Käisin Põlvas esimest korda arstil/ Facebooki Marketplace on väärt koht!

Hendrik jõudis tantsupeolt laupäeva õhtul kell 22.00 tagasi. Nad laupäeval osalesid veel rongkäigus, aga laulupeole enam ei jäänud. Ma üritasin teda telekast rongkäigu ajal silmata, aga kahjuks ei õnnestunud. Nende rühma nime ma küll nägin, aga kaamera oli siis just mujal, kui tema tagareas mööda kõndis. Aga mu sõbranna oli rongkäiku vaatamas ja tema nägi Hendrikut – tegi isegi pisikese video sellest, kus ta mainis, et saadab selle mulle – Hendrik just siis lehvitas 😀 Nii armas! Aga ma läksin rongkäiku vaadates ekstra teleka ette maha istuma, et ehk ma siis näen teda (ja vaatasin kordusest ka veel), aga ma ikkagi ei silmanud teda. Aga jah – see püsti saamine pärast põrandal istumist oli omaette vaatepilt, ma roomasin diivani juurde ja siis aitasin end kätega püsti 😀 Ei ole see suure kõhuga liikumine või püsti saamine põrandalt kerge!

Aga kui Hendrik laupäeval mainis, et ta kutsus takso ära ja varsti jõuab (buss tõi neid Edu Keskuse juurde, aga me elame teisel pool linna), siis ma oleks nagu äsja armunud – nii elevil, et mu abikaasa varsti koju jõuab! 😀 Ja kui ta siis lõpuks koju jõudis, siis ma oleks ta pooleks kallistanud! Hendrik rääkis oma muljetest ja oli nii palju positiivseid elamusi täis 🙂 Ta lausa tantsis oma pastlad katki, mis üheksa aastat olid vastu pidanud (ka siis, kui ta veel eelmises rühmas tantsis). Nii tore oli neid muljeid kuulata ja siis talle näidata, mis beebiasju ma olin vahepeal muretsenud ning mis pildid albumitesse lisanud jne! Ikka mitu tundi jutustasime ja jagasime muljeid teineteise embuses. Ma olen nii uhke tema üle! Ja muidugi kõigi teiste eestlaste üle ka, kes laulu-või tantsupeol osalesid.

Eile oli suht vihmane ilm ja me korraks käisime Hendrikuga Põlva Keskväljakul suurel ekraanil laulupidu vaatamas, aga siis just kallas – seega tulime koju ära ja vaatasime seda kodust edasi. Me olimegi tol hetkel ainukesed, kes seda keskväljakul vaatasid. Tallinnas oli vähemalt ilus ilm, üldse oli eelmine nädal seal palju parem ilm kui siin Põlvas, sest meil kallas kogu aeg.

Aga eilsest laulupidu vaadates tuli peaaegu pisar silma, kui Kadri Voorandiga intervjuu tehti. Ma ei ole Estonian Voicesi ega Kadri Voorandi muusika fänn, aga see oli teine teema, sest Kadri oli ühele laulule muusika kirjutanud. Et päris uhke tunne võis tal olla, et see laul laulupeo repertuaaris oli!

Täna oli mul siis esimene arstivisiit Põlvas. Hendrik tuli ka kaasa – täna sain teada, et beebi on suur tõesti, aga kuna ultraheli ei tehtud, siis umbkaudse kaalu saan teada järgmisel esmaspäeval, mil mul ultraheli Põlvas on. Lihtsalt katsumise järgi öeldi, et tundub suur ja kuna mul on rasedusdiabeet, siis ilmselt kutsutakse nagunii esile või on keiser. Tartus on mulle ka kogu aeg sama räägitud, aga konkreetselt ultraheli oli mul viimati mai lõpus. Beebi süda lõi 120 lööki minutis, mis on ka normaalne. Mida lähemale jõuab sünnitus, seda väiksemaks see löökide arv läheb, sest täiskasvanul on see vist mingi 70 lööki minutis keskmiselt? Et beebidel pärast sündi on ikka alguses rohkem kui täiskasvanul, aga vähem kui raseduse alguses, mil 170 lööki on tavapärane.

Kuna mul vererõhk on ikka kõrge (150/90 ühelt käelt mõõtes ja 135/100 teiselt käelt), siis arst soovitas, et ma võtaksin seda vererõhurohtu ikka kaks korda päevas. Ja ta mainis, et hea oleks, kui ma saaksin vererõhuaparaadi endale muretseda. No seda ma täna tegingi – apteegist ostsin, 60 eurot maksis, aga no kaheaastane garantii ja saab pikalt kasutada. Minult alati küsitakse, et kas mul pole peavalusid, sest vererõhk on suht kõrge, aga ma juba 10 aastat vastan sama, et pole, sest ju mu organism on nii harjunud sellega. See kõrge vererõhk oli mul siis, kui ma 60 kg kaalusin ja on nüüd ka. Et kui rasedusdiabeet on jah ehk mu enda süü, et nii palju õginud olen ja juurde võtnud, siis kõrge vererõhk pole sellega seotud. 2012.aastal pidin terve ööpäeva oma vererõhku jälgima, aga siis tuli keskmine 135/90, mille järgi otsustati, et pole ravimeid vaja. Hetkel olen arstil olles ikka suht kõrged mõõdud saanud ja nüüd saan kodus ka seda mõõta. Mu isal on see aparaat ka olemas (sest see on meie perekonna probleem!) ja ma teisipäeval mõõtsin seal samuti vererõhku. Ikka oli 145/95 – ehk siis ei saa asi olla ainult valge kitli sündroomis, mida arst täna ka mainis. Nüüd on mul endal ka see masin olemas – ehk siis saan ise samuti seda kontrollida.

Rasedusdiabeedi ämmaemanda aja ma alles täna sain, sest see arst konkreetselt sellega ei tegelenud. Järgmine nädal ongi mul ultraheli, ülejärgmine nädal on mul arst (päev enne viin analüüsid nagu ikka) ja rasedusdiabeedi ämmaemand. Et käimisi tuleb! 🙂

Lõpetuseks tahan tänada seda lugejat, kes mulle Facebooki Marketplace soovitas! Ma ei ole absoluutselt ostu-müügigruppide fänn, aga Marketplace on hoopis teine tera. See ongi ekstra platvorm asjade müümiseks, mitte ei pea eraldi mingi grupiga liituma. Ma olen hetkel saanud ühelt Põlvas elavalt müüjalt beebile mõeldud tegelusteki ja teiselt Põlvamaal elavalt naiselt suure koguse beebiriideid (mõlemaid tõid mulle ukse taha need ära), lisaks tuli mulle täna Omnivasse pakk veel suurema hunniku beebiriietega, mis mulle Tartust saadeti (üks pakk on veel tulemas). Ma tegelikult tellin juba veits suuremaid numbreid ka (62, 68, 74), sest mul ilmselt on nagunii keskmisest suurem laps. Aga kui ka ei ole, siis 50/56 suurust on mul juba piisavalt palju nagunii – seega hilisemaks ajaks siis. Ja kogu see eelnev kraam läks kokku mul kuskil 45 eurot maksma? Et päris hästi saadud, sest riided on kõik korralikud olnud, mis mulle saadetud (või siis lausa kohale toodud on) on ja see kogus oli meeletu! Ma pildi pealt nägin, et suur kogus, aga tegelikult oli veel rohkem (konkreetselt just see saadetis, mis Tartust tuli)! Ja tegelustekk ka veel lisaks ju. Nii et see Facebook Marketplace on väärt asi 🙂 Ma polnudki sellest varem kuulnud üldse.

 

Advertisements

Beebikraam jõudis kohale! / Miks inimesed end nii tähtsate asjade puhul teistest mõjutada lasevad?

Ma sain täna oma beebikraami kätte! Kuller tõi siis megasuure kasti otse koju ja lisaks käisin pakiautomaadis väiksematel asjadel järel. Laotasin kogu kraami voodile ja tegin pilti ka:

Ma sain juba mitu kommentaari Facebookis, et kohe näha, et see on mu esimene laps 😀 Vbl ei lähegi paljusid asju vaja, aga ma ju ei tea päris täpselt, kõik inimesed on nii erinevad (nagu ka kommentaarides välja tuli, et ühe naise jaoks oli mähkimisalus jumala mõttetu ost, aga teise jaoks oli hädavajalik – eks sellised asjad selguvad ikka pärast lapse sündi, mis endale mugavam on) – et las siis olla! Ja kindlasti on palju asju puudu ka. Ja mitmed asjad on haiglasse kaasavõtmiseks, kui sünnitama lähen (võrkaluspüksid näiteks). Ning see beebivann peaks tegelikult helelilla olema (nii on paberil kirjas, sest ma ei mäletanud enam, mis värvi ma tellisin :D), aga tundub roosa. Mul on tegelikult jumala poogen sellest värvist, poiste asjad ei pea kõik sinised olema. See firma, kust ma kulleriga kogu kraami koju sain (seal, kus see võimalus olemas oli) pani mulle kingituse ka kaasa – kolm riidest mähet. Ilmselt selle tõttu, et ma suhteliselt suure tellimuse tegin. Ma küll väga ei usu, et ma neid just kasutama igapäevaselt hakkan, aga kui kolm on olemas, siis võib ju ära proovida. Pildilt on puudu veel imetamisrinnahoidja, aga see sobis hästi. Ja beebimonitori tellisin ainult häälega, mitte kaameraga ehk siis valisin soodsama variandi. Jah, eks korteris kuuleb ilma ka, aga hea ikka ju, kui olemas on 🙂 Ma oleksin veel asju tahtnud, aga hetkel ei tellinud, sest tundus, et ehk ma lihtsalt soovin neid, aga tegelikult ikka kohe ei lähe vaja (või kas üldse pigem). Mul on üldse internetipoodides selline süsteem, et ma lisan kõik ostukorvi, mida ma tahaksin, aga siis läheb summa alati meeletuks – ehk siis hakkan vaikselt asju eemaldama. Ka netipoodides riietega tegin/teen samamoodi. Kui rahakott oleks puuga seljas, siis telliks küll kõik tühjaks 😀

Ma siin ikka vahel vaatan sellist saadet TLC pealt nagu “Say yes to the Dress” (eesti keelde on see tõlgitud “Kõige tähtsam kleit”). Ja vot ühest asjast ei saa ma mitte teps aru – kõik need pruudid võtavad oma ema, sõbrannad, pruutneitsid jne sinna kaasa, et nemad ka siis arvamust avaldaksid, et kas see pulmakleit ikka sobib. Ja loogiline on see, et inimestel ongi erinevad arvamused/maitsed, aga mõne tulevase pruudi jaoks on nii oluline, et sõbrannale või  emale jne ka see pulmakleit meeldiks ja kui tõesti juhtub, et see niimoodi ei ole, siis nad tahavad midagi muud osta, kuigi neile endale see kleit tegelikult meeldis… Ma olen alati nagu, et misjasja??? Kes kurat abielluma hakkab – kas pruut või ta sõbrannad või ta ema? Selliste asjade puhul ma küll ikka suhteliselt vilistaksin teiste arvamuse peale (aga ma teen seda väga paljude asjade puhul, seega jah :D). No olgu – nende arvamust võib kuulata ja see kõrva taha panna, aga kui sa ise tunned, et sulle meeldib see kleit rohkem, siis sa ostadki selle, mida sa ise tahad. Eile lõpuks oli seal üks munadega naine (see väljend on tegelikult rõve, aga hetkel sobib konteksti küll), kes vaatamata oma sõbranna vastuseisule ühe pulmakleidi suhtes ikkagi ostis selle, sest talle meeldis see. Lõpuks ometi!!! Ma lausa juubeldasin teleka ees 😀 Tegelikult nad tihtipeale leiavad seal kompromissi ka, et mis kõigile sobib. Aga ma tahaksin iga kord karjuda, kui pruut seal ütleb, et emale või sõbrannale või õele peab ka see kleit meeldima, sest muidu ta ei saa abielluda. Nagu reaalselt – sa oled juba abiellumise eas, aga ikkagi sind kotib nii tähtsa päeva puhul kellegi teise arvamus? Kui minu sõbranna tahaks oma enda pulmapäeval kas või kartulikotis abielluda, siis mul poleks selle vastu küll mitte midagi – need on tema pulmad, mitte minu. Mis see krt minu asi üldse oleks? Jah, ma võiksin öelda, et mina seda ise ehk ei valiks, aga mina ei peakski valima, sest mina ei abielluks. Lihtne ja loogiline ju? Sest kes peaks end pulmapäeval hästi lõppkokkuvõttes tundma – kas pruut või teised inimesed? Ikka pruut ju!

Teine näide ka – mu õega tuli mõni aeg tagasi jutuks see, et mis nime ma oleksin oma tütrele pannud, kui ma hetkel ootaksin tütart. Mu õe arvates oli see väga kohutav nimi, aga ma ütlesingi, et mul jumala poogen, mida keegi teine sellest arvab, mina saan selle lapse ja loeb ainult minu ja ka Hendriku arvamus (aga Hendrikuga oli meil kompromiss nagunii olemas). Jah, ehk siis, kui sa tahad lapsele Rögabert, Dildomar, Shrek või Hiiremai nimeks panna (täiesti eksisteerivad nimed Eestis!), võib öelda, et äkki mõtled veel ühe korra järele, aga muudel puhkudel (kui tegemist on nimega, mis midagi nilbet või imelikku ei tähenda) on see lapsevanemate enda asi, mida nad tahavad lapsele nimeks panna. Ka minule ei meeldi paljud nimed – a la Vambola, Endel, Miia, Maria, Johannes jne, aga kui keegi on need nimed oma lapsele pannud, siis pole minu asi seda kritiseerida. Aga ma olen kuulnud, et isegi sellistel puhkudel loeb mõnede inimeste jaoks teiste arvamus nii palju, et nad on valmis kas või muu nime panema… Ausõna – vot sellistest inimestest ei saa mina aru. Kas teie saate?

Hendrikul on kaks esinemist tantsupeol juba olnud, täna õhtul on viimane. Homme osalevad nad veel rongkäigus ja siis hakkavad tagasi sõitma (nad ei jää pühapäevaks ehk laulupeoks). Ma eilsest peost vaatasin teatuid tantse, sest seda kanti ainult netist üle, aga täna õhtust viimast tantsupeo esinemist saab ka telekast vaadata, mida ma kindlasti teen (kõik need kolm esinemist on identsed – lihtsalt Kalevi Staadionile muidu ei mahuks kogu see rahvas ära korraga). Eile oli kõik nii ilus ja meil on ikka nii palju tublisid tantsijaid! Ma Hendrikut küll suures rahvamassis ei silmanud, aga ilmselt olekski päris keeruline teda seal tuhandete tantsijate hulgas näha niimoodi. Ta ise on hästi rõõmus ja pole üldse väsinud, telefonis on hääl nii reibas ja rahulolev alati 🙂

 

Kui kliendi nurin paneb asjad liikuma, aga on juba liiga hilja… / Käisin Tartus ja nägin vanu sõbrannasid!

Mäletate, et ma eelmises postituses kirjutasin, et ühel beebipoel ei ole kullerteenust, mis minu meelest on üpris veider? No ma siis otsustasin, et okei, tellin sealt väiksemad asjad ära ja teisest beebipoest suuremad siis. Ning siis, kui olin arve tasunud mõlema beebipoe puhul, sain kirja esimesest beebipoest (kus siis kullerteenus puudus ja oli ainult pakiautomaadi võimalus, mille tõttu ma ei saanudki suuri asju sealt tellida):

Tere

Tänan, homme panen posti. Tarneaeg oleneb juba Omniva teenusest.
Kui te ei ole veel suuri asju tellinud, siis nüüd on ka kullerteenus
e–poe valikus. Selleks aga peaksite uue tellimuse tegema. Märgin veel,
et vannid on ainult valged jõehobu jm pildikestega, vanniiste aga ainult
roosa.

Tore, et kliendi nurin asjad liikuma paneb, aga ma tellisin mujalt juba kulleriga suured asjad koju ära (ja mõned väiksed ka lisaks)  – ehk siis ma pole enam huvitatud. Ja seal teises beebipoes  oli suurema summa puhul kullerteenus ka tasuta (summa oli 201 eurot), siin polnud isegi Omniva pakiautomaat 157-eurose tellimuse puhul tasuta. Et pole vist raske aimata, kust ma järgmised tellimused teen 😀 Aga tegelikult on see ju hea märk, et kliendi nurin paneb asjad tööle – ehk siis tänu minule on seal beebipoes ka nüüd kullerteenus olemas! Mõnikord ikka peab ära mainima, kui mõned asjad pole päris niimoodi nagu need võiksid olla. Aga hea asi on see, et mul on nüüd väga palju beebikraami tulekul! Ja miks mulle meeldib netist beebiasju tellida – sest poes ma peaksin ringi vaatama ja mõtlema, et mida mul vaja on, aga netis mul on kõik asjad silme ees ja nii saan hoopis paremini orienteeruda. Kindlasti on veel asju puudu, aga no kõike ei saagi ju kohe teada, mida vaja läheb. Puudu on veel kummut ja vanker – neid ei telli, ostame poest siis, kui Hendrik tagasi on tantsupeolt.

Ma käisin eile Tartus, nägin vanu sõbrannasid, keda ma polnud nii ammu näinud – viimati märtsis 2018 vist. Tore oli jälle kokku saada 🙂 Jäin isa juurde ööseks, sest viimane buss läheb Põlvasse kell 19.40 (jama, et nad selle 22.00 bussi ära võtsid!) – ma ei tahtnud kiirustama hakata. Nii harjumatu oli oma lapsepõlvekodu toas olla ja voodis magada (või mis lapsepõlve, me kolisime sinna korterisse, kui ma olin 18, aga no hea on niimoodi kutsuda) – nii kõva tundus kuidagi 😀 Ja mu nuudelpadi on ju kodus, seal oli ikka nii imelik ilma selleta olla. Lisaks käisin tavaarvutis internetis, aga no see oli veel veidram – ma olen nii läpakaga harjunud trükkima (või siis moblaga). Mul tööl oli ka läpakas ühildatud suure ekraaniga ja siis oli klaviatuur ka, aga need tähed polnud kuidagi nii teistsugused…

Aga uus Tartu linnaliinigraafik on veel nii arusaamatu – rongijaamast lähevad number 9 ja 3 kesklinna! Õnneks mu isa juurde käib ikka number 4, aga see on vist ainuke buss, mis marsruudilt samaks jäi (vähemalt ühelt poolt, ma ei tea, kas teiselt poolt ka jäi). Nii mitmed bussid võeti üldse ära, mis varem mu isa juurde käisid. Ma olen kuulnud ka teiste käest nurinat, et mõnes peatuses ei käi enam eriti busse või siis väga harva. Aga ma pole end täpselt asjadega kurssi viinud.

Ma lähen nüüd “Vapraid ja ilusaid” järelvaatamisest piiluma, sest kolm osa on nägemata! Õnneks nüüd hakkab see Hope kurbus natuke vaibuma pärast tema beebi surma (kuigi õnneks ta beebi pole tegelikult surnud, vaid talle valetati, aga see kamm kestab mingi viis kuud vähemalt, sest isegi USA osades ta vist veel ei tea kogu tõde – mõned teised juba teavad, aga ei ütle talle), sest neid osasid oli kohutav vaadata… Ma pillisin sama palju kui see Hope näitleja või veel rohkem, kuigi tegemist on sarjaga ja isegi seal see beebi on tegelikult elus, aga Steffy lapsendas ta ära. Aga kui varem mulle see Hope näitlemine eriti ei meeldinud, siis nüüd on ta küll tasemel, sest ta nii hästi suudab oma rolli sisse elada. Ning ma pole “Lennuõnnetuste uurimist” ka nii ammu vaadanud, kuigi paljud osad on kordused ja ma olen neid juba näinud 😦 Õnneks mõnesid siiski pole, aga see on üks mu lemmiksaade!

Beebipoe veider suhtumine…/Erinevatest emotsioonidest ja sellest, miks neid tuleks välja näidata!

Teate – mulle on hakanud internetis shoppamine meeldima. Just eesti saitidelt siis. Ja kuna enamus asju on mulle sobinud, siis ma olen väga rahule jäänud. Ühe pulmakleidiga panin jah veits võssa, aga kokkuvõttes see teine, mis mul seljas lõpuks oli, oligi nagunii ilusam. Rohkem selliseid apsakaid pole olnud.

No ma siis üleeile mõtlesin, et telliks beebipoest ka midagi. Lõpuks sai tellimus pea 300-eurone – sisaldades nii suuri kui väiksemaid asju. Suurtest a la mähkimisalus, beebivann näiteks. Väiksematest imetamisrinnahoidja, vannitermomeeteer, rinnapadjad imetamise jaoks jne. No kokku tuli 22 asja.

Tegin siis tellimuse ära ja pärast seda tuli arve (seal ei olnud kohe pangalingiga maksmise võimalust nagu enamus riidepoodidel on olnud). See oli kõvasti väiksem ja juures oli kiri, et pakiautomaadiga ei saa suuri asju saata (ja paar asja oli laost puudu) – et nad siis eemaldasid need suured asjad ja laost puudu olevad asjad. Loogiline tõesti – mõtlesin, et oleks pidanud kohe kulleriga koju laskma kogu kraami, aga kuna ma riideid tellin tavaliselt pakiautomaati, siis läks meelest (paar korda olen kulleriga ka tellinud).

No ma siis kirjutasingi neile, et jah, minu viga, aga palun tehke uus arve ja pange kulleriga koju siis. Nagu ikka – kulleri maksan ju ka mina. Ja siis tuli vastus, et neil puudub selline teenus, et ainult pakiautomaati saab asju tellida! Ma olin nagu, et misasja??? Iga suvalise netipoega on kulleriteenus koju olemas, lihtsalt veits kallim (ja teatud summast alates tasuta, pakiautomaat isegi tihtipeale veel väiksemast summast – neil polnud isegi selle tellimuse puhul pakiautomaat tasuta, kuigi lõpuks jäi tellimuse summa ligi 160 eurot, aga see selleks).

Ma siis vastasingi, et päris omapärane värk ikka, et enamus netipoodidel on see võimalus olemas, kui klient seda soovib, lihtsalt veits kallim, aga nagunii tellija ju maksab selle eest. Ja lisasingi, et tulevikus võiks sellele mõelda, sest muidu võib potentsiaalseid kliente kaotada.

Ja nad kribasid vastu, et nad mõtlevad sellele, aga varem pole sellist probleemi olnud. Ja et saab ainult pakiautomaati ikka. Huvitav tõesti. Ju ma siis olen esimene loll, kes suuri asju tellida tahab 😀 Aga neil võikski olla kodulehel märge, et neil on ainult pakiautomaadi võimalus ja suuri asju ei saa netist tellida. Mõne asja puhul neil oligi, et võimalik ainult poest osta, aga mitte nende asjade puhul.

Rohkem ma ei vastanud ega tellinud neid väiksemaid asju ka ära. Vbl veel tellin, aga minu meelest nii imelik suhtumine firmal. Nagunii enne ei hakka ju midagi toimuma, kui ma olen ära tasunud selle arve – võtku mingi DPD kuller ja pangu asjad posti, kui nad pole Omnivaga ärakliendilepingut vms sõlminud. Ma saaksin ehk aru jah, et kui ma oleksin tahtnud a la 20 eurist asja kulleriga (mis tegelikult peaks ka võimalik olema, aga see selleks), aga 300-eurone tellimus on päris suur ikkagi. Ma just neid suuri asju tahtsin eriti. Neil on pood jah Tallinnas, aga ma ei satu sinna nii tihti. Ja nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, kas ma neid väiksemaidki asju enam tahan, sest selline suhtumine on minu meelest veider. Ärivaist täielikult puudub inimestel. Või siis on need netipoed, kust ma enne olen tellinud, lihtsalt väga head juhtunud, sest neil on kulleriteenus alati olemas olnud. Kuigi nende puhul ma enamasti võtan pakiautomaadi. Et jah – veidraid asju leidub siin maailmas ikka.

Eile sain ma 464 pilti kätte ja pea terve õhtu sorteerisin neid ning panin albumitesse! Väga põnev oli 🙂 Mõned veel lisasin raamidesse ka. Enamus pilte oligi aastast 2017-2019 (2018 kõige rohkem), aga oli ka vanemaid.

Ühel teemal tahaksin veel kirjutada. Nimelt ma sain eelmise postituse alla kommentaari, mis ütles seda, et niimoodi nutta ei tohiks, kui kaaslane nädalaks ära läheb, et see võrdub liigse klammerdumisena, mida mehed nagunii vihkavad – ja et väike lahusolek tuleb nagunii kasuks. Ja et selliste väikeste asjade pärast ei tohiks mehe nähes iial tönnida, sest see ei meeldi neile. Ma olen selles mõttes sellega nõus, et liigne klammerdumine on vale ja seda ei tohikski teha, aga ma ei saa mitte nõustuda sellega, et kui mul ongi korraks kurb tuju, siis ma peaksin seda oma abikaasa eest varjama ja näiteks a la vannituppa nutma minema. Ma tõesti tundsin end laupäeva õhtul kehvasti sellepärast – ehk rasedushormoonid lisasid veel seda juurde. Pärast Hendriku Tallinnasse minekut pole ma kordagi nutnud ega isegi mitte kurb olnud, sest see kuus päeva läheb tõesti kiiresti ja mul on suht tegusad päevad olnud, aga vot laupäeva õhtul tundus see kuidagi nukker kõik.

Ilmselt nii mõnegi mehe puhul oleks see vbl klammerdumisena mõjunud, aga meil on Hendrikuga algusest peale olnud asi niimoodi, et me näitame oma emotsioone välja, kui need ka kurvad on. Ei karju ega midagi, aga näitame seda välja, räägime nendest. Kusjuures Hendrik on seda eriti propageerinud, sest ta on kunagi depressiooni põdenud ja see oli üks esimesi asju, mida terapeut talle õpetas – et oma lähedastele tuleb oma emotsioone välja näidata, ka sellisel juhul, kui need pole rõõmsad. No kui on muidugi, kellele neid välja näidata, aga oma abikaasa on ikka see inimene, kelelle neid saab ja tohib välja näidata. Vähemalt nii peaks olema. Ma ei mõtle siin seda, et valad teise solgiämbriga kogu aeg üle vms, aga kui oledki kurb näiteks. Ja nii meil on alati ka Hendrikuga olnud, sest me kumbki ei arva seda, et selliste kurbade asjade välja näitamine oleks nõrkus, vaid me peame seda tugevuseks. Et sa julged end avada end oma kõige lähedasemale inimesele. Mina alguses kartsin seda küll natuke, sest oma eelmises suhtes ma olingi koos inimesega, kes jooksis alati minema või ei öelnud sõnagi, kui mul millegipärast nukker oli olla, aga vot Hendrik oli see, kes mulle ütles, et sellised emotsioonid ei ole valed ja kui need peaksidki tekkima, siis neid ei pea varjama.

Ja niimoodi meil see asi ongi. Ma küll valan üpris vähe pisaraid (just inimsuhete pärast, sest rasedana panevad mind kurvad filmid ja saated küll nutma, aga seda ma ei arvesta hetkel), aga kui seda tuleb ette, siis Hendrik on esimene inimene, kellele ma seda räägin. Ja kui Hendrikul on halb päev olnud vms, siis ta ka ütleb seda mulle. Sest me mõistame teineteist ja olemegi teineteisele toeks, kui seda peaks vaja minema.

Ma olen aja jooksul õppinud, et väljend: “Ma pean alati tugev olema ja ise hakkama saama ega tohi oma nõrkusi välja näidata” ei saa igas valdkonnas kehtida. Suhte puhul küll vähemalt mitte. Eriti annab see tunda meeste puhul, sest paljud neist ju kipuvad arvama, et kui nad kordki annavad märku, et neil on ka halvad emotsioonid jne, siis nende naised peavad neid nõrgaks. See ei tohiks tegelikult niimoodi olla, sest sellistest asjadest rääkimine on tegelikult tugevate omadus. Sest see nõuabki enda nii-öelda paljaks kiskumist ja kes seda ikka teiste ees tahab teha. Ilmselt tööl või konverentsil ei maksa seda jah teha (kuigi kui ikka midagi väga valesti läheb ja muudmoodi ei saa, siis on loogiline, et ka seal võivad emotsioonid võimust võtta – minul on seda kaks korda juhtunud ja ülemus ning töökaaslased said aru ega hakanud mind sellepärast halvustama), siis oma kodus ja enda kõige lähedasema inimese ees võiks ju seda ikka saada teha. Kui see teine pool aga ütleb, et mis sa ulud jne, siis tekibki see tunne nagu seda ei tohiks teha. Ja nii hakataksegi selliseid asju varjama, sest kardetakse teise halvustavat reaktsiooni. Ja vot see on kurb…

Ma olen nõus sellega, et klammerdumine on vale ja kui ma praegu igapäevaselt telefonitoru otsas nutaksin, et appi, miks sa nii kaua ära oled, siis see oleks juba liiga palju, aga kui sa kord sellist emotsiooni tunned, siis on see okei. Ja rohkem ma pole tundnud ka.

Kuidas teil nende emotsioonidega asi on? Kas näitate neid oma kaaslasele välja või pigem mitte?

 

 

 

Niisama loba/ Hendrik läks tantsupeole ja ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt/ Miks mulle ei sobiks see variant, et mees töötab välismaal ja käib ainult paar korda kuus kodus?

Jõudsin just Tartust tagasi Põlvasse. Käisin isale ja tädile pulmapilte viimas. Nad mõlemad elavad viiendal korrusel – seega andis minna ikka. Ma ise elan teisel ega pole harjunud enam nii kõrgele kõndima. Aga no mis seal ikka – pidi hakkama saama 😀

Täiesti uskumatu on mõelda, et ainult kuus nädalat ja paar päeva on tähtajani! Kuhu see aeg on läinud? Alles ju jäin rasedaks 😀 Kui juulis on veel plaane tehtud –  (Lonnyga laevasõit kahele Ahja jõel ja kolmekäiguline õhtusöök, selle sain töökaaslaste poolt sünnaks juba detsembris, mille saab nüüd ära kasutada. ja ühisistumine minu ja Hendriku perega mu sugulase suures aias), siis augustiks ma suuri plaane enam ei tee. Kuna mul ikkagi suure tõenäosusega kutsutakse sünnitus esile või on hoopiski keiser. No nii on mulle Tartu kogu aeg väitnud, aga Põlva arsti näen ma 08.juulil. Kui ma peaksin veresuhkrurohud peale saama, siis kutsutakse 39.nädalal kindlasti esile (kui pole selleks ajaks ise sündinud) või kui laps on üle 4500 grammi, siis on keiser. See on Tartu arstide jutt viimased visiidid olnud, mida ma kindlasti ka Põlvas mainin. Et siis tegelikult hetkel ikkagi täpselt ei tea. Ma ei oota sünnitamist, kohe mitte ei oota. Aga keisrit ma ka ei oota, sest siis on see taastumine jälle pikem protsess – ise olen ju alguses suht audis nagunii. Et kuigi ma olen hetkel paksuks läinud ja mul on kõrvetised, rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk (mis on mind terve elu saatnud – seega ma ei taju seda absoluutselt, nüüd küll võtan kord päevas rohtu selle vastu) ning mu varasemad pikad ja kiired sammud on asendunud väikeste teosammudega, siis… vaatamata sellele kõigele on rase minu meelest jumala okei olla. Isegi suure kõhuga on parem olla kui alguses, mil see iiveldus mind kogu aeg saatis. Ma küll oksendasin ainult kolm korda, aga iiveldas ikka rohkem. Ja meeletu väsimus oli ka. Aga rasedus ei ole mul takistanud midagi teha – mul on väljasõite jne rohkem olnud kui enne. Eks see osaliselt oligi ka nii mõeldud, sest siis saab enne last veel kahekesi aega Hendrikuga nautida 🙂

Et jah – need pea kaheksa kuud rasedust on siiani minu meelest suht okeilt möödunud. Aga sünnitust ma kardan, ma ei mõtle sellele küll ülitihti, aga ma olen üpris kindel, et ega see kergelt ei lähe. Vbl ma nimelt juba võtan sellise hoiaku, et kindlasti on hullult raske, sest kui peakski ime juhtuma, et see polegi nii hull, siis oleks see meeldiv üllatus. Aga ma väga ei usu seda. Eks näis muidugi.

Eelmisel esmaspäeval oli Hendriku suguvõsa kokkutulek, mida peetakse alati jaanilaupäeval, sest siis on ta vanaema sünnipäev. Seal on lausa eraldi selline märkmik, kuhu end tulija kirja saab panna. Ja sel aastal oli meid 96! Siiani oli rekord vist kuskil 70. Ma eelmisel korral käisin esimest korda – siis olid enamus minu jaoks võõrad, aga nüüd juba osasid teadsin. Ega Hendrik ja ta vanemadki kõiki päris ei teadnud. See üritus toimub neil juba 13 aastat ja alati ühe sugulase maal, kus on selline suur katusealune, kus siis kõik istuda saavad, kui nad just õues pole.

Sel korral oli lausa ringis suur tutvustamine, kus me saime mainida, kuidas me kas Hendriku vanaema, vanatädi või vanaonu teame (nemad kolmekesi istusid keskel ja teised siis tutvustasid end). Seal ringis oli ikka vähem inimesi kui 96, sest mõned olid juba ära läinud, aga kogu päeva jooksul käis nii palju läbi. Sai süüa, juttu ajada, puhata ja niisama olla. Äge, et selliseid asju korraldatakse – inimesed tulevad lausa välismaalt ekstra kohale, et seal osaleda. Ja nii iga aasta juba 13 aastat.

Hetkel ma olengi täiesti üksi kodus ja seda kuni laupäeva hilisõhtuni, sest Hendrik sõitis täna varahommikul rahvatantsurühmaga Tallinnasse, kus neil juba tantsupeo proovid on. Ma pole üldse harjunud temast eemal olema nii pikalt (viimati aprillis 2018) ja eile lausa muutusin nukraks, et mis mõttes ma teda kuus päeva ei näe, isegi pisarad hakkasid jooksma. Eks rasedus ja hormoonid mängisid ka oma rolli, sest kuus päeva ei ole ju tegelikult üldse nii pikk aeg. Olimegi siis kaisus ja mina veits töinasin. Hendrik lohutas ja mainis, et varsti on ta juba tagasi ning siis on tal veel nädal puhkust, mil me midagi teha saame. Ja kui ka poleks, siis poleks hullu, sest ma ikka näen teda igapäevaselt, kui ta tööl käib, aga hetkel tundus see kuus päeva küll nagu kuus aastat 😀 Täna on mul juba parem olla ega pisaraid enam ei vala. Lihtsalt eile tundus, et omg, kuus päeva 😀

Aga jah – mina nii ei suudaks ega tahaks, et mu abikaasa välismaal töötaks ja siis näekski teda a la korra kuus või kahe nädala tagant. No ei – eriti veel siis, kui laps sünnib. Kuigi palgad võivad ju mujal kõrgemad olla, aga kuna hetkel saab ka ilusti hakkama, siis sellist lahendust mina ei näe. Hendrik on ka alati öelnud, et ta ei tahaks mitte iial välismaal töötada ja siis kodus käia ainult. Et kui peakski olema selline asi, et tõesti hädaolukorras oleks vaja kellelgi meist pikemalt välismaal töötada, siis koliks kogu perega sinna. Kuigi ma ei usu, et selline olukord kunagi tekkima peaks, sest me saame ilusti Eestis hakkama. Et selles mõttes müts maha nende naiste ees, kelle mehed a la Soomes või Norras töötavad ja käivadki kord kuus või veel harvem kodus. Ja kui neil veel lapsed ka on… Või siis veel hullem variant –  kui nad lausa meremehed kuskil on – et neli kuud kodus, pool aastat eemal vms. Lapsed kasvavad nii kiiresti ja seda küll ei tahaks, et isal nii palju sellest nägemata jääks. Aga mõnele perekonnale see peremudel sobib – ehk siis seda ei tehta ka ainult raha pärast (kuigi kindlasti on see päris suur mõjutegur). Ja see on normaalne, sest inimesed on erinevad. Mulle kindlasti ei sobiks. Ja õnneks arvab Hendrik sama, et see oleks tõesti viimane variant maailmas, kui mingi hädaolukord oleks – a la pikem töökaotus (ja Eestis ei leiaks kohe absoluutselt mitte midagi) ja ainuke võimalus olekski minna välismaale. Aga ka siis pigem läheks kohe kogu perega. Ja kui ei saaks seda ka, siis jääks see kõige hullem variant üldse.

Kuidas teie sellesse suhtute, et mees töötab välismaal ja käib suhteliselt harva kodus? Ja kui teil endal ongi niimoodi, siis kuidas vaimselt hakkama saate? Või olete ära harjunud? Mina leian, et seda raha võib kas või vähem olla, aga peaasi et pere koos on.

Et minu jaoks see vaimne ja ka füüsiline lähedus on piisavalt oluline, et pikemas perspektiivis ma ei kujutaks ette sellist olukorda, et üks töötab välismaal ja teine ootab kodus… No mingi periood ehk veel, aga mõned elavad nii aastaid… Vot see tundub küll keeruline minu jaoks. Eriti veel, kui lapsed ka on.

Piltide ilmutamisest (ja mõned pildid!)

Millal teie viimati pilte ilmutasite? Mina olen selles mõttes ikka jube laisk olnud, sest ma tegin seda palju aastaid tagasi! Nüüd üle pika aja ilmustasin pildid ära, sest pulmapilte tahaks ju ikka albumis ja raamis näha. Lasin viis satsi kõiki pulmapilte ilmutada (ega neid palju polnud, 32 pilti kokku), sest siis saan kohe isale, tädile, Hendriku vanavanematele  ja vanematele kõik pildid üle anda, lisaks siis üks komplekt meile endale. Enamus neist nagunii arvutit ei kasuta (Hendriku vanemad kasutavad) ja kuna neid pilte nii palju pole, siis ei viitsinud sorteerima hakata ja kõik saavad kogu satsi pilte endale. Ja saate aru – need olid esimesed pildid ka meile endale, mis ma koos Hendrikuga üldse ilmutasin. Neli tükki panin raami ja ülejäänud kleepisin albumisse, mis me pulmadeks saime.

See pulmapiltide ilmutamine pani mind mõtlema, et peaks ikka vanemaid pilte ka ilmutama. Ma mõtlesin, et eks ma mingi maksimaalselt 100 ilmutan, aga homme läheb ilmutusse 464 pilti!!! No mõned on vanemad pildid, aga üldiselt on intervall kuskil kolm aastat, aga enamus on ikka viimase paari aasta jooksul tehtud. Kui ma oleksin veel vanemaid hakanud ilmutama, siis oleks 1000 ära tulnud, aga ma otsustasin, et poosekaid aastast 2014-2015 ei pea nii palju olema 😀 Kui beebi sünnib, siis nagunii kavatsen pilte ilmutada ja teha seda tihedamini, sest ma mäletan Lipsukese pildisaagat, kes korraga vist paar tuhat pilti lastest lasi ilmutada, sest polnud seda aastaid teinud. Päris seda saatust ma endale ei tahaks, sest see sorteerimine võtab nii palju aega! Ja siis võib päris kalliks see summa ka minna, kui korraga nii palju ilmutada lasta. Parem juba tihedamini, sest siis on vähem sorteerimist.

Ja kuna ma täna palju pilte sorteerisin, siis ma mõtlesin teile ka mõnesid näidata (kõik neist ei lähe ilmutamisele, lihtsalt jäid silma). Ilmselt mõned on juba blogist läbi jooksnud, aga paljud siiski pole. Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, vaid tulevad suhteliselt segamini. Ja ma 2019.aasta omasid ei lisa uuesti, sest neid ma olen teile juba hiljuti näidanud. Hoiatus – PILTE ON PALJU!!! Ehk siis – keda pildid ei huvita, võib vabalt selle postituse vahele jätta.

Need neli pilti panin raami, ülejäänud on seal vasakul üleval albumis. Meil on alates pulmadest siia lauale nagu mingi altar tekkinud, lisaks siis mõned diplomid, mis ma töölt kaasa võtsin enne dekreeti jäämist.

14-aastane Jaanika oma tolleaegse kodu juures lolli mängimas 😀 See maja, mis pildil on, polnud meie kodu, vaid selle kõrvalasuv maja oli, aga seda pole pildil näha.

14-aastane Jaanika meedialaagris, sõrm on ikka täiega imelik 😀

Pidin poseerima, sest mingi pilt neist läks meedialaagri ajalehte, mis pärast seda laagrit ilmus. Ma ühel aastal kirjutasin arvamusloo ja teisel aastal vist reportaaži – mõlemad pääsesid sinna lehte.

See pilt on tehtud aastal 2006, käisin siis 10-ndas klassis.

10.klass!

Hea Lapses ilmus mu kirjasõbrakuulutus vist neli korda aastas vähemalt 😀

September 2006

Siin olen ka 16-aastane.

Suvi 2007, mil ma Tallinnas elasin.

Minu kolm lõpetamist, vasakult paremale: põhikool, gümnaasium ja kutsehariduskeskus. Ma tundun endale kõige vanem just põhikooli lõpetamisel, sest see lilla pea tegi mu tõesti eakamaks. Ma otsustasin päev enne lõpetamist juuksed lillaks värvida – seega enamus mu sugulasi ei tundnud mind ära 😀

18-aastane Jaanika ehk abiturient 🙂 Seal taga pildil ei ole mingi mu tolleaegne peika, vaid see oli mu keskmise õe peigmees kunagi. Tal on endiselt see pilt vanematekodus raamis, kuigi nad läksid lahku aastal …. 2002? 😀 Mina olin siis igal juhul laps.

Detsember 2012

2009

2014 millalgi, vahetult enne öösaate algust.

Mehhikos suvel 2010

September 2009 Barcelonas, vahetult enne ühte pulma, kus mul õnnestus Hispaanias külalisena käia.

Mehhiko käsitööturul, suvi 2010.

Kevad 2012

Detsember 2010

2012 suvi

Ootan oma kutseka tunnistust, juuni 2012!

Märts 2013

August 2009 – Barcelona metroo

Barcelona tänavafestivalil, samuti august 2009

2010 suvel millalgi

2011 kevadel – Tartu pubis Big Ben

Valencias praktikal aprillis 2012

Tartu pubis Pahad Poisid, peaks olema 2012 lõpp.

Mehhikos 2010

Suvi 2012

November 2011, vahetult enne mingit pidu.

Sügisel 2012

Millalgi 2011 lõpus tehtud

Jaanuar 2012

Suvi 2012

Suvi 2012

2012 algus

Pärnus suvel 2011

2013 jaanuar

Mehhikos tehtud pilt aastal 2010, kus on peal kahe lapse käed, kellega me hommikuti kooli läksime.

Kevadel 2012

Suvi 2012

Erinevad pildid minust mitmete aastate lõikes (2006- 2011)

2012 suvi

Valencias aprill 2012

Mehhikos 2010

Suvel 2013, mil olin just hiljuti Tallinnasse kolinud.

Samal päeval tehtud kui eelmine pilt – suvi 2013

Kui saatest Night Chat sai Vallatud Tissid 😀 Umbes kaheksa kuud oli saatel see nimi, hiljem muutus see uuesti Night Chatiks tagasi, aga kõige lõpus oli selle nimi üldse Unetud.

Mina oma esimesi öösaateid tegemas, mai 2013

Malluka korraldatud iluõhtul novembris 2014. Ma seda mainisin oma eelmises postituses ka – just siis tuligi jumestaja mulle silmameigiga appi 😀

2013 suvel

2014 sügisel, vahetult enne Kanal 2 pidu.

Suvel 2013 stuudios enne öösaate algust!

Juunis 2012 ehk siis sel päeval, mil ma kutseka lõpetasin.

2013 lõpp stuudios

Suvel 2014 jälle stuudios

2014 algus jälle stuudios

Veebruaris 2014 Tallinna vanalinnas kolamas

2013 sügis enne Kanal pidu

Mul on nii palju pilte stuudios tehtud 😀 See peaks olema 2013 lõpus tehtud pilt.

Jällegi 2014 stuudios, aga pärast päevasaate lõppu (ma tegin nii öö-kui päevasaadet).

Suvel 2014 Tallinna kodus

Veebruar 2015, kui ma otsustasin oma juuksed ära lõigata ja ära värvida.

Jaanuar 2015

Suvi 2015

September 2014 – Kanal 2 peol 🙂

September 2009 Barcelonas jalkat vaatamas!

Samuti Kanal 2 peol septembris 2014

Kanal 2 peole suundumas septembris 2014

2014 suvel saate ajal tehtud pilt, aga ma läksin pausile korraks. Ehk siis Kanal 2 koridoris kuskil.

Veebruar 2015

2015 algus

Mai 2015, mina saadet juhtimas

Veebruar 2015, enne saadet. Ilmselgelt on tissid nimelt niimoodi kokku tõmmatud, sest nii suured rinnad pole mul isegi praegu rasedana 😀

Lapsehoidja Prantsusmaal – oktoober 2009

Kevad 2015 Tallinnas

Suvel 2014 Tartus

2015 algus

Kevad 2015

Vol 2. Praegu on see kleit mul kodukleidiks, aga kuna kõht on nii suur ja ma olen paksuks läinud, siis tagumik on sellega ikka täiesti paljas, tänavale ei saaks minna 😀

Suvel 2015

Samuti suvi 2015

Suvi 2015 – siis oli saate nimi juba Unetud!

Suvi 2015

See oli siis, kui ma esimest korda lakas magasin! Ehk siis suvel 2015. Rohkem pole ma lakas ööbinud ka.

Jälle ma seletan midagi saates 😀 Sügisel 2015

Talvel 2015

Aprill 2016

Aprill 2016

Aprill 2016 Põltsamaal

Mai 2016, kleit on valepidi seljas 😀

Mai 2016. Ma olin nii kleenuke ikka 😀 Sellel pildil kaalun ma 66 kg ehk siis 35 kg kergem kui praegu. Praegu kaalun 101 kg.

Juuni 2016 – enne EBA-le minekut

Jälle mina mulisemas 😀 Suvel 2016 stuudios

Viljandis suvel 2016

September 2016

Kolm mind, vasakult paremale: 7-aastane, 10-aastane ja 11-aastane 🙂

Sügis 2016

Märts 2017 Jõhvis

Märts 2017

Märts 2017 Narvas

Peole, peole! Kevad 2017

Aparaaditehases kevadel 2017

Kevad 2017

Kevad 2017

Pärnus kevadel 2017

Klubis Tempo mai 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Suvi 2017

Haapsalus suvel 2017

Ikka Haapsalu ja suvi 2017

Haapsalu vol 3

See oligi jaanipäeval 2017 ja suhteliselt külm ning tuuline ilm oli.

Väike kollaaž Haapsalust suvel 2017

Suvi 2017

Kui avastasin, et lift oli katki – ehk siis pidin seitsmendale jala kõndima 😀 Suvel 2017

Kui oma juuksed suvel 2017 lühikeseks lõikasin

Juuli 2017

Tallinnas juulis 2017

Suvepäevadel 2017 tegin kõigile GR töötajatele sellise enda mõeldud luuletusega diplomi – ma ise sain loosiga just selle. Siis olid meid veel seitse – seega polnud raske neid mõelda, aga ma olen ka 12-le midagi sarnast teinud 😀

Kui ma juulis 2017 esimest korda uuel Balti jaama turul käisin.

21.oktoober 2017. Siis ma veel ei aimanud, et järgmisel päeval tutvun ma oma tulevase abikaasaga! Ma teadsin küll, et ma saan Hendrikuga kokku, aga ma ei teadnud siis, mis sellest saama hakkab 😀

Esimene koos pilt meist novembris 2017, mille Hendrik Facebooki lisas. See ongi siis päris esimene koos tehtud pilt meist üldse!

See on novembri algus 2017 tehtud pilt, mil ma Hendrikuga just sebima hakkasin.

Hendriku soolaleivapeol novembris 2017, mil ma esimest korda tema sõpradega kohtusin.

Räpinas söömas novembris 2017. Mul oli siis meeletu köha, mis kestis pea kuu aega.

Novembri lõpp 2017 – Robotexil 🙂

Detsember 2017 Põlvas

Detsember 2017

Detsember 2017 enne firma jõulupidu restoranis München

Meie esimene pikem väljasõit Haapsallu detsembri lõpus 2017

Vol 2

Lasime juba ettekandjal meist pilti teha, olime selleks ajaks kaks kuud koos olnud – ehk siis noored ja armunud 😀 Siis me veel ei aimanud, et aasta ja viie kuu pärast oleme abielus!

🙂

Jäime Haapsalus kõva paduka kätte ja läksime öösel end ühte pubisse üles soojendama 😀

Pärast Haapsalu suundusime juba Pärnusse!

2018 algus

Valga rongijaamas jaanuaris 2018

2018 jaanuar Valgas

Veebruar 2018

Veebruar 2018

Munadepühad kontoris kevadel 2018

Aprill 2018 Vilniuse korteris, kus me sõbrannaga neli päeva veetsime 🙂

Vilnius 2018

Ikka Vilnius

Vilnius ja mehhiklannast kunstnik Frida Kahlo

🙂

Hüppame korraks jaanuari 2019, mil ma töökaaslastega tõukekelgumatkal käisin. Teised siis veel ei teadnud, et ma rase olen, aga mina juba kolm nädalat teadsin.

17-aastane Jaanika 🙂

Kronoloogiliselt need pildid siin ei jookse, see on tehtud suvel 2017, mil ma veel Hendrikut ei tundnud.

Samuti suvi 2017 😀

Suvi 2017

Suvel 2017

Vol 2

Suvel 2017 kummituskülas Viivikonnas

Käisin ka 2018 suvel seal ja ikka oli sama kõle… Öösel seal ei tahaks liigelda ilmselt.

2017 suvel Sillamäel. See kleit on mul ka hetkel kodukleit, sest see ei ulatu väga palju üle tagumiku enam…

2017 suvi

Kuremäe kloostris suvel 2017

Suvi 2017

Praegu ei mahuks mu varvas ka enam nendesse teksadesse! 😀 Endiselt suvi 2017

🙂

September 2017 käisin ühes pulmas – see pilt on vahetult enne seda tehtud.

September 2017

Oktoober 2017

Oktoober 2017 🙂 Kui ma Hendriku esimest korda endale külla kutsusin ja me ÄSK-i mängima hakkasime!

Oktoober 2017

Novembris 2017 käisime töökaaslastega laskmas. Ma sakkisin selles sajaga 😀

November 2017

Jaanuar 2018 – Hendrik oli siis eriti karvane 😀

Jaanuar 2018 Põlva ööklubis Kino

Jaanuar 2018 🙂

Jaanuar 2018

Jaanuar 2018

Veebruar 2018 – minu isa sünnipäeval 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 Meenikunnos 🙂

Veebruar 2018

Veebruar 2018 🙂

Märts 2018

Kevad 2018

Aprillis 2018, mil me Taskus asuvas Mehhiko restoranis Burro käisime 🙂

Aprill 2018

Aprill 2018

1.mai 2018

Bryan Adamsi kontserdil mais 2018 🙂

Mu üks lemmikpilt meist! Mais 2018 Taevaskojas 🙂

Mais 2018, mil firma sai nelja-aastaseks. Selle aasta mais sai juba viieseks ja oli suurem pidu ka 🙂

2018 kevad 🙂

🙂

Kevadel 2018

Pärast Kagu-Eesti tantsupidu mai 2018

Suvi 2018 Põlvas 🙂

Suvel 2018 kass Arturiga, kes Hendriku vanemate juures elab 🙂

Oraval suvel 2018

Paides kevadel 2018

Otepääl juunis 2018

Retrobest 2018

Retrobestil 😀

😀

Firma suvepäevad suvel 2018

Firma suvepäevad vol 2 😀

Kummitusküla Viivikonna juulis 2018

Sillamäe 2018

Puhkus suvel 2018

🙂

Narvas juulis 2018

Samuti Narvas juulis 2018

Vot sel päeval sain ma esimest korda elus herliaselt nõelata! Avatud Talude päev suvel 2018

Juuli 2018

Juuli 2018

Juulis 2018 Palojärve ääres

Juuli 2018

Intsikurmu Festival augustis 2018

Hendrik sai 30! August 2018 🙂

Pärast juubelit 🙂

Tõrvas augustis 2018

Augusti lõpp 2018, mu Põlvasse kolimiseni jäi vähe aega!

September 2018 – hakkasime kohe Hendriku sõbra pulma sõitma.

Hendriku sõbra pulmas 🙂

Ootame pruutpaari tulekut – september 2018

September 2018, olin just Põlvasse kolinud. See pilt on tehtud Räpinas 🙂

September 2018. Juba siin küsis keegi, et kas ma olen rase, sest mul on kõht ees, aga seal veel polnud 😀

Sügis 2018

September 2018

Oktoober 2018, mil sõbrannadega discgolfi käisime mängimas.

Ja vise 😀

22.oktoober 2018 – meil sai Hendrikuga täpselt aasta tutvumisest 🙂

Oktoober 2018 🙂

Nublu kontserdil detsembri alguses 2018. Ma olin tegelikult juba rase, aga ma ei teadnud seda veel…

Midagi ametlikumat ka lõpetuseks – pilt on tehtud septembris 2017. Ma rohkem pilte ei lisa ka, sest 2019 aasta fotosid olen ma suhteliselt hiljuti juba teile näidanud.

 

 

 

 

 

“Kes see Mallukas veel on?” / Oma kogemused, mis Malluka raamatut lugedes meenusid!

Täna oli mul diabeedi ämmaemanda visiit Tartus, kus ma mainisin, et ma tõstsin oma asjad Põlvasse ümber. Ta veel ei tühistanud ultraheli, mis mulle augusti alguseks oli juba pandud, aga ma saan selle ise tühistada. Mul peaks enda ämmaemandaga kohtumine olema 12.juuli, aga ma sain Põlvasse aja 08.juuliks. Ilmselt pärast seda tühistangi, käin ära ja vaatan, kuidas mulle Põlvas sobib. Ma telefonis mainisin ka, et mul on rasedusdiabeet ja kõrge vererõhk, et see info oleks kohe olemas. Ja kuna ma eelmisel nädalal oma ämmaemandat ja arsti nägin alles, siis on 08.juuli okei kuupäev. See Põlva valveõde hakkas telefonis aegu otsima ja ega neid kerge leida polnud, sest üks arst nagunii puhkab tol ajal – seega saingi selle teise. Aga sellistel puhkudel nad peavad leidma aja, sest ma kindlasti pean saama visiidi enne juuli keskpaika.

Aga rasedusdiabeedi ravimeid mulle peale ei pandud. Mõned näidud on küll natuke üle olnud, aga siis ongi patustamine olnud. Näiteks EBA-l ja Kubija hotellis. Pean endiselt neli korda päevas näitu võtma ja kõik need asjad saan Põlva arstile ka ette näidata.

Täna ma tahtsin tegelikult üldse teisest asjast kirjutada. Nimelt ma eile ostsin Malluka raamatu “Kes see Mallukas veel on?” – ja täna ma juba lõpetasin selle lugemise, sest see sai kiiresti läbi! Ma pole Malluka esimest raamatut lugenud, mis ta raseduse kohta kirjutas, sest siis polnud see teema minu jaoks aktuaalne ja nüüd pole ka juhtunud seda lugema. Seega oli see esimene raamat, mis ma tema sulest lugesin.

Kuidas mulle siis raamat meeldis? Üldiselt jäin rahule, aga kuna ma olen Malluka blogi lugenud juba sellest ajast, kui ta veel kuulus polnud, siis enamus asju olid minu jaoks nagunii tuttavad. Uuteks asjadeks ehk oligi tema lapsepõlv, koolitee ja Austraalia. Väga palju oli noppeid ka blogipostitustest, mida ma juba nagunii lugenud olen. Et huvitav oli küll, aga neil on kindlasti põnevam, kes tema blogi hakkasid kõvasti hiljem lugema, sest siis on paljud asjad tõesti täiesti uued. Eriti meeldisid teiste iseloomustused tema kohta, mis raamatu lõpus olid! Muidu on stiil ladus ja suhteliselt mallukalik – et neile, kes tema blogi loevad, peaks raamat ka sobima. Minu jaoks ehk miinuseks jäigi see, et ma ootasin rohkem midagi sellist, mida ma veel ei tea, aga kui sa oled kellegi blogi juba nii pikalt jälginud, siis uusi asju on vist keeruline sinna kirja panna. Ja neid eesti blogisid, mida ma olen megakaua jälginud, on üpris palju – ehk siis kui keegi teine annaks oma elust raamatu välja, oleks mul vist sama mure 😀

Mallukat ise olen ma elus vast mingi viis korda näinud? Esimene kord oli siis, kui ta mind 2014.aastal iluõhtule kutsus koos teiste blogijatega. See toimus Eveliisi restoranis Diip, kus ma ainult ühe korra jõudsingi käia. Seal õpetati meile suitsusilma tegemist ja ka võin kohe eos öelda, et minul pidi jumestaja appi tulema, sest ma olin kõige kohutavam selles 😀 Hiljem oli meil mingi istumine seltskonnaga veel kuskil vanalinna baaris ja siis pidin ma Night Chati saadet tegema minema, kuhu Mallukas umbes tunniks kaasa tuli. Ja ühte asja võib Malluka kohta küll öelda – et ta tegelikult ongi selline inimene, keda sa blogi lugedes näed. Kohati ropu suuga, otsekohene, valju, julge jne. Et ta ei etenda blogis kedagi teist, sest see oleks vist üpris veider, kui temaga kohtudes tuleks välja, et ta selline malbeke on 😀 Seda ohtu kindlasti pole.

Ja kuigi mina ka ei nõustu kõigi tema postitustega, siis ma leian, et annus sellist pohhuismi tuleb kõigile kasuks. Seda ei saa kahjuks igas olukorras rakendada, sest noh – elu on juba selline. Et raamatut ma kindlasti soovitan, aga kui olete tema blogi juba väga ammusest ajast lugenud nagu mina, siis võib tekkida see oht, et uut informatsiooni on liiga vähe. Aga kindlasti on see raamat eriti huvitav neile, kes teda aasta-paar ainult jälginud on. Ehk siis uutele lugejatele.

Mallukaga mäletan ma veel seda, et kui ma aastal 2011-2012 algus soomlasest Egoga suhtes olin, siis tema (ja ka paljud teised inimesed) kommenteerisid mu blogi ja ütlesid, et selline suhe pole normaalne, kus nii palju draamasid jne on. Ta mainis kommentaaris, et tema suhe on hea ja rahulik vms. Siis ta oli ilmselt suhtes oma eelmise peikaga, kellega ta oligi viis-kuus aastat koos (millest saab raamatus ka põgusalt lugeda). Et tegelikult neil kõigil oli õigus, sest selline suhe polnudki normaalne, aga mina ei saanud sellest siis aru. Nüüd saan ja annan isegi kõigile nõu, et sellistest meestest tuleb kauge kaarega eemale hoida.

Lisaks oli raamatus palju samastumise kohti. Kui Mallukas nii ilusasti oma vanaisast Endlist kirjutas, siis oleks mul peaaegu pisarad jooksma hakanud, sest mulle meenus mu ema, kelle ma 21-aastaselt kaotasin. Minu jaoks oli mu ema kõige lähedasem inimene maailmas ja ma annaksin nii palju, et ta ometi elus oleks! Kui mu ema suri, siis olin mina veel suur pidutseja, kellel peikad/suhted vahetusid kiiremini kui eesti ilm – nii hea oleks tal nüüd näha, et tema pooleldi segasest pesamunast on perekonnainimene saanud – abielus imelise mehega ja varsti oma esimese lapse ema! Siis tundus ilmselt, et ma ei rahunegi kunagi maha ja jään igavesti oma sarvi maha jooksma. Aga rahunesin 🙂

Lisaks kirjutas Mallukas sellest, kuidas ta lühikest aega sebis mingi tropiga, kes talle voodis ütles, et ta on tegelikult teisest naisest huvitatud, millepeale Mallukas siis seda lahedat sõbrannat mängis, olles ise tüüpi kõrvuni armunud. Nagu enda minevikku oleks lugenud 😀 Mul oli Egoga alguses sama teema ju – mina olin nii kõrvuni armunud ehk olin samuti see naine, kes talle nõu andis, et kuidas teisi naisi sebida, aga ise nutsin kodus patja, sest tüüp ei tahtnud mind endale pruudiks. Tol ajal poleks keegi osanud aimata, et see lugu lõpeb niimoodi, et Egost saab hoopis see mees, kes mind pikka aega pärast lahkuminekut rahule ei jäta ja mind pommitab kõnede, smside ja kirjadega. Vanad lugejad on kursis, aga uutele infoks – kui Ego lõpuks Soome tagasi läks ja sealt neli kuud hiljem tagasi tuli, siis oli ta kui muutunud mees, tahtis mind endale kallimaks ja muutus armukadedaks, kui mina teistega ringi sebisin. Mina olin tolleks ajaks vist vaikselt hakanud leppima, et sealt ei tule midagi, aga kuidagi lõppes asi niimoodi, et me olime suhtes. Suhtes, mida ma nii kaua olin tahtnud temaga, aga kui lõpuks selle sain, siis oli see ainult draamade laviin, kus rahu ei olnud hetkekski.

Asi oli lausa nii hull, et kui ma sõbrannadega klubis käisin ja ta Pärnust mulle helistas (ta elas siis Pärnus ja ma Tartus), siis ta arvas, et ma raudselt petan teda. Ja nii tegi ta 30 kõnet ühe peo jooksul, lõpuks mul viskas nii kopa ette, et ma ei vastanudki enam. Ja ma ei saanud ikka aru, et see pole normaalne suhe! Ma ise olin ka muidugi väga armukade tol ajal ja korraldasin talle samuti draamasid. Ja ma tõesti arvasin, et selline võimuvõitlus peabki üks suhe olema, sest muidu on igav. Ei pea, kohe kindlasti ei pea, lausa ei tohi! Selline suhe ei ole normaalne ja kui kellelegi on veel taoline olukord, siis jookse kiiresti minema sellest haiglasest suhtest! Hea suhe on tasakaalukas, ilma selliste ülepäevaliste draamadeta ja armukadedusstseenideta. Hea suhe põhineb usaldusel, hoolivusel, armastusel, mitte võimumängudes või kellelegi tagasitegemises!

Minu ja Ego suhe lõppes sellega, et ta üritas mind lüüa (ma pöörasin pea ära). Ja vot siis sain ma alles aru, et tegemist on vaimselt ebastabiilse inimesega. Õnneks elas ta ühes Pärnu hotellis (ta töötas seal) ja ma sain lõpuks põgeneda sealt, sest ta viskas mu jalanõud mitu korda aknast välja. Ja ma siis ilma jalanõudeta jooksingi alla administraatori juurde ja kurtsin oma muret, kes mulle töömehe appi saatis (kellel olid toa varuvõtmed olemas) ja nii ma oma saapad kätte saingi. Õnneks elas mu geisõber Truu ka tol ajal Pärnus ja ma sain tema juurde ööseks minna.

Pärast seda läksime lahku ja ta tüütas mind veel umbes aasta aega, saatis megapikke kirju, helistas jne. Ma ei reageerinud millelegi. Ja nüüd seitse aastat pärast lahkuminekut proovib ta kord aastas mind Facebooki sõbralisti lisada, aga ma ei võta teda vastu (viimati üritas seda paar kuud tagasi). Sest tema on eksidest, keda ma isegi oma Facebooki sõbralisti ei taha. Ego probleemiks oligi liigne alkohol, sest purjus peaga keeras ta alati ära. Ja kuigi meie suhte ajal ta lubas, et joob vähem, siis tema puhul tähendas see ehk tavalise kaheksa õlle asemel päevas neli õlut.

Et jah – minu kõige suurem viga elus oli sellise mehega üldse suhtes olla. Aga see on mulle selgeks teinud, millist suhet ma enam kunagi ei tahaks ja pärast seda mul sellist ämbrit enam polnud ka.

Teine selline sarnane lugu oli mul ju Terminaatoriga (mis hüüdnimesid ma ikka kasutanud olen…). Tema ei olnud kunagi küll füüsiliselt vägivaldne, aga mina 24-aastaselt ja just Romantikust lahku minnes nägin selles 38-aastases mehes midagi ligitõmbavat ja seksikat, midagi pahelist, aga huvitavat. Ja juhtus see, et ma armusin temasse ära, aga tema minusse loomulikult mitte. Vanad lugejad ehk mäletavad, milliseid sõdu sai peetud, sest ta oli mees, kes vihkas mu blogi kogu südamest, kuna alati hakati tema iseloomu kritiseerima ja tüübi ülisuurele egole mõjus see kohutavalt. Lõpuks me isegi mingi aeg ei suhelnud blogi pärast, aga ma langesin uuesti ta võrku, kui ta mulle limusiiniga Tallinna bussijaama vastu tuli (tulin siis just kodulinna külastamast, aga ma ju elasin Tallinnas). Ma kusjuures tutvusin temaga saates, mida ma ise juhtusin… Ma astusin üle endale tehtud reeglist, et ma ei tutvu saatevaatajatega, aga talle ma millegipärast oma numbri andsin.

Terminaatoriga juhtus see, et 2015 suvel me enam eriti tihti ei suhelnud, aga ta ikka vahel helistas mulle. Sügisel tutvusin ma Härraga ja kui Terminaator mulle saate ajal isiklikule numbrile helistas, siis ma palusin, et ta seda enam ei teeks, sest ma tõesti olin Härrasse armunud ega tahtnud temast enam midagi teada. Siis helistas ta saatesse, ma võtsin ta eetrist maha ja ütlesingi talle, et kui saatejuht ma võin temaga suhelda, aga mu isiklik number kustutagu heaga ära. Ta veel mõned korrad helistas, aga ma ei reageerinud – ja lõpuks ta enam endast märku ei andnud ka. See trall oleks ilmselt edasi kestnud, kui ma poleks tol ajal Härraga tutvunud, kellesse ma ära armusin. Ja kuigi pikemas perspektiivis meil ei tulnud Härraga midagi, siis tema on üks nendest eksidest, kes võib vabalt Facebookis olla ja kellele saab aastas korra tema sünnipäeval õnne soovida. Samamoodi Romantik ju. Et ma ei suhtle kummagagi neist, aga sünnipäeval Facebookis ikka õnne saab soovitud. Ja nad mõlemad on nüüd leidnud oma ellu need inimesed, kellega nad paremini klapivad, mille üle on mul ainult hea meel, sest inimestena nad pole halvad, meie lihtsalt ei klappinud omavahel.

Et jah – sellistest toksilistest suhetest nagu minul Ego või Terminaatoriga olid, tuleks kauge kaarega eemale hoida. Esimene neist oli alkohoolikust ja armukadedusest hulluv manipulaator, teine oli enda meelest kõva tegija, kes oli oma arvates mu elus mingi hull õpetaja vms. Jah, ehk selles mõttes oligi, et millist meest ma mitte kunagi endale reaalselt ei tahaks. Eks selliseid õpetajaid peab ju ka olema! Siis sa tead, millist inimest sa oma kõrvale kunagi ei tahaks…

Et vot sellised meenutused ja samastused tekkisid mul Malluka raamatut lugedes. Ma usun, et nii mõnelgi teisel oleks sama lugu rääkida, kui ta seda raamatut loeks, sest me kõik oleme kunagi suhtega ämbrisse astunud. No kõik kindlasti mitte, sest mõned ehk leiavad esimese armastuse näol kaaslase, kellega abielluda ja lapsi saada, aga enamusel siiski nii hästi ei lähe. Ja mina olen ikka enne mitmeid konni suudelnud, kuni oma abikaasaga tutvusin. Et jah – mul on olnud päris tormiline minevik, mida vanad lugejad väga hästi isegi teavad.

Ma olen Mallukaga nõus ka selles osas, et suhe ei pea keeruline olema. Jah, raskeid aegu võib ette tulla, aga kui kogu aeg on raske ja rõhuv ning õnnelikku aega polegi, on ainult tülid, nääklemised, võimuvõitlused jne, siis ehk ei ole sa õige inimesega koos? Või teine variant – kui su kaaslane ei taha sinuga pikemaid plaane teha, siis kas on mõtet selles suhtes olla? Kui sulle endale see sobib, siis palun väga, aga kui sa tahaksid midagi rohkemat, siis ehk peaks edasi liikuma? Lihtsalt tean olukordi, kus viis aastat koos olnud paar, kus mõlemad on juba üle 30ne, elus suhteliselt heal järjel jne, aga kui tuleb jutuks lapsesaamine või abiellumine, siis üks osapool ütleb, et ta pole veel valmis… Jah, aga mööduvad aastad ja jutt on ikka sama. Kas asi siis pigem juba selles pole, et tal on lihtsalt mugav selles suhtes olla, aga hoitakse tagavarauksed veel igaks juhuks lahti? Eeldusel, et mõlemad on kunagi rääkinud, et nad ikka tahaksid millalgi lapsi jne. Kui kumbki ei taha, siis pole muidugi muret.

Hea näide sellest, kuidas inimene tahab sinuga koos plaane teha. Me mainisime Hendriku isale, et ostsime turvahälli ära, millepeale Hendrik lisas, et kunagi tulevikus saab seda teise lapse puhul ka kasutada. Ilmselt ei saa, sest selle peaks tolleks ajaks vbl välja vahetama, aga point on selles, et me oleme rääkinud, et me tahaksime kahte last ja me mõlemad teame, et me tahame koos olla perekonnana. Seda, kas see teine laps tuleb varsti või pigem mitte, me loomulikult ei tea, sest eks näis, milline poisiklutt iseloomult on jne. Et võib-olla ma ikkagi lähen vahepeal tööle tagasi ja siis lükkub see kaugemasse tulevikku, et ma saaksin vanemahüvitist ikka palga, mitte miinimumi järgi, aga selleks peab enne paar aastat töötama (kui just kohe kahte last jutti ei tee, sest kui nad mahuvad 2.5.aasta sisse, siis saab vanemahüvitist palga järgi).

Et siis minu nõuanne kõigile naistele (ja ka meestele) – olge koos sellise inimesega, kes näeb teid oma tulevikus ka 5-10-20 aasta pärast, kes tahab teiega koos plaane teha ega mõtle igasuguseid ettekäändeid välja. Ja mis kõige tähtsam – unustage toksilised suhted, kus teineteisega manipuleeritakse, armukadetsetakse, mängitakse võimumänge. Heas suhtes ei saa asi käia niimoodi, et üks võidab ja teine kaotab, heas suhtes võidavad või kaotavad mõlemad samal ajal, sest see on ühise eesmärgi poole püüdlemine, teineteisele kaasa elamine, teineteise toetamine. See kõik teebki kokku armastuse ja usalduse, millel üks õige suhe peaks põhinema.

Vot sellised mõtted siis Malluka raamatut lugedes!

20190626_134355.jpg