Milline oli aasta 2017 minu jaoks? /Nädalavahetus Põlvamaal ja matustel käik…

Ja ongi hoogsalt kätte jõudnud aasta 2018! Kuna ma läksin 2.jaanuaril juba tööle tagasi pärast nädalast puhkust, siis nüüdseks olen juba enam-vähem sisse ka uuesti elanud. Ja ongi paslik aeg teha kokkuvõte sellest, kuidas aasta 2017 minu jaoks möödus.

2017 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Täpselt aasta aega tagasi samal ajal olin ma teises suhtes, elasin teises korteris ja olin töötu. Jaanuari lõpus 2017 kolisime me siis veel koos Härraga sellesse kahetoalisse korterisse, kus ma hetkel üksinda elan. Kõigest nädal hiljem leidsin ma töö, mida ma ka praegu teen. Kuna ma tööteemadel olen ka natuke kribanud, siis ma hetkel sellel pikemalt ei peatuks. Tol hetkel tundus, et elu saab jälle jalad alla, sest kõik tundus enam-vähem paigas olevat.

Kuid tundub, et minu elu viskab alati mingeid vimkasid. Kui töö mõttes sujus kõik väga hästi, siis isiklik elu hakkas vaikselt käest ära minema. Umbes kevadel tundsin, et ma ei ole päris õnnelik selles suhtes, kus ma olen. Kuid ma lootsin, et ehk see tunne läheb üle, sest suhtes tuleb ju ikka sellliseid asju ette.

Ma ei süvenenud sellesse tundesse eriti ja kui Härra siis mai alguses tuli jutuga, et ta leiab, et me peaks lahku minema, siis see mõjus mulle raskelt. Ma olin juba vaikselt leppimas selle asjaga, kui Härra ütles, et ta mõtles siiski järele ja ta leiab, et me võiksime veel kord proovida. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma tahtsin uskuda, et me saame hakkama. Nüüd järele mõeldes oleks me pidanud juba siis lahku minema, aga eks oma vigadest õpitaksegi.

Vast kuuks ajaks läksid asjad natukene paremaks, aga tegelikult olime me mõlemad suhteliselt õnnetud. Mina olin õnnetu ka sellepärast, et ma tundsin, et ma olen jälle ämbrisse astunud, aga mul oli seda nii raske tunnistada. Eelkõige endale, aga teistele muidugi ka. Me olime iseloomult hästi erinevad ja just see tegi selle asja võimatuks. Mina tahtsin sügavamaid vestlusi, tema tahtis naist, kellega koos trennis käia. Ja nii see suhe terve suve vinduski. Me küll tegime väljasõite jne, aga vahel me läksime tülli või siis lihtsalt ignoreerisime teineteist. Härral oli tekkinud mingi komme alati mind teiste ees kritiseerida, just oma sõprade ees, aga vahel ka minu enda sõprade ees. Meil ei olnud seda harmooniat, mida ma nägin teistes paarides. Ning ei, ma ei mõtle siin seda, et mingi hull musitamine peaks olema teiste nähes, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Ja septembris juhtuski siis see, et kui ta endale juba Tinderi tegi, siis oli teada värk, et pikka pidu sel enam pole. Ja ei olnudki, nädal aega kestis see veel edasi. See oligi minu jaoks esimene reaalsuskontroll, kus ma sain aru, et see on juba ammu hukule määratud asi, et sel ei tohi enam vinduda lasta. Teine reaalsuskontroll tuli minu jaoks siis, kui me veel koos käisime selles pulmas (Härra sõber abiellus oma kallimaga). Vot seal nägin ma seda imelist tunnet, mida kaks inimest võivad tunda… ja sain aru, et ma pean endale valetamise lõpetama. Et pigem juba üksinda kui sellises suhtes, mis mitte midagi enam ammu juba ei paku, vähemalt mitte selles mõttes, mida üks täisväärtuslik suhe peaks pakkuma.

Ja siis ma ütlesingi Härrale, et tal on kogu aeg õigus olnud, et me peame lahku minema, sest sel kõigel pole enam mõtet. Ja siis juhtuski niimoodi, et kõigepealt kolisin ma neljaks päevaks isa juurde, aga kuna Härra otsustas ise ühetoalise korteri kasuks, siis sain ma üsna pea uuesti siia korterisse sisse tagasi kolida. Ja nüüd elangi ma siin korteris üksinda( ja mu kallim käib siin tihti külas).

Härraga ma enam pärast lahkuminekut ei suhtle, ta kustutas mu Facebookist millalgi novembris ära vist (paar kuud pärast lahkuminekut). Mul on nimelt selline programm juba ammu peale pandud, et mul tuleb teade, kui keegi mu Facebookist ära kustutab – seega olen ma alati kursis sellega, kes mu FB-st elimineerib. See on väga hea asi, soovitan teile ka 😀 Sünnipäevaks ta küll soovis mulle Facebooki chatis õnne, aga ma vist isegi ei tänanud, sest neid soove tuli teisi ka, ei vastanud kõigile.

Ma vist juba ka mingis postituses kirjutasin, et ma olin alati enne lahkuminekut arvanud, et see saab raske olema, et ma täiega nutan jne. Tegelikult olin ma kõik pisarad juba mitu kuud varem ära valanud, sest seda lahkuminekut oli ette näha – seega oli see suur vabanemise tunne. Muidugi oli kahju, et nii läks, aga halvas suhtes olemine oleks nagunii hullem olnud, ma oleksin ikka täiega õnnetu olnud. Ja vallalisena olin ma üle pika aja hoopiski õnnelik!

Ja siis hakkasin ma esimest korda elus Tinderit kasutama. Sain mõnega kokku, üldiselt olid kõik üpriski toredad inimesed, mõni meeldis sisemuselt, aga välimuselt ei meeldinud, teise puhul oli lugu jälle vastupidine. Üks tundus igati okei, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna poleks ma küll mahtunud. No ma pigem küll arvan, et see oli lihtsalt ettekääne, sest kui keegi sulle huvi pakub, siis inimene leiab selle aja. Nii lihtne see ongi 🙂 Ning üks tüüp vedas mind mitu korda alt, lubas Raplast Tartusse tulla jne, aga iial ei tulnud (temaga ma suhtlesin päris pikalt telefonis, aga me ei saanud iial kokku). Ta tundus üldse hästi kahtlane ja ta Facebooki konto jättis mulle mulje, et ta võib-olla elab topeltelu. Ja ma ei viitsi selliste inimeste peale oma enerigat raisata, seega jätsin suhtlemise katki.

Ja siis juhtus see, et ma sain kokku ühe Põlva noormehega, kes mu Facebooki sõbralistis oli vist juba pea kuu aega olnud ja me olime alguses põgusalt suhelnud, aga ma ei osanud temast esialgu suurt midagi arvata. Ta ikka vahel kirjutas ja ma märkasin, et ta laikis mu pilte, aga kuna ma esimene kord ütlesin ära, kui ta mu välja kutsus (ta tegi seda veel Tinderis ja ma alati tahan inimestega enne Facebookis suhelda, kui ma nendega kokku saan), siis ta hiljem mind Facebookis enam mõnda aega välja ei kutsunud. Ja siis hakkas ta uuesti minuga suhtlema (mingi paus oli sisse jäänud) ja ma sain teada, et ta töötab ühes tootmisettevõttes, kuhu ma augustis meie müügimehe saatsin, aga nad ei olnud meie lahendusest huvitatud. Kuna ma tol hetkel otsisin just Põlvamaa tootmisettevõtteid, kuhu meie müügimeest saata (sinna ettevõttesse poleks enam mõtet olnud, kus ta töötab, sest hiljuti käidi seal), siis palusin tal mõned soovitada, mis veel Põlvamaal olemas on. Ta soovitaski, aga need olid meie kliendid juba 😀 Ja vot sellest suhtlusest juhtus see asi, et hakkasime rohkem kribama ja saime lõpuks ka kokku.

Ta tegelikult võlus mind esimesel kohtumisel natuke juba sellega, et ta tõi mulle lille. Ma tean, et kindlasti on naisi, kellele tuuakse esimestel kohtumistel lilli jne, aga minu internetideitide ajaloos on neid pigem vähe olnud. Ja juba järgmisel nädalavahetusel jäi ta minu juurde ööseks (seksini läks veel omajagu aega) ja nii see suhe meil arenema hakkas 🙂 Ma olen nüüdseks ta perekonda lugematul arv kordi näinud, tema minu isa küll ainult ühe korra, aga mina ei ole kahjuks ka oma perekonnaga nii lähedane. Mu tädi on ta kolm korda näinud küll, sest teda näen ma ise ka tihedamini.

Nüüdseks oleme koos olnud 2,5 kuud.Ülilühike aeg, ma tean, aga väga õnnelik aeg on olnud. Mulle meeldib temaga koos olla ja igapäevaselt aina uusi asju tema kohta avastada. 🙂 Selles mõttes oli vbl natuke nukker ka lugeda neid kommentaare mu mõne eelmise postituse all, kus mulle öeldi, et armumine on mu ajule jälle 1:0 teinud, et küll ma varsti oma pilve pealt alla kukun, sest selline on elu – karm reaalsus tuleb varsti nagunii mulle külla. Jah, vbl, ma ei tea iial, mis tulevik toob, aga kas keegi seda üldse reaalselt teab? Et siis kui ma kirjutan, et kõik on pekkis, et siis ma olen see täiskasvanulik Jaanika, aga kui ma kirjutan, et ma olen õnnelik, siis ma olen lapsik teismeline, kes ei tohiks oma rõõmu välja näidata? Kahju, et mõned nii arvavad.

Nüüd laupäeval oli mu kallima jaoks väga raske hetk, sest ta vanaema matused olid. Mina ei näinud ta seda vanaema kunagi, sest ta oli juba viimane aasta hooldekodus olnud (olen ta teist vanaema ja vanaisa mitmeid kordi näinud, kes elus on). Igal juhul ei eeldanud ma üldse, et ma sinna matustele lähen – ja et minuga üldse hiljem peielauas arvestatakse, sest ma olen kallimaga väga vähe koos olnud. Pealegi ma ei näinud tema vanaema kunagi isiklikult. Eelmisel nädalal, kui ma olin Tartus ja kallim oli Põlvas, siis ta helistas mulle ja ütles, et ta isa on ikkagi mind ka peielaua nimekirja arvestanud. Ma olin suht šokis, sest see tundus üliperekondlik asi jne. No ma siis küsisin kallimalt, et kas tema tahab, et ma ka läheksin ja ta ütles, et ta kindlasti sooviks, et ma matustele ning peielauda läheksin. Siis otsustasingi minna.

Matused toimusid Räpina kirikus, sest ta vanaema oli sealt lähedalt pärit. Võtsime hommikul Põlva lähedalt kallima teise vanaema-vanaisa ja ta venna ka peale ning läksimegi. Ma ise istusin tagaistmel, sest muidu oleks neil seal kolmekesi kitsaks läinud – lasin kallima vanaemal ees istuda.

Minu jaoks oli tegemist küll täiesti võõra inimese matusega, aga kuna ma nägin kirikus, kuidas mu kallimal on väga raske hetk, siis mul tulid endal ka peaaegu pisarad silma. Eks nad kõik olid ka arvestanud, et millalgi see juhtub, sest vanaema oli juba hooldekodus väga nõrk, aga ikkagi on selline asi alati raske. Kallim oli mulle ikka rääkinud, et tema ühed õnnelikumad suvevaheajad olid lapsena just Räpinas oma vanaema juures.

Hiljem oli peielaud ka, kus kallima ema rääkis mälestusi oma ema kohta. Kusjuures Räpinasse sõites tuli kallima vanavanematega ja vennaga jutuks ka minu ema matus, mis ilmselgelt on olnud mu elu kõige raskem hetk. Nüüd ma suudan sellest küll juba ilma pisarateta rääkida, aga see võttis omajagu aastaid aega, kui ma suutsin sellest kõigest üldse niimoodi vestelda, et ma nutma ei hakkaks. Mitte siis ainult matustest, vaid oma ema surmast üldse.

Et laupäev oli selline väga nukker päev. Pühapäeval käisime seal külas rohkem jalutamas, kus kallim ise oma lapsepõlves elas (kus ta vanemad hetkel elavad koos ta kõige noorema 11-aastase vennaga ja seal samas kohas, aga mõned kortermajad edasi elab ta teine vend ka, kes on 28-aastane). Ma olen seal külas lapsena aega veetnud, sest mu tädipoeg elab seal, aga kuna nii tihedalt ei suhtle, siis nüüd pole täiskasvanuna sinna väga palju juhtunud. Ja pigem selle küla teises otsas olen väiksena olnud, mitte seal, kus kallima lapsepõlv möödus. Et tal jah ülejäänud perekond elab selles külas, ta ise elab Põlvas. Ja ta vanavanemad elavad ühes teises külas Põlvamaal.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, käisin eile juba kolmandat korda saunas ja polnudki enam nii palav 😀

P.S: Ma just avastasin, et ma kasutasin postituses väga palju kordi ja siis juhtus see ja siis läksin sinna ja siis oli niimoodi jne, aga kuna armumine tegi ju mu ajuga väidetavalt 1:0, siis las olla 😀

Advertisements

Kuidas minul 2017 tuli?/ 2016 oli minu jaoks isiklikus elus üks parimaid, tööalaselt aga kahjuks mitte…

Ja ongi käes aasta 2017. Ma sellist üldist 2016 aasta kokkuvõtet teha ei viitsi, aga ma tõsiselt loodan, et aasta 2017 tuleb parem. Ja ma ise ei ole kunagi eriline uusaastalubaduste fänn, sest ma tean, et ma nagunii ei suudaks neid pidada. Siinkohal ongi küsimus neile inimestele, kes uusaastalubadusi annavad – kas te suudate neid ka reaalselt pidada? Et mitte ainult niimoodi, et kui olete lubanud näiteks rohkem trenni tegema hakata vms, et siis 1.jaanuaril olete väga tublid, aga ülejäänud aasta edeneb ikka sama “produktiivselt” nagu kogu ülejäänud elu on olnud. Mul on pigem tunne, et just see viimane variant on tõenäolisem.

Minu ja Härra uusaasta tuli mu õe perekonnaga – me nimelt läksime nende juurde ja võtsime seal 2017 vastu. Mu isa oli ka koos meiega, mu teine õde võttis uue aasta vastu oma sõbrannadega. Väga tore õhtu oli – sai šampust joodud, palju söödud ja rakette aknast vaadatud. Mu õel on aknast päris hea vaade kogu linna rakettidele, seega me välja ei hakanudki minema.

Hiljem suundusime Härraga aga küll kesklinna, sest nägime tema sõpra ja tolle kallimat. Me polnud neid ammu näinud, sest nad ei ela Tartus. Aga saime vast tunnikese Suudlevates Tudengites istuda, kui Härra sõber ütles, et nad hakkavad ära minema, sest ta oli päris purjus ka juba. Nad ööbisid naise sugulase juures, kuhu nad oma sammukesed seadsidki. Meie võtsime Härraga takso ja jõudsime koju kuskil kella 03.00-ks. Ja kodus läksin tuttu vast umbes kella 04.00 ajal. Mul on sellisel kellaajal juba ammu metsik uni, enam mul öögraafikut ei ole (õnneks, sest see hakkas mu tervisele juba mõjuma).

Kuidas teie uusaasta tuli? Ja kas 2016 oli pigem hea või halb aasta? Minu jaoks oli mõnes mõttes kindlasti halb, sest ma kaotasin iseenda vahepeal täiesti ära, aga üles pole siiani päris leidnud. Aasta lõpus selles mõttes leidsin, et ma vähemalt ei kopitanud enam tööl, mis oli minu jaoks juba ammu end ammendanud, vaid tegin seda niisama kodus 😀 Vähemalt selles mõttes edusammud. Ja see on vist tõsi, et päris kõike korraga ei saa alati olla, sest isikliku elu mõttes on 2016 olnud minu jaoks üks parimaid. Rahulik, stabiilne, ei mingeid eriti suuri draamasid, mis mul tavaliselt isiklikus elus alati on olnud. Ehk siis – 2016 oli minu jaoks isikliku elu mõttes superhea, tööalaselt mitte aga nii hea… Loodame, et 2017 tuleb parem 🙂 Eks seda, kuidas reaalselt asi kujuneb, saab juba järgmise aasta lõpus näha.

Ilusat uut aastat teile! 🙂