Paar väikest põhitõde, mida ma E kasvatamise puhul järgin!

Kui E eile liivakastis oma esimesi mängutiire tegi (varem oleme rohkem kiikumas käinud ainult), hakkasin ma lambist mõtlema sellele, milline ema ma olen. Tuleviku mõttes ei oska ma veel kaasa rääkida, sest E on hetkel väike, aga üht ma küll tean – ma olen selline ema, kes lubab vabalt lapsel liiva/mulda ja rohtu süüa (teatud piirini muidugi); keda ei huvita eluilmaski, et riided peaksid puhtaks jääma vms, jumala eest – saagu mustaks! Tavariided nagunii, aga ka pidulike riiete puhul on mul täiesti ükskõik – neid saab alati pesta ju! Kui E lasteaeda läheb millalgi, siis mul on jumala kama, kui ta kas või sookollina sealt tagasi tuleb – sest lapsepõlv peabki ju selline olema, kus riided on mudased – peaasi et lõbus on ju. Aga on olemas lapsevanemaid, kes saavad lasteaiaõpetajate peale pahaseks, kui nende võsukesed plekiliste riietega koju tulevad. Nagu mida veel?

Ma saan aru, et vahepeal on ajad muutunud ja on isegi emasid (ilmselt ka isasid) olemas, kes perearstile helistavad, et appi, mis ma tegema pean, mu laps sõi liiva/mulda, kas on ehk kiirabi vaja kutsuda jne… Mina kindlasti selline ema ei ole ega hakka ka seda tulevikus olema. Jah, selle vaatan üle, et kivi liiva/mulla sees poleks, sest see võib kurku kinni jääda.

Näiteks eile sõi E vabalt liivakasti liiva ja lõpuks siiski peatasime selle Hendrikuga, sest see hakkas õhtusöögi suurust meenutama, aga minu meelest ongi põhiline see, et laps peaks kõiki asju ise katsetama (jätame siin igasugused ohtlikud asjad välja, eksole!). See ei tähenda, et tal peakski lubama kõike teha, jumal eest ei, aga sellised asjad on minu meelest üliloomulikud ja lapsepõlve üks osa. Kui ta suuremaks kasvab ja tahab paljajalu vihmavees hüpata, siis palun väga! Tondijutud trepikojas teiste lastega, kui äikest lööb väljas ja müristab? Jumala eest – laske tulla, tulen ja mängin veel ise kolli lisaks 😀 Sellised asjad olid minu meelest lapsepõlve kõige ägedamad mälestused – neid keelata tunduks lausa patuna.

Et jah – vahel on mul tunne, et tänapäeva lapsi kasvatatakse natuke vati sees – mitte midagi teha ei tohi jne. Ja minu meelest on see natuke kurb. Ma mõtlen siis just selliseid asju nagu liiva söömine või riietega porilompi hüppamine jne. Kui keegi ikka kellelegi tou niisama annab, siis sellise asja puhul tuleks ikka sekkuda, aga iga asja ära keelamine tundub minu jaoks natuke veider.

Et ma muid kasvatuslike teemasid hetkel ei puudutagi, aga minu nägemus on see, et lapsel tuleks lasta ikka laps olla! Ja lapsepõlve juurde käivadki mingil määral sellised asjad ju 🙂

wp-1594571451149.jpgwp-1594572113442.jpg

wp-1594572374063.jpgwp-1594572796997.jpgwp-1594469499262.jpgwp-1594469472964.jpg

 

 

12 kommentaari “Paar väikest põhitõde, mida ma E kasvatamise puhul järgin!

  1. Mina ka lubasin lapsel kive ja asju suhu toppida ja kõike närida, nüüd laps sai 2 aastaseks ja kevadel terve pere oli kõhugripis, ainus kes pääses oli laps 😀 see aitab väga lapse immuunsust tõsta, kui on mõõdukalt mustusega kokkupuudet, looduse poolt on neile põhjusega see asjade suhu toppimise soov ju antud.

  2. Harjuma peab jah ja ei tohiks vati sees kasvatada ning kõike keelata. Samas mina ei suudaks vaadata, kuidas mu laps liiva vms sööb. Mõtlen automaatselt ainult ussidest. Liiv ja muld on selle parimad allikad.

  3. Palju räägitakse sellistest vati sees kasvatavatest vanematest, aga reaalselt, ma pole kuue aasta jooksul mitte ühtegi sellist ema, isa näinud.

  4. Keegi siin mainis usse, ega neid silmaga tõesti näha pole. Aga ussimune saavad lapsed ka siis kui nt kukkuvad ja näpud suhu topivad jnejne. Selleks ongi kord aastas ussirohu andmine, kui ussid olemas, siis 14 päeva järel korrata, aga selle pärast ei saa ju elu elamata jätta. See riiete mustaks saamise osa. Kui on lasteaed kus peavad olema lasteaia hoovis mängimiseks eraldi riided ja koju tulekuks eraldi õue riided, siis ma oleks ka kuri, kui need nn linnariided hoovi pannakse trööpamiseks lapsele. Muul juhul ei. Emana võime ju üritada lapsi kasvatada hügieenilises mullis, aga laps leiab ikka mustust, nagu põrsas muda 😉

    • Jah – lapsed nagunii oskavad end ära määrida 😀

      Vot seda ma ei teadnudki, et mõnes lasteaias eraldi riided on mängimiseks ja lisaks siis veel a la linnarõivad. Eks see samas loogiline on, aga kuna E veel lasteaias ei käi, siis pole sellele nii mõelnudki.

  5. Vati sees muidugi pole mõtet last kasvatada, aga päris nii ma ka ei ole osanud, et vaatan lihtsalt pealt, kuidas laps liiva sööb. Ussid on üks asi, aga seal on igasugu muud jama ka – loomade väljaheiteid, väikeseid klaasikilde vms. Draamat pole teinud sellistest asjadest, aga keelan ikka kohe. Muidu laps arvab ju, et nii ongi õige. Ja see ei ole ju samaväärne lombis käimise, tondijuttude või riiete määrdumisega!?

    • No me ka lõpuks keelasime, aga alguses mitte. Et sai ikka natuke liiva maitsta. No ilmselt päris sama ei olegi kui muud nimetatud teemad, aga minu jaoks siiski võrreldavad. Mis ei tähenda, et E nüüd kogu aeg liiva sööma hakkab, aga kohe keelama ei jookse, kui natuke maitseb 😀

  6. “Ussid on üks asi, aga seal on igasugu muud jama ka – loomade väljaheiteid, väikeseid klaasikilde vms.”

    Loomade, st tavaliselt kasside, väljaheited ongi tavaliselt liivas. Ja sealt ilmselgelt ka ussimunad tulevad, sh paelussi. Paelussid on kassidel tavalised.

  7. Kassi väljaheite kaudu võib laps liivakastist ka toksoplasmoosi saada, mis on ohtlik haigus. Aga jah, ega kõige eest hoiada ei saa 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s