Kaks kuud pole ma siia mitte ridagi kirjutanud! Need, kes mind Instagramis ei jälgi, võivad küll mõelda, et olen maamunalt kadunud, aga see pole sugugi niimoodi. Vahepeal on lihtsalt nii palju muid asju juhtunud, mis on mind blogist eemal hoidnud. Tunnistan, et olen ise ka natuke selles süüdi, sest alati on palju lihtsam Instagrami story valmis teha. Ehk siis olen ka nende inimeste hulka jõudnud, kes tahavad kõike ruttu ja kiiresti. Blogi puhul see nii päris ei käi, sest mu mobla on WordPressis nii aeglane ja mu vana arvuti on lausa nii kiviaegne, et arvab, et ma olen tulevikku jõudnud – seega paljud leheküljed ei toimi üldse. Ma tean – eks see üks vabanduste jada pigem ole, aga siin ma siis nüüd olen… Puhun tolmu oma blogilt ära ja kirjutan. Vaatame, kuhu see postitus omadega välja jõuab, sest isegi parima tahtmise juures oleks raske kõigest ülevaadet anda, mis vahepeal toimunud on.
Kõigepealt – mu raamat on juba ammu väljas! Vana uudis, aga blogis oli viimane postitus 18.augustil, mil mu raamat alles eelmüüki jõudis. Nüüd on see saadaval nii Apollos kui Rahva Raamatus, ka raamatukogudes on see olemas (ja nii mitmeski täiesti välja laenutatud!). Olen ise kõik kokku koos Hooandja pakkidega umbes 120 raamatut teele pannud, mis on märkimisväärne arv. Aitäh, aitäh, aitäh! Üks unistus on täidetud, mis siiani tundub uskumatu. Mäletan, et umbes aasta tagasi samal ajal küsisin Instagrami storys, et mis oli selle boheemlasliku kohviku nimi Tartu kesklinnas, kus kiiged keset saali rippusid. Maailm! Mul oli seda oma raamatu jaoks vaja, aga nimi ei meenunud. See oli mu lemmikkoht nii põhikoolis, gümnaasiumis ja natuke ka pärast seda. Mul oli tõesti nii südamest kahju, kui Maailm oma uksed kinni pani. Läksin jälle jutuga mujale, aga see on ju nii minulik.
Igal juhul – tehtud! Mäletan siiani seda emotsiooni, kui 8.septembril (või oli see 09-ndal?) kuller koos minu raamatutega Põlvasse jõudis. Muidugi oli see siis, kui Hendrik oli parasjagu tööl, mis tähendas seda, et pidin lausa naabrinaise appi kutsuma, sest hiigelsuur kast pandi korterelamu välisukse juures maha. Kahjuks elan ma aga teisel korrusel, kuid mitte ükski vägi poleks suutnud mind seda kasti tõstma panna, sest seal oli 180 raamatut sees! Õnneks naabrinaisega saime tõstetud ja sain talle samal õhtul juba tänutäheks oma raamatu kinkida. Ja siis hakkas esimene pakkide saatmine (kuskil 70) ja kogu selle kuue nädala jooksul olen neid saanud saata veel hulgim. Ehk siis – minult endalt saab ka otse osta, selleks võib mulle ükskõik kuhu kirjutada – siis on hinnaks 11 eurot (postikulu on selle hinna sees – raamatupoes on hind 14.90). Mul oli ka üheksa defektiga raamatut, kuhu olin kogemata kas valesti pühenduse kirjutanud või aja jooksul oli raamatukaas koledaks muutunud, aga need müüsin ma eile Instagrami kaudu maha. Nendele raamatutele tegin eriti suure sooduka ja koos postikuluga sai selle kätte ainult viie euroga. Kahjuks neid mul rohkem pole, aga kui kunagi jälle tekib, siis annan märku.
Ja kuna ma olen nüüd natuke nagu ekspert (jah, ilmselgelt liialdus, aga siiski üks kogemus on ju olemas), kuidas raamatut täiesti ise nullist välja anda, siis kes plaanib sama tee ette võtta, siis võib minult nõu küsida. Aitan nii palju, kui oskan, sest mäletan, et kui ma ise alustasin, siis see tundus üks parajalt raske teekond, mida ette võtta. No seal on jah mõned asjad, mida peab meeles pidama, aga midagi ilmvõimatut pole. Ja täiesti nullist tähendab ka Hooandja projekti – ehk siis, kui selle kohta on samuti mingit infot vaja, kuidas seda teha, siis võib minu poole julgelt pöörduda. Ma ei ole ilmselt Hooandja mõttes kõige parem näide, sest kuigi ma tegin ise ööd ja päevad promo, siis ma kuskilt abivägesid ei otsinud. Mõtlen siis just firmasid, kes võiksid toetuste näol oma õla alla panna vms. Et ettevõtteid mul tõesti polnud, kes oleksid teatud toetuse summa puhul midagi kingiks saatnud. Olingi ainult mina ja minu oskused, mis oli ka üks põhjus, miks ma arvasin, et mu projekt ei õnnestu, sest ma olin veendunud, et mu jälgijaskond ei ole nii suur, et see summa kokku saada. Aga täiesti uskumatu, et isegi vanad õpetajad tulid appi, rääkimata mõnest mu eksist, kes raamatus ise on täiesti esindatud. Ka nemad aitasid 😀 Ja veel niisama minevikudeidid, kes raamatusse küll ei jõudnud, aga ikka toetasid. Uskumatu. Ja muidugi üks bookinstagrammer, kes lausa 100 eurot teele pani toetuseks. Kui ma seda toetajate nimekirja nägin, siis mul ausõna tulid pisarad silma. Miks? Pole ma ju kunagi olnud see blogija, kelle puhul inimesed loeksid ja ütleksid, et oh sa jumal, ta on nii südamlik inimene. Olen ju ikka see otsekohene Printsess olnud, kes oma keelt kunagi õigel ajal hammaste taga ei oska hoida ja vahel draamadesse laskub. Ilmselt oli ka see põhjus, miks ma kartsin Hooandjasse minna, sest ma olen… Kuidas seda nüüd öeldagi? Mitte väga poliitkorrektne, mis on omadus, mis paljudele peale ei lähe. Tõsi – aja jooksul olen ka mina tagasi tõmmanud, sest vanus on juba sealmaal, et enam ei viitsi. Kuid vaatamata sellele ei ole südamlik ilmselt esimene omadussõna, mis minu kirjeldamiseks käiku läheks – just selle tõttu oligi minu jaoks päris suur eneseületus ka midagi sellist ette võtta. Et südamlikkusega ma jah teisi ära võluda ei suuda 😀
Loomulikult olen suure tänu võlgu ka oma Islandil elavale sõbrale, kes päris suure summaga mu projekti toetas. Olen kunagi talle siin blogis isegi nime pannud – oli vist Truu? See geisõber, kellest aastaid tagasi palju kirjutasin. Veel kord aitäh ka kõigile teistele! Mõnikord võib mingi asi tekitada ahelreaktsiooni, mis viib sind hoopis uutele jahimaadele, kui nii saab öelda.
Ma olen umbes kakssada protsenti kindel, et kui ma ei oleks Hooandjasse läinud ja mu projekt poleks õnnestunud, siis ei oleks ma alates juuni algusest ligi 30 erinevat lugu kirjutanud (kokku kuude erinevasse ajakirja ja kahte ajalehte). Nende hulgas on ka juba kaks kaanelugu (septembri-ja oktoobrikuu ajakiri Saatus & Saladused). Ma olen kirjutanud eriskummalistest hobidest (kohvipakkide kogumisest, hobimudelitest, ilmavaatlusest näiteks), kannapööretest, sotsiaaltööst, fotograafiast, kokkamisest, tabudeta suhetest, meeste valusatest lahkuminekutest, lastega vanemapuhkusel olevast isast, rasketest elusaatustest, ilusatest sünnitustest, kuldpulmalistest, kes on üle 50 aasta abielus olnud, aktiivsetest ja tegusatest pensionäridest, petmistest, emadusest, ökotalust, maaelust, taaskasutusest. Lisaks siis kõik need lood veel, mis on ilmumata. Äkki oli veel midagi, aga need on teemad, mis esimesena meelde tulid. Ma olen nautinud iga viimase kui loo kirjutamist ja kuigi ma olen alles ülialgaja, siis ma olen tänulik, et olen selle võimaluse saanud. Ma ei tea, kuhu see edasi viib – ehk ei viigi kuhugi ja ühel hetkel ma avastan, et see ei meeldigi mulle enam. Kõik on võimalik. Siiani olen seda kõike nii väga nautinud, et seda on raske sõnadesse panna. Vabakutselisena on ka muidugi see asi, et sa kirjutad siis, kui saab ja kui võimalus antakse. Mis on ilmselt kõige suurem miinus, aga… Selline on elu.
Ilmselt andis see kõik mulle endalegi tõuke teha väike kannapööre oma elus – olen kirjutanud inimestest, kes tegid selle keskeas või veel hiljemgi. Ja see on olnud nii inspireeriv, et võtsin ise samasuguse otsuse vastu. Loomulikult on see hirmutav, aga samas nii kuradi võimas ja äge tunne, sest ma olen alati pigem see inimene olnud, kes on armastanud rutiini, stabiilsust. Üks kindel asi minu elus oli mu töö, mida mul enam ei ole, sest ma andsin lahkumisavalduse. Mu tööl polnud midagi viga, aga sealt oli mul edasi areneda ainult tehniliseks toeks, mis mind ei huvita. Kui ma ülemusele umbes kuu aega tagasi ütlesin, et ma tulen ära, siis ega ta väga ei imestanud. Et minu jaoks on lapsehoolduspuhkus olnud tõeliselt silmiavav ja iseendasse vaatamine. Oma hirmudega silmitsi seismine ja riskeerimine. Mul on raamat väljas, ma kirjutan jõudumööda vabakutselisena lugusid edasi, ma olen aastal 2021 lugenud 72 raamatut (enamasti põnevikke, aga on ka muid, 90 protsenti on siiski ilukirjandus, eelmisel aastal tuli kogu aasta peale ainult 18). Võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev, mil ma tahtsin lihtsalt ellu jääda, sest E ei maganud eriti.
Et ilmselt on ka kogu see eelnev jutt põhjuseks, miks ma pole blogisse eriti jõudnud. Aasta alguse lugesin ma väga palju, vahel kaksteist raamatut kuus, nüüd enam nii palju ei jõua, aga keskmiselt neli-viis küll. Kuna juunist hakkasin ka rohkem kirjutama, siis on aega veel vähemaks jäänud ja kahjuks kipub blogi ikka viimane prioriteet olema. Ma tahaksin seda parandada, aga ma siiski ei luba veel midagi. On hea üle pika aja siiski tagasi olla!
Mis siis veel vahepeal toimunud on? Meil sai Hendrikuga neli aastat esimesest kohtumisest. Käisime seda eelmisel reedel Tartus tähistamas ja oh sa juudas, kus on uusi kohti tekkinud! Läksime ühte gruusia restorani, mis oli väga kauni atmosfääriga ja nautisime kahekesi aega, sest E oli hoida antud. Oli äärmiselt imeline ja vinge õhtu, sest väikelapse vanematena kipub seda omavahelist aega ju ikka väheks jääma. Vahel on see ka natuke pingeid tekitanud, mille oleme siiski ilusti ära suutnud lahendada. On olnud kohati ka raske aasta, aga õnneks on nüüd kõik palju paremaks läinud.
Ja veel – E käib ju lasteaias! Ta on seal 09.00-15.00, aga talle nii meeldib, mis teeb minu kui ema südame nii rõõmsaks. Just pärast lõunaund lähengi talle järele. Õnneks on tal kohanemine päris kergelt läinud, vahepeal ta oli küll paar nädalat haige ja siis tuli jälle nullist alustada, aga kui see välja jätta, siis on kõik üpris leebelt sujunud. Alles ta ju oli beebi ja nüüd on juba lasteaialaps! Mis mulle lasteaia puhul veel eriti meeldib on see, et E päevakava on läinud lõpuks paika. Ehk siis – mul on laps, kes läheb kell 20.00 magama! Kui varem läks ta kell 15.00 lõunaunne, siis nüüd tal lõpeb lasteaias sel ajal lõunauni. Ka nädalavahetustel hoiame rangelt seda joont, laupäeva õhtutel on küll mõned erandid, sest siis on saunaõhtud, aga väga palju siiski uneaeg üle ei lähe. Muidugi tähendab nii vara uinumine ka seda, et vahel on E-l juba enne 07.00 silmad lahti ja kui äripäevadel pole hullu, sest nagunii oleks äratuskell kõigest pool tundi hiljem, siis nädalavahetustel tahaks siiski kauem magada. Õnneks ta vahel vaatab ise multikaid ja meie Hendrikuga saame natuke kauem põõnata, aga no kell 09.00 oleme ikka üleval. Kuid need õhtused lisatunnid on kulda väärt, kus saan lugeda, kirjutada või siis blogida. Kuigi tõele au andes pole ma seda viimast ju teinud, alles täna üle pika aja.
Vot sellised lood siis. Kui te nüüd selle pika joru suutsite kõik läbi lugeda, siis te väärite medalit! Seda mul kahjuks anda pole, aga kuna ma tahan siiski oma blogilugejatele midagi kinkida, et te ehk üle mitme kuu uuesti siia tagasi jõudsite, siis loosin ma kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja kolm enda raamatut! Instagramis ma juba tegin loosi, aga kõigil seda pole – seega oleks ainult õige teha seda ka siin. Ainsaks tingimuseks on see, et oma raamatu postitan Eesti piires – ehk siis teile sobivasse Smartposti või Omnivasse. Kui keegi elab välismaal, aga siiski tahab osaleda, siis minugipoolest, aga võidu puhul panen siis näiteks Eestis elava sugulase lähimasse pakiautomaati raamatu teele. Kolm raamatut loosin välja 05.novembril – ehk siis aega on natuke kommenteerida. Kindlasti lisage kommentaari juude ka e-mail (seda teised ei näe), sest muidu ei saa ma kuidagi teiega ühendust võtta. Et asja lihtsamaks teha, siis võite näiteks kommenteerida, kaua olete mu blogi lugenud ja miks te seda loete. Kui on mingeid muid mõtteid või küsimusi, mis seda postitust lugedes tekkisid, siis neist võite ka muidugi märku anda – ikka osalete loosis!
Ma praegu tõmban otsad kokku ja ehk kohtume siin blogis varem kui kahe kuu pärast. Ma vähemalt loodan küll!
minumoodimaailm 