Väike perereis Viljandisse ja Haapsallu

Hendrikul on hetkel puhkus ja me käisime perega väiksel väljasõidul Viljandis ning Haapsalus. Laupäeval suundusime Viljandisse, pühapäeval Haapsallu, kust me eile tagasi jõudsime. Oli esimene selline pikem väljasõit perena, mis oli üldiselt supertore, aga samas ka natuke väsitav. Nii et neil on kindlasti mõnes mõttes õigus, kes ütlevad, et lastega reisimine ei ole täielikult puhkus, vaid pigem perereis. Sest kohati on küll tunne, et nüüd vajaks sellist puhkust, kus reaalselt saab puhata ka 😀 Sel korral teen postituse niimoodi, et koondan eraldi pealkirjade alla erinevad alateemad.

Autosõidud

Muidu oleme me ikka niimoodi autoga sõitnud, et mina istun tagaistmel E kõrval, aga kuna mul endal kipub ka viimasel ajal autos süda pahaks minema, siis sel korral istusin Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sõites ees. Ja kõik toimis minnes ilusti – E magas suht palju, vahepeal tegime vastavalt vajadusele peatusi. Kui aga eile Haapsalust Põlvasse tagasi sõitma hakkasime, siis polnud E enam mingi aeg rahul, et keegi talle otsa ei vaata – seega kolisin üks hetk tagaistmele uuesti. Ja kuigi paha mul sel korral ei hakanud, siis võrdlusena saan tõesti välja tuua, et ees oli palju parem istuda ja seal ei olnud üldse sellist tunnetki, et paha võiks hakata. Tagaistmel oli palju ebameeldivam istuda – kuigi otseselt sees ei keeranud, siis hea ka olla ei olnud. Kui Põlvast Viljandisse ja Viljandist Haapsallu sujus reis vägagi eeskujulikult (koos vajalike peatustega) ja E pidas hästi vastu, siis Haapsalu-Põlva ots võttis meil koos peatustega aega viis ja pool tundi! Ise oleksime me palju vähem peatusi teinud, aga E oli suht viril, mis tähendaski, et teda tuli lohutada. Õnneks jäi ta poolel teel tuttu ja magas pea Põlvani välja – muidu oleksime ilmselt seitse tundi või rohkem koju sõitnud. Eks sellega ongi ilmselt see asi, et täiskasvanud kipuvad ikka enda järgi aega arvestama, aga lastega kahjuks tuleb ka selliseid olukordi ette, kus teekond võib oodatust palju pikemaks minna. Et sellega peab ka tulevikus arvestama.

Imeline Viljandi! 

Ma viimati käisin Viljandis detsembris 2017, aga see oli ka ainult korraks, enne seda juhtusin sinna suvel 2016, kui me sõbrannaga sinna ööseks jäime ning siis käisime kuskil karaoket samuti kuulamas. Enam absoluutselt ei mäleta, mis koht see olla võis, seda ka ei mäleta, millises majutuskohas me ööbisime, aga siis oli vist mingi väiksem hotell bussijaama läheduses. Nüüd ööbisime perega Grand Hotel Viljandis, mis on suht kesklinnas ja millega me väga rahule jäime! E-l oli oma beebivoodi ka, mis teda alguses hirmutas, sest see oli kodust nii erinev, aga millega ta lõpuks siiski ära harjus (kuigi ta seal öösel ei maganud, aga sellest hiljem).

Viljandis jalutasime niisama ringi, käisime Lossimägedes (Hendrik kusjuures ei olnudki seal varem jalutamas käinud, mina suvel 2016 olin), sõime palju soovitatud Fellinis, mis oli superhea söögikoht! Lausa nii hea, et sisse me istuma ei mahtunudki, aga ka väljas oli superhea olla – ehk siis väga populaarne koht samuti teiste jaoks. Kui tavaliselt võtan ma kõikjal väljas söömas käies pearoale lisaks alati magustoidu, siis sel korral see enam mulle ei oleks kuidagi mahtunud. Terve õhtu oli kõht suhteliselt täis!

Õhtul logelesime niisama hotellis ja puhkasime jalutamisest. Kui ilma lapseta oleksime ilmselt Viljandi ööeluga tutvust teinud, siis sel korral jäi see osa loomulikult ära 😀

Igal juhul  – Viljandi on üks sellistest linnadest, mida ma olen alati nautinud, sest see on nii superägeda auraga. Samasse kategooriasse läheb ka Haapsalu.

wp-1595063401049.jpgwp-1595090485573.jpgwp-1595090468733.jpgwp-1595090514894.jpgwp-1595090410304.jpgwp-1595090436768.jpg

 

View this post on Instagram

Viljandi ja Fellin 🙂

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Viljandi on äge ja megailus! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Tere jälle, Haapsalu! 

Ma olen kokku Haapsalus kuus korda nüüd käinud, viimati detsembris 2017, kui Hendrikuga seal käisime ning seal ka ööbisime. Olime sel ajal kaks kuud deitinud ja sealt edasi suundusime Pärnusse. Kui tol korral ööbisime külalistemajas, siis nüüd oli meil kahetoaline külaliskorter, mis oli superilus! See asus küll kortermaja viiendal korrusel, aga see oli ainuke miinus, kuid sedagi meie endi tõttu, sest me pole enam harjunud nii kõrgele ronima (mu isakodu on ka viiendal korrusel, aga seal pole ma enam seitse aastat elanud – nii et enam pole harjunud).

Haapsalus jalutasime niisama promenaadil ringi, sõime pühapäeval Kärmes Küülikus, mis oli ka väga superkoht! Toidud olid ka nii maitsvad. Esmaspäeval tahtsime Wiigi kohvikusse minna, aga kuna Haapsalu on isegi nädala keskel rahvast täis suvel, siis ei hakanud end sinna vankriga pressima – pealegi ei olnud seal eriti varjulist kohta. Kuna kõik päevad olid megakuumad, siis meie jaoks oli oluline, et saaks süüa seal, kus ikka varjulist kohta ka oleks. Seega viisid meie jalad meid hoopis Talumehe kõrtsi, kus ma kokku vist kolm korda käinud olen. Seal olen öösel ka käinud, eelmisel korral 2017 talvel käies oli see ainuke koht, mis hilisel kellaajal veel lahti oli 😀

Haapsalu on kindlasti üks mu lemmiklinnasid Eestis – seda eriti suvel! Armusin sellesse ilmselt juba 2007-ndal aastal, kui sinna esimest korda jaanipäeval juhtusin. Siis ei käinud ma seal üheksa aastat, järgmisena siis 2016, siis suvel 2017 kaks korda, 2017 talvel üks kord ja nüüd siis 2020 suvel uuesti. Et kokku siis jah kuus korda olen seal käinud ja iga kord aina enam jumaldan seda linnakest! See vanalinn, promenaad, need kohvikud, mis suvel rahvast täis on ja kus totaalne melu toimub – see on tõeline elamus! Ja ometi ei olnud me seal nädalavahetusel (no olgu, pühapäeval olime, aga siis on juba nädalavahetuse lõpp). Olen Haapsalus ka augustis Valge Daami ajal käinud ja siis on seal megapalju rahvast  – ehk isegi liiga palju.

wp-1595162141300.jpg

wp-1595185916879.jpgwp-1595175432021.jpg

 

View this post on Instagram

Söögikohas nimega Kärme Küülik 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

Haapsalu! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1595413210210.jpgwp-1595411872529.jpg

Laps ja väljas söömine

Kui muidu on E alati söögikohtades suhteliselt eeskujulik – “jutustab”, vaatab ringi, sööb enam-vähem kõike (palju koostööaltimalt kui kodus!), siis Haapsalus Kärmest Küülikust pidime küll kiiresti lahkuma. Õnneks olime juba toidu peaaegu lõpetanud, aga E hakkas lihtsalt nii kisama, et tundsin lausa, kuidas paljud mind mõrvarliku pilguga vaatavad, et miks ma midagi ei tee. Või siis miks Hendrik midagi ei tee. Oeh jah – eks see mõnes mõttes karma ole, sest enne lapsi olin ma ise samasugune tropp, kellele lastekisa üldse ei meeldinud. Kuna mul on nii hästi meeles see aeg, siis mulle ei meeldi, kui minu enda laps teiste õhtusöögi elamust rikub – seega olen mina kindlasti see, kes pigem ruttu minema läheb. Sest ma leian, et inimesed peaksid oma õhtusööki nautida saama( sealjuures rahulikku vestlust pidada) ja kui meie laps ikka ohjeldamatult kisama hakkab, siis tuleb ära minna. Sarnane asi juhtus ka Viljandis hotellis, aga seal suutis E õnneks kiiresti maha rahuneda. Et jah – sellised asjad lisavad muidugi natuke stressi kogu sellele väljas söömise protsessile, aga eks millalgi pidi selline asi nagunii juhtuma.

Mujal ööbimine ja E magamine

E jaoks oli see vist päris stressirikas, sest Viljandis hotellis ööbides magas ta nagunii suures voodis ja ärkas iga tunni aja tagant üles ja ainult rind aitas uuesti uinuda. Haapsalu külaliskorteris meil beebivoodit polnud, seal oli teada, et nagunii magab suures voodis – seal küll ärkas öösel vähem (vist oli kaks-kolm korda öö jooksul), aga oli päeval palju rahutum ja otsis nagu kodu rohkem taga. Õnneks olime päeval enamasti kuskil väljas jalutamas. Kuna me jätsime pissipoti maha, siis ostsime uue, aga sellega polnud E ka kohe rahul, kuid õnneks lõpuks leppis. Me ikka kasutame mähet ka loomulikult, aga mitmed hädad teeb E juba potti. Ta kakat ei taha enam mähkmesse eriti tehagi, hakkab nutma ja kui potile panna, siis sinna kakab. Kui kuskil väljas oleme, siis ikka kakab mähkmesse ka, aga talle see ei meeldi pigem. Et mähe on muidugi enamasti all, aga tõstame potile umbes siis, kui arvame, et tal võiks häda olla.

Kokkuvõte – kas lapsega reisimine on puhkus või perereis? 

Nii üht kui teist. Meil on ainult üks laps  – seega ilmselt paljulasteliste perede jaoks oleks see nagu puhkus, kui neil ainult üks laps oleks kaasas ja teised näiteks kellelegi hoida antud vms, aga mina oskan ainult enda kogemusest lähtuda. Et sai lõõgastuda küll natuke (kuigi esimene öö Viljandis oli E ärkamiste pärast pigem ebamugav), aga tunnistan ausalt, et välja ma küll end puhata ei saanud. Aga lastega reisides ei maksagi seda vist eeldada. Nii et ma ütleksin, et perereis, kus saab natuke hinge tõmmata. Aga mitte liiga palju! 😀

Millal teie lastega viimati kuskil mujal ööbisite/reisil käisite? Kuidas see sujus? Kuidas lapsed end kohvikutes/väljas süües üleval peavad?