Olin augus, aga saan sellest vaikselt välja…

Issand, WordPress on teistsugune! Ma üldse ei salli seda kui asjad, millega ma olen juba nii ära harjunud, järsku muutuvad. Kindlasti peaksid need muutused arendajate meelest head olema ja ilmselt on ka, aga minu jaoks tähendab see seda, et ma pean hakkama otsima asju, mille ma varem silmad kinni suutsin üles leida, sest ma olin juba nii harjunud kõigega. Tuleb lihtsalt ümber harjuda – ega muud polegi. Tüütu värk!

Ma pole pikalt kirjutanud, sest mul pole väga tuju olnud. Saime E öise imetamise nii kaugele, et ta suudab oma voodis magama jääda, aga siis jäi ta haigeks ja see oli tulutu, set ma ei saanud talt siis rinda ära võtta, kui ta ennast hästi ei tundnud. Nüüd on ta õnneks terve ja magab endiselt alguses oma voodis, öösel ärkab ja siis ikka saab rinda, kui vaja on. Ma lihtsalt ei taha ta karjumist kogu aeg kuulata, sest ta suudab kaks tundi järjest röökida, kui rinda ei saa. Jah, järele proovitud umbes kuu aega tagasi, kisaski pea kaks tundi, Hendrik oli temaga ja proovis igasuguseid trikke, aga ta ei rahunenud. Lõpuks lihtsalt uinus, sest väsis ise ka ära. Jah, loomulikult mul oli raske mitte tulla ja olukorda kohe rinnaga lahendada, aga ma tahtsin näha, kaua see pull kesta võib. Igal öösel sellist kannatust ilmselgelt pole. Ja mõnikord ta ei kisa ka niimoodi, vahel läheb “kõigest” pool tundi või tund aega enne, kui aru saab, et rind pole valikus. Ja just sellepärast on palju murdumisi olnud, kus ta öösel saabki suht ruttu rinda, sest no ei jaksa ega taha igal öösel seda pulli üle elada. Õnneks on ka päevane imetamine oluliselt vähenenud ja lõunaunne suudab E väga paljudel juhtudel ise jääda, üldse ilma rinnata. Lihtsalt chillib oma voodis ning varsti juba uinubki. Sama toimib ka enne ööunne jäämist. Aga vot öösel selline asi ei toimi kahjuks.

Et kogu see asi on väga närvesöövalt mõjunud ja kuigi nüüd on juba natuke parem olla, siis vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Ma ise olin varem selline inimene, kes uinus kohe, kui pea patja puudutas, aga see on ka kahjuks minevik. Ma väga tihti vähkren mitu tundi ja kui siis lõpuks uinungi, siis näen ka õudusunenägusid sellest, kuidas ma jälle imetama pean. Et jah selline vihkamissuhe on mul imetamisega aja jooksul tekkinud. Olime vahepeal Hendrikuga mõlemad nii läbi, et see tekitas palju stressi. Kuna mina olin öisest trallist nii väsinud, siis tahtsin päeval ainult looteasendis nutta, mis tähendas seda, et kõik E-ga seonduv jäi tema kanda, kui ta kodus oli. Mul ei olnud millekski tuju, üritustel eriti käia ei tahtnud, kuigi ma olen alati hästi sotsiaalne ja suhtlemisaldis inimene olnud.

Ma olin ikka veits augus omadega ja kuigi ma nüüd hakkan sellest välja ronima, siis tunda annab see ikkagi. Eriti minusugusele inimesele, kes ma üldiselt iial selliseid meeleolusid pikema aja jooksul ei koge. Vähemalt minevikus ei kogenud – seega on see kõik minu jaoks väga uus olukord.

Aga Hendriku ja sõbranna toetusel olen hakanud end paremini tundma. Ma olen ka muidugi mõelnud E olukorra puhul imetamis- või unenõustaja poole pöörduda, aga siiani pole seda teinud. Imetamisnõustajad vist rohkem on ikka need, kes tegelevad imetamise korda saamise ja mitte sellest võõrutamisega? Vahepeal tundsin, et vajan ehk ise ka psühholoogi nõustamist, sest siis saaksin ehk paremini endast ja oma muredest aru. Nüüd on küll parem olla, aga ma leian, et sellised asjad teevad kokkuvõttes ainult head.

Olen hästi palju ise ka enda mõtetega viimasel ajal tegelenud ja see on piisavalt kaasa aidanud. Arutlenud oma peas, miks see kõik just nüüd nii keeruliseks on muutunud. Jah, eks need E öised ärkamised annavad muidugi tunda, mis nüüd veidike paranenud on, aga põhipoint on ilmselt selles, et ma olen alati olnud see inimene, kelle jaoks enda tass peab täis olema. Viimasel ajal see lihtsalt ei olnud niimoodi, sest ma tundsingi, et ma olen ainult ema. Ja kuigi ema olla on imeline, siis see ei ole kindlasti ainus asi, kes ma olla tahan. Teisipäeval käisin täiesti üksinda Tartus, sõitsin üle pika aja rongiga, mis varem oli mu igapäevane liiklusvahend, kui tööl käisin – ja tagasi tulles oli juba oluliselt parem olla.

Nüüd olengi jõudnud arusaamisele, et kõige hullem, mis ma ise enda jaoks teha võin, ongi see kodus passimine – ka siis, kui ehk polegi kohe tuju kuhugi minna. Sest just siis hakkab see tass jälle oluliselt tühjenema, mis minu puhul ei ole kindlasti hea lahendus. Mul ei ole iial seda probleemi olnud, et ma ei saa kuhugi minna, sest Hendrik on alati see mees olnud, kelle jaoks on loogiline, et ma peangi rutiinist välja saama ja lapsevaba aega saama – lihtsalt ma ise ei tahtnud viimasel ajal midagi teha, vaid ainult kodus passida ja end haletseda. Õnneks hakkab see asi vaikselt paremaks minema ja ma olen jälle see Jaanika, kes ma alati olen olnud 🙂

Vot selline avameelne postitus siis. Kuidas teil läinud on? Natuke pilte ka lõpetuseks 🙂

40 kommentaari “Olin augus, aga saan sellest vaikselt välja…

  1. Tunnen ennast ara sinu jutus. Esimese lapsega oli see adrenaliin nii korgel, et magama oositi peale lapse poolt aratamist ei jaanudki. Kondisin nagu zombi paeval ringi ja funktsioneerisin ainult tanu kohvile.
    Teise lapsega votan ohtuti vaikese koguse melatoniini ja jaan paari minutiga magama ja oositi ka peale aratus olen kiiremini kustunud.
    Soovitan ka vitamiine votta hommikuti( c/d vb rauda ka), mind see ka aitas.
    Edu!

    • Aitäh! Ma olin ka vahepeal täiesti autopiloodi peal – ainult see üldse sundiski midagi tegema. Muidu oleks vist lamama jäänudki…

      Rauda ma siin võtsin jah, isegi aitas natuke. Millalgi jätsin ära, peaks uuesti võtma hakkama. Ja aitäh teiste soovituste eest ka 🙂

  2. Olen kuulnud, et melatoniin võib rasedusvastastele vahenditele vahele segada, ei ole arsti käest uurinud seda fakti, ilmselt tuleks uurida, kui on vaja.

    • Okei, hea nõuanne neile, kes võtavad pille või kellel on plaaster peal ning kes melatoniini tarbivad lisaks. Kondoomi puhul ei usu, et segab 😂

  3. Kui poiss jaurab öösel siis proovi pakkuda pudelit lihtsalt keedetud ja jahtunud veega? Ehk petad ära?

  4. Miks sa võitled öise imetamisega? Mulle tundub, et hetkel on sellega lihtsam leppida, kui et öisest imetamisest võõrutada.

    Olen ise kahe lapsega selle tee läbi käinud, tean kui väsitav see on, aga mind lõpuks aitaski olukorraga leppimine. Ju siis laps vajas mu lähedust öösel niivõrd palju. Ärkasingi öösel 4-6 korda ja olingi päeval zombi. ÕNNEKS, millalgi see lõpeb, kui mitte varem, siis usun, et poole aasta pärast kindlasti.

    • Eks ma vahel mõtlen sama kusjuures. Aga siis tuleb jälle see pool minus esile, kes ei taha öösiti imetada. No kohe mitte üks teps ei taha. Kuna see olukord tekitab minus palju stressi, siis olengi tahtnud sellest lahti saada. Olen ka mõelnud, et siiani olen ju kannatanud ja hakkama saanud, et ehk siis veel natuke võiks vastu pidada, aga ma vist ei jaksa pikalt enam see zombi olla. Ja kuna kogu pereelu kannatab, kui mina olen zombi, sest siis pole kellelgi hea olla, kui ema end hästi ei tunne – seega on parem olnud võõrutamist proovida. Aga vahel tuleb minulgi see hetk, kus ma mõtlen, et kuradile, pean siis veel veidike vastu. Kahjuks see veidike on just see, mis mind uuesti auku veab. Et raske olukord igal juhul.

      • Laps magab vähemalt 12 tundi ööpäevas, miks sa samal ajal ei võiks magada? Tööl sa ju ei käi. Süüa teha ka ei viitsi, nagu kirjutanud oled. Mis asi see küll nii hirmsasti väsitab ja stressi ajab? Ehk on põhjuseks ülekaal?

      • Kle, Toktor Vassiljev, sinu kommentaarid pole üheski blogis normaalsed olnud ja seegi siin pole erand.

        12 tundi ei maga E küll kunagi, järjest ehk 2-3 tundi. Kui sa peaksid iga 2-3 tunni pärast öösiti ärkama, siis sa oleksid surnud juba, sest mõned lollakad mehed ei saagi sellisest asjast aru (kui sa muidugi oled üldse mees). Nii et hoia oma mokk pigem heaga maas, kui blokki ei taha mu blogist saada. Niigi panin su kommentaarid enne ülevaatusele ega plaani järgmisi läbi lasta.

        Ei ole asi ülekaalus, see juhtub pea iga naisega, kes on pikalt öösiti imetamise pärast ärganud. Seega võta enne naine ja saa laps ning siis vaata, mis elu see ärkamine su naisele teeb. Ja kui oled ise naine, siis pole sul ilmselgelt lapsi või on need kunagi nõukaajal sündinud, kui arvati, et selline väsimus käibki elu juurde ja on normaalne. Õnneks tänapäeval pühendatakse emadele ka tähelepanu ja saadakse aru, et nende heaolu on samuti oluline.

  5. Mina võtsin imetamisnõustajaga ühendust, kui laps kuskil 7 kuune vist oli. Alates 6 kuuselt ju kirjutatakse, et see öine söömine ei ole enam füsioloogiliselt vajalik. Imetamisnõustajast ei olnud mingit kasu – ütles, et kui laps öösel ärkab ja nutab, siis tuleb anda palju ta soovib.

    • Vot see suhtumine on jama jah. Sellepärast on ehk unenõustajad paremad? Ma olen täpselt sama tagasisidet ka oma tuttavalt kuulnud, kes imetamisnõustaja poole sarnase murega pöördus. Lõpuks tuli tal appi unenõustaja, kellega lõpuks said asjad paika.

  6. Tunnen hetkel samu emotsioone. Ca 2 kuud tagasi hakkasin oma tollal 10. kuuse lapse öiseid toitmisi vähendama. Andsin rinda ainult korra öösel, aga lihtsalt see ei läinud. Laps magas kella 3ni oma voodis meie voodi kõrval, enne seda keeldusin rinda andmast ja rahustasin käepuudutusega kui nutma hakkas. Pärast toitmist jäi kaissu magama. Aga kergemaks ei läinud üldse. 2 nädalat tagasi otsustasime, et proovime üldse jätta öise toitmise ära. Viisin lapse tema tuppa magama ka. Kui hakkas nutma, läksin tema voodi kõrvale madratsile lebama ja teda rahustama ning kui rahunes maha, hiilisin tagasi meie tuppa. Esimene öö oli lootustandev. Öösel küll nuttis korra, aga hommikul ärkasime kõik rõõmsalt oma voodis. Mida öö edasi, seda hullemaks asi justkui läks, nii et leidsin end hommikuti ärkamas madratsi peal lapse toas. Üleeile öösel võtsin ta jälle kell 3 kaissu sööma ja täna öösel ei jaksanud ma enam üldse ja tuli kaissu juba keskööl. Ja rinda soovis kuskil 4 korda öö jooksul. Tunnen end täiesti läbikukkunult… Aga ma lihtsalt ei jaksanud, ma olen nii pikalt vaeva näinud, eriti viimased 2 nädalat ja ikka olen ma nullpunktis tagasi, kus mul on aastase lapse asemel justkui vastsündinud beebi, kes sööb öösel iga kolme tunni tagant…. Mehe rahustamine annab väiksemat tulemust kui minu rahustamine. Täna hommikul olin ja olen päris õnnetu… Minu mõistus on otsas.

    • Oeh, täiega mõistan sind! Meil on ka vahel isegi edukalt see võõrutamine läinud, aga see on ainult korraks, järgmisel ööl oleks nagu hullumaja jälle lahti. Eile täpselt sama lugu näiteks. Et siis on küll selline tunne, et ilmselt tulebki lihtsalt oodata, millal ta ise sellest imetamisest välja kasvab. Aga tegelikult ei ole see hea lahendus ja seda just sellepärast, et see ei pruugi veel niipea juhtuda ju. Ma tean, et on naisi, kes heameelega kaheaastast jne imetavad, aga see peakski siis nende enda vaba valik olema. Mina tahaksin, et selleks ajaks oleks imetamine vaid ähmane mälestus, mis kunagi toimus. Minu jaoks on laps liiga suur imetamiseks, kui ta oskab seda sõnadega ise küsida. E seda ei oska, aga pluusi oskab küll üles kakkuda, kui ma a la diivanil istun vms. Ja see on marutüütu! Ma seda nippi pole veel proovinud, aga vist varsti proovin – mõned naised on oma rinnanibud plaastriga kinni katnud ja öelnud, et piima pole vms. Aga seda on vist natuke suuremate laste puhul tehtud. Ja lõpuks on see tulemust andnud. Nii et proovida ju võib. Tundub ehk natuke radikaalne lahendus, aga kui see aitab, siis las olla.

  7. Hästi primitiivsed nõuanded, aga panen siiski kirja.
    1. See on hästi halb variant, et vahel selle nutuga saab rinda ja vahel ei saa. Ma saan täiesti aru, et kuidas see tuleb, aga siis tuleks valida üks kahest, kas saab alati kuni vajab, või siis tõesti teed südame kõvaks paar päeva/lähed kodunt ära ööseks.
    2. Enne magamajäämist putru vms tummist süüa, et tühi kõht und ära ei ajaks.

    • Olen väga nõus, et see on halb variant olnud, sest lapse jaoks on hea, kui toimivad samad reeglid. Et selles mõttes olen ise väga ämbrisse astunud jah.

      E sööb enne uinumist alati kõhu täis, aga ikkagi käib sama trall. Meil on järgmisel nädalal perearst, uurin igaks juhuks veel kord adenoidide kohta ka. Viimati seda ei arvatud, aga kästi vajadusel nüüd üle küsida.

  8. Mul on muide 4 last ja nendest lausa üks paar kaksikuid. (kaks korda rohkem ärkamisi)
    Kui su organism ei suuda aasta jooksul kohaneda tükati magamisega ja sa sellest tohutu stressi saad, siis see EI OLE midagi sellist, mis kõiki naisi iseloomustab. Seda ma räägin nagu arst.
    Kõige ilmselgem põhjus on vähene liikumine, liigne kehakaal või ühekülgne toit.
    P.S. Mina armastan sind ka.

    • No kõiki naisi ilmselt jah mitte, aga loe mu eelnevaid postitusi ja näed, kui palju naisi samastuda võib. Ma olen nõus, et eks mingi osa sellest võib mõjutada, aga mul on sportlasest sõbranna, kes oli veel väsinum kui mina nende lapse ärkamiste pärast. Nüüd on ta laps suurem ja siiani käivad tal külmajudinad üle kere, kui keegi talle seda aega meenutab.

      Ja seda, et sa arst oled, ei usu ma ealeski. Aga no krt teab – ega kõik arstid ei saagi ju normaalsed ka olla… Ja ma ei ütle seda su praeguste kommentaaride põhjal, vaid kõigi puhul, mida sa erinevatesse blogidesse jätnud oled.

  9. Minu laps on nüüdseks kohe aasta ja 2 kuud vana. Rinda ei ole saanud umbes kuu või vähe rohkem. Rinnaga toitmist ei ole ma kunagi nautinud, aga see ei olnud mulle vastik samuti mitte. Kuni ühel hetkel hakkas laps igal ööl 12-15 korda ärkama ja rinda küsima. Laps magab siiani meie kõrval. Mingi hetk otsustasin, et nüüdsest saab ainult maga minnes ja siis alles vara hommikul. Esimene öö nuttis 1,5h kui ma talle rinda ei andnud peale esimest ärkamist. Aga peale seda magas kohe pikemalt ja küsis vist alles kell 4 uuesti rinda. Andsin. Järgmine öö nuttis 1h, ülejärgmine öö pool tundi. Peale seda ärkas ikka, aga mitte nii tihti ja jäi selja paitamise peale uuesti magama. Aga umbes kl 3-4 hakkas jälle trall pihta, kus ta ainult rinna küljes rippus. Kuidagi sujuvalt läks asi sinna paika tagasi, et andsin jälle kogu öö kuni 15 korda rinda. Kui laps sai aastaseks, olin rinnaga toitmisest nii tüdinud, ma tõesti vihkasin seda. Otsustasin, et nüüd ongi nii, et saab õhtul magama minnes ja siis alles hommikul ärgates. Esimene öö nuttis jälle 1,5h. Ärkamisi oli peale seda veel, aga vähemalt ei nutnud enam. Ja järgmisel ööl ei nutnud enam kordagi. Paar nädalat jätkasin veel päeval rinna andmist ja siis jätsin selle ka ära. Ega ta oluliselt ei küsinud ka õnneks. Ainult siis, kui paljast rinda nägi, siis tuli küsima. Aga magada ei taha ta siiani. Igal õhtul panen ta oma voodisse magama. Jääb u poole tunniga magama, ei nuta ega midagi, aga ärkab juba max 1h hiljem üles ja siis enam oma voodis magama ei ole nõus. Siis võtan ta meie kõrvale ja seal ärkab ta veel u 5 korda öö jooksul. Ma ei oska seda kuidagi muuta ka, kuigi olen juba nii tüdinud sellest. Tahaks, et ta magaks oma voodis ja ei ärkaks nii tihti.

    • See on jah keeruline, kui laps oma voodis ei maga. Meil esimese une vahel öösel magab, aga ka mitte alati. Hiljem enam mitte. Ma olen aru saanud, et kui E oma voodis magab, siis ta magabki kauem ega ärka nii tihti üles. Kui ta on suures voodis, siis ta tajub nagu ära, et rind on kohe kõrval.

      Vot jah – need ärkamised võivad siis ikka edasi olla, kuigi imetamine on läbi nagu sinu näite põhjal on. Õnneks on sul neid küll vähem võrreldes varasema 15 korraga(!), aga väsitav on see muidugi.

      • Ma ei saa aru, miks lapsega niimoodi mämmutada ja muudkui võtta ta enda kõrvale, kui ta magama ei jää. Nii ta jääbki ju 5 korda öösel üles ärkama. Minu ema rääkis mulle, kuidas minu ja õega tegi, kui olime väiksed: pani meid oma tuppa, kui oli magamamineku aeg ja olime alguses nutnud muidugi, aga ema ei teinud sellest välja. Ei teinud välja ka siis, kui toast teist või kolmandat korda jorinat kostus – oli järjekindel. Uks oli kinni, harjusime mõne õhtuga sellega, et magatakse üksi. Täpselt sama olen ka oma lapse peal rakendanud, võib-olla natuke “karmi” lähenemist mõne kussutajanunnutaja-emme silmis, aga see töötab. Tuleb tegutseda konkreetselt ja kindlakäeliselt, muidu võibki jääda neid pooleldi magamata öid kokku loendama.

      • M, mina isiklikult ei tahaks ka sellist karmi unekooli propageerida. Aga oleneb lapsest ka ilmselt. Mõni rahunebki ruttu maha, aga on neid, kes võivad tunde röökida, isegi öö läbi. Närvid lihtsalt ei pea ju vastu, kui sinu enda laps nii pikalt nutab. Eile oli ka tund aega nuttu enne, kui E uinus oma voodis. See peaks maksimaalselt nädala-paari jooksul järele jääma, aga kui ei jää? Et jah – ma ise olen ka kõvasti karmimaks muutunud ja iga nutu peale ei hakka rinda andma, aga see on keeruline…

  10. Ma kartsin ka seda võõrutamist aga õnneks sellist asja ei tulnudki. Laps ei “otsinud “ ka rinda taga ega midagi, kui järgi jätsin, see oli siis 1a1nädalaselt.
    Lutisõber sul vist ei ole?
    Kas beebikooli ka plaanite minna?

    • Lutisõber pole jah kunagi olnud, alguses sai erinevaid proovitud, aga E ei tahtnud. Nüüd järele mõeldes oleks võinud ehk rohkem proovida, sest ise pole ka hea inimlutt olla. Enam muidugi ei hakka.

      Beebikoolile pole mõelnud küll ausalt öeldes. Pole nii väga uurinud ka, mis võimalused siin on.

  11. Ma tean, et see sind hetkel enam ei aita, aga tuleviku tarbeks, sest saan aru, et plaanid iseenesest veel ühte last ühel hetkel saada. Öine imetamine tuleb ära jätta (võõrutada) kuskil 6-7 kuu pealt, siis on see asi sujuvam kuna beebs ei ole veel ise nii “tark” või liiga teadlik nõudja. Selleks ajaks on lisatoit juures ja ta peabki õppima oma isu päeval ära sööma. Kõik, kes seda aasta kandis proovivad.. ja see on pigem nii kuna aastani rinnaga toitmist ju propageeritakse igal sammul.. on natuke selle sama jamaga silmitsi nagu sina praegu. See harjumus on tal nii tugev ja oskus “nõuda/tahta” teadlikum. Ja tavaliselt ongi see mingi eriti tihti variant ka veel. Kusjuures püüa keskenduda sellele mõttele, et see pole mitte vajadus vaid harjumus, mis on tugev ja mis teda nutma/nõudma sunnib. Oma lapse vajadusi ju tahaks silmagi pilgutamata iga vanem täita. Harjumustega ümberkohanemist peab aga igaüks siiski suutma samuti õppida!

    Igal juhul mul on hästi kahju lugeda, et sa selles olukorras oled. Mu enda suhe imetamisse on u üks ühele sinuga sarnane olnud ja ma tänan mõttes neid inimesi, kes mulle head nõu sel hetkel andsid (olles ise sarnast asja juba kogenud), et tee see asi poole aasta pealt juba ära ja sa ei kahetse. Jah, ka mulle tundus sel hetkel ta veel ju nii väikene ja kuidas ja mismoodi. Aga ma tegin seda ja tõesti ei kahetse – läks 2 ööd ja edasi on tulnud vaid öö läbi magamine (väikeste hammastest tulenevate eranditega). Mu laps on 1,5 kuud vanem kui sinu oma ja meie imetamise lugu lõppes väga sujuvalt lõplikult suve alguses juba (viimased kuud ainult korra hommikuti tõustes). Lihtsalt tõesti – üheltki imetamisnõustajalt või ämmaemandalt vms – sa seda kunagi ei kuule kuna Eestis on imetamine nagu mingi püha lehm ja naine peaks unustama miinimum aastaks enda eksistentsi ja ruumi, sest seda üks “õige” ema ju teeb. Igal juhul ma loodan, et saate sellele olukorrale kiirelt lahenduse ning järgmine kord ehk tead ka. Minu silmis ikka õnnelik emme = õnnelik beebi, mitte igavesti-hambad-ristis-imetav-sest ühiskond-ootab-ema = õnnelik beebi.

    Praegu soovitada oskan seda varianti, et ehk lähed ise kodust ära selleks võõrutamise ajaks. Paariks ööks spasse või sõbranna juurde (oleneb mis muust koroona olukorrast ka muidugi). Kui lapsel ei ole üldse mingit varianti, siis ehk lepib lõplikumalt? Ma natuke usun sellesse, et need väiksemad tegelased tunnetavad õhust seda nn energiat. Kui sinu energia on kohal ja tegelikkuses on olemas see variant, et ikkagi saab ja keegi veel kasvõi natuke hinges ikkagi kahtleb, kas see kõik ikka peaks nii olema, siis nad üritavad maksimaalselt ja seda nuttu on liiga palju. Ja mida rohkem nuttu, seda rohkem kahtlust tekib jne. Võõrutaja ja võõrutamise tahe peab olema vankumatu. Siis beebi ka nagu tajub, et ainult nii ongi hea ja õige. Kui liiga woodoo, siis anna andeks! Jõudu igal juhul. Tunnen su valu iga rakuga.

    • Aitäh heade soovituste eest! See paariks päevaks lahkumise variant on täitsa võimalik jah. Nüüd tagasi vaadates oleks jah pidanud varem sellega tegelema hakkama – nii et sul on tuline õigus selles suhtes. Aga siis tõesti tundus, et laps on ju nii väike ja kuidas ometi… Nüüd seistes silmitsi sellise olukorraga saan ma aru, mida kõike oleks võinud teistmoodi teha juba algusest peale. Ega jah – peab ise enne läbi kogema ja siis saad alles aru, mis kõik võinuks olla teistmoodi. Tuleviku puhul tean vähemalt, et samu vigu uuesti ei korda.

  12. Imetamise ja ema olemise kohta ei oska kommenteerida, kuid seda enda välja sundimist küll. Ma olen inimene, kes ei ole väga sotsiaalne, aga kui juba välja saan, naudin alati. Nüüd, kus olen kaua kodus olnud ning sisuliselt üksi, olen veelgi rohkem hakanud pelgama seda välja minemist ning mida rohkem end eemal hoida, seda keerulisemaks see läheb ja seda rohkem tuju ära vajub.

    • Täitsa mõistetav. Kui kogu aeg üritustest jne eemale hoida, siis lõpuks võibki juba täielik apaatsus tekkida. Et ei tahagi enam kuhugi minna. Ja see on halb.

  13. Kusjuures mina (veel lastetu) mõtlesin kuni selle postituseni, et miks emad lastega samal ajal ei maga. Selgub, et lihtsalt ei saa ja ei ole võimalik. Mingi hormooni asi vist nagu ma aru sain? Päris karm. Praegu saan igal hetkel ja igas kohas magada – koolis pea laual, bussis, kergi uinak enne trenni jne. Ja koolivabal päeval magan muidugi lõunani. Mõtlesin naiivselt, et ah, mis see ära ei ole, magan oma tulevikubeebi kõrval ka iga kord, kui tema magab. Mu illusioon purunes 🙂 Mitte üldse halvas mõttes. Hea ette teada.
    Olge ikka tugevad ja ära noruta. Sa oled ilus, asjalik, tore ja lahe – iga ilmaga, igas olekus ja igal hetkel.

    • Mina sain ka varem kõikjal magada – pea patja puudutas, siis oli kohe silm kinni. Ja siis sain lapse ja… Ilmselt kõigil päris nii ei ole, aga ehk mõnedel keha harjubki öösiti selle ärkamisega ära, et enam ei jää siis ka magama, kui selleks võimalus on. Mis on tegelt väga nõme, sest nagunii peab varsti ärkama. See oli ka minu jaoks uus asi, varem sellist muret ei olnud.

      Ja aitäh heade sõnade eest! 🙂

    • Täiesti vabalt saab magada laste kõrval(t). Räägin seda kui imetamisnõustaja diplomiga kolme lapse ema, kes oma lapsi on öösiti pikalt imetanud ja rahulikult öösel ja päeval nendega koos uinakuid teinud. Beebi esimesel aastal on kõige olulisem amet olla ema ja alles seejärel kõik muu.
      Tasuks vb vähem kuulata neid, kes räägivad sinu jaoks meeldivat juttu ja minna mõne töötava imetamisnõustaja juurde, kes vb ei paita oma nõuannetega niivõrd kõrvu, aga annab abi. Võõrutamine on täiesti imetamisnõustajate teema.

      • Leevi, see samal ajal magamine koos lastega sõltubki inimesest ju. Ja imetamisnõustajaid on erinevaid, õnneks on ka neid, kes lollusi suust välja ei aja. Imetamine on oluline, aga kui naine ei taha seda kaks aastat teha, siis pole mõtet sellist asja suust ka välja ajada.

  14. Umbes aastase kõrvalt hakkabki minumeelest deprekas tulema ja lähekski nagu aina raskemaks, pluss ise elad selles isolatsioonis juba pikemat aega…
    Aastakese pärast läheb paremaks 😀
    Vähemalt minul oli nii.

  15. Eks iga inimene on erinev. Mina magasin oma lapse kõrval iga kell ja kohe. Eriti hästi uinutas just imetamine.
    Minu mõlema lapsed on olnud head magajad, aga siiski väga erinevad. Vanem laps magas 23-06 jutti juba 2-kuuselt. Siis sai rinda ja magasime rõõmsalt edasi kuni 11ni. Selline beebiaeg oli. Noorem laps magas ka hästi, aga imetasin teda vähemalt 101 korda öösel. Lihtsalt niipea kui rind suhu sai, magasime mõlemad rahulikult edasi. Öösel sai rinda peaaegu 2 aastat. See lõppes üleöö peale adenoidi lõikust.

    • Vot ei tea jah, millest see sõltub, et mõned saavad lapse kõrval hästi magada ja mõned mitte. Mul endal isegi siis ei taha uni eriti tulla, kui E oma voodis magab. No vahelduva eduga – vahel tuleb uni kiiremini, vahel mitte.

      Adenoidide kohta plaanin järgmisel nädalal perearstilt uuesti küsida. E küll enam suud nii palju lahti kogu aeg ei hoia kui varem, aga tahan igaks juhuks selle variandi likvideerida veel kord.

  16. Mina lõpetasin rinnaga toitmise 10-kuu vanuses ära, sest laps oli ööd läbi rinna otsas ja see oli õudne!!! Kahju on, et nii vara, aga mõistus hakkas üles ütlema juba

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s