Ving ja hala… / Kes tegelikult väärib rohkem elu – kas lausidioodid, kes koroonat millekski ei pea või eakad inimesed, kes on kõik õigesti teinud?

Kui kogu see eriolukord kehtestati, siis olin ma isiklikul tasandil rõõmus kahe asja üle. Esimene neist on see, et see aasta tagasi ei juhtunud, sest ma ei oleks tahtnud praeguses olukorras rase olla, kus pooled arstivisiidid on tühistatud ja asendatud telefonivestlusega. Ma ei tea, kas erahaiglatel on sama teema, aga kui pole, siis ilmselt hakkavad naised sinna voorima – mina just seda oleksin teinud. Ma tegin seda isegi eelmisel aastal tavaolukorras – külastasin Tamme Erakliinikut kaks korda ja Elite oma üks kord. Sest ma lihtsalt tahtsin ultrahelipilte ja lapse sugu varem teada.

Teine asi, mille üle ma õnnelik olen, on see, et ma olen hetkel lapsehoolduspuhkusel. Kui see kõik oleks juhtunud aasta tagasi samal ajal, oleksin ma pidanud kodukontorit tegema nagu teised mu töökaaslased hetkel, aga mulle ei meeldi see absoluutselt. Kuigi minu töö jaoks on ainult internetti ja telefoni vaja ning kodust saab seda vabalt teha, siis mina olen totaalne kontorirott. Ma olen mõned korrad kodukontorit teinud, sest on vaja olnud ja kuigi ma saan ka siis kõik ilusti tehtud, siis see ei ole minu jaoks. Mulle meeldivad lõunapausid ja niisama pläkutamine vahepeal – ehk siis see sotsiaalne pool on minu jaoks ülioluline. Ma tean, et mõned just vihkavad seda, aga minu meelest see on töötamise üks põhiplusse. Et ma loomulikult vajadusel teeksin kodukontorit, aga kui ma olen seda mõned korrad teinud ja pärast kontorisse tagasi saanud, siis on kohe parem olla! Ja mul polnud siis veel lapsi, kes võiksid kodus segada vms. Nii et lastega versiooni puhul oleksin ma veel rohkem kontoriinimene 😀 Aga ma üldiselt juba olen. Ma mäletan, et aastal 2012, kui mul oli kiiresti tööd vaja, siis ma käisin haiglas arstidele toitu tõstmas sealses sööklas, olin seal pool päeva ja ütlesin juhatajale, et see küll minu jaoks pole, millega viimane täiega nõustus ja lisas, et on näha jah, et ma olen kontoriinimene. Ja nii ongi 😀

Kui see eriolukord alguse sai, siis ma arvasin, et minu jaoks kulgeb see lihtsalt, sest ma olen ju nagunii lapsega kodus, ostan enamasti asju netipoest, Hendrik käib edasi tööl jne. Et siis palju asju ei muutu ju! Aga ma panin siiski mööda… Nimelt esimene asi, mille ma ära jätsin, oli juba veebruaris paika pandud sõbrannadega istumine minu juures, mis pidi 15.märtsil toimuma. Mu kaks sõbrannat Tartust ja üks Võrust pidid mulle külla tulema, üks neist polnud varem siin käinudki, sest ma pole teda ammu näinud. Teine asi, mida ma tegelikult väga ootasin ja mis ära jäi, oli E lusikapidu, kuhu ma isegi kleidi olin juba tellinud (see jõudis küll tegelikult nädal hiljem mulle kohale – seega ma ei olekski saanud seda seal kanda, aga küll ma midagi oleksin ikka leidnud). Kolmas asi oli E arstiaeg, kus oleks tema pikkuse/kaalu jne teada saanud. Tavalised asjad, mis on hetkel kõik kaugemasse tulevikku lükatud…

Esimene nädal oligi täiesti tavapärane, aga siis sain ma aru, et ma käin ju nädalas kaks-kolm korda kohvikus, mis on minu jaoks sama loogiline nagu Aamen kirikus. Enamasti kodu lähedal asuvas Tillu kohvikus, kus on megahead päevapraed ja saiakesed, aga ka La Storias pitsat söömas (seal pidasin ma ka oma sünnipäeva detsembris). Kui nüüd eriolukord läbi saab, siis ilmselt Tillu ikka avab oma uksed, aga La Storia puhul küll kindel ei ole – suht uus koht, millele selline majanduslik hoop võib saatuslikuks saada. Eks näis.

Ja siis ma taipasin, et kuigi ma tõesti tavaolukorras niisama poodides ehk palju ei kola, siis kaltsukates käin ma ikka ju. Ning niisama kesklinnas ka vahel. Ja lisaks elab mu parim sõbranna ka Põlvamaal, kellega me Tillus ülitihti käime ja niisama kokku saame. Ja perega oleme nädalavahetustel teistel külas käinud ja palju sotsiaalsemad olnud…

Ehk siis – kui alguses tundus, et minu elus isiklikult palju ei muutu, siis ma olin alahinnanud seda, kui väga ma Tillus ja La Storias einestamist armastan – see on mulle nii omaseks saanud, et kõik teenindajad juba teavad mind nägupidi. Lisaks sõbrannadega, eriti parima sõbrannaga pläkutamised kakaotassi kõrval. Jah, just nimelt kakaotassi kõrval, sest kohvi ma eriti ei joo ning alkoholi tarbisin viimati detsembris oma sünnipäeval. Ma lihtsalt ei viitsi eriti piima välja pumbata – kui mingi suurem üritus oleks, siis jah, aga muidu mitte. Ja öösiti on E selline tissipuuk, et nagunii ei saaks vist enam. Ta võib ju pudelit võtta, aga öösel sellega enam ei uinuks – seega on lihtsam mitte juua. Ka siis, kui mingi pidu on toimumas.

Nii et veits annab tunda küll see, et mitte kuskile ei saa minna! Ma olen tegelikult üpris sotsiaalne inimene ja ehk selle tõttu ongi keerulisem. Ja no E ei ole ka viimased päevad suurt maganud, mis tekitab lisastressi. Näiteks üleeile sain ta lõpuks magama, aga siis astusin põrandal vedelevale tema mingile mänguasjale peale, mis hakkas laulma… Mu süda jättis viis lööki vahele – suurest ähmist vajutasin mingit nuppu, mis pani muusika veel valjemaks. Ja siis hakkasin palvetama, et ta üles ei ärkaks, sel korral läks õnneks, aga higimull oli küll juba otsa ees, sest neid kordi ju piisavalt olnud, kus mingi väike asi ta üles ajab.

Nii et jah – ma olen väsinud, tahan vinguda, sest ma tõesti igatsen kohvikuid, sotsiaalset suhtlust, kaltsukaid, poode jne. Kui lõpuks see eriolukord läbi saab, siis võib vist aimata, kuhu ma kohe torman 😀

Loomulikult saan ma aru, et need on väiksed mured – selline isolatsioon on hetkel väga vajalik, ma tean seda. Ja ma ei riku seda reeglit mingil juhul nagu mingid sisuloojad (loe: pasaloojad), kes on nii idikad, et koroonapidusid hetkel korraldavad. No ei ole mõnedel ikka mõistust peas!

Teate, mis mind veel närvi ajab? Et kui vanemad inimesed surevad koroonasse, siis keegi tropp kommenteerib, et see on ju loomulik kadu, sest nad on nii vanad ja neil on kaasnevad haigused… Iga kord tahaks panniga pähe virutada sellise kommentaari eest! Aga sa sellele pole mõelnud, et ehk see 81-aastane või 90-aastane oleksid võinud veel kümme aastat elada, kui koroonat poleks saanud? Või kui need inimesed ei oleks suvalised numbrid statistikas, vaid sinu vanavanemad? Kas siis oleks sama suhtumine? Väga ei usu, et siis sama suhtumine oleks…

Ja samal ajal loen lehest, kuidas üks Ida-Virumaa mees on teadlik oma koroonast, aga läheb suvalt sõpradega jooma ning nakatab teisigi. Kui nüüd peaks tekkima olukord, kus Eestil ei jätkuks enam hingamisaparaate ja näiteks see tropp seda vajaks, siis eelistatakse teda mingile eakale inimesele (sest ta on noorem!), kelle süü on ehk ainult selles, et on üksik ja pidi poodi minema ning nakatus koroonasse. Kumb siinkohal rohkem tegelikult abi vajaksid – kas sellised lausidioodid, keda miski ei koti või eakamad inimesed, kes teiste pärast kannatavad? Ma loodan, et meil see olukord kunagi kätte ei jõua, kus arstid peavad valima, kellel rohkem on elule õigust nagu hetkel Itaalias ja Hispaanias nad seda tegema peavad. Ikka valitakse noorem inimene, aga kui seesama noor oli tegelikult see värdjas, kes koroonat millekski ei pea ning sellesse kui nohusse siiani suhtus, siis kas sellise inimese elu on ikka rohkem väärt kui mõne eaka oma, kes tegi kõik õigesti?

Tuleme nüüd noorte juurde. Siiani on kõik viis Eestis koroonasse surnud inimest (tegelikult on juba 11, polnud täna veel uudiseid lugenud) olnud tõesti eakad, aga kui järgmine on noorem inimene, kellel on diabeet või kes on just vähi seljatanud? Kas siis on ka mõne arust see endiselt looduslik valik, sest kui tal neid asju poleks olnud, siis ta oleks ellu jäänud? Kui haiglane suhtumine see ikka on! Diabeedikud on kindlasti riskigrupp, aga kas kõrge vererõhuga inimesed ka? Mind on see näiteks terve elu saatnud, kuigi ravimeid pole otseselt veel määratud. Viimasel ajal on õnneks see enam-vähem okei olnud, aga kui see ka riskigrupi alla kuuluks (ma ei tea, vbl isegi kuulub), siis oleks suht jama.

Et jah – närvi ajavad sellised inimesed, kes arvavad, et kui sa koroonasse sured, siis on see su enda viga, sest sa oled kas eakas, krooniliste haigustega jne. Ma usun, et riskigrupis inimesed hoiavad end eriti, aga alati on neid lollakaid, kes arvavad, et neil on kõigest pohhui. Võiks olla lausa mingi seadus, et need lollakad allkirjastavad sellise paberi, et kui neile peaks hingamisaparaati haiglas koroona pärast vaja minema, siis nad on selles nimekirjas viimased, kes selle saavad, kui nendega on kitsas käes. Nende puhul saaks seda väga hästi rakendada, kes on oma koroonast teadlikud (mitte ainult ei kahtle, vaid testiga kinnitatud, et neil on koroona) ja seda teistele edasi nakatavad, aga siis ise haiglasse sellega satuvad. Vot siis võiksid arstid käed üles tõsta ja öelda, et sorri, mees, kui selline idioot sureb, siis see on loomulik kadu. Mul küll kahju poleks. Mõni eakam seal kõrval oleks elupäästmist rohkem väärt kui sellised oinad!

Edit: Enam ei ole kõik eakad koroonasse surnud, üks 55-aastane ka juba suri sellesse Eestis. Ning surmasid on juba 11 lausa.

Lõpetuseks mõned pildid viimasest ajast.

wp-1585817745902.jpg

View this post on Instagram

Argipäev lapsega, kui tahan juukseid lahti hoida 😂

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on