Mul on tunne, et ma olen lapsevanemana rongist juba eos maha jäänud…

Kuigi aega peaks nüüd just maa ja ilm olema, siis blogisse jõuan ma üha harvem. Ilmselt on asi ka selles, et E nõuab üha enam tähelepanu, sest ta ajab end alati aktiivselt tugede najal püsti, aga võib sama vabalt ka pikali lennata. Roomamine ja käputamine olid enne põhiteemaks, aga nüüd tahab ta end kogu aeg püsti ajada, mis on supertore, aga ta on paar korda kukkunud ka, sest noh – tasakaal ei ole veel nii hea. Seega peavad silmad kogu aeg isegi kukla taga olema!

15.aprillil sai E juba kaheksakuuseks! Sel päeval oli tal ka korraline arstlik läbivaatus. Jah, ma tean, et hetkel pole kõige parem aeg sellisteks asjadeks, aga kuna eelmisel kuul jäi see juba ära, sest vahetult enne seda tekkis meil eriolukord, siis ma ei tahtnud sel korral seda edasi lükata. Ma nimelt olen natuke mures E seedimise pärast, ta kakab maruharva, kuigi see otseselt talle valu ei põhjusta. Korra nädalas umbes. Ma mainisin seda arstile ka ja nüüd ta sai rohtu, mis aitas, aga jah. Perearst mainis, et kui see talle otseselt valu ei tee ning kaka pole kõvad pabulad jne, siis ei tohiks midagi hullu olla. Et seda ei ole jah. Alates lisatoiduga alustamisest, millest on juba kolm kuud möödas, tal ongi kõht harvemini läbi käinud, vahepeal küll siiski rohkem, aga no viimasel ajal jälle vähe.

Teine mure, mis mul oli/siiani on, et E ei ole väga hea iseseisvalt istuja. Jah, ka arst mainis mulle, et tegelikult see peaks selge olema üheksandaks kuuks, milleni tal on veel natuke aega, aga… Ma lihtsalt olen suur pabistaja vist. Kuna roomamine, käputamine jne tulid kõik õigel ajal või isegi varem, siis istumisega see asi nii ei ole. Ilmselt aitab siin kaasa ka see, et ma jälgin sotsiaalmeedias palju lapsevanemaid, kelle beebid on seitsmekuused või isegi nooremad, aga kes istuvad täiega hästi. E seda ei tee ka kahaksakuuselt. Ta võib küll vahel ise istuma minna ja natuke isegi olla selles asendis, aga see on pigem selline juhuslik asi. Ta vajub suht ruttu ära sellest. Ma kurtsin seda perearstile ka ja ta mainis, et ma kindlasti ei peaks sellepärast veel muretsema. Ja kõik teised asjad olid tal nagunii korras ja niimoodi nagu pidid. E on väga püsimatu hing ka – ta võib sada korda pikali kukkuda, aga kohe tahab uuesti püsti ronida. Ja alati peab roomama ja käputama ning liikuma, ta niisama istuda ei viitsigi 😀 Kui nüüd asja huumoriga võtta, aga…

Lihtsalt… Vbl on asi selles eriolukorras ja mul on liiga palju aega mõelda igasugustele asjadele, aga mul on vahel tunne, et ma olen juba nii paljudest rongidest maha jäänud seoses E kasvatamisega. Sest tänapäeval jääb küll mulje, et a la aastased lapsed peavad klaveril juba Mozartit mängida oskama. Kuigi tänapäeval ei ole potitreening väga populaarne ja spetsialistid pigem ei toeta seda nõukaaegset suhtumist, et viiekuuselt või veel varem last potile hakata harjutama, siis ma hiljuti lugesin ühest blogist, kus üks ema seda just siis tegema hakkas ja nüüd aastaselt on ta laps juba täiesti mähkmevaba! Nõukaajal oli see tavaline, sest keegi ei viitsinud pikalt marliga jamada – ehk siis vaadati viltu, kui aastased veel enam-vähem ise potil ei käinud. Nüüd on mähkmed olemas ja on levinud arvamus, et laps peab ise tunnetama, millal potil hakata käima, aga lapsevanem peab muidugi kaasa aitama. Mina ka üldiselt arvan seda, aga samas seda blogi lugedes vasardas peas ikkagi mõte, et appi, ma olen hiljaks jäänud, E on kaheksakuune, aga tal pole pissipottigi! Järelikult olen ma kõigega hiljaks jäänud – miks ma ei hakanud potitreeningut juba varakult tegema? Mu ema ju ka ikka rääkis, et me kõik olime aastaselt mähkmevabad ja pissisime peaaegu alati potti. Ja no mu ämm hakkas mulle E potitreeningust rääkima siis, kui ta kahekuune oli 😀 Aga siis olidki teised ajad ju, eksole? Või ei? Ma leian, et Eesti lastel on niigi hästi sellega üldiselt.

Näiteks Prantsusmaal 19-aastaselt lapsehoidjana töötades vajus mul lõug küll imestusest maani, et kolme-nelja-aastased lapsed olid mähkmetes, sest vanematel oli pohhui. Ja neil lastel ei olnud mingit pidamatuse probleemi nagu mõnedel olla võivad, täiesti terved olid. Mina ise hoidsin kuueaastast poissi, kelle puhul arstid olid ta terveks tunnistanud ja seda mitmeid kordi, aga öösiti ta kasutas mähkmeid, sest ta ei viitsinud WC-sse minna. Jah, lugesite õigesti. Ja vanemad panid mähkme alla ja see oli igati normaalne. Päeval käis ilusti WC-s nagu kord ja kohus, aga öösiti ei käinud. Ma uurisin ka, et ehk on mingid hirmud või ongi uriinipidamatus, mis on haigus, aga pärast mitmeid arste/psühholooge leidsid kõik, et lapsel ei ole midagi korrast ära ja vanemate suhtumise muutmine aitaks poisi viitsimatust muuta, aga vanematel oli suva. Lausa nii suva, et nad rääkisid seda mulle vabalt ja viskasid veel nalja, et küll siis hakkab poeg ise öösiti potil käima, kui naise võtab. Selliste näidete kõrval on eesti lapsed ikka eriti tublid! Või siie nende vanemad. Aga ikkagi on vahel tunne, et ma olen rongist maha jäänud…

Näiteks lugesin ma aprillikuu Pere ja Kodust, kus logopeed mainis, et laps võiks teiseks eluaastaks umbes 50 sõna osata ja kahesõnalisi lauseid moodustada. Ja aastaselt peaks ta juba emme, issi ja veel teatuid asju oskama öelda… Ja mis te arvate, millele mina juba mõtlen? Jah, ma kujutan end ette E teisel sünnipäeval tema sõnu kirja panemas ja lugemas, et kas on ikka 50 erinevat sõna. Ja kui on 49.5 näiteks, siis klopsin juba arsti ukse taga ning nõuan aega logopeedile, mida on ilmselt sama raske saada, kui Jeesusega kohtumist planeerida, sest logopeede lihtsalt pole. Kogu Eestis on nende täielik defitsiit. Ja isegi tasulisi aegu ei saa, sest mida pole, seda pole.

Et jah – vot selline ülemõtleja olen hetkel. Varem nagu ei olnud, aga ilmselt see kodus passimine mõjub juba nüristavalt. Vähemalt toimub blogimaailmas midagi põnevat ja saan uuele armastajapaarile kaasa elada 😀 Nagu Eesti oma seebikas, kus järgmist osa täiega ootad. Igal juhul huvitavam kui “Rannamaja” 😀 Kuna muidu midagi erilist kuskil ei toimu ja mu enda postitus on ka surmigav hetkel, siis see on nagu sõõm värsket õhku kogu selle igavuse keskel 🙂

Vot sellised lood siis! Lõpetuseks mõned pildid ka 🙂

wp-1587140224430.jpgwp-1587140206965.jpg

 

View this post on Instagram

Jaa, E on tõeline sleep manager 😀

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

E saab täna kaheksakuuseks! Nii et tal on väheke juttu ka meile 🙂 "Ma olen juba kaheksakuune! Ega ma ausalt öeldes ei teagi, kas see on palju või vähe, aga ma juba rooman, käputan ja vahel suudan end diivani najal isegi püsti ajada. Emme küll alati kardab, et ma lendan kohe pikali ja seda on ka juhtunud, sest mu tasakaal on veel nõrk. Siis tormavad emme-issi kohe mind päästma ja võtavad sülle, mis mulle palju lohutust pakub! Ma veel väga agaralt ei taha ise pikalt istuda, aga arstitädi ütles mu emmele, et üheksandaks kuuks see tavaliselt juhtub – seega on mul ju veel kuu aega õppimiseks! Teised asjad on mul käpas, mida üks minuvanune poiss oskama peaks 🤗 Mu vanemad on ikka naljaninad küll – arvasid, et saavad mu oma võrevoodisse harjutada 😂 Aga ma pole mingi totu – suures voodis on palju mugavam, ma saan seal risti-rästi diagonaalis magada ja nemad on kuhugi nurka surutud 😁Eks mul ole neist vahel kahju ka, aga palju lõbusam on emme-issi vahel tududa! Siis saab näiteks hommikul vara emme juukseid kiskuda ja issi habemega mängida. Issi juuksed pole kahjuks nii pikad kui emmel – ja ma ei saa üldse aru, miks see niimoodi on. Aga ma ei peagi vist kõike täiskasvanute maailmast mõistma 🤗 Ma kaalun 9630 grammi ja olen 73.5 cm pikk! Need numbrid ei ütle mulle midagi, aga emme iga kord ütleb, et ma kosun jõudsalt ja tal on mind varsti juba raske sülle võtta! Viimasel ajal oleme me palju kodus, sest maailm olevat selline, kus tuleb palju oma elamises püsida. No jalutamas saab ikka käia, aga varem ikka käisime perega rohkem ringi. Aga emme-issi ütlevad, et mais saab seda loodetavasti jälle teha ja siis ma näen teisi inimesi ka peale oma emme-issi. Nad on küll supertoredad ja vinged, aga no kõik vajavad vaheldust – nii et ma ootan väga, et saaks oma vanavanemaid/onusid/tädisid/vanavanavanemaid jne näha. Nii et ma loodan, et see mai tuleb varsti! Tegelikult tahtis emme minust palju paremad pildid teha, aga selleks ajaks, kui ta mõistis, et mu jakk on veits suur jne, olin mina juba pahuras tujus, sest ma olen nagu issi – mulle ei meeldi kaamerad! Nii et valik oli tal ilmselt kesine, aga mis seal ikka – selline see elu juba kord on!"

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

47 kommentaari “Mul on tunne, et ma olen lapsevanemana rongist juba eos maha jäänud…

    • Üldiselt kaup24-st viimasel ajal, see sleep manager pluus on sealt ja triibuline bodi ning püksid ka. Selle pintsaku puhul ma isegi ei tea, kust see pärit on – see on kasutatud ja Facebooki Marketplacest. Küll suht suur veel 😀 Siis palju olen ka Elery.ee poest kunagi tellinud, aga viimasel ajal sealt pole. Ja Reservedist ka. Aga paljud asjad on Facebooki Marketplacest ja kasutatud. Bodid on viimasel ajal uued olnud, aga pidulikud pluusid/jakid on kasutatud. Selles mõttes on Facebooki Marketplace kullaauk! 🙂 Ja mõned asjad on kaltsukast ka. Ning lisaks on mu õde ka veel palju riideid Inglismaalt toonud 🙂

  1. Hihi. Mul teine laps oli 11 kuud, kui istuma hakkas ja kõndima hakkas aasta 2 kuud. Kinnitan, et ta on täiesti normaalne (liigagi normaalne 😂, täna 5). Esimese lapsega oleks juba vist hullunud (aga polnud võimalustki, sest esimene tegi kõikw turuga,10-kuuselt jooksis juba pikki maid), aga teisega nii nautisin! Et ta on mu beebi ja. Kuidagi oli, et igaüks omas tempos ja suva mis beebigrupp rääkis. Ja teist last ei ole ma kuidagi arendanud ka, esimese kõrvalt polnud nagu aegagi – arenes ise või vanema venna järgi. Üldse ei muretsenud millegi pärast ja taaskord, täiesti okei kuju 🙂

  2. Minu poeg saab järgmisel reedel 22 – ta oli mähkmes umbes 2,5 aastani, mingit potitreeningut ei tehtud talle iial, lutti sai nii kaua kui tahtis (umbes 3,5). Hakkas vära vara pöörama (3 kuud) ja roomama (4,5 kuud); kõndima ja istuma ma ei mäleta, aga normaalsel ajal. Mu vennapoeg hakkas seitsmekuuselt kõndima (ise nägin, ausõna). Sellega ma tahan lihtsalt öelda, et igaüks teeb oma asju omal ajal, kuidas talle sobib. A propos, mu poeg on siiamaani täitsa normaalne, puuduvast potitreeningust ja lutist hoolimata :-), teeb praegu 21-aastasele inimesele sobivaid asju ehk õpb kõrgkoolis. Millalgi käisin kolleegi poega hoidmas, kellele tuli 5-6-7 aastaslt ööseks mähe panna, kuigi päeval käis ise normaalselt tualetis. Nüüd on 9 ja mähet enam vaja pole. Ehk siis iga asi omal ajal ja ei juhtu nendega midagi. Lõpuks saavad ikkagi inimesteks.

    • Eks nii on jah 🙂 Aga vahel tundub, et maailm jookseb lihtsalt enne eest ära… Ilmselt igal emal on selliseid hetki olnud, kus tunned, et ehk peaks rohkem ajaga võidu jooksma vms. Kuigi üldiselt saad aru, et selline suhtumine ei vii kuhugi.

    • Jeerum, ma häbeneks sellist juttu kirjutada.
      Aga, issanda loomaaed ja kõik polegi ühesugused.

      • Mis seal enam häbeneda – laps ammu täiskasvanud ja asi möödas. Tol hetkel võib ehk jah teistmoodi end tunda. Kui asi ikkagi lahenes, siis ju kõik okei. Jama on siis, kui ei lahene…

      • Ei tundunud mulle siis ega tunda ka praegu, et peaks midagi häbenema. Ja ma ei näe mingit mõtet last potitreeninguga sünnist saati vaevata :-).

      • Jah, nagu ma juba kirjutasin, et inimesed on erinevad ning ma ei halvusta kedagi teist. Lihtsalt ma ise häbeneks, kui minul nii oleks. Samamoodi ma ei kujuta ette, et minu lapsed jookseks viieaastaselt lutt suus ringi, aga kui kellegi laps seda teeb, siis olgu nii.

  3. Mul hakkas laps potil korralikult käima kuskil 2,5 aastaselt. Juba varem käis see “ta juba peaks” jutt. Lasin selle sujuvalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja õigesti tegin, sest kõik läks täiesti sujuvalt. Polnud tagasilööke ja pmts pärast mähkmete ära võtmist võib õnnetusi kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Teisega nüüd lähen sama rada. Mida ma ikka last surun sinna potile, küll ühel päeval aru saab ja endal tahtmine tuleb. Ta muidugi on veel liiga väike ka, et üldse mingi potiteema õhus oleks 😀

    • Ma ka 90 protsenti ajast mõtlen nii ja siis on ülejäänud 10 protsenti 😀 Et võib ju varem näidata, aga kui huvi ei tunne üldse, siis ei maksa suruda ka. Eks lapsevanemad vist vahel kahtlevadki endas…

    • Minul sama kogemus. Meil oli pott ammu olemas ja laps teadis väga hästi, mis seal tehakse aga nui neljaks ei olnud jõus häda potti tegema.

      2.5 aastaselt ühel hommikul teatas, et tema on nüüd suur tüdruk na mähkmeid enam ei kanna. Käisime koos poes aluspukse ostmas. Panime need kodus jalga ja sellest hetkest ongi ta mahkmevaba. Õnnetusi juhtus esimesel päeval 6, teisel päeval 3 ja kolmandal päeval enam mitte ühtegi. Sellest on nüüd juba ligi 6 kuud möödas.

      Ma ootan kindlasti teise lapse puhul ka selle õige aja ära kui laps ise soovib potil käima hakata.

  4. Lastefüsiona võin öelda, et selle pärast, et hästi ei istu, ei pea hetkel muretsema. Saad aidata teda soodustades käputamist, lasta tal üle oma jalgade või patjade ronida. Käputamine seljalihastele ülimalt kasulik. 🙂

  5. Noh, poti osta võid ju ikka, et ta saaks juba varakult tutvust teha, et mis see on ja milleks, ei ole hiljem täiesti uus asi 🙂 ja noh, kui laps juba istub ja peaks tekkima juhtumisi kindel kakamisrežiim, et nt pärast hommikusööki, on väga mugav laps õigel hetkel potile panna (see ei tähenda, et ta ise veel oma põit ja soolt kontrolliks), jääb ära kakase mähkmega jamamine :). Soovitan BabyBjörni potti, kus sisu välja käib, palju lihtsam toimetada. Ikea oma on ka päris okei.

  6. Esimene laps hakkas potil käima 1a9k. Potti tutvustasime talle 1-aastaselt, aga ta viskas pulgaks ja keeldus seal istumast. Ja siis oli kolme päevaga mähkmevaba, sh öösel. Õnnetusi ei juhtunud, isegi pikkadel (1000 km) autosõitudel..

    Teine laps… oeh. Juba 11-kuuselt hakkas potil istuma, vahel isegi tegi sinna midagi, kõik tundus ilus. Kakal hakkas käima 1a6k potil, õnnetusi ei juhtu. Aga pissilkäimine… ta on 2,5-aastane; oleme üle aasta proovinud KÕIKE. Päeval on aluspüksid, mida vahetame 0-10 korda (oleneb päevast), sest mänguhoos keeldub/unustab ta potil käia. Öösel on mähe, mis on 90% ajast hommikul täis. Öösel ülesäratamine ei toimi, sest ta hakkab lihtsalt meeletult röökima, ja niigi ärkab ta öösiti mitmeid kordi üles.. Nii et temaga ootame ka lihtsalt, et ta kasvaks sellest välja. Ja peseme pesu…

    Kolmas on alles 3-kuune, aga eks temalegi hakkame aasta kandis potitreeningut vaikselt tegema (ja loodame, et ta on rohkem vanima lapse moodi selles osas..).

    • Ei tea jah, millest see tuleb, et mõnel lapsel see pott nii vaenlane on. Tulevikku ette ei näe – E-l võib ka samamoodi olla. Aga jõudu ja jaksu sulle ikka – aeg vist tõesti aitab siinkohal 🙂

    • Arvad endiselt, et see on PR-trikk? Ma ka alguses arvasin, aga krt teab – maailmas juhtub ootamatumaid asjugi 😀 Pärast ongi match made in heaven! Tüüp jättis mulle ka lives väga okei mulje, piltidel pigem alguses mitte. Aga no kirg sotsiaalmeedia ja Tiktoki vastu ühendab neid kindlasti 🙂

      • Ei tea, iseenesest võib seal ju armumine ka taga olla, why not, aga äriprojekt on ilmselt ka. Kuidagi peab ju raskel karantiiniajal raha ja klikke teenima.

      • Kaks kärbest ühe hoobiga 😀 Aga mulle meeldib, et blogimaailm natuke elavnes (või siis insta oma). Muidu loe ainult, et koondamised ja muud jamad, kõigil kopp ees kodus passimisest (mul endal ka!). Nii et igal juhul hea meelelahutus ja hoian pöidlaid, et ehk sellest tuleb siiski midagi enamat kui ainult äriprojekt 🙂

  7. Selle mähkmeteema kohta paar mõtet. Tegelikult on enurees ehk öine voodimärgamine laste seas üsna levinud ja seda esineb 4-10 aastaste puhul ühel lapsel kaheksast. Lihtsalt miski, millest kasvatakse välja. Ma ei tea kui palju sellest Eestis räägitakse ja Eestis vist üldse tundub öömähkmete kasutamine tabu, aga siin on sellest juttu palju ja ma arvan ka, et kui laps põeb enureesi, siis on ju targem panna talle see öömähe, mitte lasta tal voodisse pissida, sest enurees kui seisund pole ka midagi sellist, mida annab niiviisi välja harjutada. Selle puhul aitabki peamiselt aeg ja vanema tugi.

    Muidugi ennetavalt mähkme panemine, sest laps ei viitsi pissile minna, on juba teine teema ja selle puhul võiks küll aidata lapsel end treenida. 🙂

    Muidu rääkides veel prantslastest, siis siin küll saavad lapsed mähkmevabaks hiljem (2-3 eluaasta vahel enamasti), aga tagasilööke tundub olevat vähem. No kui ma võrdlen näiteks beebigruppidega, kus olen olnud, siis paljudel, kes varakult alustavad, tuleb ikkagi mingi hetk ka tagasilöök. Aga see pole ilmselgelt reegel. Lihtsalt jagan oma tähelepanekuid. 🙂

    • Lapsed vist hiljem suudavad jah paremini mähkmest vabaks saada. Enurees võib tõesti probleemiks olla, Eestis ei räägita sellest nii palju kahjuks. Või siis kasvatakse enne välja, kui murele diagnoos pannakse.

  8. Ei maksa tõesti teistest lähtuda. Kes tahab varem potitreenida oma last, teeb seda ikka ennekõike enda ja oma lapse pärast, ju neil mõlemal on sellega ok. Kes potitrenniks motivatsiooni või mõtet ei näe, siis ka see pole kellegi teise asi halvustada. Aga eks need, kel läheb hästi, tahavad ka ikka oma edu jagada.. Ja selles pole ka nagu otseselt midagi halba.. Samas tunnevad end kehvasti need, kelle lapsed oma verstapostidega veel niikaugel ei ole. Nokk kinni, saba lahti, eks. Ongi käes see põhjus, miks titegruppidest eemale hoida 😀
    Aga tegelikult peab ikka vägagi paika, et esimese lapsega ongi hästi palju kahtlemist, võrdlemist, muretsemist ja ülemõtlemist. Ma järeldan tagantjärgi seda, et ju on aega ja energiat on veel nii palju üle, et millegi sellisega tegeleda 😀 Alates teisest lapsest jäi minust see kõik seljataha. Mind huvitas ainult enda laps ning nautisin hetkeolukorda, oli ta siis teistest ees või maas või misiganes. Beebigrupis olin ikka ja eks vahel harva lugesin ja rääkisin kaasagi. Kuid sügavamalt see mind enam ei vaevanud egai läinud niiväga korda.
    Mu meelest Eestis veel üsna ok ajal saavad lapsed mähkmevabaks. Ja kuna see norm on enamasti seal 2-3 aasta vahel, siis paratamatult sellest edasi on jah esimene mõte et mismõttes… Eriti kui on kodus sama laps võrdluseks olemas. Siis küll tekib see võrdlev või analüüsiv moment. Vaatad oma 4-aastast ja mõtled, et hmm, selline saab juba üpriski hästi asjadest aru ning teatav eneseregulatsioon peaks kenasti toimima. Ongi esialgu raske ette kujutada temavanust veel mähkmetes. Aga kõigi põhjuseks vast ikka ei ole laiskus.

    Potitrenni osas ma seda meelt, et proovida võiks ju varem mingi perioodi. Kaotada pole nagu midagi. Kui ikka laps sellega kaasa ei lähe, ta rahutu ja püsimatu loomuga või misiganes, siis no las jääda tulevikku see kõik. Ise olen üks neist emmedest, kes on hakanud lapsi potile panema siis, kui nad on istuma õppinud. Lihtsalt et tekitada lapsele rutiin, harjumus või teadmine, et see on koht, kuhu on päeval päris mitu korda asja. Kuna mul lapsed olnud füüsiliselt pigem aeglased arenejad (st 1a2k pealt kõndima läinud), siis ajaks, mil neil jalad päriselt all, oli neil harjumus juba sees ja nad ei pannud potilt plehku. Praegune beebi on ses osas targem ja ta lihtsalt käputab minema, kui potil isumisest midagi ei arva. Aga ei peagi arvama veel:) Praegu lihtsalt olen võtnud kindlad potile panemise ajad, ning enamuse kordadest ta sinna midagi ka teeb. Peale ärkamist, pärast söömist, enne unne minekut. Sellest praegu täitsa piisab. Olen hakanud tähele panema, et kui ta nt maas on, istub ja mängib, siis ühel hetkel nagu keskendub, hakkab omale jalgevahele vaatama ja mõni moment hiljem pissib. Kehakeelest on päris hästi võimalik aru saada, et kohe sealt midagi on tulemas.
    Kogu see potitamise värk.. Nii palju määrab, kuidas ise asjasse suhtud. Kui võtad seda nagu mingit tüütut jändamist, siis ei ole mõtet proovidagi. Mu jaoks pole see iial mingi vaev ja tüütus olnud, kõik kuidagi loomulikult ja lihtsalt kujunenud. Minu asi on pakkuda ja vaadata, kuidas laps reageerib ja asjaga kaasa tuleb. Kohe üks lisategevus päevas juures, mille käigus on nii palju õppimismonete. Või ongi siis pelgalt üks pealtnäha tühine osakene päevarutiinis. Kõik, mis on rutiinne, saab varem või hiljem harjumuseks.

    • Jah, lõpuks teevad ju kõik ikka enda äranägemise järgi 🙂 Kogemusega tuleb ka teadmine, aga esimese lapsega on kõik nii uus.

  9. Ma jõudsin juba mõelda
    ja uneski näha neid mõtteid,
    et kus Printsess siis nüüd on?

    Ei, sa ei ole rongist maha jäänud,
    sa oledki see rong, kes meil veel käib,
    ja toob sõnumeid kaugelt põlvamaalt 😀

    Sa oled nagu perearst seal kagueestis,
    palka ei saa, arstikutset pole, aga vajalik.
    Sind kuuldakse, nagu mina 65+, lapsi ei saa,
    ravikindlustus on küll olemas, perearsti pole.

    Mul on nüüd virtuaalne perearst, nagu paljudel meist 😉

  10. Minul kohe 11 kuuseks saav laps kodus ja ka ei oska veel istuda. Natukene istub ja siis vajub potsti ära. Nüüd õppis alles enda püsti ajamise tugede najal ära. Ma võtangi rahulikult. Viimane kord arstil öeldi, et on ilusti arenguaknas sees ja ei ole vaja muretseda. 🙂 Mul just kahju vaadata kui surutakse 5-6 kuuseid kõndima ja need siis nagu lipuvardad tuule käes õõtsuvad.

    • See on tõesti jama, kui nii väikest last hakatakse püsti suruma… Kui ise tahab, siis las läheb. Nii väike laps nagunii ise veel ennast püsti ei aja, veel vähem kõnnib!

    • Meil oli peres teisipidi probleem, sugulane hakkas juba kuuekuuselt end püsti ajama ja esimesi samme tegema ning perearst ütles, et seda ei tohiks lubada, sest tulemuseks võivad olla X-jalad, et ei tohiks lasta nii pisikesel veel kõndida. Nagu mis sa teed, seod kinni selle lapse või? Ei saa ju realistlikult väga takistada sellist asja. Nüüdseks sellest juba aastaid möödas ja minu arvates igati normaalsed jalad.

  11. haha kui laps 1,5 aastaselt vägagi mehiseid junne kakama hakkab siis on parem kui ta neid potti teeks, usu mind 😂😂😂😂 Mina tunnetasin oma lapse pealt, et ta oli potiks valmis 1,5 aastaselt ja 2 aastaseks olimegi mähkmevabad.. praegu ei pea veel pingestama sellep, aega on.. vaata ja kuula ise oma last ja saad aru milal ta selleks valmis on ja aru saab mida tegema peab… chill !

    • Seda küll jah 🙂 Ja istumisest rääkides – E õppis täna pikemalt istuma. Nii äge oli vaadata, et järsku lambist istus pikemalt, siis vahetas asukohta, aga istus edasi. Emana on sellised asjad nagu laps oleks olümpiamedali just saanud 😀

  12. Ma ei võtaks seda potitreenimist nii sõna-sõnalt, see pole mähkmetes vs potilkäijad. Mu laps 11k ja füsio juures käies mainis ära, et eks mähe ka takistab tal õiget asendit võtmast ja jalad liiga laiali. Sellest päevast peale on kodus aluspükstes ja imamiseks panen sisse Wc-paberit. Endale tundub ka, et laps kuidagi ergum, kui ei ole koguaeg umbsetes mähkmetes. Potil ta ise ei käi, aga kiire reageerimise puhul õnnestub vahest kaka potti saada.

  13. Beebigruppides kipubki see häda tekkima, et hakkad oma last teistega võrdlema, õigemini lapse oskuseid. Ühel hetkel tekib tunne, kus normaalne hakkab tunduma ebanormaalne. Kui beebigrupis üks ema kirjutab, et tema kohe 4 kuune keerab kõhult seljale siis teine ema hakkab oma lapsega võrdlema, sest tema laps veel ei keera. Tegelikult võib selguda, et see kõhult seljale keeramine on hoopis kõhuli olles ära vajumine küljele lihastoonuse probleemi tõttu. Aga teistes tekitab mulje, et terve norm arenguga laps ehk pole ikkagi norm arenguga ja peaks muretsema.
    Valdav enamus Eestis elavatest emadest alustab laste potitreeninguga 2 kuni 3 eluaasta vahel, ma pean silmas tulemusliku potitreeninguga. Erandeid on muidugi alati, kuid see on kõige tavalisem ja levinum. Alla 2 aastane laps kipub ikka potilt plehku panema või halvimal juhul lihtsalt hüsteeriliselt keeldub istumast potile.
    Ja jutt. No kui 1 aastaselt paar kuni kolm sõna laadset kuuldavale toob on korras, enam sõnu on juba keeleliselt väga andekas laps. Kuni 10 sõna ringis pooleteise aastasena . 2 aastaseks saades on “ei taha” täita arvestatav lause. Pikemad jutud tulevad enne 3 aastat. Tavaliselt, alati on erandeid.
    Ära võrdle ja mõtle liiga palju. See ajab hulluks.

    • Jah, enamasti ei võrdlegi, aga vahel on vist kõigil neid halbu päevi… Ja beebigruppides ma pole kunagi olnudki. Kuigi need võivad teabe mõttes ka mingil määral toredad olla, siis ma pole sinna väga tahtnud ronida 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s