Vabadussõja-aegsed soomusrongid Põlvas

Täna on üks vaba päev lisaks ja käisime Hendrikuga niisama Põlvas jalutamas. Sel aastal on igas rongijaamas Vabadussõja-aegsete rongide näitus. Juba nädalake on see Põlvas olnud ja mais kolib Tartusse. Kuigi ma igapäevaselt sõidan rongiga, siis ma polnud niimoodi süvenenud ega neid jälginud. Täna käisime neid vaatamas, aga kahjuks selgus tõsiasi, et sisse saab sinna homme, täna sai ainult väljast soomusronge vaadata, sest kinni oli. Homme on seal giid olemas ja saab suveniire osta jne. Nende soomusrongide valvur rääkis niisama huvitavat juttu meile täna juurde (ta hakkas niisama meiega juttu puhuma). Näiteks kas või seda, et need on ikkagi järgi tehtud, sest Vabadussõjast ei ole ühtegi originaalset soomusrongi säilinud. Aga kuna see on meie kodule nii lähedale, siis läheme homme uuesti, sest siis pääseb sisse ka. Ja siis on seal giid ja isegi mingi suveniiride ostmise võimalus. Kahjuks paljud ei teadnud, et sisse täna ei pääse – võisid küll natuke pettunud olla. Eriti kuna täna on ju püha ja paljudel on vaba päev. Homseks on ehk plaanid juba tehtud ega saa uuesti tulla. Me ka näiteks ei teadnud, et täna sisse ei saa.

Lisan ka niisama pilte, mis täna Põlva rongijaamas tehtud sai. Nii hea soe on juba väljas – tõeline kevad! 🙂

20190419_155040.jpg20190419_141615.jpg20190419_154908.jpg20190419_154751.jpg20190419_142153.jpg20190419_154614.jpg20190419_154649.jpg20190419_154614.jpg20190419_154523.jpg20190419_154402.jpg20190419_154306.jpg20190419_154032-1.jpg20190419_154032.jpg

Advertisements

Rasedad, eemaldage sõrmused juba varakult! / Nädalavahetus Tallinnas/ Miks mõned naised veel lastetuid sookaaslasi hirmutavad, et kui beebi sünnib, siis oma elu enam üldse pole?

Teate – ma olen ülimalt tänulik sellele lugejale, kes mul soovitas sõrmused juba praegu ära võtta, sest kui rasedus suuremaks läheb, siis lähevad ka sõrmed rohkem paiste. Just seda ma nädalavahetusel ka tegin – kolm sõrmust sain ise ära, kaks niisama, ühe seebi abiga, aga neljandaga oli jama majas. Ei aidanud ei seep, õli ja ka soovitatud niiditrikk oleks minu puhul asja ainult hullemaks teinud. Jätsin laupäeval enne Tallinnasse minekut asja sinnapaika ja läksin täna Hendriku töö juurde, et see sõrmus mu sõrmest ära lõigatakse. Jah, just nimelt – õnneks polnud see mulle väärtuslik sõrmus, mingi suvakas – kooli omad sain laupäeval juba ära. Nendest ei jäänud mingit soonimismärki ka, aga see konkreetne oli kõige kitsam.

Ja siin ka pilt sellest sõrmest, milline see mul pärast sõrmuse lõikamist oli. See ikka jubedalt soonis juba, ma oleksin pidanud selle varem ära võtma. Aga hea, et niigi läks, sest kui ma oleksin selle kõigega hakanud tegelema üheksandal raseduskuul, siis oleks asi hoopis hullemini lõppenud. Panin just sama pildi ka Facebooki koos selliste õpetussõnadega:

Õppetund kogu eluks ja vajalik kõigile rasedatele, kes sõrmuseid kannavad (eriti kui need on sellised mitme haruga nagu mul see üks oli) – palun võtke need juba raseduse alguses ära! Mina nädalavahetusel kolm tükki kuidagi sain eemaldatud, aga neljandat sõrmust pidin täna ära lõikamas käima. Juba niimoodi soonis. Ilmselt see punane asi jääb veel pikaks ajaks ja võib vaid õnne tänada, et ma sellele nüüd tulin, mitte üheksandal kuul. Ei aidanud õli, seep ja ka niiditrikk oleks sel juhul asja ainult hullemaks teinud. Nii et saate minu vigadest õppida ja ise targemad olla 🙂

Seega jah – sellised õpetlikud nõuanded on alati kasuks ja minu blogis loomulikult oodatud. Hoopis olulisem sellest, kuidas peaks riides käima vms. Siinkohal ka õpetus teistele rasedatele – et teie ei peaks sõrmust lõikamas käima, võtke need juba varakult ära 🙂

Aga nüüd siis Tallinna nädalavahetuse juurde! Alustasime laupäeval Tallinnasse sõitu üpris varakult, aga kuna läksime mööda Piibe maanteed ja tegime mitmeid peatusi, siis see sõit võttis omajagu aega. Näiteks Jänedal käisime Musta Täku Tallis söömas, mis on lausa Nublu lauluski sees! Ma olin sellest kohast varemgi kuulnud, sest seal toimuvad suviti väga mitmed peod, aga ise käinud polnud. Ka Hendriku jaoks oli see esimene kord sinna juhtuda. Midagi erilist see ei olnud, pubi nagu pubi ikka. Tantsuruumi aga rohkem kui rubla eest – ju sellepärast see nii tuntud peokoht ongi 😀

Kui lõpuks Tallinnasse jõudsime, siis võtsimegi suuna kõigepealt Go Hotell Shnellisse, kus me ka ööbisime. Asukoha mõttes hea valik – Balti jaamas, aga vanalinna viis minutit kõndida.

Toast ma palju pilte küll teinud, mõne üksiku. Eriti hea asi oli toa ja ka kogu hotelli puhul topeltaknad, sest Toompuiestee müra oleks kõik muidu sisse kostunud. Meie tuba asus neljandal korrusel.

Hendrik korraks hinge tõmbamas 😀

Kui hotellis käidud, võtsime suuna Männikule, et Malluka käest beebikiik ära tuua. Käisime veel vahepeatusena Kukupesas, mis kunagi oli kusjuures minu kodupood – nimelt siis, kui seal veel toidupood eksisteeris. Nimelt Tallinnas elades ma resideerusin Järve tänaval ja umbes 200 meetrit Kukupesa poest. Nii palju nostalgiat tõi selles poes olemine –  siis oli see muidugi hoopis koledam kui praegu 😀 Rääkisin paar sõna Kätliniga juttu ja siis suundusimegi juba edasi Malluka juurde. Sinna sõites näitasin autost Hendrikule ka seda viie korteriga maja, kus ma Järve tänaval elasin. Üürisin sealt ühte tuba ühe pensionäri kolmetoalisest korterist.

Jõudsime Männikule umbes kella 17.00ks, saime beebikiigu kätte, paar sõna Mallukaga juttu puhuda ja siis panime kiige pagasnikusse, et jälle hotelli tagasi sõita. Sel korral tõmbasime hotellis natuke hinge, ma vahetasin riided ära, jätsime auto parklasse ning läksime jala vanalinna jalutama!

Tallinna vanalinnal on alati mingi maagia olnud, nii tore oli seal üle pika aja jalutada. Kõigepealt tahtsin Hendriku Kompressorisse viia, et tema ka üliheadest pannkookidest osa saaks, aga nagu ikka – sinna sellisel ajal lauda saada on üpris võimatu. Seega see plaan langes sel korral ära. Siis suundusime hoopis restorani Maikrahv, kus ka mina polnud varem käinud. Sõime mõlemad megasuured pitsad, mis olid ülihead!

Toitu ootamas restoranis Maikrahv 🙂

Kui kõhud olid pilgeni täis, siis tahtsin ma Hendriku ülihead käsitööõlut nautima viia! Mina ise sain küll ainult koogi ja Coca Colaga leppida, aga mälestus heast käsitööõllest oli siiani meeles. Küll aga pidin ma pettuma – legendaarsest vanalinnas asuvast Hopnerist, mis keskenduski põhiliselt käsitööõlule, oli saanud Steakhouse Hopner. Ma usun, et toidud olid seal maitsevad, ma ise sõin väga hea laimikoogi seal ära (sest kõhud olid meil selleks ajaks liiga täis juba, et muud süüa), aga õllede valik oli kõvasti väiksem kui kunagi. Ka teenindaja mainis, et see pole enam see koht, mis aastaid tagasi. Nii kahju! Neil küll mõned valikud veel olid alles ja Hendrik sealt midagi võttis, aga kunagised a la “Tõmba mind patsist, Hiiumaa neid” ja “Naise magus suudlus” vms olid kadunud kui tina tuhka. Minu jaoks oli Tallinnas elades Hopner alati see hea koht, kuhu kvaliteetset õlut sai nautima minna. Teine selline koht oli kiriku kõrval asuv Põrgu, kus ma kursaõe sünnipäeval käisin, aga ma ei suutnud meenutada, kus see asus ja tolleks ajaks ei tahtnud Hendrik ka enam õlut juua 😀 Mina sain ainult nuusutada ja mõelda, et kunagi tuleb ka see aeg, kui ma jälle käsitööõlut juua saan 😀 Ma ei mäleta, mis õlu Hendrik võttis, aga see maitses talle küll. Ta rohkem ei tahtnud midagi proovida, sest oli ühe õlle juba Maikrahvis ära joonud, siis küll mingi suvaka, mitte käsitöö oma.

Nii hea oli Hopneris aknast inimesi jälgida! Tallinnas ongi see kõige parem, et sa võidki reaalselt kas või palja persega tänaval käia (olgu, päris nii vast ka mitte, aga no suht) – mitte kedagi ei koti, sest see ongi karvaste ja suleliste koht. Selline hea ja mõnus incognito vibe on seal. Kui ühel pool Põlvat peeretad, siis teisel pool Põlvat juba teatakse sellest 😀 Tallinn on imeline linn külastamiseks, aga kolm aastat seal elamist tõestasid mulle, et elamiseks see ei sobi mulle – minu jaoks liiga kiire ja rahutu! Ju ma olen selle ühel pool linna nuuskad ja teisel pool juba teatakse teemaga nii ära harjunud, sest nii Tartus kui ka Põlvas just nii tihti kipub olema. Eriti viimases. Aga ikkagi meeldib 🙂

Jalutasime pärast Hopneris käiku veel natuke vanalinnas ringi ja kuskil 21.15 ajal hakkasime juba hotelli poole liikuma. Rase naine kipub teadaolevalt kiiresti ära väsima ju!

Natuke veel hotellini kõmpida!

Hotelli jõudes vaatasime telekat ja ma plaanisin “Seks ja linna 2” ära vaadata, mis telekas tol hetkel tuli (ma esimese osa vaatasin ära alles nädal tagasi, pole tõesti varem neid filme näinud, sarja olen ka pigem vähe vaadanud), aga vajusin unne ära – 25 minutit ehk nägin kogu filmist. Hendrik magas juba varem, sest tal tuleb pärast alkoholi tarbimist eriti kergelt unekas.

Hommikul ärkasime kuskil 09.30 ajal, käisime all hommikust söömas, panime asjad kokku ja siis sättisime Ülemiste poole! Nimelt avati reedel ju sealne vaateratas, kuhu me kindlasti tahtsime minna! Ja läksime ka! Küll aga pidime enne pikalt järjekorras ootama, et sinna üldse pääseda – umbes 40 minutit kindlasti. Kohe saavad need, kes ostavad pileti VIP gondlisse – maksimaalselt neljale inimesele ja 100 eurot. Siis antakse veel šampus ka lisaks ja kokku saab sõita pool tundi, tavareis on 12 minutit (kolm tiiru).

Ma kusjuures eeldasin, et kuna rahvast on nii palju, siis nad need tavapiletiga gondlid topivadki kuuekesi täis (tavaboksis saab sõita maksimaalselt kuuekesi) – ehk siis me peame nelja võõra inimesega vaaterattal klaaskarbikeses olema nagu silgud pütis. Õnneks niimoodi ei läinud, sest nad küsisid, et mitmekesi me oleme ja selle järgi lasti ka gondlisse minna. Et mõni sai lausa üksinda oma klaaskarbikeses sõita! Nii tore oli just kahekesi sõita – rohkem privaatsust. Me kusjuures jõudsime veel õigel ajal ära käia, pärast meie lahkumist oli järjekord veel pikem. Kindlasti soovitan ühekordseks elamuseks – 10 eurot pilet pole kallis selle 12-minutilise sõidu jaoks. Ahjaa, see asub siis uue T1 Mall of Tallinna katusel, seal kaubanduskeskuses polnud me kumbki varem käinud. Kuna see vaateratas avati alles 11.aprillil, siis järjekorrad võivad päris pikad olla.

Ja nii meie sõit algaski!

Leia oma auto üles! 😀

Ilm oli ilus – seega oli eriti äge vaaterattal sõita. Muidugi õhtul oleks ilmselt veel maagilisem olnud – linna tuledesära ja puha!

🙂

Niimoodi tunduvad need autod nagu tikutopsid…

Vaaterattal on soe – kui isegi ilm peaks jahe olema, siis gondlites on küte olemas, suvel jälle konditsioneer. Palavuse ega külma pärast ei pea muretsema.

Ühekordseks elamuseks kindlasti tore, aga mitu korda ilmselt ei läheks. Või ilmselt kunagi aasta pärast, kui enam järjekordasid pole, sest enamus on seal juba tolleks ajaks ära käinud.

Pärast vaaterattal käiku läksime siiski Ülemistesse, kuhu Hendrik oma auto ka parkinud oli (sealsamas T1 Malli of Tallinna kõrval ju). Sõime ruttu midagi ja siis ma veits shoppasin H&M-s, et endale mõned just rasedatele mõeldud riided leida. Ma küll õe ja Malluka käest sain mõni aeg tagasi mõned, aga neist jäi väheks – kokku ostsin oma 100 euro eest kraami, aga kuna mingi soodukas oli, siis sain 75 euroga selle tavaari. Just rasedatele mõeldud mugavaid pükse, hetkel mul neid oli üks paar, mul on teksaseid ka, aga need pole ikka nii head, sest suruvad vastu kõhtu (ühed riided, mis ma ostsin, olid näha eelmises kõhupiltide postituses). Ühed ostsin veel eriti suured, et ikka kõhuvaru oleks 😀

Beebiriideid ma veel ostnud pole, sest mul on hetkel neid juba piisavalt. Nimelt mu Inglismaal elav õde tuli onu matusteks Eestisse ja tõi oma sõbranna käest nii palju just vastsündinud poisile mõeldud riideid, enamus täiesti uued (minu jaoks pole see oluline, et peaksid uued olema, võivad kasutatud olla – nii mu enda kui lapse riiete puhul). Õe sõbranna sünnitas detsembris kaksikud, kellest üks on poiss ja ta oli nii palju riideid varunud. Ma kindlasti ostan ise ka midagi, aga beebiriideid juba on päris ohtralt (Mallukalt ka saime päris palju neid, õe sõbrannalt sama palju otsa). Me siin järgmiste nädalate jooksul hakkame muid asju ka beebile ostma juba (või tegelikult alles – mõni oleks selle aja peale juba kõik ära ostnud :D). Ma ise ei küsi kelleltki midagi, aga kui inimesed mulle lahkelt oma beebiasju pakuvad, siis selle vastu pole mul kunagi midagi 🙂 Kui kunagi endal enam vaja ei läheks, siis annaksin ka ilmselt ära.

Ja pärast seda shoppamist hakkasime Põlvasse tagasi sõitma, sel korral tulime Tallinn-Tartu maanteed mööda. Käisime veel Hendriku vanemate juurest korraks läbi ja jõudsime eile õhtul koju! Väga äge reis oli – Hendrikuga on alati tore kuhugi sõita ja aega veeta! Niisama kodus diivanil ka vedeleda, aga vahel on hea argirutiinist välja saada, et kuskil käia. Kuna mitmed inimesed on mind hoiatanud, et beebiga ei pruugi see enam nii chill olla, siis just praegu ilmselt peaks seda aega eriti ära kasutama. Samas – see hirmutamine on kohati nõme, sest ilmselt beebiga elu pole unetundide mõttes just meelakkumine, aga minu meelest on kurb, et seda nii palju rõhutatakse. Et kui laps sünnib, siis enam oma elu pole, vähemalt kaks aastat ei saa enam normaalselt pesemaski käia, rääkimata sellest, et üldse kuhugi välja jõuaks jne. Eks see kindlasti ole raskem kui praegu, aga just see jutt, et no vähemalt kaks või isegi viis aastat võid iseenda üldse ära unustada (mida nii paljud emad alati rõhutavad, isasid ma pole kuulnud seda ütlemas – ilmselt selle tõttu, et enamasti on lapse ema just see, kes beebiga koju jääb?) teeb natuke nukraks. Ja mõnel inimesel võtab vbl üldse lapsesaamise isu ära. See võib kindlasti ka niimoodi minna, sest ei tea ju ette, millise iseloomuga jne laps tuleb, aga kui juba eos ära hirmutatakse, et nüüd on oma elu läbi pikaks ajaks jne, siis tekib kuidagi mõru maik selle juurde.

Ütlen ausalt, et kui ma kunagi Lipsukese blogi lugesin, mis mulle üldiselt väga meeldis (enam mitte nii väga, sest nüüd on seal ainult riidest mähkmed ja muu reklaam), siis mõned postitused tekitasid küll sellise tunde, et omg, üks laps on maksimum, rohkem mina küll neid ei taha. Lihtsalt see tohuvabohu tundus nii suur kogu selle asja juures. Ükski teine blogi pole minus seda tunnet tekitanud, ka Malluka oma mitte, kes ometi väga ausalt kirjeldab, kuidas ta oma ihuviljad vahel närvidele käivad. Samas – mul ei ole veel lapsi. Raudselt olen ise aasta pärast siin hädaldamas, et appi, oma elu ei ole jne 😀 Ahjaa, tegelikult üks blogi minevikus tekitas sama tunde nagu Lipsuke mõne postitusega – Lilli blogi. Need on just konkreetselt paar postitust olnud, mis on pannud mõtlema, et üks laps ja kogu lugu – muidu on kellad 😀 Tegelikult kaks last oleks päris hea arv, kolm oleks juba liiga palju. Eks näis, milline see poisiklutt üldse iseloomult tuleb.

Eestis ongi tegelikult kaks varianti, kui tahad normaalset vanemahüvitist säilitada – kas kaks last ühtejutti või siis vahepeal lähed tööle, teenid jälle normaalse summa ja siis teed järgmise lapse alles, kui esimene hakkab kooli minema (nüüd ju eriti, kui arvestatakse raseduseelset aega – pead natuke enne tööl käima, kohe ei saaks pätsi ahju panna, muidu saad ikka miinimumi). Saab ka vahepeal muidugi lapsi saada, aga mõte miinimumpalga suurusest vanemahüvitisest ei ole kuidagi see, mida ma tahaksin emapuhkusel olles saada. Kui muud varianti poleks, siis käraks ka, aga kuna on, siis ilmselt see variant käiku ei lähe. Ehk siis kas kaks last kohe ühtejärge või niipea järgmist ei tuleks 😀 Me oleme seda Hendrikuga ka arutanud, et sellised variandid on laual (kuna me mõlemad tahaksime ideaalis kahte last saada). Ega enne ei teagi, kui poisiklutt ära sünnib ja siis temaga koos kasvada saab. Jah, just nimelt koos temaga, sest ma usun, et emaks kasvamine on üks olulisemaid õppetunde, mida elu võib anda. Mitte ainult emaks, vaid ka isaks loomulikult, just lapsevanemaks kasvamine üldiselt.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

22+0

Ma oma nädalavahetusest Tallinnas kirjutan lähipäevade jooksul, aga täna on mul rasedust 22+0. Ja kuna ma vahel ikka oma kõhust pilte lisan, siis täna on jälle see päev.

Vaikselt kasvame! 😀 Kusjuures ma tegelikult ei salli seda meietamist – seega ma tulevikus ehk ei hakka ütlema, et me õpime kõndima või käime nüüd potil. Ma loodan vähemalt. Vaikselt kasvame on selles mõttes õige, et poisiklutt kasvab nagunii, aga mina võtan ka juurde. Eks näis aprilli lõpus, palju nüüd on tulnud. Kui jääb 2.5 kilogrammi piiresse ühe kuu jooksul, siis on okei.

Liigutusi tunnen igapäevaselt ja enamasti on mullitamine ikka, paar korda on tugevamalt olnud. Mu üks sõbranna mainis, et ta hakkas 30.nädala paiku eriti tugevalt tundma, senikaua mullitas. Küll aga on poisiklutt siis aktiivsem, kui ma istun – näiteks tööl või kui ma kodus magan. Eile oli päris aktiivne päev Tallinnas ja siis ta küll oli suht rahulik. Aga võib-olla ma ise ei pannud tähele, sest jalutasin palju ringi. Öösel hotellis tuttu jäädes hakkas ta endast täiega märku andma. Just siis, kui ma magada tahtsin 😀

20190414_202047.jpg20190414_201431.jpg20190414_202509.jpg

 

 

Homme sõidame Tallinnasse! / “Air Crash Investigation”

Õnneks sai eilne päev kiiresti läbi! Suht hull oli ikka, just onu matustel eriti, peielauas oli juba okei. Istusin ka palju aega, kui teised seisid matustel, sest ei tahtnud nii pikalt püsti olla. Raseduse ajal paljud pigem ei käi matustel, sest eks ema emotsioonid mõjutavad beebit ka, aga ma tundsin, et pean ikka minema. Mulle meenus ema matus ka, mis samas kohas oli (küll teises ruumis, aga ikkagi). Vähemalt nüüd on see kurb päev läbi! Nutsin ikka matustel piisavalt, ilmselt kõvasti rohkem, kui ma tavaolukorras oleksin nutnud.

Hetkel sõidan bussiga koju, täna rongile ei jõudnud. Homme sõidame Hendrikuga Tallinnasse ja ööbime ka seal, teeme sellise väikse pealinna nädalavahetuse. Ma polegi varem Tallinnas hotellis ööbinud ja liiati veel vaatega vanalinnale, aga Bookingus oli nii hea hind. Nagu öeldakse – enne lapse sündi võiks palju selliseid väljasõite ette võtta. Mitte et siis ei saaks, aga praegu on see kindlasti kergem, vähem asju kaasa võtta jne. Käime ka korraks Malluka juurest läbi, kes mulle oma beebikiiku pakkus. Et kaks kärbest ühe hoobiga – saame niisama Tallinnas chillida ja olla, ma viimati käisin seal eelmise aasta mais, kui Bryan Adamsi kontsert oli. Ja enne seda vist novembris 2017 – ehk siis pole sinna viimasel ajal eriti juhtunud. Ja ööbinud pole seal aastaid enam.

Vot selline plaan siis nädalavahetuseks. Täna tahaks juba koju jõuda ja lihtsalt olla, sest suht väsitav päev oli.

Ahjaa – tahtsin veel oma lemmiksaatest rääkida, mida ma tihti vaatan. Selleks on “Air Crash Investigation” – see näitab hästi ära, mis katastroof võib juhtuda, kui piloot ja abipiloot teevad kohutava vea. Enamasti lennuõnnetustes ellujääjaid pole, aga ma olen paari osa näinud, kus neid on isegi olnud. Üks oli nii õnneliku lõpuga, et kõik jäid ellu.

Kõige emotsionaalsemalt mõjus mulle 2015.aasta see lennureis, mis Alpidesse põrutas, sest seal oli mu hispaania tuttav peal. Seal dokumentaalis just näidatakse, et kuidas see vestlus oli kokpitis, hilisemat uurimist jne. Siis just vaatasin ühte lennuõnnetust, kus 120-st reisijast jäi 86 ellu, kuigi nad maandusid keset Amazonase vihmametsa. See oli 1980-ndatel juhtunud ja piloot tegi räige vea – sisestas 27 kraadi asemel 270 kraadi ning nad sõitsid põhjasuuna asemel läände. Ka abipiloot usaldas pilooti ja kui nad maanduma pidid hakkama, siis lennujuht ei märganud neid. Nad arvasid, et on ehk natuke eksinud, aga tiirutasid ringi, ühendust kellegagi ei saanud ja kütus hakkas otsa saama. Pididki keset vihmametsa maanduma. Ja siis pidid mitu päeva veel lennukivrakkides passima, sest kõik otsisid neid valest kohast. Tõde tuli päevavalgele alles siis, kui keegi saadeti ellujäänutest abi otsima. Ja kui piloot oli alguses kangelane, et suutis ka pärast maandumist inimeste elusid päästa, siis hiljem enam mitte, kui saadi aru, et ta sellise vea tegi. Siis olid süsteemid teistugused ka. Usuti, et mõlema piloodi tähelepanu köitis Tšiili-Brasiilia MM, sest brasiillaste jaoks on jalka nagu elu. Ka maal olev lennujuht märkas liiga hilja, et neid pole maandumisrajal. Piloot lasti lahti ja talle määrati ühiskondlik töö, abipiloot ei jäänud ellu.

Siis üks lend, mis lõppes Siberi raudteel ja kõik said surma – sellega oli see teema, et tekkisid pisivead, abipiloot oli kogenematu ja usaldas pilooti, viimane oli aga purjus! Kõik said surma ja see purjusolek tuli hiljem välja, sest üks reisija saatis reisi alguses smsi oma sõbrale naljatades, et piloot on vist joonud, kuna ajas sihtkohad sassi jne, kui mainis, kuhu lend läheb. Ja pärast uurimist tuli välja, et oligi!

Teine lennuõnnetus, mis lõppes sellega, et kõik said surma, oli ka piloodi tõttu. Tema magamatuse tõttu, sest tuli välja, et lennufirma oli pankroti äärel ega polnud pool aastat palka maksnud. See tähendas aga seda, et piloot käis öösiti baarmenina lisaraha teenimas ja oli magamata. Ka abipiloot polnud pädev. Hiljem muidugi see firma enam ei ekisteerinud, aga enne juhtus see lennuõnnetus.

Ühel juhul ütles lennuki üks mootor üles. See iseenesest pole midagi halba, sest lennukil on neid kaks tükki, aga abipiloot sulges kogemata selle mootori, mis veel töötas – ehk siis ajas parema ja vasaku mootori sassi. Lõpuks juhtus niimoodi, et see katkine mootor plahvatas ja see teine, mis oli terve, aga välja lülitatud – nad lihtsalt ei jõudnud seda uuesti tööle panna. Ja kuigi lennurada oli nii lähedal, nad palusid eriluba, et mujal maanduda, siis nad ei jõudnud. 20 sekundit jäi puudu. 130 inimesest 83 jäi ellu – nad olid juba maas, aga põrutasid kuhugi kiirteest edasi metsa. Piloodid lasti mõlemad lahti.

Üks kord oli veel üks teema, kus mõlemad mootorid ütlesid üles, aga piloot ja abipiloot suutsid kuidagi lennuki maale tuua. Napilt oleksid maandumisrajalt vette põrutanud, aga said lennuki pidama. Seal oli tehniline viga ja need piloodid olid tõesti kangelased. Kõik jäid ellu.

Et jah – ma väga soovitan seda saadet! Lennuk on tegelikult üks kõige ohutum reisimisvahend ja kui sellised asjad juhtuvad, siis langevad mitu halba asja kokku ning korraga saab palju inimesi surma. Mulle meeldib selle saate puhul, et nad räägivad vanade lennuõnnetuste puhul, et mis siis teistmoodi oli. Näiteks kunagi salvestati ainult 30 viimast minutit pardasalvestust kokpitis toimuvast vestlusest, nüüd on selleks kaks tundi. Et kui mustad karbid leitakse, siis ühe peal ongi kokpiti helisalvestis ja teise peal lennu üldised andmed. See on väga oluline materjal lennuõnnetuse uurimisel.

Kurbadest asjadest

Oijah… Täna saab raske päev olema. Olen kodus, võtsin vaba päeva ja varsti tuleb Hendrik ka töölt, et koos Tartusse mu tädi mehe matustele suunduda. Me saime sügisel teada, et onul (kutsusime tädi abikaasat ikka onuks, kuigi ta ametlikult seda ju ei ole, aga nii on kergem nimetada teda) on juba neljanda staadiumi vähk – elulootust anti talle maksimaalselt aastaks. Ja olime valmis, et see iga hetk juhtub, aga ei eeldanud, et juba nüüd. Vähk on ikka karm haigus 😦

Tädi on alati mulle ja mu õdedele väga lähedane inimene olnud, eriti pärast ema surma – täna on jube teda sellises olukorras näha, kus ta oma abikaasa peab ära saatma. Saab raske päev olema, sest matused on nagunii jubedad, aga rasedana on need emotsioonid kindlasti veel suuremad 😦 See on viies matus elu jooksul, kuhu ma nüüd lähen. Esimene oli kaheksa-aastaselt, kui mu vanaema suri, teine oli 21-aastaselt, kui mu ema suri. Kolmas oli 24-aastaselt, kui mu teine vanaema suri. Viimati käisin matustel eelmise aasta jaanuaris ja siis suri Hendriku vanaema. Ja nüüd siis viies matus. Mida vähem selliseid asju, seda parem. Olen ka viies pulmas elu jooksul käinud ja neid sündmusi võiks alati rohkem olla, sest need on rõõmsad.

Üldse ei oota seda kõike. Tahaksin, et tänane päev juba läbi oleks…

Stiil ja stiilitus/ Mida mina oma lastele seoses sellega õpetada kavatsen?

On kolm teemat, millest kirjutades on juba eos teada, et alati tekitab see lugejates tormivalangu. Üks neist on veganlus, kus ma saan alati õpetusi, et äkki tulevikus jne… Kuigi ma olen mitu korda öelnud, et kui mul just mälukaotust pole, siis ei saa minust iial ei taimetoitlast ega veganit. Enamus on sellest juba aru saanud ega taha mind ümber õpetada. Aga ikka on mõni tarkpea, kes arvab, et on vaja mulle jälle seda mainima hakata. Olgu – teeme uuesti asja selgeks ja siis on rahu majas.

Teine teema, mis alati teatud inimestes pahameelt tekitab, on see poliitikateema. Kui ma mainin, et seda päeva ei tule, kui ma hakkaksin EKRE-t pooldama, siis leiavad osad, et küll ma aja jooksul oma meelt muudan. Kahjuks läks nii, et EKRE saab valitsusse ja see tõesti enam minust ei sõltu, aga see ei tähenda, et mina peaksin seda erakonda toetama hakkama. Ei hakka ka. Seda päeva ei tule.

Kolmas teema, mis ikka paari aasta tagant teemaks tuleb, on minu riietus ja stiilitus. Ka seda olen ma minevikus kribanud, et ma kandsin, kannan ja jään alati kandma seda, mida ma ise tahan. Mind tõesti ei huvita, kas see mõne isehakanud stilisti arvates sobib. Uskuge mind – kui kommenteerija oleks Ženja Fokin või Karolin Kuusik isiklikult, siis ma ka vilistaksin sellele. Põhjus on lihtne – mulle ei dikteeri keegi, mida ma seljas kannan või ei kanna. Ma ei ole kuulus inimene, et peaksin seda jälgima. Ja kui ka oleksin, siis vilistaksin ikkagi sellele.

Minu jaoks on olemas täpselt neli üritust, kus ma ehk natuke vaatan, mis ma selga panen – et mis üldsusele ka sobiks, just selles mõttes. Need on matused, pulmad, üliametlik ball ja presidendi vastuvõtt. Viimasele ma nagunii kutset ei saa ja esimest kolme ei tule eriti tihti ette. Ülejäänud korrad kannan seda, mida ma ise tahan. Nagu ma ühele kommenteerijale ka vastasin, kandsin 2016.aastal töövestlustel ka sarnaseid riideid ja sain peaaegu kõikjale tööle (üks neist oligi see, kus ma hetkel töötan), ma ise loobusin nendest teistest kohtadest. Ühte kohta ma tõesti tööle ei saanud, sest mul polnud töökogemust, oli ainult paber. Ometi jõudsin ma 194 inimese hulgast kolme hulka, kokku oli kolm erinevat vooru ja väga palju ülesandeid. Ma olen nõus, et seal võis jääda asi selle taha, et mul puudus kogemus, aga riietuse taha kohe kindlasti mitte. Et nagu eriti narr on hakata selle kaardi taha pugema, et ma ei leia sellepärast tööd kunagi tulevikus. No kui ma stilistiks vms oleks kandideerinud, siis ilmselt jah ei leiaks või oleks advokaadiks kandideerinud, siis loogiline, et ma ei saa, aga ma räägin valdkondadest, mis mulle sobivad. Jah, kui ma oleksin katkised või mustad riided selga pannud, siis ehk jah oleks see kole asi, aga muudel juhtudel pole see mind iial seganud.

Et siis jah – ma kirjutan seda postitust selleks, et inimesed saaksid aru, et isegi jumal ise ei saa mulle öelda, mida ma kandma peaksin, ma kannan ikka seda, mida ma ise tahan. Ja ma tõesti vilistangi sellepeale, mida keegi teine minu riietusest arvab. Ja nüüd on mul hea kohe selle postituse link visata, kui kellelegi see ikka veel kohale ei jõua.

Olgu, üks asi on kritiseerida mind ja mu riietust, teine asi on öelda, et mu lapsel läheb tulevikus raskeks, sest tal on selline stiilikauge ema. Uskuge mind – mina kavatsen oma last õpetada niimoodi, et ta näitaks kõigile keskmist sõrme, kes talle täiskasvanuna tahavad öelda, mida ta peaks või tohiks kanda. Mina arvan, et just selle naise lapsel läheb raskeks, sest kui sa oma ihuvilja ka õpetad nii ebakindlaks, et teda tõesti peaks alati kottima, mida mingi suvaline inimene arvab, siis tuleb tal kurb täiskasvanuelu. Mina seda oma lastele õpetada ei kavatse. Poja puhul ehk polegi vaja, aga kui ma saaksin kunagi teise lapse, kes oleks tüdruk, siis kavatsen ma talle maast madalast õpetada, et elus on 95 protsenti neid kordi, kus ta võib kanda, mida ta tahab. Ülejäänud viis protsenti on need korrad, mida ma enne mainisin. Minul on hoopis kurb, et on vanemaid, kes nimelt oma lapsi sellisteks kasvatavad. Mina plaanin oma lastele selgeks teha, et see on vale ellusuhtumine ja inimene saab ja võib kanda seda, mida ta tahab. Ja kui ta peaks mind kuulama, siis tuleb temast kindlasti õnnelikum inimene kui need kõik kokku, kes alati tahavad kellelegi selgeks teha, mida tohib kanda ja mida mitte.

Siis küsiti ka, et kas Hendrik pole mulle üritanud selgeks teha, et ma peaksin midagi muud kandma. Hendrik on mulle ainult ühe asja selgeks teinud – et ma olen alati jumalik. Meil kunagi oli teemaks, et miks ta üldse minusse armus ja mis on üks nendest paljudest põhjustest, miks ta mind armastab. Just minu kõige iseloomulikuma tunnuse pärast – ma olen alati see, kes ma tahan olla, ma ei lase kunagi teistel ennast mõjutada. Et just minu enesekindlus ja see, et ma vilistan paljudele nii-öelda kellegi poolt loodud normidele, mis mind ei huvita. Meil mõlemal olid sarnased eksid – häbelikud, ebakindlad ja käitumiselt nagu tuulelipud – ehk siis muutsid oma arvamusi, kui keegi teine arvas teistmoodi, sest nad ei julgenud jääda enda arvamuse juurde. Meie kumbki ei ole sellised – meil on oma kindlad vaatenurgad, meie isiksused on juba välja kujunenud. Ja just sellepärast me sobimegi. Ma ei ütle, et meie eksid olid halvad inimesed, aga nad ei sobinud meile, sest me oleme isiksustena teistsugused – me ei põe asjade pärast, mis pole seda väärt.

Ja just seda kavatsen ma ka oma lastele õpetada. Kavatsen neile öelda, et mitte kellelgi pole õigus öelda, kuidas nad peaksid riietuma tavaelus. Nad võivad seda teha niimoodi, nagu nad ise tahavad. Ma hetkel räägin siis nende täiskasvanuelust juba. Ja ma olen üsna veendunud, et selline suhtumine on palju parem kui see ebakindluse süstimine oma lastesse.

Mul kunagi oli üks naissoost tuttav, kes alati põdes oma riietuse pärast. Vahtis riidekapi ees ja valis tunde oma riietust. Ja kui üritusele kohale jõudis, siis seisis nurgas ega julgenud kellegagi suhelda, sest kartis kriitikat. Ja üks kord meeldis talle üks tropp tüüp, kes talle ütles, et ta peaks koju minema ja teised riided selga panema. Mina selle naise asemel oleks tüübile kõrvakiilu andnud, midagi sarkastilist vastanud või vähemalt minema kõndinud, aga see vaene naine läks koju ja nuttis täiega ega julgenud üldse enam kuskil mingi aeg käia. Miks? Sest ta oli juba enne ebakindel, enesekindlatele inimestele sellised asjad ei mõju. Ja see tuttav küsis minult tihti, et kuidas ma oskan nii – et suudan alati, ka mitte nii maitsekates riietes vabalt suhelda ja alati tuttavaid leida jne. Ma polnud sellele kunagi mõelnud, aga vastus on lihtne – ma tean, kes ma isiksusena olen ja kui ma ka panen mingi riietusega kellegi teise arvates mööda, siis on see nende inimeste probleem, mitte minu. Ja just sellist suhtumist õpetan ma ka oma lastele. Pojale seda, et just selliseid kibestunud “stiiligurusid” pole vaja vaadata ja tüdrukule seda, et hoidku sellistest sõbrannadest heaga eemale. Või siis veel parem variant – õpeta neile ka seda oskust mitte teiste arvamusest end nii mõjutada lasta. Meil on niigi seda negatiivsust nii palju ja oma lastele ma küll ei kavatse õpetada, et nad peaksid kellegi teise kibestumuse, ebakindluse jne pärast end muutma. Kui nad ise tahavad end muuta, siis palun väga, aga kui nad on juba öelnud, et neile sobib see, millised nad on ja milliseid riideid nad kannavad, siis nii ongi. Ja just see on väärtus, mida peaks oma lastele edasi andma.

Valgesoo raba!

Täna oli ka nii ilus päikseline ilm, et käisime Hendrikuga Valgesoo raba matkarajal. Seal ma polnudki varem käinud. Sinna ehitatakse uut vaatetorni, mis valmib selle aasta juunis. Kunagi oli seal juba vaatetorn, aga see lammutati viis aastat tagasi maha. Nüüd siis lõpuks tuleb sinna uus ka!

Jõudsime just siis ära käia, kui veel ilus ilm oli, Põlvasse tagasi jõudes oli juba pilvine. Veel käisime söömas Vaksalis ja nüüd on niisama pühapäevane chill kodus.

Mõned pildid ka lõpetuseks.

20190407_153624.jpg20190407_192120.jpg