aga ülikoolis ma käinud ei ole, mida siin ilmselt eeldatakse, seega saan punkti).

Auto juhtimisõigust pole.

Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub.

No näed siis – kolm punkti sain ainult 😀 No krt – ei olegi tüüpiline blogija siis! 😀