Paar väikest põhitõde, mida ma E kasvatamise puhul järgin!

Kui E eile liivakastis oma esimesi mängutiire tegi (varem oleme rohkem kiikumas käinud ainult), hakkasin ma lambist mõtlema sellele, milline ema ma olen. Tuleviku mõttes ei oska ma veel kaasa rääkida, sest E on hetkel väike, aga üht ma küll tean – ma olen selline ema, kes lubab vabalt lapsel liiva/mulda ja rohtu süüa (teatud piirini muidugi); keda ei huvita eluilmaski, et riided peaksid puhtaks jääma vms, jumala eest – saagu mustaks! Tavariided nagunii, aga ka pidulike riiete puhul on mul täiesti ükskõik – neid saab alati pesta ju! Kui E lasteaeda läheb millalgi, siis mul on jumala kama, kui ta kas või sookollina sealt tagasi tuleb – sest lapsepõlv peabki ju selline olema, kus riided on mudased – peaasi et lõbus on ju. Aga on olemas lapsevanemaid, kes saavad lasteaiaõpetajate peale pahaseks, kui nende võsukesed plekiliste riietega koju tulevad. Nagu mida veel?

Ma saan aru, et vahepeal on ajad muutunud ja on isegi emasid (ilmselt ka isasid) olemas, kes perearstile helistavad, et appi, mis ma tegema pean, mu laps sõi liiva/mulda, kas on ehk kiirabi vaja kutsuda jne… Mina kindlasti selline ema ei ole ega hakka ka seda tulevikus olema. Jah, selle vaatan üle, et kivi liiva/mulla sees poleks, sest see võib kurku kinni jääda.

Näiteks eile sõi E vabalt liivakasti liiva ja lõpuks siiski peatasime selle Hendrikuga, sest see hakkas õhtusöögi suurust meenutama, aga minu meelest ongi põhiline see, et laps peaks kõiki asju ise katsetama (jätame siin igasugused ohtlikud asjad välja, eksole!). See ei tähenda, et tal peakski lubama kõike teha, jumal eest ei, aga sellised asjad on minu meelest üliloomulikud ja lapsepõlve üks osa. Kui ta suuremaks kasvab ja tahab paljajalu vihmavees hüpata, siis palun väga! Tondijutud trepikojas teiste lastega, kui äikest lööb väljas ja müristab? Jumala eest – laske tulla, tulen ja mängin veel ise kolli lisaks 😀 Sellised asjad olid minu meelest lapsepõlve kõige ägedamad mälestused – neid keelata tunduks lausa patuna.

Et jah – vahel on mul tunne, et tänapäeva lapsi kasvatatakse natuke vati sees – mitte midagi teha ei tohi jne. Ja minu meelest on see natuke kurb. Ma mõtlen siis just selliseid asju nagu liiva söömine või riietega porilompi hüppamine jne. Kui keegi ikka kellelegi tou niisama annab, siis sellise asja puhul tuleks ikka sekkuda, aga iga asja ära keelamine tundub minu jaoks natuke veider.

Et ma muid kasvatuslike teemasid hetkel ei puudutagi, aga minu nägemus on see, et lapsel tuleks lasta ikka laps olla! Ja lapsepõlve juurde käivadki mingil määral sellised asjad ju 🙂

wp-1594571451149.jpgwp-1594572113442.jpg

wp-1594572374063.jpgwp-1594572796997.jpgwp-1594469499262.jpgwp-1594469472964.jpg