Öine monoloog

Kui ma varem arvasin, et TV3-e “Maskis lauljast” põnevamat saadet on raske teha, siis samal ajal Kanal 2-s jooksev “Ma näen su häält” on selle uskumuse ümber lükanud. Kuna maskisaade hakkab nõks varem, siis ma vaatan seda otse ning laulja/teesklejasaadet kohe kordusest otsa. Vahepeal ei ava ma ühtegi sotsiaalmeediakonto feedi, sest ma ei taha ette teada, kas lõppu jääb teeskleja või laulja. Kuuest saatest on vaid ühel korral teesklejal õnnestunud mängijaid ja nõunike petta – eelmises saates. Ma olin nii kindel, et viimaseks jäetud osaleja oskab laulja, aga see lõpp… Mängijatest muidugi kahju, aga mänguilu mõttes oli see filigraanne lõpp! Et kipub siiski nii minema, et päriselt laulda oskav inimene tuntakse ära ja ta jõuab lõppu – nagu ka täna näiteks juhtus. Ja ülejäänud neljal korral on juhtunud. 

Maskisaade meeldib mulle ka, aga tänane saade oligi vist suurim üllatus üldse. No Katrin Karisma ei käinud kordagi mu peast läbi ja ma polnud ainuke – ka detektiivid ei pakkunud teda. Mulle meeldivad sellised saated, kus pauk võib luuavarrest ka tulla. 

“Vaprad ja ilusaid” vaatan endiselt ja kirjutasin lausa Naistelehte sellest loo, miks ma seda 35 aastat jooksnud sarja siiani fännan. Sellega käib küll natuke armastuse-vihkamise suhe kaasas, aga vaatamata ei saa ka jätta. Kokku olen “Vapraid ja ilusaid” oma pool elu kindlasti vaadanud – vahepeal oli küll suur paus, aga siis hakkasin kuskil seitse aastat tagasi uuesti vaatama ja nii jäigi. Hiljuti hakkasin TV3 Lifelt üht Mehhiko seebikat ka vaatama, mis on viimasel ajal haruldus, sest telekas Ladina-Ameerika seepe eriti ei jookse. Olen paari Youtubest vaadanud, mis on silma jäänud, et võiks meeldida. 

Homme (ajaliselt juba täna) on mu esimene Keelesõbra tund. Nimelt liitusin ma sellise vabatahtliku programmiga, kus saab Eestis elavatele inimestele, kes eesti keelt just väga hästi ei räägi, õpetajaks olla. Tegelikult algas see kõik juba veebruari keskel, aga vabatahtlike ja keeleõppurite omavaheline aegade klapitamine võttis aega. Et kord nädalas saad oma keelesõbraga tund aega vestelda. See põhinebki vestlustel ja suhtlusel just. Ja see ei ole kuidagi seotud Ukraina sõjapõgenikega, sest programm on olnud tegev juba aastaid, mina lihtsalt liitusin sel aastal esimest korda (lisaks panin end sõjapõgenike puhul ka keeleõpetajaks kirja, aga see on hoopis teine teema ning sealt pole ühendust võetud). Eks näis, kuidas sujuma hakkab, Keelesõbra programn kestab mai lõpuni. Ma olen oma õpilasega üks kord juba suhelnud ja ta eesti keel on palju parem, kui ma lootsin, mis teeb asja muidugi lihtsamaks, sest esimene tund on meil telefonis. Edasi võib-olla kolime Facebooki. Et oli vist B1 tase, mis on jumala okei, sest kui oleks päris algtase, siis oleks keerulisem ka õpetada. Igal juhul põnev väljakutse kindlasti! Ja millal veel kui mitte nüüd, mil mul on aega sellega tegeleda? Nagu ma ütlesin, siis ma tahan igas mõttes rohkem uusi asju proovida ning jah-inimene olla. 

Aga hetkel tõmban otsad kokku! Head ööd!