Mis vahepeal siis toimunud on? Näiteks see, et üritasime E-d öisest imetamisest võõrutada, aga esimene katse lendas kohe vastu taevast. Idee oli siis selles, et mina magan teises toas ja Hendrik ärkab öösel, annab vett, kussutab ja rahustab E-d. Kui uinuma sai ta lapse küll, siis öösel pidin ikka mina sekkuma. Juba naabrite heaolu pärast, sest E ei rahunenud ilma rinnata maha. Sellel ööl ärkas ta kõigest kaks korda, mis on tavapärase nelja-viie korra asemel lausa luksus! Ja mõelda vaid, et E oli alguses laps, kes ärkas üks-kaks korda öösel ja ma lootsin, et varsti magab terve öö. Haha, olid ilusad ajad alles 😀
Oleme siin kodu lähedal mänguväljakul mitmeid kordi käinud ja kuigi enamikeks asjadeks on E liiga väike, siis pisikestele mõeldud kiigel saab küll kiikuda. Ja suuremad lapsed on tulnud küsima, kui vana E on jne – nii armas minu meelest! 🙂
Eile käisime sõbrannaga Võrus, sest varem Ihamarus asuv Pizza Olive kolis sinna. Rahvast oli seal ka nüüd palju ja pitsad olid endiselt tasemel! Nii et ma küll soovitan seda kohta.
Muidu on elu suhteliselt tavapärane olnud. Mõnikord olen ikka päris läbi ka ja näen juba isegi unes, et millalgi saan ma terve öö korralikult magada. Kusjuures varem olin ma selline inimene, kes jäi kohe magama, kui pea patja puudutas. Nüüd ma enam selline ei ole. Emaduse sündroom? Selles mõttes päris jama, et ma tahaksin kohe uinuda, kui pea patja puudutab, aga vahel läheb pool tundi, vahel isegi tund ja rohkem – alles siis tuleb uni…
Ega mul midagi rohkemat hetkel polegi öelda, juuli lõpus lähme Hendrikuga pulma ja kui päeval ma väga ei muretse E pärast, kes siis ämma-äia juures on, siis ilmselt peame öösel lapse sealt koju tooma (või sinna ööseks jääma). Õnneks on pulmapidu samas külas, kus Hendriku vanemad elavad. Ja muide – see on mu esimene kiriklik laulatus Eestis, kuhu ma nüüd lähen! Ma olen Hispaanias ühes käinud, aga Eestis mitte.
Viimase aja pildid siis ka! Ja üks hispaaniakeelne video, millele ma panin ka subtiitrid alla, mis läksid nagunii veits üle ääre, aga IGTV tegi asja veel hullemaks. Tavavideo on palju normaalsem, aga mul pole nii palju WordPressis ruumi, et seda siia otse panna. Üldpildi saab ikka tekstist kätte, mis ma rääkisin 🙂
minumoodimaailm 
Üüüüüüüüüü kui äge kleit! Super näed välja 🙂
Aitäh! Eks see ikka Julged Riided ole 🙂 Ma nägin seda täishinnaga juba mõnda aega tagasi, aga kuna ma üritan mitte nii palju shopata, siis jätsin tellimata (kuigi täiega tahtsin!). Lõpuks pakuti päris head püsikliendi soodustust ja siis ikkagi võtsin ära 🙂 Ei kahetse ka – nii äge kleit tõesti! 🙂
Mis su pikkadest pealkirjadest sai? Kunagi olid just nende poolest tuntud ju 😀
Tõsi! Ei teagi, mis juhtus – ma usun, et millalgi tulevad tagasi 😀
Vaatan , et sa räägid endaga Hispaania keelt.Sa vist pole seda keelt ära unustanud . Kas tulevikus kolid Hispaaniasse elama või elu lõpuni elad Haanias Põlvas? Ma olen alates oktoobris märtsini alati masenduses Ikaunia ilmadest , mis on alati halb suusailm. Tulevikuks püüan kuskilt raha saada niipalju , et kinnisvara saada lõunamaale ja hakata kliima põgenikuks.
Ma ei plaani Eestist ära kolida. Mulle just sobib see jahe suvi, mis meil on. Ja ka sügis/talv on enam-vähem okeid.
Hispaania keel mulle tõesti meeldib ja jääb alati meeldima.
Pärast lapse/laste saamist ongi mu meelest väga oluline, et säiliks see teistega sotsialiseerumine ja enda isiklik või mehega kahekesi veedetud aeg. Väga lihtne on end lapsekasvatamisse ära kaotada…
Päris huvitav kleit on! Sobib ka sulle:) Haha, need siirud-viirud on ka täpselt õigetes kohtades 😀 Üldse kuidas sa jaksad koguaeg naeratada? :)) Tahaks enda puhul ka seda täitsa harjumuseks kujundada, aga miskipärast nii keeruline on.
Ma tegin 10. elukuu lõpupoole öise söötmisega ikkagi lõpparve. Läks täpselt nii nagu eelmiste lastega. St kaks ööd nuttis ja jauras, lohutasin, kaisutasin, pakkusin vett, palju lähedust, ja olin lapse jaoks igal muul moel olemas, rääkisin lapsega.. . Peale seda kahte ööd oligi kõik. Edasi laps ise enam ei tahtnudki. Mind otseselt isegi ei häirinud need öised söötmised, st polnud keeruline ega vaevaline ega ka mitte kuidagi kurnav neid öösöötmisi teha. Aga puhtalt selle pärast lõpetasin, et juba ammu polnud öösöömine lapsele vajalik ning see toimuski veel ainult harjumusest. Näis nagu õige aeg see harjumus minevikku jätta, kuna… hiljem kunagi seda teha tundus mulle isiklikult pigem keerulisem. Ok, natuke tundsin, et tahaks mõni õhtu ka sõbrannaga kokku saada, vahel ka veidi veini lubada, ilma et peaks arvutama hakkama, mitu tundi möödas on, et jälle rinda anda võin. Vastu hommikut kl 6 paiku sööb isuga, siis teeme veel ühe une ja nii sobib nüüd mulle kui lapsele. Naabritele ma neil kahel ööl üldse ei mõelnud. Lapsed ikka vahel nutavad, ka öösiti. Mis siis teha oli, kui gaasivalude aeg oli? Mitte midagi… Ainult üle elada. Meil olid veel hullemad need vaktsiinijärgsed 1,5 kuud, kui laps aina röökiski vaevas ja valudes ööd ja päevad. Mitte midagi polnud teha ega parata. Ja nüüd neil kahel ööl olid minu jaoks naabrid ka teisejärgulised. Ei arvagi, et see on nüüd ainuõige moodus vms. Igaüks leiab lõpuks oma mooduse ja oma õige aja igasugusteks võõrutamisteks. Lihtsalt teadmiseks, et seda nuttu on küll raske kuulata, kuid see pole ju nii, et jätad lapse üksi röökima. Laps on turvaliselt vanema juures ja nutab. See on täiesti ok. Kõigi eelduste kohaselt ei jää see nii olema, vaid läheb iga kord kergemaks, sest lapsel on juba eelnev kogemus, et enam ei anta öösel. Ma tean mul üks tuttav ka üritas samamoodi, aga iga kord andis alla. Isegi tegi nii, et sõitis nädalaks ära külla ja jättis lapse isaga koju. Tõesti, kõik need ööd ju suutis laps olla söömata, aga arva mis? Laps õppis sellest vaid seda, et isalt ei saa öösel süüa. NIi kui see mu tuttav tagasi koju tuli, oli kõik vanaviisi. Laps aina istuski tissi otsas. Lapsed on ka muidugi kõik nii erinevad. Mõne puhul toimib, kui isa võtab võõrutamise ajaks ohjad üle, teise puhul ei ole sellest mingitki tolku ja peab naine ikka ise sellega tegelema…
Väga äge on sind hispaaniakeelt rääkimas kuulata! NIi sorav jutt, et ei ütlekski et see pole su emakeel vms. Nii hästi ja ladusalt ja loomulikult tuleb:)
Me kindlasti proovime uuesti seda võõrutamist, sest oligi palju loota, et see kohe toimima hakkab. Muidugi ma ise olen megakärsitu ja tahaksin kõike kohe, aga elu ei ole selline paraku alati. Eriti lapsega 😀
Mul jah piltidel tuleb see naeratus lihtsalt, aga ühte asja ei oska mina ka – see on hammastega naeratamine 😀 Tähendab – ma võin neid näidata, aga siis tuleb pilt megaveider ja kole – naeratus ei tundu loomulik. Seega neid pilte, kus ma hammastega naeratan, on megavähe.
Ma ise muidugi tunnen, et vahel lähevad mõned asjad sassi hispaania keelt rääkides. Hiljem videot vaadates mõtlesin oma peas, et see on ju meessoost sõna, miks ma naissoost artikli panin või vastupidi 😀 Lisaks mõned muud vead. Siin videos ma väga minevikuaegu kasutama ei pidanud, sest küsimused seda ei eeldanud, aga seal on ka vahel asjad nagu puder ja kapsad. Aga jah – kui need asjad välja jätta, siis on täitsa okei jah 🙂 Hispaania keelt mulle meeldib alati kuulata ja rääkida ka 🙂
Kleit on äge tõesti, väga rindu rõhutav 😀 (paraku ka kõiki muid voldikesi). Eelmise postituse kollane kleit on seega oluliselt figuurisõbralikum – toda pilti vaadates ma lausa imestasin, et ooo, kas sa oled tõesti nii palju juba kaalus alla võtnud, ühtegi volti ei paistnud kuskilt. Aga ilmselt natuke lohvakamad ürbid lihtsalt varjavadki paremini kui liibuvad. Mitte et voltidega liibuvaid asju kanda ei tohiks, ikka tohib 🙂
Eks kleidid on erinevad jah 🙂 See konkreetne on hästi liibuv ja L suuruses, mul tavaliselt on XL ja vahel ka 2XL suurus (see kollane kleit on 2XL, raseduse ajal ostetud). Volte mul ikka jagub, tean seda ise ka, aga ei põe nende pärast. Enamasti siis – eks mul on ka nõrkushetki muidugi.
Kaal pole viimasel ajal langenud, alguses langes kiiresti (aga oli ka, kust langeda – 115 kg!). Aga no ma pole midagi selleks konkreetselt teinud ka – nii et hetkel püsib seal 88-90 kg juures. Ja oli seal detsembris juba. Aga minu moto on see – kui ma enam rahul pole, siis võtan midagi ette. Niisama vinguda on ka mõttetu, sest ma ei ole kaalulanguseks ise midagi ette võtnud. Ja tegelikult on langus juba olnud, aga kuna ma võtsin 40 kg juurde, siis päris selle kaalunumbrini jõudmiseks, mis mul enne rasedust oli, peaksin ma midagi ilmselt ette võtma. Hetkel olen rahul sellega, mis on ja kui see rahulolu peaks ära kaduma, siis teen selles suhtes midagi.
Ma olin umbes samas kaalus Mehhikost tagasi tulles 10 aastat tagasi (ja siis tundsin end megavaalana), mis praegu ja tol ajal poleks ma ilmselt mitte iial sellist kleiti selga pannud nagu see, sest oleksin end suurena tundnud, aga aja jooksul on mu arusaamad elust muutunud. Sest kokkuvõttes on inimestele kõige tähtsamad nemad ise ja mitte kedagi ei koti tänaval, milline sa välja näed. Sama ka rannaga.
Mina ja minu pikad arutelud alati, haha 😀
Njah, mind alati sellised välimusekriitilised kommentaarid häirivad. Sest sealt ka need naiste tohutud kompleksid tulevad.
Tänapäeval peetakse paksuks juba iga natukenegi pehmema kehaga naist. Kuigi naine on KMI järgi ja üldpildilt täiesti normaalkaalus. Aga kui pole piitspeenikest pihta ja jäsemeid, siis ongi paks.
Masendav. Ja sellele vaatamata on ka väga kenad ja saledad naised tohutult komleksides.
Tuleb tunnistada, et olen ka ise. Ma pole kunagi ka oma välimuse ja kaaluga rahul olnud. Kuigi olen KMI järgi alati normkaalus olnud. Tahaks lihtsalt olla seal ideaalkaalus ning ilusa, vormis figuuriga. Käinud aktiivselt trennis, kuid pole ikkagi soovitut saavutada suutnud. Nüüd viimase aasta-kahega juurde võtnud 10kg, kuigi midagi elustiilis ja toitumises muutunud pole justkui. Ja tohutult häirivad need lisandunud voldid ja kuidagi tekkinud nähtav tselluliit ka. Raske juhus. Paratamatult paneb suure hoobi enesekindlusele, sellele kui ilusa ja seksikana end tunnen jne.
Aga sellega olen nõus, et kollane kleit sobis sulle väga hästi. Mulle isiklikult kollane värv väga meeldib ka. Nii suvine ja rõõmus. Ja sulle sobis see kollane värv ka väga hästi – päikselise ja kohe väga noorusliku, särava mulje jättis.
Eks see on ka oskus omaette valida endale sobivaid lõikeid. Ja vastab tõele, et osad riided ei sobigi ja lihtsalt ei istu hästi, jätavad pontsakama mulje.
Eks selle kehakaaluga on naistel alati mingi teema. Ma ise ei ole kunagi mingi trenniinimene olnud – seega alati on olnud selline pigem pehme keha. Ka siis, kui 66 kg aastal 2016 kaalusin, kuigi kõht on praegu palju suurem ja riidenumber loomulikult ka (lisaks kaalule). Ja siis tuli mul kõvasti rohkem ette seda, et jätsin mingi asja selga panemata, sest tundsin, et see on liiga ümber vms. Või kui ka panin selga, siis põdesin kõvasti rohkem. Nüüd neid pilte vaadates tollest ajast saan aru, et ma olin loll – ma olin täiesti normaalkaalus või isegi saledamapoolne. Aga kuna ma tol ajal olin suhtes inimesega, kes oli trennisõltlane, siis see pani mind vahel endas kahtlema. Ja kes suhte lõpupoole hakkas kommenteerima, et miks sa selline trennitüdruk pole või miks sul lodev keha on jne. Lahku läksime muudel põhjustel, aga eks see ikkagi mõjutas seda otsust ka – ma tahtsin meest, kes armastaks mind sellisena nagu ma olen.
Aastatega olen juurde võtnud kõvasti, alla võtnud ka, aga olen kindlasti enesekindlam, kui ma aastal 2016 olin. Mis siis, et kaalunumber on praegu 23 kg suurem kui toona. Eks sellele enesekindlusele oma keha suhtes aitab kaasa ka see, et Hendrik on imeline abikaasa, kes pole iial inetuid märkusi mu keha kohta teinud. Ka siis, kui 115 kg kaalusin, olin tema jaoks jumalanna ja tundsin seda igal sekundil 😀 Nii et eks inimesed, kellega me koos oleme, mõjutavad meie enesetunnet – isegi sellisel juhul, kui me seda ise ei usu. Kui oled koos inimesega, kes imetleb ja armastab sind igasugusena, siis tunned ise ka, et oled imeline 🙂 Olgu see kaalu-või rõivanumber milline tahes. Ja minul on see tunne alati Hendrikuga olnud – et olen seksikas jumalanna! 🙂 Ja see tunne kandub mujale ka edasi – see ei kehti ainult voodis või intiimses õhkkonnas. Seal olen ma nagunii jumalanna oma abikaasa jaoks 😀
Ilu on ikka tõesti vist vaataja silmades, sest minu arvates oled sa selles kleidis siin ikka megapüss ja kõik esile tulevad kurvid on nii hot! Sa oled ilus naine!
Ma elan use Austraalias ja siin on nii okei, et üks naine teeb teisele naisele tänaval möödudes komplimendi (nice dress, where did you get your hair done?..it looks amazing, omg..I love your earrings jne) ja see on niiii tore. Me naised võiks rohkem kokku hoida ja vähem ussitada 😉
E on alati meganunnu!!
Aitäh! 🙂 Mu õde elab Inglismaal ja seal on samamoodi nagu Austraalias. Lisaks sellele võib alati kõike kanda, sest kellegi teise asi pole, mis sul seljas on. Meil on sinna ilmselt veel pikk maa, aga kindlasti on asi parem kui kunagi 🙂 Maitsed on nagunii erinevad – see on alati nii olnud ja jääb ilmselt ka niimoodi. Mujal lihtsalt ongi inimesel vaba voli ise otsutada, mida ta kannab, sest kedagi ei koti, mis teistel seljas on. Meil veel seda mentaliteeti kahjuks pole, aga ajapikku õnneks hakkab tulema 🙂
See jutt on siis lihtsalt üldiselt, mitte konkreetselt selle kleidi kohta. Eestis saad kohe “peksa”, kui kellegi arvates valesti riietud.
Njah, Eestis on lihtsalt naised nii ebakindlad ja kogu nende enesehinnang on justkui välimusele ehitatud. Ja siis vahitakse iga naise riietust ja välimust ning enamjaolt kritiseeritakse mitte ei kiideta.
Seda on ainult tore kuulda, et su kaaslane armastab sind täpselt sellisena nagu oled! Ja näeb sind jumalannana ka siis kui oled kaalus juurde võtnud. Nii peakski olema ja iga naine võiks olla väärt sellist meest.
Minu jaoks on nii õudne, kuidas mõned mehed on ülikriitilised naiste välimuse suhtes ning kritiseerivad iga väiksematki detaili. Vahel õõnestades nende enesehinnangut, kes on igati saledad ja ilusad. See on ikka haige.
Kui pole oma naisega rahul, siis tuleb lahku minna, mida kritiseerida miks pole nii ja naa. Neil vanadel piltidel oled minu meelest väga sale ja modellilikult sihvakas. Ja kui mõni trennihunt kritiseeris, siis oleks võinud kohe alguses mõelda sellele, et sobib vaid ülifit ja lihastes naine ning selline endale validagi. Maitsed on nii erinevad. Mõnd meest just lihases olemine häirib ja tahabki pehmet naist.
Ise hindan ka aktiivset eluviisi ja trenni, samas ma mingi nähtavalt vormis või lihases kohe kindlasti pole. Aga valiksin ka endasarnase kaaslase, mitte õllekõhuga või passiivsema inimese, et siis hiljem hakata vinguma.
Kahjuks see sageli ongi nii, et noored tütarlapsed ja naised on ülienesekriitilised ja kompleksides, põevad oma välimust (kuigi on väga kenad ja saledad). Enesehinnang tuleb tavaliselt alles 30+ ja 40+, kuigi nooruses ju tegelikult nähakse paremad välja.
Sellega ma olen nõus, et tuleks võtta see kaaslane, kes on mõtlemises sinu moodi. Eks ma oma eelmise suhte puhul oleksin pidanud ise ka alguses aru saama, et ilmselgelt ei saa minust iial sellist trenniinimest, aga no alguses ju vaatad taolistest asjadest mööda.
Mina leian ka, et sellised mehed, kes oma naiste kehakaalu negatiivselt kommenteerivad, on nõmedad. See võib enesehinnangule väga palju liiga teha! Iga naine võiks ja peaks oma mehe jaoks jumalanna olla 🙂