Väike perereis Viljandisse ja Haapsallu

Hendrikul on hetkel puhkus ja me käisime perega väiksel väljasõidul Viljandis ning Haapsalus. Laupäeval suundusime Viljandisse, pühapäeval Haapsallu, kust me eile tagasi jõudsime. Oli esimene selline pikem väljasõit perena, mis oli üldiselt supertore, aga samas ka natuke väsitav. Nii et neil on kindlasti mõnes mõttes õigus, kes ütlevad, et lastega reisimine ei ole täielikult puhkus, vaid pigem perereis. Sest kohati on küll tunne, et nüüd vajaks sellist puhkust, kus reaalselt saab puhata ka 😀 Sel korral teen postituse niimoodi, et koondan eraldi pealkirjade alla erinevad alateemad.

Autosõidud

Muidu oleme me ikka niimoodi autoga sõitnud, et mina istun tagaistmel E kõrval, aga kuna mul endal kipub ka viimasel ajal autos süda pahaks minema, siis sel korral istusin Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sõites ees. Ja kõik toimis minnes ilusti – E magas suht palju, vahepeal tegime vastavalt vajadusele peatusi. Kui aga eile Haapsalust Põlvasse tagasi sõitma hakkasime, siis polnud E enam mingi aeg rahul, et keegi talle otsa ei vaata – seega kolisin üks hetk tagaistmele uuesti. Ja kuigi paha mul sel korral ei hakanud, siis võrdlusena saan tõesti välja tuua, et ees oli palju parem istuda ja seal ei olnud üldse sellist tunnetki, et paha võiks hakata. Tagaistmel oli palju ebameeldivam istuda – kuigi otseselt sees ei keeranud, siis hea ka olla ei olnud. Kui Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sujus reis vägagi eeskujulikult (koos vajalike peatustega) ja E pidas hästi vastu, siis Haapsalu-Põlva ots võttis meil koos peatustega aega viis ja pool tundi! Ise oleksime me palju vähem peatusi teinud, aga E oli suht viril, mis tähendaski, et teda tuli lohutada. Õnneks jäi ta poolel teel tuttu ja magas pea Põlvani välja – muidu oleksime ilmselt seitse tundi või rohkem koju sõitnud. Eks sellega ongi ilmselt see asi, et täiskasvanud kipuvad ikka enda järgi aega arvestama, aga lastega kahjuks tuleb ka selliseid olukordi ette, kus teekond võib oodatust palju pikemaks minna. Et sellega peab ka tulevikus arvestama.

Imeline Viljandi! 

Ma viimati käisin Viljandis detsembris 2017, aga see oli ka ainult korraks, enne seda juhtusin sinna suvel 2016, kui me sõbrannaga sinna ööseks jäime ning siis käisime kuskil karaoket samuti kuulamas. Enam absoluutselt ei mäleta, mis koht see olla võis, seda ka ei mäleta, millises majutuskohas me ööbisime, aga siis oli vist mingi väiksem hotell bussijaama läheduses. Nüüd ööbisime perega Grand Hotel Viljandis, mis on suht kesklinnas ja millega me väga rahule jäime! E-l oli oma beebivoodi ka, mis teda alguses hirmutas, sest see oli kodust nii erinev, aga millega ta lõpuks siiski ära harjus (kuigi ta seal öösel ei maganud, aga sellest hiljem).

Viljandis jalutasime niisama ringi, käisime Lossimägedes (Hendrik kusjuures ei olnudki seal varem jalutamas käinud, mina suvel 2016 olin), sõime palju soovitatud Fellinis, mis oli superhea söögikoht! Lausa nii hea, et sisse me istuma ei mahtunudki, aga ka väljas oli superhea olla – ehk siis väga populaarne koht samuti teiste jaoks. Kui tavaliselt võtan ma kõikjal väljas söömas käies pearoale lisaks alati magustoidu, siis sel korral see enam mulle ei oleks kuidagi mahtunud. Terve õhtu oli kõht suhteliselt täis!

Õhtul logelesime niisama hotellis ja puhkasime jalutamisest. Kui ilma lapseta oleksime ilmselt Viljandi ööeluga tutvust teinud, siis sel korral jäi see osa loomulikult ära 😀

Igal juhul  – Viljandi on üks sellistest linnadest, mida ma olen alati nautinud, sest see on nii superägeda auraga. Samasse kategooriasse läheb ka Haapsalu.

wp-1595063401049.jpgwp-1595090485573.jpgwp-1595090468733.jpgwp-1595090514894.jpgwp-1595090410304.jpgwp-1595090436768.jpg

 

View this post on Instagram

Viljandi ja Fellin 🙂

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Viljandi on äge ja megailus! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Tere jälle, Haapsalu! 

Ma olen kokku Haapsalus kuus korda nüüd käinud, viimati detsembris 2017, kui Hendrikuga seal käisime ning seal ka ööbisime. Olime sel ajal kaks kuud deitinud ja sealt edasi suundusime Pärnusse. Kui tol korral ööbisime külalistemajas, siis nüüd oli meil kahetoaline külaliskorter, mis oli superilus! See asus küll kortermaja viiendal korrusel, aga see oli ainuke miinus, kuid sedagi meie endi tõttu, sest me pole enam harjunud nii kõrgele ronima (mu isakodu on ka viiendal korrusel, aga seal pole ma enam seitse aastat elanud – nii et enam pole harjunud).

Haapsalus jalutasime niisama promenaadil ringi, sõime pühapäeval Kärmes Küülikus, mis oli ka väga superkoht! Toidud olid ka nii maitsvad. Esmaspäeval tahtsime Wiigi kohvikusse minna, aga kuna Haapsalu on isegi nädala keskel rahvast täis suvel, siis ei hakanud end sinna vankriga pressima – pealegi ei olnud seal eriti varjulist kohta. Kuna kõik päevad olid megakuumad, siis meie jaoks oli oluline, et saaks süüa seal, kus ikka varjulist kohta ka oleks. Seega viisid meie jalad meid hoopis Talumehe kõrtsi, kus ma kokku vist kolm korda käinud olen. Seal olen öösel ka käinud, eelmisel korral 2017 talvel käies oli see ainuke koht, mis hilisel kellaajal veel lahti oli 😀

Haapsalu on kindlasti üks mu lemmiklinnasid Eestis – seda eriti suvel! Armusin sellesse ilmselt juba 2007-ndal aastal, kui sinna esimest korda jaanipäeval juhtusin. Siis ei käinud ma seal üheksa aastat, järgmisena siis 2016, siis suvel 2017 kaks korda, 2017 talvel üks kord ja nüüd siis 2020 suvel uuesti. Et kokku siis jah kuus korda olen seal käinud ja iga kord aina enam jumaldan seda linnakest! See vanalinn, promenaad, need kohvikud, mis suvel rahvast täis on ja kus totaalne melu toimub – see on tõeline elamus! Ja ometi ei olnud me seal nädalavahetusel (no olgu, pühapäeval olime, aga siis on juba nädalavahetuse lõpp). Olen Haapsalus ka augustis Valge Daami ajal käinud ja siis on seal megapalju rahvast  – ehk isegi liiga palju.

wp-1595162141300.jpg

wp-1595185916879.jpgwp-1595175432021.jpg

 

View this post on Instagram

Söögikohas nimega Kärme Küülik 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Haapsalu! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1595413210210.jpgwp-1595411872529.jpg

Laps ja väljas söömine

Kui muidu on E alati söögikohtades suhteliselt eeskujulik – “jutustab”, vaatab ringi, sööb enam-vähem kõike (palju koostööaltimalt kui kodus!), siis Haapsalus Kärmest Küülikust pidime küll kiiresti lahkuma. Õnneks olime juba toidu peaaegu lõpetanud, aga E hakkas lihtsalt nii kisama, et tundsin lausa, kuidas paljud mind mõrvarliku pilguga vaatavad, et miks ma midagi ei tee. Või siis miks Hendrik midagi ei tee. Oeh jah – eks see mõnes mõttes karma ole, sest enne lapsi olin ma ise samasugune tropp, kellele lastekisa üldse ei meeldinud. Kuna mul on nii hästi meeles see aeg, siis mulle ei meeldi, kui minu enda laps teiste õhtusöögi elamust rikub – seega olen mina kindlasti see, kes pigem ruttu minema läheb. Sest ma leian, et inimesed peaksid oma õhtusööki nautida saama( sealjuures rahulikku vestlust pidada) ja kui meie laps ikka ohjeldamatult kisama hakkab, siis tuleb ära minna. Sarnane asi juhtus ka Viljandis hotellis, aga seal suutis E õnneks kiiresti maha rahuneda. Et jah – sellised asjad lisavad muidugi natuke stressi kogu sellele väljas söömise protsessile, aga eks millalgi pidi selline asi nagunii juhtuma.

Mujal ööbimine ja E magamine

E jaoks oli see vist päris stressirikas, sest Viljandis hotellis ööbides magas ta nagunii suures voodis ja ärkas iga tunni aja tagant üles ja ainult rind aitas uuesti uinuda. Haapsalu külaliskorteris meil beebivoodit polnud, seal oli teada, et nagunii magab suures voodis – seal küll ärkas öösel vähem (vist oli kaks-kolm korda öö jooksul), aga oli päeval palju rahutum ja otsis nagu kodu rohkem taga. Õnneks olime päeval enamasti kuskil väljas jalutamas. Kuna me jätsime pissipoti maha, siis ostsime uue, aga sellega polnud E ka kohe rahul, kuid õnneks lõpuks leppis. Me ikka kasutame mähet ka loomulikult, aga mitmed hädad teeb E juba potti. Ta kakat ei taha enam mähkmesse eriti tehagi, hakkab nutma ja kui potile panna, siis sinna kakab. Kui kuskil väljas oleme, siis ikka kakab mähkmesse ka, aga talle see ei meeldi pigem. Et mähe on muidugi enamasti all, aga tõstame potile umbes siis, kui arvame, et tal võiks häda olla.

Kokkuvõte – kas lapsega reisimine on puhkus või perereis? 

Nii üht kui teist. Meil on ainult üks laps  – seega ilmselt paljulasteliste perede jaoks oleks see nagu puhkus, kui neil ainult üks laps oleks kaasas ja teised näiteks kellelegi hoida antud vms, aga mina oskan ainult enda kogemusest lähtuda. Et sai lõõgastuda küll natuke (kuigi esimene öö Viljandis oli E ärkamiste pärast pigem ebamugav), aga tunnistan ausalt, et välja ma küll end puhata ei saanud. Aga lastega reisides ei maksagi seda vist eeldada. Nii et ma ütleksin, et perereis, kus saab natuke hinge tõmmata. Aga mitte liiga palju! 😀

Millal teie lastega viimati kuskil mujal ööbisite/reisil käisite? Kuidas see sujus? Kuidas lapsed end kohvikutes/väljas süües üleval peavad?

17 kommentaari “Väike perereis Viljandisse ja Haapsallu

    • See küll põhjus pole, ta on varemgi ilmselt valesti istunud, tõstab ise oma jalgu, kuidas süda lustib, alati ei jõua ka kohe jälgida, aga tavaliselt mitte kunagi ei kisa (ja ta on viimasel ajal väga tihti väljas söömas käinud – iial pole seda muret olnud, et temaga ei saaks väljas süüa). Seal käis päris kõva melu ka – vbl see häiris sel hetkel. Üldiselt olen ma väga rahul sellega, et temaga on lihtne väljas söömas käia – alati saame rahulikult ise ka ära süüa, ei pea kiirustama või väljas söömist vältima. Eks kunagi pidi nagunii see kord tulema, kui ta kisama pistab 😀 See ei tähenda, et temaga väljas söömas edasi ei käiks, ikka käime 🙂 Lihtsalt arvestame sellega, et taolisi asju võib ette tulla.

    • …ja alati eksperdid kohal, kuidas astuda ja istuda.

      Mul hakkab ka alati taga istudes halb, arvasin, et ma ainus 🙂

      • Vot jah – mul kunagi üldse ei hakanud, aga paar kuud tagasi hakkas see asi pihta, et autos olles (tagaistmel) hakkas vahel paha.

  1. Ma ei ütleks, et paljulapselised pered kuskile minnes hinge tõmmata saaks, sellisel juhul on ju mitu inimest rohkem, igaüks oma tujude ja soovidega.

    • Jaa, siin on minu sõnastuse viga – ma mõtlesin just seda, kui paljulastelistel peredel oleks ainult üks laps kaasas ja teised kellelegi hoida jäetud – et siis see tunduks nende jaoks puhkus 😀 Et ainult üks laps kaasas. Ma natuke parandan sõnastust, aitäh! 🙂 Sest ilmselgelt, kui palju lapsi on kaasas, siis saab veel vähem puhata 😀

  2. Käisime Lottemaal ja saaremaal perega. Kokku 5 päeva. Lapsed vanuses 1a, 3a, 5a. Kaks suuremat ei nurisenudki, aga kõige pisema jaoks oli katsumus nii pikalt rihmadega kinni istuda. Niiet kui ta sai aru, et teda jälle tahetakse kuskile kinni panna, viskas ta kohe silda ja lõi joru lahti. Aga noh.. Tagasi me oleme ja tegelikult isegi väga õnnestunud reis oli 🙂 V.a. Lottemaa. Mdea, see oli pettumus kuidagi. Eks kõikide halbade asjade kokkulangevus, mida ma ei hakka siin välja tooma.
    Haha. Aga see nii tüüpiline, et vaatad teekonna pikkust, et ok, nii nii mitme aja pärast peaks kohal olema. Aga tegelikkus võib tunduvalt erineda. Tavaliselt on tagasitee see, mis kiiremini läheb (eriti kui sama teed tagasi tulla). Meil kuidagi venis ja venis. Niiet Saarelt tagasi mandrile jõudes hakkasin vaatama et ajaliselt millal me siis koju ka jõuame. Kogu aeg oli et mingi 2+h sõitu. Aga laste lõpmatud pissipeatused, roolisolijal kohvipeatused, pisema jaoks sirutuspeatused…. Oeh. Nii et kuigi kl pool kaks olime Pärnus, Tartusse jõudsime alles peale kl 18. Ok, vahepeal käisime hoopis Helme koopaid uudistamas, kuna 5a kuulis, kuidas issi kõva häälega teeviita luges ja ei saanud enam üle ega ümber sealt. Pisem kiitis selle sirutuspausi aga täiega heaks, niiet…. 😀 Kõigile midagi. Ja no kõik reisiga rahul.
    Mu jaoks andis see kõik siiski natuke ka puhkuse mõõdu välja, kuna sain rutiinist välja, ei pidanud mõtlema, kuidas ja millega laste päevi sisustada. Ööbimispaigas sain lapsed majutusalale lahti lasta ja ei pidanud järgi käima ega mõtlema kus nad nüüd on ja millega tegelevad. Mõistagi külastasime Saaremaa tuntumaid kohti ka ja need olid kõigi jaoks nii põnevad ja elamuste rohked. Ok, 1-aastase eest jätkuvalt ei saa väga rääkida. Igatahes kõik ülejäänud olid väga rahul. Mõnus vaheldus igapäevale. Saime reisilt täpselt seda, mida otsisime (looduslähedane puhkus, küll mitte luksuslik, kuid siiski mugavam kui telkimine, uued kohad, uued elamused). Tahaks juba jälle kuskile minna. Suvi on nii üürike ja kes teab, vb on see meiil viimane selline vabam aasta, kus on võimalik nii käia… Eks näis…

    Mõnus, et saite ka korra keskkonnavahetust. Ma esimese lapsega ei osanud üldse reisidest jms rõõmu tunda. Väga pikalt tundsin, et ei ole mõtet kuskil käiagi, kuna ma ei tundnud sellest mingit rõõmu ega mingit elamust. Sest kogu aur läks beebile. eks me käisime siiski mõnelpool, aga mälestus neist käikudest ongi kuidagi… poolik või noh.. olematu. Mul polnud vahet, kus maailma otsas ma olen, kui põhitähelepanu on ikka aina lapsel. Mäletan ,et see tekitas mul tol ajal mingit trotsi ja jonni, umbes et ah, parem istun siis juba kodus 😀 Sain sellest millalgi teise lapsega üle ja nüüd ikka iga kell läheks käiks mujal ka.

    Nii tublilt olete saanud potilkäimise toimima 🙂 Meil ka toimib, aga viimasel ajal enam naljalt ei ole nõus alati potlie minema, isegi kui tal tegelikult vaja on. Aga ma tean, et see on ka lihtalt periood, mis möödub. Kodus olles ma mähet ei pane, ainult kuskile minnes ja uneaegadeks. Väga hästi on nii.

    • Saaremaa on kindlasti mõnus! Ma ise olen ainult kaks korda Saaremaal käinud ja sedagi talvel. Võinoh – tegelikult ainult Kuressaares. Ehk jõuame ise ka sinna millalgi 🙂

      Jaa, potilkäimine edeneb E-l enam-vähem, aga ma ikka panen kodus ka mähkme alla. Hendrik vahel ei pane – aga ma olen kuidagi nii harjunud. Tegelikult võiks vahel mitte panna muidugi.

      Teil tundus siis ka äge reis olevat ja see on super, et said ise samuti rutiinist välja! Seda sain õnneks mina ka meie pisikese reisi ajal – et see oli tõesti väga hea 🙂

  3. Mina imetlen just seda, et potilkäimise olete nii varakult toimima saanud.
    Ma siin oma beebi unestreigist uimase peaga ei mäleta, kas sa oled sellest põhjalikumalt kirjutanud ka. Kui ei ole, siis võiks – meil ka ikka see illusioon, et õnnestub varakult potile harjutama hakata.
    Reisimisest rääkides – oleme ka tasahilju proovinud siin-seal käia. See on 100% õige, et lapsega peab kõike teises tempos arvestama. Kusjuures kui keegi ütles, et tagasisõit läheb kiiremini, siis meil on just tagasisõidud kusagilt läinud raskemalt. Laps on muljetest ülestimuleeritud, ei oska maha rahuneda ja siis on iga natukese aja tagant kisa lahti. Aga me just tahame teda varakult harjutada uute kohtade ja uute inimestega.
    Haapsalu osas kirjutan kahe käega alla – imetore linnake 🙂

    • Otseselt ei olegi potilkäimisest kirjutanud, sest tegelikult polegi E-d selleks nii hullult harjutanud. Küll aga ei tea ma öelda, kas see on juhus, et tal siis just häda on, kui me ta potile tõstame või ongi tõesti juba see asi edukalt edenemas – sest alati mingi häda ikka potti jõuab (me ikka mitmeid kordi tõstame ta päeval sinna, hommikul kohe pärast ärkamist ja õhtul ka enne uinumist, lisaks muidugi veel päeva jooksul). Vahel laseb ikka mähkmesse ka, sest need on ikka muul ajal jalas. Me millalgi varsti ehk hakkame ka nii harjutama, et mähet kodus alla ei panegi, praegu siiski veel on. Et pissi puhul E-l vist nii suurt vahet ei ole, võib mähkmesse ka vajadusel lasta, kui ei saa õigeks ajaks potile, aga kaka puhul tahab potti ainult (mis on ju hea!). Et siis hakkab nutma ja kui me tõesti ära ei taba, et see mure on, siis lõpuks teeb mähkmesse, aga on üliviril (alguses ei tabanudki, sest ei arvanud, et ta nii ruttu saab aru, milleks pissipott on).

      Eks reaalsetest edusammudest saab siis rääkima hakata, kui kodus olles mähkme eemaldame – hetkel ta siiski kannab neid, aga käib tihti potil ka.

      Meil on ka pigem tagasisõidud halvemini edenenud reisides – vähemalt Viljandi/Haapsalu näitel küll. Ja Haapsalu on tõesti imeline 🙂

  4. Käige millalgi millalgi lähi välismaal. Näiteks Saaremaal , mis mandrist eemal. Soovitan käia Lätis Aluksnes ja Valga – Valkas , Smiltene . Soomes Helsinki ja Hyvinkaa.Muidugi mul sai käidud korduvalt sinu kodulinnas Põlvas , sest mul elavad seal sugulased ja mul ema sinna Põlva kalmistule maetud.Kuna ma ise sõidan autoroolis, siis sai lõuna Eestile tiir peale tehtud.Välismaa reisid mul veel plaanis see aasta veel kordus Saaremaa , Hispaania ja Rootsi. Kaks viimast riiki on muidugi küsimärgi all,kas lastakse sinna minna seoses jätkuvalt koroona kriisiga. USA reisi pean edasi lükkama kaugesse tulevikku , sinna kavatsesin minna järgmine aasta.

  5. Jaanika , annan sulle uue teema idee.Mida sina kardad?Kas kardad ise autoroolis olla , kiskjaid , ujuda ,hiiri ja ämblikuid? Mina kardan kiskjaid, kurjategiaid ja ujuda endast ülepea vees.Sügisel tuleb selle kartuste kohta saade , kus minagi osalen kaadri taga .

  6. Kui ta sul nii tubli potilkäija on, siis jätaks küll kodus mähkme ära ja ostaks väikeseid trussikuid vähemalt 10 paari. Olen kuulnud, et Magaziinis peaks olema. Mu üleaastane ei käi nii hästi kui E, aga kodus ka ilma mähkmeteta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s