Varnja ja Sibulatee Puhvetite Päev

Ei jõua siia blogisse nii tihti, kui ehk tahaksin, aga õnneks on tuju oluliselt parem kui eelmisel korral. Blogimine võtab alati teatud aja, aga kui midagi kiiresti öelda tahan, siis teen seda pigem Instagramis. Nii et jah – olen ka selle lõksu natuke jäänud. Mida ma ilmselt eeldasingi, et juhtub, kui ma lõpuks Instagrami teha otsustasin. Juhtus ka, aga mulle meeldib 🙂

Laupäeval oli Sibulatee Puhvetite Päev, kus me Hendrikuga teist korda käisime. Viimati väisasime seda aastal 2018, mil ma just olin Põlvasse kolinud. Vahepeal on palju vett merre voolanud ja nüüd saime lausa perekonnana seda üritust külastama minna. Kahjuks jõudsime ainult Varnjasse, sest olime liiga hilised ja hakkasime tagasi koju startima enne kella 18.00, mil see üritus juba vaikselt läbi oli saamas. Varnjas olime kuskil enne kella 15.30. Jõudsime selle aja jooksul niisama laadal ringi kolada, lisaks käisime ka söögikohas nimega Lendav Laev kõhtu täitmas.

Selle viimasega oli see huvitav teema, et nool näitas selle restorani juurde, hakkasime siis vaikselt minema, eeldasime, et tuleb suht lühike maa kõndida. Tegelikult oli see ikka oma paar kilomeetrit – enne kui Lendava Laevani jõudsime. Tee peale jäi ka Voronja galerii, mida Eveliis alati kiidab, kui Varnjas on ja ma mõtlesin, et astun tagasi tulles ka sealt läbi, aga see oli üldse sel päeval kinni – nagu ma hiljem teada sain. Siis ma arvasin, et olin lihtsalt kellaajaliselt hiljaks jäänud, aga tegelikult polnud see üldse sel päeval avatudki.

Lendav Laev oli mõnusa atmosfääriga söögikoht, kus oli üpris palju rahvast. Meie sõime angerjat võis, mis maitses ülihästi! Lisaks ostsime laadalt koju veel latikat ja saiakesi ning head leiba.

Peipsi-äärsed külad on alati nii omamoodi olustiku ja ajakulgemisega – nii rahulikud ja superilusad! Aeg kulgeks seal nagu hoopis aeglasemalt kui kuskil mujal – lausa nagu seisaks, võib isegi öelda. Ja see tunne on maagiline! Eriti just need Sibulatee külad on sellised. Olgu selleks siis Varnja, Kolkja, Kasepää, Alatskivi või midagi muud. Sibulatee Puhvetite Päevad Ida-Virumaa küladeni küll ei jõua (ainult Tartu-ja Jõgevamaa omad), aga ka idas asuvad Rannapungerja, Alajõe, Lohusuu ja teised pisikesed külakesed on alati minu lemmikud olnud. Nii et ma täiesti mõistan Eveliisi armastust nende kohtade vastu.

E pidas suht hästi isegi end üleval, mis tegi selle väljasõidu kindlasti meeldivamaks. Tal on viimasel ajal autosõidu ja vankristreigid olema hakanud – seega iial ei tea, mis ees võib oodata, kui kuhugi on minna vaja. Mõnikord veab ka muidugi!

Lõpetuseks veidike pilte ka sellest üritusest!