Aga kellel on siis õigus?

Teine asi, millest ma tahtsin täna rääkida, on kahe väga olulise teema vastandumine. Praegu on E lõunaunes ja on hea võimalus seda teha (jah, tal ongi väga hilised lõunauned alati).

Nimelt olen ma Instagramis märganud ühe teema puhul mitut erinevat leeri. Mis teema puhul siis? Et millist keha siis peaks propageerima ja millist mitte. On neid, kes näitavad end pesus täiesti vabalt ja ütlevadki, et vaatamata oma lisakilodele on nad igati oma kehaga rahul. On neid, kes küll näitavad end, aga mainivad kohe ära, et nad pole üldse rahul ja tahaksid tegelikult paremas vormis olla. Ja on neid, kelle jaoks selline ülekaalulise propageerimine, kus kõik pekid letti laotakse, ei ole sugugi eetiline käitumine, sest tegelikult peaks kiitma hoopis neid, kes midagi reaalselt ette võtavad, et paremas kaalus/vormis olla.

Mina leian, et siin ongi ilmselt mingi möödarääkimine olnud. Ja mõistan neid kõiki mingil määral (olles ise samuti ülekaaluline). Ma usun, et kui kõigile ülakaalulistele antakse võimalus olla normaalkaalus, siis nad võtaksid selle kohe vastu. No kui oleks mingi imemasin, mis sekundiga su oluliselt paremasse vormi viib. Mina küll võtaksin – ei kahtleks sekunditki.

Küll aga ei usu ma siiski, et need inimesed, kes reaalselt ongi iseendaga rahul (kuigi nad on normaalkaalust kaugel) tahavad kuidagi ülekaalulisust või vormist väljas olekut propageerida ja öelda, et laske end nüüd kõik käest ära. Et suva ju! Ma usun, et nende eesmärk on näidata, et sa võid olla õnnelik ka niimoodi. Et sa ei pea tundma välismaailma poolt survet kaalukaotuseks, kui sa ise oled sellega praegu rahul. Või kui sa oled otsustanud hetkel mitte sellega tegeleda. Et sa saad nautida ka seda hetke, kui sa oledki just selline, nagu sa praegu oled. Tulevikus võib see vaatenurk loomulikult muutuda – seda ette ju ei tea.

Ja samas ma mõistan ka seda teist poolt, kelle jaoks ülekaalulisus ei ole midagi sellist, mida peaks uhkusega propageerima. Fakt on tõesti ka see, et ülekaaluga kaasnevad suuremad terviseriskid – sellega me oleme kõik kursis. Aga ilmselt sealt tulebki see ebakõla, sest üks osapool tahab näidata end just sellisena, nagu ta hetkel on – ega mõtle üldse sellele, et see oleks kuidagi oma pekkide rahva ette laotamine, aga teine saab jälle nii aru, et heas vormis inimesed ei tohikski nagu kiitust saada, sest nad pole ehedad ega päris. Või siis need, kes reaalselt pürgivad sinna poole, et olla paremas vormis.

Mina olen täpselt seal keskel oma arvamusega. Imetlen kõiki osapooli, sest mulle meeldib näha, et on inimesi, kes on endaga reaalselt rahul ja näitavad seda ka teistele, et nii võib samuti elada. Imetlen ka neid, kes end näitavad ja pole sellega rahul, sest ju nad on enda peas välja mõelnud, mida nad tahaksid muuta. Ja annan au ka neile, kes reaalselt ongi midagi ette võtnud, et paremad välja näha. Hetkel puudutasin ainult kahte gruppi kolmest eraldi väljatooduna.

Ilmselt ongi asi selles, et inimesed saavad üksteisest lihtsalt valesti aru. Mina ise ei ole nii rahul oma kehaga, et ma selle üle uhke oleksin, aga samas ei kuulu ma ka sinna gruppi, kes oleks juba alla võtnud.

Keeruline on see ilustandardite maailm. Kui inimene on endaga täiesti rahul, siis las ta siis olla. Ja kui pole, siis ilmselt tuleb ka see aeg, kui hakatakse selle kallal tööd tegema. Põhirõhk ongi sellel, et seda peaks tegema enda pärast. Kui sa ise tunned, et see peegelpilt pole enam see, kuidas sa tegelikult tahaksid välja näha.

11 kommentaari “Aga kellel on siis õigus?

  1. Aga miks peaks tekkima küsimus, millist keha võib eksponeerida. Võib-olla peaks lähtuma esmalt sellest, et kas keegi üldse tahab oma keha eksponeerida. Ja kui tahab eksponeerida siis lasku käia. Vahet pole, milline see on, peaasi on enesega rahulolu. Samas oma kehast piltide postitamine ei pruugi tähendada enesega rahulolu.
    Ja oluline pole ju ilu, vaid lõpuks on määrav tervis. Tervise jaoks on probleemsed nii liig kõhnad (suur osa modellidest) kui ka rasvunud. Enamik on siiski vahepealsed. Muide, kas Rubensi 3 graatsiat ikka on paksud? Või on nad keskmise kehaga umbes 1.7m pikkused paar last sünnitanud naist ikka veel nähtava pihaga, kellel on tselluliit ja lihased treenimata ning seetõttu lotendavad käsivarred ja reied. Lihtsalt keskmine naine sellisena nagu ta on ilma ilustamata või siis kaasaegse photoshopita.

    • Minu jaoks Rubensi “Kolm graatsiat” ei ole paksud. Täiesti tavalise ja keskmise kehaehitusega naised on sel maalil. Minu silmis.

      Aga jah – nõustun ka sellega, et tegelikult võib fookus hoopis mujal olla – et ei peagi kellegi kehale keskenduma. Hoopis sellele, milline inimene ta iseloomult on; mis talle teha meeldib jne. Et nagu on populaarne küsida, et kuidas sul päriselt läheb, siis võiks ka küsida, et kes sa tegelikult sügaval südames oled 😊

  2. Minu meelest väga hea teema. Saan samuti kõigist osapooltest aru ning nõustun, et siin on teineteisest mööda räägitud.
    Paraku on väga vähe neid kes tervislikku keha propageeriksid. Tihtipeale näidatakse tervisliku toitumise ja trenni tulemust milleks on ilus keha. Mõned soovivad sama tulemust kirurgilisel teel, mõni võtab ette ektreemse dieedi, mõndadel tekivad vaimsed häired ja buliimia, anoreksia jm. Meie tervis ja pikk eluiga jääb tihtipeale teisejärguliseks, mistõttu on ka meetodid samasuguse keha saavutamiseks erinevad, kuna ilusa ja terve keha sõnumit loetakse valesti ning keskendutakse tulemusele mitte teekonnale. Sellise keha idealiseerimine jällegi võib tekitada depressiooni mis võib viia välja enesetappudeni, kuna kõik ei suuda sama tulemust saavutada. Kui keegi saadab sõnumi “ma olen paks ja ma olen ilus”, annab see jõudu neile, kes suudavad end defineerida ainult läbi kaalu või teiste arvamuse. Ka neile kes vaatavad ülekaalulistele viltu võib selline sõnum lõpuks kohale jõuda. Mitte keegi ei ürita saata sõnumit “ma olen paks, ole sina ka” 😀
    Igatahes, ma ei jõua siia kõiki oma mõtteid kirja panna. Tahtsin lihtsalt kaasa noogutada. Ma olen sinuga täiesti nõus.

    • Jaa, ma ise arvan sama. Et sellise teema puhul on täiesti võimalik üksteisest valesti aru saada ja sealt see lumepall veerema hakkabki.

  3. Minu arvates läheb piir tervist kahjustava ülekaalu juures. Kui ikkagi arst juba ütleb, et peaks alla võtma (vererõhk on kõrge, liigesed haiged, siseelundid rasvunud vms), siis ei saa ju kuidagi oma kehaga rahul olla. Sama lugu alakaaluga. Või tõesti saab?
    Voldid, rippuv kõht, tselluliit või mõõdukas ülekaal ei ole ju tõesti probleem ja ongi rohkem enese aksepteerimise küsimus.
    Olen ise oma 166 cm juures kaalunud 86 kg (hetkel 65-68 kg).

    • Eks see jah sõltubki sellest, mida täpsemalt näidatakse. Rahul võib ju ka olla 250 kg inimene, aga hetkel see pole tõesti õnneks teema. Pigem just see, et lepitakse oma rippuva kõhuga jne.

  4. Mina olen väga palju juurde võtnud, raseduse ajal võtsin juurde, aga sain vähemaks, kuid võtsin tagasi juurde ja olen ületanud selle kaalu isegi, mis rasedana oli tippkaal. Rasedana oli max 96, nüüd oli 108.8. Hetkel 100kg, vaikselt olen hakanud alandama. Olen 162 cm pikk, nii et 100kg on ikka liiga palju. Minu jaoks jõudis asi kohale siis, kui sain aru, et ma ei jaksa enam 3. korrusele kõndida, õues pikalt jalutada, tööl oli raske ning tööriided hakkasid kitsaks jääma – uusi ei raatsinud ka osta. Mul on vaimse tervise probleemid, mida üritan leevendada söömisega.. Aga nüüd, tegin ka synlabi terviseriskide paketi ning sealt tuli välja, et maksanäitaja on liiga kõrge – see tegi küll väga kurvaks, et olen suutnud juba nii paksuks end õgida, et juba tervisekahjustused. Loodan, et suudan püsida kursil ja oma asjad korda saada.

    • Lisan veel seda, et kunagi olin pikalt 57-59kg ja siis tundsin, et issssand kui paks ma olen. Enne rasedust olin 67 ja max kaal mis oli enne rasedust oli 72, nii et mul oli juba enne rasedust probleeme kaalutõusudega. Praegu ma enam ei püüdle selle poole, et saaks kaaluda jälle alla 60kg, oleks rahul, kui saaks nt 70 peale.

      • Tubli, et endale seda probleemi tunnistad ja sellega tegelema oled hakanud – see on juba esimene suur samm 😊 See on tõesti kahjuks niimoodi, et kui inimene on kunagi normaalkaalus olnud, aga ka siis end paksuna tundnud, siis tegelikkus jõuab kohale alles siis, kui reaalselt ülekilod käes on, et appi, miks ma aru ei saanud, et ma nägin nii hea välja… Alles hiljem tekib see mõistmine, et mul polnud siis ju häda midagi!

        Jõudu ja jaksu sulle sellel pikal teekonnal oma eesmärgi poole 😊

    • Aitäh! Ikka Julgetest Riietest. Eelmisel aastal olin suht püsiklient, aga enam kahjuks nii palju lubada ei saa, kuid selle pidin ära tellima 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s