Olin augus, aga saan sellest vaikselt välja…

Issand, WordPress on teistsugune! Ma üldse ei salli seda kui asjad, millega ma olen juba nii ära harjunud, järsku muutuvad. Kindlasti peaksid need muutused arendajate meelest head olema ja ilmselt on ka, aga minu jaoks tähendab see seda, et ma pean hakkama otsima asju, mille ma varem silmad kinni suutsin üles leida, sest ma olin juba nii harjunud kõigega. Tuleb lihtsalt ümber harjuda – ega muud polegi. Tüütu värk!

Ma pole pikalt kirjutanud, sest mul pole väga tuju olnud. Saime E öise imetamise nii kaugele, et ta suudab oma voodis magama jääda, aga siis jäi ta haigeks ja see oli tulutu, set ma ei saanud talt siis rinda ära võtta, kui ta ennast hästi ei tundnud. Nüüd on ta õnneks terve ja magab endiselt alguses oma voodis, öösel ärkab ja siis ikka saab rinda, kui vaja on. Ma lihtsalt ei taha ta karjumist kogu aeg kuulata, sest ta suudab kaks tundi järjest röökida, kui rinda ei saa. Jah, järele proovitud umbes kuu aega tagasi, kisaski pea kaks tundi, Hendrik oli temaga ja proovis igasuguseid trikke, aga ta ei rahunenud. Lõpuks lihtsalt uinus, sest väsis ise ka ära. Jah, loomulikult mul oli raske mitte tulla ja olukorda kohe rinnaga lahendada, aga ma tahtsin näha, kaua see pull kesta võib. Igal öösel sellist kannatust ilmselgelt pole. Ja mõnikord ta ei kisa ka niimoodi, vahel läheb “kõigest” pool tundi või tund aega enne, kui aru saab, et rind pole valikus. Ja just sellepärast on palju murdumisi olnud, kus ta öösel saabki suht ruttu rinda, sest no ei jaksa ega taha igal öösel seda pulli üle elada. Õnneks on ka päevane imetamine oluliselt vähenenud ja lõunaunne suudab E väga paljudel juhtudel ise jääda, üldse ilma rinnata. Lihtsalt chillib oma voodis ning varsti juba uinubki. Sama toimib ka enne ööunne jäämist. Aga vot öösel selline asi ei toimi kahjuks.

Et kogu see asi on väga närvesöövalt mõjunud ja kuigi nüüd on juba natuke parem olla, siis vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta. Ma ise olin varem selline inimene, kes uinus kohe, kui pea patja puudutas, aga see on ka kahjuks minevik. Ma väga tihti vähkren mitu tundi ja kui siis lõpuks uinungi, siis näen ka õudusunenägusid sellest, kuidas ma jälle imetama pean. Et jah selline vihkamissuhe on mul imetamisega aja jooksul tekkinud. Olime vahepeal Hendrikuga mõlemad nii läbi, et see tekitas palju stressi. Kuna mina olin öisest trallist nii väsinud, siis tahtsin päeval ainult looteasendis nutta, mis tähendas seda, et kõik E-ga seonduv jäi tema kanda, kui ta kodus oli. Mul ei olnud millekski tuju, üritustel eriti käia ei tahtnud, kuigi ma olen alati hästi sotsiaalne ja suhtlemisaldis inimene olnud.

Ma olin ikka veits augus omadega ja kuigi ma nüüd hakkan sellest välja ronima, siis tunda annab see ikkagi. Eriti minusugusele inimesele, kes ma üldiselt iial selliseid meeleolusid pikema aja jooksul ei koge. Vähemalt minevikus ei kogenud – seega on see kõik minu jaoks väga uus olukord.

Aga Hendriku ja sõbranna toetusel olen hakanud end paremini tundma. Ma olen ka muidugi mõelnud E olukorra puhul imetamis- või unenõustaja poole pöörduda, aga siiani pole seda teinud. Imetamisnõustajad vist rohkem on ikka need, kes tegelevad imetamise korda saamise ja mitte sellest võõrutamisega? Vahepeal tundsin, et vajan ehk ise ka psühholoogi nõustamist, sest siis saaksin ehk paremini endast ja oma muredest aru. Nüüd on küll parem olla, aga ma leian, et sellised asjad teevad kokkuvõttes ainult head.

Olen hästi palju ise ka enda mõtetega viimasel ajal tegelenud ja see on piisavalt kaasa aidanud. Arutlenud oma peas, miks see kõik just nüüd nii keeruliseks on muutunud. Jah, eks need E öised ärkamised annavad muidugi tunda, mis nüüd veidike paranenud on, aga põhipoint on ilmselt selles, et ma olen alati olnud see inimene, kelle jaoks enda tass peab täis olema. Viimasel ajal see lihtsalt ei olnud niimoodi, sest ma tundsingi, et ma olen ainult ema. Ja kuigi ema olla on imeline, siis see ei ole kindlasti ainus asi, kes ma olla tahan. Teisipäeval käisin täiesti üksinda Tartus, sõitsin üle pika aja rongiga, mis varem oli mu igapäevane liiklusvahend, kui tööl käisin – ja tagasi tulles oli juba oluliselt parem olla.

Nüüd olengi jõudnud arusaamisele, et kõige hullem, mis ma ise enda jaoks teha võin, ongi see kodus passimine – ka siis, kui ehk polegi kohe tuju kuhugi minna. Sest just siis hakkab see tass jälle oluliselt tühjenema, mis minu puhul ei ole kindlasti hea lahendus. Mul ei ole iial seda probleemi olnud, et ma ei saa kuhugi minna, sest Hendrik on alati see mees olnud, kelle jaoks on loogiline, et ma peangi rutiinist välja saama ja lapsevaba aega saama – lihtsalt ma ise ei tahtnud viimasel ajal midagi teha, vaid ainult kodus passida ja end haletseda. Õnneks hakkab see asi vaikselt paremaks minema ja ma olen jälle see Jaanika, kes ma alati olen olnud 🙂

Vot selline avameelne postitus siis. Kuidas teil läinud on? Natuke pilte ka lõpetuseks 🙂