“Selge pilt” – superhea uus saade ETV-s/ Miks lugejatel on nii raske Malluka lahutust mõista?

Ma Instagramis juba soovitasin, aga ETV peal on neljapäeviti väga hea saade “Selge pilt”, mis keskendub erinevatele vaimse tervise häiretele. Esimene osa oli näiteks depressioonist, mida me Hendrikuga koos vaatasime, sest tal on kokkupuude depressiooniga täiesti olemas. Et see saade aitas mul üha enam mõista, et see pole lihtsalt laiskus, vaid see on tõsine probleem, millest täielikult ilmselt paraneda ei saagi, sellega tuleb õppida lihtsalt elama. Teine osa oli alkoholismist ja mitte ainult sellisest, kus juuakse end täis kui tinavile, vaid kus tipsutataksegi iga päev natuke… Ja lõpuks saab sellest siiski sammhaaval juba sõltuvus. Kolmas osa on homme ja sel korral on teemaks bipolaarne häire, kus üks blogija sellest räägib, kes on sellest avameelselt ka kirjutanud. Kokku peaks vist kaheksa saadet olema. Mulle väga meeldib, et saan ise ka selliste asjade puhul targemaks, millest ma juba midagi nagu tean/olen kuulnud, aga päris süvenenud sellesse teemasse pole mahti olnud.

Siin viimase nädala jooksul on internet Malluka lahutusest katki läinud. Ma lugesin just Jane viimast postitust sellest, kus ta kirjutas, et ta väga ei mõista seda, kuidas inimestel on probleem tekkinud sellest, kui kaks täiskasvanut suudavad rahulikult lahku minna ja kõik on järsku terapeudid valmis, kes soovitavad Mallukal ikkagi uuesti proovida ega saa üldse aru, miks nad lahutavad. Ma olen 95 protsendi ulatuses Janega täiesti nõus, sest minu meelest on see ülitore, et pole mingit sõda enne lahutust ja samamoodi arvan ma, et kui inimesed on otsustanud juba lahutada, siis see otsus ei tule kunagi kergekäeliselt. Eriti kui mängus on veel lapsed.

See ülejäänud viis protsenti mõistab ka kõiki neid imestajaid, mitte siis sellel juhul, kus inimesed on üllatunud rahumeelse lahutuse üle (see on ainult tervitatav!), vaid just selles mõttes, et kui sa oled Malluka blogi püsilugeja olnud, siis see tuligi nagu välk selgest taevast ju. Mina näiteks ei avanud Instagramis kohe seda postitust üldse, kui Malluka storys seda pealkirja nägin, sest temale omaselt arvasin ma, et see pealkiri tähendab hoopis midagi muud. Kuna ma loen üldiselt korra päevas blogisid ehk siis teen ühe blogiringi, siis pidin selleni hiljem jõudma. Samal ajal vastasin ise Instagramis küsimustele ja kui üks lugeja minult küsis, et mis ma nende lahutusest arvan, siis läksin alles seda postitust lugema. Ka siis arvasin kuni lõpuni, et kohe tuleb see nali, sõbrad – sest see oleks nii temalik. Isegi kommentaariumis uskusin, et ta kohe vastab sellele, et tegelikult see ikka pole nii, et see on nali jne.

Miks ma nii arvasin? Sest blogijana ma muidugi mõistan seda, et ei tahagi kõike alati rääkida, see on ju loogiline. Aga lugejana ma ei mõista, sest olime ju kaheksa aastat lugenud sellest, kuidas kõik on idülliline ja abielu/suhe peakski selline olema, kus ei tülitseta jne. Ja kui muidu on Mallukas alati ülipõhjalik oma postitustes, siis see lahutuse postitus jättis kõik asjad suht rääkimata, miks nad tegelikult lahku lähevad (peale selle, et see mitte tülitsemine selleni viiski). Jah, ma tean, mis see minu asi on või üldse kõigi lugejate asi, tegelikult ju polegi. Aga kui sa oled avameelselt kirjutanud absoluutselt kõigest ja järsku on maailma suurima elumuutuse postitus samasugune nagu sa oleks just uued sokid ostnud, siis ongi inimeste esimene reaktsioon selline, et appi, päästke oma abielu, proovige teraapiat, tehke mida iganes, et see toimima saada jne. Sest inimesed ehk lugejad ei saa aru, miks see idüll nii järsku kokku varises. Nad saavadki nagu puuga pähe ju. Sest nii mitmed on mõelnud, et appi, tahaks endale ka sellist abielu nagu neil on! Ja kui see kõik enam järsku pole nii, siis see mõjubki šokina. Ehk siis see ongi üldine lugejate vaatenurk Malluka lahutusest. Minul blogijana (küll umbes miljon korda väiksemate lugejanumbritega) on kergem panna end tema kingadesse ja mõista, miks sellest siiski ei kirjutata, aga kui sa oled ainult lugeja, siis see ei ole nii lihtne. Lugeja minus ka ehk ei mõista, aga blogija mõistab. Ehk siis – olles nii üks kui teine, saan ma suurepäraselt mõlemast vaatenurgast aru 🙂

Adenoidist/ Käisime sõbrannaga ooperivõtmes kontserti kuulamas :)

Kes eelmise postituse kommentaare lugesid, said juba ka teada, et E-l ongi adenoid (ja mina sain teada, et adenoid saab ainult ainsuses olla, sain ise ka targemaks). Arst mainis, et kui vahel võib tõesti laps sellest ka välja kasvada, siis E puhul ta seda ei usu, sest tal on see päris pirakas. Ja kuna ta uni on öösiti rahutu, ta on viimasel ajal lausa norskama hakanud, siis on kõige targem see ära lõigata. Aja pidime Tartusse panema, sest nii väikestele Põlvas seda ei tehta. Saime selle aja novembri lõppu, mis on küll natuke ootamist, aga olen kuulnud, et vahel on järjekorrad lausa pool aastat – seega läks meil hästi!

Ühtpidi on muidugi kurb, et nii juhtus, aga teistipidi – nüüd on olemas vähemalt lootus, et pärast adenoidi eemaldamist saab E paremini öösiti magada. Ja selles mõttes on see ka natuke lohutus, et kõigil neil öistel ärkamistel ja rinnasõltuvuses on olemas põhjus – lapsed, kellel on adenoid, tahavadki öösiti palju rohkem rinda, nad on rahutumad, sest neil on raske olla. Selles mõttes on hea, et sellele juba nüüd jälile saime! Ma siinkohal tänan ka seda lugejat, kes E pilte vaadates mainis, et tal võib adenoid olla, sest ta hoiab oma suud tihti lahti. Hakkasin sealt edasi ise ka sellele mõtlema ja mainisin seda eelmisel korral perearstile, kes siis palus veel oodata ja vaadata, aga kuna mure üle ei läinud, siis nüüd saime saatekirja nina-kõrva-kurguarstile, kellelt saimegi diagnoosi kätte. Ma ise poleks osanud sellele kohe nii tulla, sest kuna tal pole nohu ega kõrvapõletikke olnud, siis arvasin, et see suu ongi mõnedel lastel rohkem lahti. Siis ei olnud see öösiti nihelemine ega norskamine veel pihta hakanud, see hakkas hiljuti. Et jah – nüüd tuleb kaks kuud oodata ja siis loodetavasti läheb asi paremaks. Seda nii E enda kui ka minu jaoks, kes ma hetkel öise imetamisest võõrutamise pausile olen pannud. Ma lihtsalt ei suuda seda teha, sest see on ainus, mis E-d natuke lohutab ja tal paremini magada laseb. Ehk siis pean need kaks kuud veel vastu! Kui pärast seda operatsiooni asi mingilgi määral paremaks ei lähe, võib mind kohe hullarisse sisse kirjutada 😂 Aga no ootame, vaatame ja loodame!

Eile käisime sõbrannaga Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuses ühte ooperisugemetega kontserti kuulamas!  See oli väga võimas elamus! Prantslased, aga laulsid eelkõige Ladina-Ameerika laule, enamik olid hispaania keeles ka. Rahvast ei olnud väga palju ja noori oli suhteliselt vähe, aga mul on hea meel, et sõbranna selle välja pakkus! Ma polnudki ammu kuskil nii käinud. Ja supertore oli nendest lauludest aru saada, sest enamik olid hispaania keeles, ainult üks oli prantsuse ja üks portugali keeles. Ma alguses arvasin, et see on ehk veits igav minu jaoks, aga üldse ei olnud 🙂 Ma kujutan ette, et kümme aastat tagasi oleksin ma ehk haigutama hakanud, aga nüüd ma olen õppinud selliseid üritusi täiega nautima.

Lõpetuseks veidike viimase aja pilte ka 🙂 Natuke segases järjekorras, mul see uus WordPress paneb näkku viimasel ajal. Instagrami lingid ka ei taha töötada – pean veits uurima seda asja.