Niisama juttu / Emotsionaalne mina, kes saateid vaadates nutma hakkab… /Mis värvi küll juuksed värvida?

Pärast beebikiige keldrisse viimist on E-l väiksed võõrutusnähud, sest ta oli harjunud seal korra päevas ikka kiikuma. Me nagunii plaanime talle uue beebikiige muretseda, aga sellisel juhul juba siis vist sellise nööridega variandi, mille saab kuhugi ukse külge riputada. Et ta saab seda siis kasutada, kui ise istuma õpib (ta seda veel ise ei oska, eile esimest korda ise üritas istuma minna, aga vajus kohe ära). See küll pole enam nii hea, sest magada vist seal ei saa enam 😀 Kas on muidu selliseid beebikiikesid ka olemas, mis on juba suurematele lastele, kus saab veel natuke lamavas asendis ka olla või siis on rohkem toestatud? Ma eile ise googeldasin, aga enamik selliseid oli ikka kuni 9 kg. Need, mis kuni 40 kg kannatavad, on just nimelt need, mille saab nööridega tuppa riputada. Ka seal oli valik ülilai – alates 20 eurost kuni 150 euroni.

Me nagunii läheme nädalavahetusel Tartusse, et uut turvahälli(tooli) vaadata ja siis võib juba poest seda kiike ka uurida. Ilmselt neid ikka müüakse beebipoodides, sest kuigi ma olen suur netishoppaja, siis selliseid asju mulle siiski väga ei meeldi netist osta. Riideid endale ja E-le jah, pesu endale ka, aga selliseid suuremaid asju pigem mitte. Samuti ei osta ma netist jalanõusid, sest mu jalanumber võib olla 40-42, olenevalt tootjast, kõige rohkem siiski 41, aga proovides saab kohe teada, kas sobib või mitte. Netist riiete tellimisega on asi kuidagi palju lihtsam, ma olen kokku vist kaks korda mööda pannud. Üks neist oli mu pulmakleit, aga kuna mul oli neid kaks tükki, siis polnud muret – esimene oli see, mida ma kandsin. Ja no tegelikult oli tegu mõlema kleidi puhul pigem valge kleidiga, sest ükski päris pulmakleit ei maksa ainult 40 eurot 😀

Ma vaatasin nädalavahetusel Kanal 11-ne pealt Austraalia “Vallalise kaunitari” Ali hooaja viimast osa – oi, kuidas ma lõpus nutsin! Kõigepealt kurbusest, et Ali Toddi ei valinud, sest ta oli nii hea mees ja nii Alisse armunud, nad mõlemad ka nutsid meeletult, sest Alil oli väga raske mehe südant murda. Ma polegi vist näinud nii emotsionaalset Austraalia “Poissmehe” või “Vallalise kaunitari” lõppu… Ja kui Ali siis lõpuks Taite valis ja viimane talle armastust avaldas (kuigi kogu saate vältel oli tal üliraske seda teha ja ta mainis naisele ka, et ta ilmselt veel ei suudagi seda teha), siis jooksid mul juba õnnepisarad 😀 Eriti arvestades seda, et nad on siiani koos, mis on hea tulemus, sest tihtipeale lähevad sellise saate paarid kahjuks poole aasta jooksul lahku. Ning Ali oli juba kaks korda üritanud niimoodi armastust leida, aga siis läks asi pekki. Mul on alati hea meel nende paaride üle, kes siiani koos on! Ma üldse elan neile nii kaasa, et jube lausa 😀 Ma olen küll mitu hooaega taga, sest vaatan telekast seda saadet, aga mul ükskõik – äge on ikkagi! 🙂

Ma peaksin üle pika aja juuksurisse minema, viimati käisin maikuus ehk päev enne pulmi. Siis lasin ainult lõigata ja kuigi tahtsin ka värvida lasta, siis telefonis saadi minust valesti aru ja arvestatud oli ainult lõikuse ajaga – pärast seda polegi enam juuksurisse sattunud. Nüüd lasen ka otsi nagunii lõigata, aga tahaksin värvida samuti lasta, aga ma pole päris kindel, et mis värvi… Ma olen olnud blond, tumedate juustega, blondide triipudega, isegi lillade juustega (16-aastaselt!). Viimased paar aastat on mul aga loomulik toon ehk kartulikoor olnud, mis mulle kusjuures väga meeldib, aga tahaks vaheldust. Hendrik pole väga vaimustuses sellest, et ma juukseid värvida tahan, sest talle meeldib mu loomulik toon nii väga, aga kui ma midagi tahan, siis ma seda ka teen 😀 Aga ma ei suuda ainult otsustada, et mis värvi ja kas lõigata järku või niisama otsi lasta lühemaks. Raske, kui nii palju valikuid on silme ees 😀

Vot sellised lood siis. Lõpetuseks kaks pilti – üks on eile tehtud pilt E-st ja jänes Rikist ning teine minust täna Tillu kohvikus, mis mu kodu lähedal asub. Seal käin ma ikka nädalas korra vähemalt söömas, mõnikord isegi kaks korda.

View this post on Instagram

Hei-hei, E ja Riki! ❤

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

Eesti Lauluga võib vist üldiselt enam-vähem rahule jääda / Kinos Terminaatorit kuulamas / Head aega, beebikiik! Sa olid meile asendamatu abimees!

Ma olen Uku Suviste võiduga Eesti Laulul ikka päris rahul! Eelmise aasta lugu oli tal kõvasti parem, aga sel aastal ei olnudki minu meelest eriti silmapaistvaid laule. Igal juhul parem kui Jaagup Tuisk ja Anett&Fredi. Päris kõva edumaaga pani Uku kinni ka selle, aga eks paljud hääletasid tema poolt juba sümboolses mõttes – kas või sellepärast, et ta eelmisel aastal teiseks jäi. Ja varemgi ju napilt kaotanud on. Kusjuures ma ise hääletasin ka Uku poolt – ma ei saa öelda, et see laul nüüd ülihea oleks, aga sellest kremplist oli see parim. Ja ta on nii mitu korda proovinud ka, et võiks ju lõpuks eurovisioonile pääseda 🙂 Ma küll eurokal ilmselt head tulemust talle ei ennusta, aga eks näis… Eelmisel aastal olin ma Victor Cronega veendunud, et meil läheb ka finaalis hästi, aga tutkit. Nii et iial ei või teada, mis Euroopale peale läheb. Kui juba kanalaul on võitnud (endiselt tahaks oksendada selle peale), siis võib sellest võistlusest kõike oodata.

Eile oli mul sõbranna külas, kellega me Eesti Laulu vaatasime. Ja pärast seda läksime ööklubisse Kino Terminaatorit kuulama, Hendrik jäi lapsega koju. Ma käisin viimati ööklubis Kino oktoobris 2018, kui seal samuti Termikas esines. Siis oli seal üpris vähe rahvast ja ka sel korral ma eeldasin, et on sama olukord, aga oh ei – pool Põlvat oli end Kinno kohale vedanud! Ruumi ei olnud ei istuda ega astuda, ainult teisel korrusel oli.

Enne Terminaatorit oli nii mõttetu vaibakloppimine, millest on kahju, sest tavaliselt on ikka juba siis head retromuusikat tulnud. Terminaator oli aga hea nagu ikka – kuigi “Juulikuu lund” nad kahjuks ei mänginud. Minu lemmiklaul ja nende kõige tuntum ka! Mõned Hendriku sõbrad olid ka peol, aga eeldasin, et näen isegi rohkem tuttavaid, sest Põlva on nii väike ju. Ühte vana klassiõde nägin ka. Aga oli tore niimoodi väljas käia! Ja olime sõbrannaga mõlemad täiesti kained, sest ta oli autoga ja ma ei viitsinud piima välja pumbata.

Ma natuke küll muretsesin, et kuidas E öösel end üleval peab, sest ta on ikka totaalne tissipuuk, aga Hendrik ütles, et väga okei oli, korraks oli häält teinud. Aga ma olin juba kell 03.00 kodus ka. Pidu oli muidu okei, aga nii suurt rahvahulka poleks ma oodanud, olen Kinos viis korda kokku käinud (ja nagu ma ka mainisin, siis üks kord veel Terminaatori ajal) – mitte kunagi pole nii palju rahvast olnud.

Lõpetuseks pilt E beebikiigust, mille Hendrik täna keldrisse viis… E on lihtsalt liiga raske selle jaoks juba, aga see oli kuus kuud meie jaoks asendamatu abimees (ja ehk leiab kasutust kunagi tulevikuski). Meil on üks beebikiik veel, aga just see oli lemmik (seda teist sai vähem kasutada ka kilode mõttes). Mõlemad sain Mallukalt ja just see pildil olev beebikiik osutus tõeliseks hitiks – rahustas E-d alati, eriti alguses, aga isegi nüüd ka. Ja ta on ikka meeletult palju päevaunesid just sellel kiigel teinud! Või siis niisama seal kiikunud ja meie oleme saanud omi asju teha 🙂

wp-1583058419042.jpg