E ja tema tegemised

Kell on küll megapalju juba, aga tuli tahtmine siiski kirjutada. Esmaspäeval on loodetavasti E adenoidi eemaldamise operatsioon. Päris pikk kadalipp on selleks läbitud – suure kisa saatel sai E-lt vereanalüüsid võetud (esimest korda veenist – kaks õde hoidsid teda kinni, kui ta mu süles rabeles – nii kahju oli E-st ikka, aga oli ju vaja neid proove), Hendrik käis koroonatesti tegemas (ainult üks vanem pääseb haiglasse ja Hendrik läheb temaga kaasa). Lisaks veel see, et E ei tohi öö enne operatsiooni midagi süüa ja ka rinnapiim arvestatakse söögiks – seega saab raske pühapäeva öö olema, sest ta ikka ei maga korralikult ilma rinnata.

Kuna E-l oli trombotsüütide arv natuke kõrge, siis pole päris kindel, kas operatsioon üldse toimub. Põlva usub, et toimub ja telefonis mainis ka Tartu, et ilmselt ikka toimub, aga otsuse teeb opipäeval siiski arst. Nii et on täiesti võimalik, et Hendrik sõidab kohale koos E-ga, aga nad saadetakse niisama tagasi. Mis tähendab aga seda, et kogu kadalipp tuleb uuesti läbi teha – vereanalüüsid kiljuva lapsega, koroonatest ja hommik, mil laps peab söömata olema. Eriti nõme on see, et operatsioon võib alles päeval toimuda, kuigi hommikuks tuleb kohale sõita. See aga tähendab seda, et E peab veel kauem näljas olema… Oeh jah – ma tõesti loodan, et saab juba esmaspäeval selle opiga ühele poole.

Miks Hendrik E-ga kaasa läheb ja mitte mina? Me oleksime muidu mõlemad läinud, aga koroona tõttu võib ainult üks minna. Hendrikul on järgmisel nädalal nagunii puhkus, aga ta läheb kaasa mitmel põhjusel – ta suudab sellistes olukordades rohkem külma närvi säilitada ja kui E ärkab, siis mind nähes võib ta kohe rinda tahta, aga seda ei tohi talle anda. Ainult suud võib veega niisutada. Et parem on, kui ta siis mind kohe ei näe. Eks näis, mis saama hakkab! Oleks see kõik juba tehtud.

Me käisime neljapäeval E-ga taastusravis ja füsioterapeudi juures. Nimelt E siiani teeb vaid paar sammu iseseisvalt ja see on kõik. Füsioterapeut vaatas ta üle ja mainis, et E oskab küll ise kõndida, aga ta millegipärast ei taha seda teha. Tegime ka palju harjutusi ja meelitasime E-d rohkem kõndima – näiteks üks on selline, et hoiad käes mingit huvitavat mänguasja, aga kõnnid ise eest ära. Ja kui olla niimoodi toa keskel, kus lapsel ei ole kuskilt kinni haarata, aga mänguasi talle paeluv tundub, siis ta tuleb sellele järele ja unustab ära, et ta muidu alati toest abi otsib. See harjutus tõesti aitas ja E kõndiski kohe natuke rohkem. Kui pole sellist võimalust ja laps saab ikka kuskilt kinni haarata vanast harjumusest, siis tuleb talle lihtsalt mõlemasse kätte midagi anda, et ta seda teha ei saaks. E-l on ka see mure, et ta on palju kikivarvukil, mis pole hea – ehk siis nüüd jälgime, et ta seda ei oleks. Saime viis füsioterapeudi ja viis vesivõimemise aega juurde (neljapäeval oligi esimene füsioterapeudiga kohtumine). Siiani on kõik arstid öelnud, et nad ei usu, et E probleem oleks neuroloogiline ja kuna ta tegelikult suudab ise ka kõndida, aga on millegipärast väga arg veel, siis natukese kõrvalise abiga ta juba hakkabki täiesti ise kõndima. No loodame igal juhul! Ma pole sellest väga kirjutanud, sest olen ise ka mures olnud, aga kõik on mind maha rahustanud, et see asi saab korda. Loodame!

Nüüd ma küll poen põhku, kell on nii palju juba. Head ööd!

2 kommentaari “E ja tema tegemised

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s