Emadepäevast ja emadusest / Illimar Pildi raamat “Mees 4” mulle meeldis! / Äge emadepäeva väljakutse, milles mul oli au osaleda :)

Vahepeal on juhtunud see, et minu esimene emadepäev on möödas! See oli vaikne päevake, Hendrik tõi mulle lilli ja magusat – käisime ilusa ilma puhul natuke jalutamas.

Ma olen üldse mõelnud, mida emaks olemine tähendab, aga seda on väga raske sõnadesse panna, sest see on väga kirjeldamatu tunne. See on täis ülipositiivseid, aga samas ka kurbi hetki. Tegelikult kas just seda viimast, aga sellist väsimust on küll palju. Üldse on E puhul kõik olnud pigem vastupidi –  alguses oli jumala lebo, ärkas öösel üks, vahel ka kaks korda, siis hiljem pikalt kaks-kolm korda ja nüüd umbes nädalake on ta ärganud öösiti 3-5 korda… Ja une pealt saab rinna suhu ja magab edasi. Aga see on väsitav, väga väsitav. Hommikuti olen mingi aeg zombi või kui Hendrik on kodus (nagu sel nädalal, sest tal on õhtune vahetus), siis saan vahel kauem magada, mis on hea. Samas on hea see, et pärast istumise ära õppimist, on ta nõus kas või natuke oma voodis olema, varem hakkas kohe nutma. Ta küll magab seal üliharva, aga kui ma hommikuti tahan natuke enda ärkamist edasi lükata, kuid ma tean, et E enam magama ei jää, siis ma tõstan ta oma voodisse, kus ta siis istudes natuke mängib või voodi najal püsti seisab. See annab mulle umbes pool tundi lisaaega vedelemiseks. Ja mõnikord on sellest nii palju abi!

Kuigi ma ilmselt ei ole maailma kõige ninnunännum ema (aga ma räägin E-ga kogu aeg titakeeles – seda ma muuta ei oska :D) ega kirjuta igapäevaselt, kui väga ma oma last armastan – ega ka ülista emadust taevani, vaid üritan anda sellest päris realistliku ülevaate, siis läheb minulgi meel härdaks, kui ma oma lapsele mõtlen. E on väga äge väike tegelane, kes jõudis meie ellu nii õigel ajal. Ta võib ühel hetkel olla nii viril, et kui see päev lõpuks läbi saab, siis sa ohkad kergendunult, aga hommikuks on see kõik meelest läinud, kui ta oma armsat kahe hambaga naeratust sulle naeratab (tal on hetkel siiani kaks hammast, rohkem pole juurde tulnud). Ja siis sa mõtled, et sul on ikka nii vedanud! Mina ütleksin emaduse kohta niimoodi, et see pole ainult lust ja lillepidu, on ka palju väsimust, jõetust, kurbust jne, kuid need momendid on kõvasti vähem olulised kui need ilusad hetked, mida emadus sulle annab. Ja neid viimaseid on megapalju!

Ilmselt ongi asi selles, et tihtipeale inimesed kalduvad väga äärmustesse. Vähemalt minu jaoks isiklikult. Mul on väga väsitav lugeda/kuulda ükskõik kust või kellelt aastaringselt, et ema olla on üliraske, sest magada ei saa, oma aega pole, unusta ära kõik oma eelnev elu jne. Kui ma rase olin, siis mulle kogu aeg mainiti, et sa võid oma eelneva eluga järgmiseks 18 eluaastaks hüvasti jätta, sest sul pole aega isegi kohvi juua. Ma seda viimast nagunii eriti ei joogi, aga point on selles, et eks lapsed on erinevad, väsimustase on erinev jne. Minu laps on küll alles peaaegu üheksakuune, mis tähendab seda, et kogemust on vähe ja tulevik võibki raskem olla (nagu näha, siis öiste ärkamiste puhul see nii oligi), aga sellist asja pole mul siiani küll olnud, et mul poleks aega süüa/ mingit filmi nautida/raamatut lugeda või vajadusel kuskil käia. Mitte kunagi. Jah, E ei kõnni veel ja siis läheb elu teistsuguseks, vbl siis on teised lood, aga seda ma veel ju ei tea. Et sellistest asjadest tulebki rääkida, aga kui seda tehakse aastaringselt kuni lapse viienda eluaastani või isegi veel kauem, siis mul on küll kahtlane tunne, et see naine pakub räigelt asjadega üle. Aga no mine sa tea muidugi.

Teine äärmus on see ääretu roosamannamull, mida teatud naised emaduse puhul näitavad. See ei ole sugugi halb, kuid sellega on oht üle pakkuda – olen kuulnud kunagi üht naist isegi ütlemas, et tema lapse kaka lõhnab nagu roosivedelik, sest ta lihtsalt armastab teda nii palju, et sellel ei saakski tema jaoks teistmoodi lõhna olla. No vbl too naine siis sünnitaski tulnuka, aga tegelikult ükskõik, kui palju sa oma last armastad, siis mitte ühegi lapse kaka ei lõhna nii hästi. Minu esimene mõte seda kuuldes oli see, et ju tal on lihtsalt krooniline ninakinnisus, sest muud lahendust ma sellel ei näinud 😀 Selline äärmus on ka minu jaoks kuidagi liiga ekstreemne. Ei ole hea olla liiga pessimist, aga ka liigne optimism mõjub sellise asja puhul veidralt. Vähemalt minu jaoks küll.

Ehk on asi minus endas, sest ma olen ise selline inimene, kes leiab kõiges nii positiivset kui ka negatiivset. Olen isegi lotovõidus negatiivset poolt näinud! Aastal 2008 mu ema võitis Bingo Loto täismängu, mis läks tol ajal 10 inimese vahel jagamisele – ehk siis igaüks sai 10000 krooni… võit oli hea, aga pessimist minus ütles, et krt, tavaliselt on täismängu summa kõvasti suurem (tol korral oli see summa sada tuhat krooni, mis läks kümne inimese vahel jagamisele) ja läheb ainult paari inimese vahel jagamisele, aga siis läks kümne inimese vahel, mida üldiselt juhtub üliharva. Et võit oli muidugi tol ajal üsna okei, aga tavaliselt võideti täismängus alati rohkem 😀 Nii et jah – see on vist minu mingi kiiks 😀

Et jah – emadusel on nii häid kui keerulisemaid külgi 🙂

Ma vahepeal lugesin Illimar Pildi (blogija Piltsberg) raamatu läbi “Mees 4 – kõik on võimalik”, mille suhtes ma olin eelnevalt skeptiline, sest minu kogemus JES-kirjastuse raamatute puhul on siiani negatiivne olnud! See raamat aga meeldis mulle väga – nii et seda ma soovitan. See on humoorikas ja väga avameelne lugu sellest, kuidas ühest mõttetust töllist kasvas lõpuks igati hea ja mõistlik mees ning ka isa. Ma Instagramis küsisin selle raamatu puhul teiste arvamusi, aga enamikele see siiski ei istunud – mulle aga meeldis 🙂

See raamat pani mind mõtlema ka sellele, et kui sa natukenegi ujud vastuvoolu, siis peetakse sind teismelisena imelikuks. Ju sellepärast Illimar arvaski, et joomine ja suitsetamine on miski, mida peab tegema, sest muidu sa ei kuulu kampa. Meestel on see vist eriti keeruline – saad kohe tossikese sildi külge, kui tahad oma ajaga midagi kasulikumat teha. Õnneks on ajad muutumas – 90-ndatel levis see mentaliteet rohkem. Ma vähemalt loodan.

Ka minul tuli narrimist teismeeas ette, sest ma olen alati hästi aus olnud. Ka põhikoolis, kui ma suht rikaste võsukeste klassi sattusin (olles ise just Puhjast Tartusse kolinud), aga olin ise vaene. Ma ei teadnud siis, et kaltsukatest riiete ostmine on häbiasi, mida peaks varjama. Paar inimest, kes seda ka tegelikult tegid, varjasid seda, sest nad teadsid, et seda ei vaadata hea pilguga (ka turult ostmine oli häbiplekk, mida ma ka tegin siis). Ja sellepärast mind narriti ka, et mina seda ei varjanud  – kaltsukad võrdusid vaesusega, mida ma ju ka tegelikult olin. Lisaks oli seebikate vaatamine suur miinus, aga vaat siis, kus tulevik on muutunud. Inimene, kes nüüd kaltsukatest endale riideid ostab, pole ammu enam vaene, vaid teadlik ostleja, kes säästab keskkonda. Ja inimene, kes omal ajal seebikaid vahtis (ja siiani vaatab) õppis hispaania keele ära ja suudab selles rääkida. Nii et pole mõtet teiste hobisid/väiksemaid rahalisi võimalusi maha teha – tulevikus võib arusaam asjadest totaalselt muutuda nagu kaltsukate puhul see juhtus. Või siis inimene, kes kulutas “mõttetult” aega asjade peale, mis midagi ei anna, aga tegelikult annavad. Aga kurb on see, et enamik teismelisi allub provokatsioonidele, sest minapilt pole veel välja kujunenud.

wp-1589274391144.jpg

Vahepeal said emadepäevaks mõned emad ka väga ägeda väljakutse tehtud, mille puhul ma esimest versiooni nägin “Vaprate ja ilusate” naiste puhul. Teist versiooni nägin siis, kui Sloveenias elav blogija Jaanika mulle kirjutas, et kas ma oleksin nõus sama väljakutset tegema – siis ta saatis mulle ühe näite, mida jumestajad olid teinud. Ja ma olin nõus, sest see on nii äge ettevõtmine – ja oli ka! Sloveenia Jaanika pani pärast kõik meie videod kokku ja see oli nii lahe, eriti see viimasena pildis olev tema abikaasa, hehe 😀 Jagangi seda tema Instagramist, sest ma ise panin oma lollusest enda Instagrami veits halvema kvaliteediga versiooni üles (jajah, minuga ikka juhtub :D). Kõik emad olid nii ägedad! 🙂

Ja lõpetuseks viimase aja pildid ka siis! 🙂

View this post on Instagram

"Huvitav, mis siin issi seljakotis head on!"😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

Kevad, sa oled lõpuks siin! 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

View this post on Instagram

"Mis siin ajakirjades ka huvitavat on?" 😁

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

15 kommentaari “Emadepäevast ja emadusest / Illimar Pildi raamat “Mees 4” mulle meeldis! / Äge emadepäeva väljakutse, milles mul oli au osaleda :)

  1. Ma olen ammu mõelnud, et miks kõik lastest ja laste kasvamisest/kasvatamisest nii halvasti räägivad. Nagu see oleks ainult üks vaev ja viletsus, “Parim” mõte oli ühe tuttava ema poolt, kes ütles, et ema on nii kaua õnnetu, kuni lapsed välja kolivad. Ma olin pahviks löödud. Ma ei saagi aru, kas lastes on midagi head ka üldse või on ainult üks piinapink? Ma nagu ei tahagi enam lapsi saada, kuna nii jõle tundub elu nendega koos. Sa oled ainus (ma teisi ei tea), kes räägib kuidagi normaalselt ja inimlikult ning ei jää tunnet, et lapsed on üks suur kannatus. Kuidagi häirib ja kurvaks teeb. Ma ennevanasti teadsin, et lapsed on ikka elu õied.

    • Vot ei tea jah, miks see niimoodi on. Eks ole igasuguseid hetki ja väsimust ka jne (nagu ma ka postituses mainisin), aga see nii hull kindlasti ei ole minu arvates. Aga vbl see sõltub ka sellest, et lapsed on väga erinevad, mul on kogemus ainult ühega, kes oli alguses üpris rahulik beebi. Ja juba algusest peale on Hendrik ka temaga kahekesi aega veetnud – seega pole olnud seda asja, et ma ei saaks kuskil käia. Jah, esialgu pidin imetamisaegadele mõtlema, kui tahtsin rinda anda, aga E sai vahel pudelit ka.

  2. Kirjuta kunagi üks üleni ilus postitus emaks olemisest ja lapse kasvamisest/kasvatamisest. Paluuuuuuun!

  3. Mina siis saan kommenteerida värske emana, üks varsti-kahekuune kodus toimetamas. Ehk siis kõik see magamatus jm väga värske veel.
    Olen ka mina kuulnud neid jutte kui õudne ja raske ja kohutav kogu see lapsemajandus on. Eks ta mõnes mõttes on ka, aga ikkagi suures osas sõltub enda suhtumisest.
    Iga päev tõden, et kuigi teinekord kuratlikult väsitav ja kohati ajavad mingid asjad närvi, siis on see kõik ikkagi tore. Iga päevaga näen, kuidas laps õpib, areneb, kasvab – ja naudin seda. Hoolimata väsimusest, gaasivaludest, hapupiima ja mähkmete järgi lõhnavast elamisest – sest ma annan endale iga päev aru, et see aeg on nii üürike, mil mu laps nii pisike ja samas nii kiiresti arenev on. Juba on talle esimesed riided väikeseks jäänud, nr 1 mähkmed tuli suuremate vastu vahetada… ja see oli mulle endalegi üllatuseks natuke kurb.
    Muidugi on minul ka iga päev mingil hetkel närv natuke must, aga see käib asja juurde. Tööl käies ja ilma lapseta oli ka selliseid momente iga päev – võiks öelda, et isegi rohkem kui lapsega 😀
    Ja mind ei ole õnnistatud sellise beebiga, kes ainult sööks, magaks ja õndsalt naerataks. Uni on päevasel ajal tema suurim vaenlane, mis omakorda võrdub ühel hetkel üleväsinud ja röökiva beebiga. Päevaste unede jaoks leiutame pidevalt igasuguseid imetrikke. Gaasivalude tralli saime umbes teisel elunädalal (praeguseks on oluliselt parem, aga mitte veel täitsa möödas).
    Ja ikkagi on see tore kogemus ja mul on hea meel, et see pisike inimene valis meie juurde tulla. Seega enda suhtumises kinni.

    • Ma olen sinuga väga nõus – palju on suhtumises kinni! Mõni päev ongi ehk natuke keerulisem, teine päev jälle hoopis helgem. Kokkuvõttes läheb see aeg üpris kiiresti ja hiljem jäävad sellest ainult mälestused 🙂

      Ja palju õnne beebi puhul ka! Mäletan, kui sa veel rasedana kommenteerisid – aeg on nii kiiresti läinud 🙂

  4. “kui ma hommikuti tahan natuke enda ärkamist edasi lükata, kuid ma tean, et E enam magama ei jää, siis ma tõstan ta oma voodisse, kus ta siis istudes natuke mängib või voodi najal püsti seisab. See annab mulle umbes pool tundi lisaaega vedelemiseks. Ja mõnikord on sellest nii palju abi!“- praktiseerisin ka seda 😀

    • See on tõesti väärt pooltunnike! Mul hetkel ka sama lugu – E on oma voodis ja chillib ning mina käin korraks netis. Vahel kasutan seda aega ka magamiseks muidugi, aga täna ma pole nii väsinud 😀

  5. Me oleme sinuga vist enam vähem sama vanused, tegelikult ma ei teagi kui vana sa oled, aga noh samasse generatsiooni me siiski kuulume. Ja selle koolikiusamise ja j6ukuse vahelise seose kohta tahtsin seda öelda, et mina enda kooli ajast sellist asja ei mäleta, et kiusamine oleks kuidagi seotud kellegi pere j6ukusega v6i vaesusega. Sellel ajal ehk siis 90ndate l6pu poole ei osanud kyll väga öelda, et kes nyyd päriselt on rikas ja kes mitte. Mina mäletan, et kiusati neid kes olid imelikud, oma olemuselt kas vaiksed v6i noh ytleme nii, et kui kiusaja tahtis midagi leida siis ta ka leidis p6hjuse. Mind on ka kiusatud ja päris palju, ma olin selline vaiksem ja nö see hea laps. Ma pidin mingi ajuvaba korralduse pärast vahetama yheks aastaks klassi ja läksin tänu sellele suht uute inimeste hulka, oma s6brad jäid vanasse klassi ja oi seal ma nägin vatti, enamjaolt kiusasid mind seal poisid ja ma isegi ei tea miks. Ma lihtsalt jäin ette. Aga tol ajal ei olnud neid tehnikavidinaid ka ja k6ik nägid suht v6rdsed välja, ainult yhe poisi kohta kes oli ka yks kiusajatest ma olen kuulnud mingeid jutte, et tal pidavat olema vist j6ukamad vanemad, aga teiste osas ma kyll ei tea. K6ik käisid suht tavaliste riietega, kas kellegil oli kaltsuka v6i firma riietus, pole 6rna aimugi. Ma päris t6siselt m6tlen, et kui keegi räägib tolle aja vaeste kiusasmisest et kuidas siis lapsed selle kindlaks tegid et kes see nyyd hirmus vaene ja kes rikkur. Minu klassis igatahes sellist asja ei olnud. Taskuraha oli ka suht tihti kaasas ja sai osta kohvikust midagi head. Nyydsel ajal ma kindlasti usun, et j6ukus paistab palju paremini välja kui on k6igil igast telefonid ja Ipadid ja vidinad.

    • Ma olen 30 🙂

      Aga see tehti minu puhul kindlaks lihtsalt – nad lihtsalt küsisid, et kust ma oma riideid ostan. Kuna Puhjas polnud häbiasi oma riideid kaltsukast või turult osta, siis mina naiivse lapsena arvasin, et linnas on sama lugu – ehk siis ma ausalt tunnistasin, kust ma oma riided saan. Ja kohe sain vaese märgi külge. Ma tean, et oli veel lapsi, kes turult riideid ostsid, aga kui kiusajad seda uurisid, siis nad valetasid. Eks neid ka narriti, aga mina sain oma aususe eest veel topelt.

      No eks asja tegi hullemaks see, et ma olingi vbl osade jaoks maakas, mida ma ei häbenenud ka. Ja kiusajad eeldasid, et hakkan hiljem valetama ega julge enam tõtt öelda, aga mina ei tahtnud valetada, kuigi ma sain tegelikult aru, et ma kaevan sellega endale auku. Ja eks ma olingi teistmoodi – kambad mind ei huvitanud, viieline ka polnud (neid oli meil palju ja nemad ei kiusanud, meie 23-st õpilasest põhikooli lõpus jätkas 4 inimest Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja 2 inimest Miina Härma Gümnaasiumis, mis on vabariigi ühed tugevamad koolid, vähemalt Treffner küll).

      Et jah – maakas ja vaene olid kindlasti põhjusteks, miks mind narriti. Kuskil kaheksandas klassis jäi seda vähemaks, sest lõpuks saadi aru, et mina nagunii ei muutu ja olen see, kes ma olen. Et ma ei hakanud valetama, et ma pole vaene, kui ma seda võrreldes teistega oma klassis olin.

      Mõned, kes mind omal ajal narrisid, on praeguseks väga paremuse poole muutunud, ühte tüdrukut neist nägin paar aastat tagasi bussis ja ta vabandas. Ta töötab nüüd psühholoogina näiteks. Paar poissi, kes mind narrisid, on suht mõttetud joodikud, keda ma linnas olen paar korda trehvanud. Ehk siis jah – mõned ei muutugi kunagi, aga õnneks on neid, kes muutusid 🙂

      • Siis me oleme täpselt samas vanuses 🙂 Okei, ehk tõesti suuremas linnas on see asi veidike teist moodi. Ja kooliti ja linnati siis asi varieerub. Ma ise käisin väikelinna koolis seega jah, sellist mentaliteeti kindlasti polnud et maakas ja linnakas. Kuna me juba kuulusimegi rohkem maakate kategooriasse 😀 Kuid sellega pean nõustuma, et jah, kaltsuka häbi mäletan ka. Et kaltsukasse minnes oli küll veidike häbi ja eriti ei tahtnud et keegi näeks uksest sisse minemist ja ma tegelikult ei teagi millest see tuli. Kindlasti see aeg oli ka selline kus uued asjad olid IN ja taaskasutus kui selline lihtsalt ei olnud veel asi nagu see on nüüd. Minu üks pealmine kiusaja , tüdruk, kes siis oli minu vaenlane suht kogu lapsepõlve aja meie õuel, mingi aeg kooli lõpu poole palus vabandust ja vist üllatavalt vara sai aru mis ta teinud oli. Nüüd on mitme lapselise pere ema. Mingid nõmedad poisid kes olid ka suured kiusajad, mitte ainult minu vaid mitme muugi, neist ei teagi väga palju, on neil suhted ja mõnel peredki ja lapsed. Üks on Austraaliasse läinud ja keegi otseselt mingi väga maha käinud inimene ei ole. Loodetavasti on kõik saanud aru oma tegudest lapsena.

  6. Palun ära räägi lapsega titakeeles. Räägi nagu räägiksid elukaaslasega,laps omandab niimoodi palju kiiremini sõnu. Logopeedid on väga hädas lastega kes ei räägi ja põhjus selles,et nende vanemad pole nendega rääkinud.
    Juba 9 kuu vanust last saab logopeed hinnata(enda kogemus).
    Palun kommentaari mitte halvustavalt võtta 😊

    • Eks see on õige muidugi, aga kuidagi nii harjumuseks saanud… Ja eks uuringuid on igasuguseid – viimasel ajal on samuti seda leitud, et titakeel ei pruugigi nii halb olla, aga samas loomulikult võib ka.

      Minu titakeel ei olegi nii väga selles, et ma kasutaksin sõnu kutsu, kiisu jne, vaid ma lihtsalt kasutan kõrgemat hääletooni selleks, kui ma täiskasvanutega rääkides teen. Et ma räägin E-ga välja palju, aga just mu hääletoon on teistsugune, kui a la Hendrikuga suheldes. Muu on suht sama.

Vasta Kätlin-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s