Mida peaks blogija kaaslast valides arvestama?

Ma sain siin jälle inspiratsiooni teiste blogidest – Katarina ja Kristallkuuli blogist.

Teema, millega ma olen kogu oma blogimisajaloo jooksul nii palju kokku puutunud. Ehk siis – kuidas suhtub blogija kaaslane sellesse, et tema väljavalitu kõik nende ühised tegemised, toimetamised, jutuajamised, intiimsed seigad jne avalikult kirja paneb. Et kas see võiks mõne mehe jaoks (või ka naise loomulikult, aga hetkel kirjutan ju enda vaatenurgast) lausa nii kohutavaks osutuda, et ta blogija kohe nurka viskab?

Erinevalt Katarinast ei ole mina kohanud ainult selliseid mehi, kes on mu blogisse nagu taevamannasse suhtunud. Oh, kaugel sellest! Mind on mu blogi pärast põrgusse saadetud, mulle on öeldud, et nad pigem ei oleks mu veebipäevikus, kuid lepivad sellega, sest mina olen neile tähtsam. Seniks-kuniks… enam ei olnud. Ma olen oma blogi pärast mõttetult pikki arutlusi pidanud meestega, kes polnud tegelikult küünemustagi väärt. Ja nüüd kõike seda hiljem analüüsides olen mõistnud, kui loll ma ikka olin. Ei, mitte neist anonüümselt kirjutades, vaid lastes end mõjutada inimestel, kellega pikemas perspektiivis poleks mitte midagi saanud. Ma ei ole kunagi kellegi pärast blogimist lõpetanud ega teeks seda, aga ometi olen ma mingitel ajahetkedel lasknud end mõjutada, sest ma uskusin, et ehk neil on õigus. Aga neil ei olnud!

Nüüd, mil mul on hea abikaasa, kes mulle iial ettekirjutusi ei tee, millest ma kirjutada võin või ei või, saan ma aru, et armastus on täispakett. Ja kuigi minu blogimisharjumus on aastatega vähenenud, siis pole mul iial muret, et kui ma millestki kirjutan, siis algab jälle kodutüli. Sest kirjutamata pole ma iial ka minevikus jätnud – lihtsalt vahel on see pärast endaga nii palju draamasid kaasa toonud. Draamasid, mis kõik oleks olnud olemata, kui mina ei oleks kirjutanud? Ei, mitte seda. Kui minu kõrval oleks olnud õige inimene, kes mind hindab sellisena, nagu ma olen. Ehk siis – blogi on alati olnud üks osa minust. Ilma Printsessi blogita poleks ma iial kirjutanud oma esimest raamatut, sest kust mujalt need lood ikka alguse said kui mitte siit blogist. Printsessi blogi oli alustala sellele Jaanikale, kes ma nüüd olen.

Mõni võib nüüd imestada ja öelda, et küll mu elu on ikka tühine, kui üks seksiblogi mind nii palju on mõjutanud. Sest alguses ma ju seksist ja suhetest kirjutasingi – olles 20-ndate alguses olev noor neiu, kellele meeldis deitida ja armastust otsida. Kui alguses olin nii mina kui mu blogi peategelased anonüümsed, siis aja jooksul muutus seegi, kui tuli avalikuks, kes ma olen. Mehed jäid endiselt veel anonüümsuse loori varju, aga siis olin ma oma blogi suhtes juba aus. Lihtsalt mõne mehe jaoks oli seda kõike liiga palju. Ja sellise mehega ei saakski mina abielluda ega perekonda looma hakata.

Oma eksi ma küll juba piltidel näitasin, kuid tema pärisnime ei kasutanud mitte iial. Hendrik oli esimene mees, kes mu blogis oma nime ja pildiga figureeris. Mees, kellest sai hiljem mu abikaasa ja E isa. Me ei oleks mitte iial sõudnud abieluranda, kui Hendrik oleks mulle mu blogi suhtes ettekirjutusi tegema hakanud. Ma ise kirjutan nüüd palju vähem, sest mu igapäevane töö hõlmab kirjutamist. Teistest inimestest. Ja siis ei tekigi nii tihti tunnet, et tahaks endast kirjutada.

Kui ma eelmisel aastal oma raamatu Hooandja abil välja tahtsin anda, siis ma kirjutasin paljudele oma endistele silmarõõmudele ja eksidele, et nad võiksid mu projekti toetada. Ja enamik tegid seda, kuigi olid teadlikud, et nad on mu raamatus varjunimega esindatud. Oli lausa üks endine silmarõõm, kes toetas mu projekti päris suure summaga, aga kuuldes, et ta on mu raamatus vaid ühe lausega sees, ütles tüüp pettunult, et miks temast nii vähe juttu on 😀 Jah, samas oli ka üks mees, kes ütles, et ta toetab, kui temast ridagi kirjas pole. Ei olnudki, sest meil oli väike flirt ja kui ma oleksin kõik need teemad raamatusse pannud, siis oleks see piiblistki paksem tulnud – kuhugi tuli piir ette tõmmata. Aga kui ma oleksin tundnud ja näinud, et ta sobib raamatusse, siis ta oleks sinna kindlasti varjunimega jõudnud. Nii et jah – inimesed on erinevad. Pärast mu raamatu ilmumist kirjutas mulle ühe mu eksi endine naine, kes mainis, et minu raamatus oli ta enda elu mustvalgel kirjas – selle erinevusega, et tema oli mehega kuus aastat koos ja mina kõigest neli kuud. Ta tänas, et olen nii hästi sõnastanud ära selle, mida tema ei osanud – et miks ta nii pikalt kellegi sellisega üldse koos oli… Sellele eksile ma ilmselgelt ei kirjutanud, et ta mu Hooandja projekti toetaks, sest mõned pole ka seda väärt. Kuid mul on hea meel, et mu raamat ehk aitas mõista, miks mõnikord naised väga mõttetuid ämbreid kolistavad. Ja eriti hästi mõistavad seda need naised, kes on sama mehega suhtes olnud. Teistel ongi lihtne öelda, et loll olid ja olingi/olimegi, aga kui pole samas olukorras olnud, siis on raske mõista, miks see kõik nii üldse välja kujunes.

Tulles nüüd tagasi esialgse teema juurde – aga kas inimene ise ei saagi otsustada, kas ta tahab kellegi blogis figureerida või ei? Et kas tõesti ongi niimoodi, et kui blogija soovib temast kirjutada, siis ta lihtsalt teeb seda?

Siin ilmselt sõltub, mis suhtes ollakse ja kes on nõus kompromisse tegema. Kui avameelne blogi hirmutab tulevase peikakandidaadi ikka totaalselt ära, siis tuleb leppida tõsiasjaga, et need kaks poleks ilmselt omavahel mitte iial ideaalset paari moodustanud. Miks? Sest kui keegi peab kellegi teise heaolu pärast blogimisest loobuma, siis kas blogija peaks üldse sellist kaaslast enda kõrvale tahtma, kes tema hobi ei hinda? Siis ongi kõige parem lahendus, et mõlemad lähevad oma teed ja leiavad kaaslase, kes neile on sobilik. Mees leiab naise, kes ei blogi ja naine mehe, kes on nõus kogu krempliga, mis blogimise juurde käib (kirjutan ikka enda perspektiivist, sest ma olen naine ja naisblogijaid on nagunii ka rohkem).

Mina olen oma blogile igal juhul väga tänulik. Kui ei oleks mu blogi, siis ma poleks iial teada saanud, et mu eks vaatab juba Tinderis ringi. Jah, meil olid keerulised ajad, aga ometi ma ei uskunud, et kohe Tinderisse uut naist otsima minnakse. Aga tänu blogilugejale sain sellest teada. Kui ei oleks mu blogi, siis poleks iial mu raamatut ilmunud. Ja kui poleks mu blogi, siis kes teab, kas ma üldse oma kannapöördeni jõudnud oleksin.

Tuli lihtsalt ära oodata see mees, kes oleks kõiges sobilik kandidaat. Ja kes teab, et ilma blogita ei oleks ma päris mina ise. Sest eks oli ju minevikus teisigi, kellel mu blogi vastu midagi ei olnud, aga siis oli lihtsalt mingi muu lühis, miks paarisuhe vastu ei pidanud.

Minu soovitus blogijatele, kes tahavad oma kaaslastest kirjutada? Leidke endale lõpuks inimene, kes sellega igati nõus on. Ja senikaua kirjutage neist anonüümselt. Kui inimene laseb jalga, sest ta ei taha blogisse jäädvustatud saada, siis… ta ei olnudki teie jaoks. Kui ta jalga ei lase ja hiljem oma pärisnime ning pildiga on nõus teie avameelses ja detailirohkes blogis olema, siis olete leidnud selle kaaslase, kes on teie vääriline. Avameelsed blogijad ei saagi võtta endale kaaslaseks inimest, kes nende hobiga ei lepiks. See lihtsalt ei mängiks välja. Kahjuks.