Mul on tunne, et ma olen lapsevanemana rongist juba eos maha jäänud…

Kuigi aega peaks nüüd just maa ja ilm olema, siis blogisse jõuan ma üha harvem. Ilmselt on asi ka selles, et E nõuab üha enam tähelepanu, sest ta ajab end alati aktiivselt tugede najal püsti, aga võib sama vabalt ka pikali lennata. Roomamine ja käputamine olid enne põhiteemaks, aga nüüd tahab ta end kogu aeg püsti ajada, mis on supertore, aga ta on paar korda kukkunud ka, sest noh – tasakaal ei ole veel nii hea. Seega peavad silmad kogu aeg isegi kukla taga olema!

15.aprillil sai E juba kaheksakuuseks! Sel päeval oli tal ka korraline arstlik läbivaatus. Jah, ma tean, et hetkel pole kõige parem aeg sellisteks asjadeks, aga kuna eelmisel kuul jäi see juba ära, sest vahetult enne seda tekkis meil eriolukord, siis ma ei tahtnud sel korral seda edasi lükata. Ma nimelt olen natuke mures E seedimise pärast, ta kakab maruharva, kuigi see otseselt talle valu ei põhjusta. Korra nädalas umbes. Ma mainisin seda arstile ka ja nüüd ta sai rohtu, mis aitas, aga jah. Perearst mainis, et kui see talle otseselt valu ei tee ning kaka pole kõvad pabulad jne, siis ei tohiks midagi hullu olla. Et seda ei ole jah. Alates lisatoiduga alustamisest, millest on juba kolm kuud möödas, tal ongi kõht harvemini läbi käinud, vahepeal küll siiski rohkem, aga no viimasel ajal jälle vähe.

Teine mure, mis mul oli/siiani on, et E ei ole väga hea iseseisvalt istuja. Jah, ka arst mainis mulle, et tegelikult see peaks selge olema üheksandaks kuuks, milleni tal on veel natuke aega, aga… Ma lihtsalt olen suur pabistaja vist. Kuna roomamine, käputamine jne tulid kõik õigel ajal või isegi varem, siis istumisega see asi nii ei ole. Ilmselt aitab siin kaasa ka see, et ma jälgin sotsiaalmeedias palju lapsevanemaid, kelle beebid on seitsmekuused või isegi nooremad, aga kes istuvad täiega hästi. E seda ei tee ka kahaksakuuselt. Ta võib küll vahel ise istuma minna ja natuke isegi olla selles asendis, aga see on pigem selline juhuslik asi. Ta vajub suht ruttu ära sellest. Ma kurtsin seda perearstile ka ja ta mainis, et ma kindlasti ei peaks sellepärast veel muretsema. Ja kõik teised asjad olid tal nagunii korras ja niimoodi nagu pidid. E on väga püsimatu hing ka – ta võib sada korda pikali kukkuda, aga kohe tahab uuesti püsti ronida. Ja alati peab roomama ja käputama ning liikuma, ta niisama istuda ei viitsigi 😀 Kui nüüd asja huumoriga võtta, aga…

Lihtsalt… Vbl on asi selles eriolukorras ja mul on liiga palju aega mõelda igasugustele asjadele, aga mul on vahel tunne, et ma olen juba nii paljudest rongidest maha jäänud seoses E kasvatamisega. Sest tänapäeval jääb küll mulje, et a la aastased lapsed peavad klaveril juba Mozartit mängida oskama. Kuigi tänapäeval ei ole potitreening väga populaarne ja spetsialistid pigem ei toeta seda nõukaaegset suhtumist, et viiekuuselt või veel varem last potile hakata harjutama, siis ma hiljuti lugesin ühest blogist, kus üks ema seda just siis tegema hakkas ja nüüd aastaselt on ta laps juba täiesti mähkmevaba! Nõukaajal oli see tavaline, sest keegi ei viitsinud pikalt marliga jamada – ehk siis vaadati viltu, kui aastased veel enam-vähem ise potil ei käinud. Nüüd on mähkmed olemas ja on levinud arvamus, et laps peab ise tunnetama, millal potil hakata käima, aga lapsevanem peab muidugi kaasa aitama. Mina ka üldiselt arvan seda, aga samas seda blogi lugedes vasardas peas ikkagi mõte, et appi, ma olen hiljaks jäänud, E on kaheksakuune, aga tal pole pissipottigi! Järelikult olen ma kõigega hiljaks jäänud – miks ma ei hakanud potitreeningut juba varakult tegema? Mu ema ju ka ikka rääkis, et me kõik olime aastaselt mähkmevabad ja pissisime peaaegu alati potti. Ja no mu ämm hakkas mulle E potitreeningust rääkima siis, kui ta kahekuune oli 😀 Aga siis olidki teised ajad ju, eksole? Või ei? Ma leian, et Eesti lastel on niigi hästi sellega üldiselt.

Näiteks Prantsusmaal 19-aastaselt lapsehoidjana töötades vajus mul lõug küll imestusest maani, et kolme-nelja-aastased lapsed olid mähkmetes, sest vanematel oli pohhui. Ja neil lastel ei olnud mingit pidamatuse probleemi nagu mõnedel olla võivad, täiesti terved olid. Mina ise hoidsin kuueaastast poissi, kelle puhul arstid olid ta terveks tunnistanud ja seda mitmeid kordi, aga öösiti ta kasutas mähkmeid, sest ta ei viitsinud WC-sse minna. Jah, lugesite õigesti. Ja vanemad panid mähkme alla ja see oli igati normaalne. Päeval käis ilusti WC-s nagu kord ja kohus, aga öösiti ei käinud. Ma uurisin ka, et ehk on mingid hirmud või ongi uriinipidamatus, mis on haigus, aga pärast mitmeid arste/psühholooge leidsid kõik, et lapsel ei ole midagi korrast ära ja vanemate suhtumise muutmine aitaks poisi viitsimatust muuta, aga vanematel oli suva. Lausa nii suva, et nad rääkisid seda mulle vabalt ja viskasid veel nalja, et küll siis hakkab poeg ise öösiti potil käima, kui naise võtab. Selliste näidete kõrval on eesti lapsed ikka eriti tublid! Või siie nende vanemad. Aga ikkagi on vahel tunne, et ma olen rongist maha jäänud…

Näiteks lugesin ma aprillikuu Pere ja Kodust, kus logopeed mainis, et laps võiks teiseks eluaastaks umbes 50 sõna osata ja kahesõnalisi lauseid moodustada. Ja aastaselt peaks ta juba emme, issi ja veel teatuid asju oskama öelda… Ja mis te arvate, millele mina juba mõtlen? Jah, ma kujutan end ette E teisel sünnipäeval tema sõnu kirja panemas ja lugemas, et kas on ikka 50 erinevat sõna. Ja kui on 49.5 näiteks, siis klopsin juba arsti ukse taga ning nõuan aega logopeedile, mida on ilmselt sama raske saada, kui Jeesusega kohtumist planeerida, sest logopeede lihtsalt pole. Kogu Eestis on nende täielik defitsiit. Ja isegi tasulisi aegu ei saa, sest mida pole, seda pole.

Et jah – vot selline ülemõtleja olen hetkel. Varem nagu ei olnud, aga ilmselt see kodus passimine mõjub juba nüristavalt. Vähemalt toimub blogimaailmas midagi põnevat ja saan uuele armastajapaarile kaasa elada 😀 Nagu Eesti oma seebikas, kus järgmist osa täiega ootad. Igal juhul huvitavam kui “Rannamaja” 😀 Kuna muidu midagi erilist kuskil ei toimu ja mu enda postitus on ka surmigav hetkel, siis see on nagu sõõm värsket õhku kogu selle igavuse keskel 🙂

Vot sellised lood siis! Lõpetuseks mõned pildid ka 🙂

wp-1587140224430.jpgwp-1587140206965.jpg

 

View this post on Instagram

Jaa, E on tõeline sleep manager 😀

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

 

View this post on Instagram

E saab täna kaheksakuuseks! Nii et tal on väheke juttu ka meile 🙂 "Ma olen juba kaheksakuune! Ega ma ausalt öeldes ei teagi, kas see on palju või vähe, aga ma juba rooman, käputan ja vahel suudan end diivani najal isegi püsti ajada. Emme küll alati kardab, et ma lendan kohe pikali ja seda on ka juhtunud, sest mu tasakaal on veel nõrk. Siis tormavad emme-issi kohe mind päästma ja võtavad sülle, mis mulle palju lohutust pakub! Ma veel väga agaralt ei taha ise pikalt istuda, aga arstitädi ütles mu emmele, et üheksandaks kuuks see tavaliselt juhtub – seega on mul ju veel kuu aega õppimiseks! Teised asjad on mul käpas, mida üks minuvanune poiss oskama peaks 🤗 Mu vanemad on ikka naljaninad küll – arvasid, et saavad mu oma võrevoodisse harjutada 😂 Aga ma pole mingi totu – suures voodis on palju mugavam, ma saan seal risti-rästi diagonaalis magada ja nemad on kuhugi nurka surutud 😁Eks mul ole neist vahel kahju ka, aga palju lõbusam on emme-issi vahel tududa! Siis saab näiteks hommikul vara emme juukseid kiskuda ja issi habemega mängida. Issi juuksed pole kahjuks nii pikad kui emmel – ja ma ei saa üldse aru, miks see niimoodi on. Aga ma ei peagi vist kõike täiskasvanute maailmast mõistma 🤗 Ma kaalun 9630 grammi ja olen 73.5 cm pikk! Need numbrid ei ütle mulle midagi, aga emme iga kord ütleb, et ma kosun jõudsalt ja tal on mind varsti juba raske sülle võtta! Viimasel ajal oleme me palju kodus, sest maailm olevat selline, kus tuleb palju oma elamises püsida. No jalutamas saab ikka käia, aga varem ikka käisime perega rohkem ringi. Aga emme-issi ütlevad, et mais saab seda loodetavasti jälle teha ja siis ma näen teisi inimesi ka peale oma emme-issi. Nad on küll supertoredad ja vinged, aga no kõik vajavad vaheldust – nii et ma ootan väga, et saaks oma vanavanemaid/onusid/tädisid/vanavanavanemaid jne näha. Nii et ma loodan, et see mai tuleb varsti! Tegelikult tahtis emme minust palju paremad pildid teha, aga selleks ajaks, kui ta mõistis, et mu jakk on veits suur jne, olin mina juba pahuras tujus, sest ma olen nagu issi – mulle ei meeldi kaamerad! Nii et valik oli tal ilmselt kesine, aga mis seal ikka – selline see elu juba kord on!"

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on