Vastan küsimustele

Üleeile käisime E-ga arsti juures – ta on hetkel 68.5 cm pikk ja kaalub 8200 grammi. Ma ise eeldasin, et ta on kuskil 71 cm, aga no suurt vahet ei ole 😀 Kõik oli nii nagu peab ja selle üle on mul hea meel! E muidugi täiega kontrollis silmadega, et kas emme-issi ikka lähedal on, kui arst ta läbi vaatas. Lisatoiduga alustan ilmselt nädalavahetusel, eks näis, kuidas E sellesse suhtub. Ma tean seda, et üks maitse korraga ja alguses võib laps 10-20 korda lausa püree suust välja visata – ehk siis kohe ei maksa arvata, et ta ei tahagi seda. Ja perearst soovitas pigem hommikul seda lisatoiduga alustamist proovida. Alguses siis köögiviljade-juurviljade ning hiljem puuviljade püreed.

Ma siin mingi aeg kolasin erinevatel netilehekülgedel, kus olid mitmed küsimused blogijatele, millele ma mõtlesin vastata. Need olid mingid suvalised inglise-ja hispaaniakeelsed lehed, kust ma küsimused välja valisin, millele vastata, sest mulle on alati sellised asjad meeldinud 😀

1) Kas sa oma esimest meeldimist/armumist mäletad?

No kes seda ei mäletaks. Esimene meeldimine oli esimeses klassis, kui mulle mu klassivend silma jäi 😀 Aga ta meeldis mu tolleaegsele pinginaabrile ka ja eks me siis võitlesime oma arust selle poisi tähelepanu eest. Ja kui talle meeldis minu Barbie ajakiri rohkem, siis ma arvasin, et see on küll match made in heaven 😀 Lisaks leidsin ma maast mingi mootorratturhiire mänguasja, mille ma sain tollele tüübile kinkida – oi, kui rõõmus ma selle üle olin!

Minu esimesed tõsisemad meeldimised olid kuuendas-seitsmendas klassis. No tõsisemad pigem mitte, sest midagi neist ei saanud, aga mulle meeldis üks mu enda klassivend ja üks tüüp seitsmendast (ma ise käisin siis kuuendas). Neil oli isegi sama eesnimi ja siis ma hakkasin sõbrannadega neid kutsuma S6 ja S7 (S tuli siis eesnime esitähest ja 6/7 oli klassi number). S7-ga oli see lugu, et ta hakkas mulle koolidiskol meeldima ja ma sain ta meiliaadressi kuidagi, kuhu ma hakkasin talle kirju saatma, et ta mulle meeldib 😀 Lõpuks sai ta vihjete abil teada, kes ma olen ja me pidime vahetunnis söökla ees kohtuma, aga ma olin sellest osadele klassiõdedele rääkinud, kes selle mu klassivendadele edasi pläkutasid… Ja nagu teismeliste puhul ikka, siia ronisid mu klassivennad ka sinna kohale ja vaene S7 lasi hirmust jalga, kui nägi, et kuuenda klassi poisid tema üle naerma hakkasid – a la karjusid deit ja musi-musi Jaanikaga jne. Ja noh – rohkem me kahekesi nii ei kohtunudki, kuigi ta meeldis mulle kogu ülejäänud põhikooli aja. Seitsmendas klassis pidin sama tüübiga kooliajalehe jaoks intervjuu tegema, sest ta isa oli tol ajal väga kuulus (on siiani tegelikult, aga hoiab nüüdseks meedias pigem madalat profiili) ja küsima, et kuidas ta sellesse kõigesse suhtub jne. No värisesin terve intervjuu ajal, aga seda vahejuhtumit me enam jutuks ei toonud – võinoh, eks tüüp vbl sai aru, et ta mulle endiselt meeldib, aga mina ilmselt talle ei meeldinud. Ja nii see asi jäigi kogu kooliajaks 😀 Alati vahtisin teda suurte silmadega, kui ta koolis mööda läks jne, aga sinna see asi jäi 😀

Ka oma klassi S-ga ei saanud midagi, mulle lihtsalt meeldis, et ta mu ees istus ja me kogu aeg vaidlesime, ega me suurt läbi ei saanud. Ja ta läks kaheksandast klassist üldse meie koolist minema, seega jäigi ainult see üks S järgi, aga ikkagi kutsusin teda S ja siis klassi number, kus ta parasjagu käis. Olid ajad ikka 😀

2) Mida sa teeksid praegu teistmoodi, kui sa saaksid aja 10 aastat tagasi kerida?

Kümme aastat tagasi olin ma 20… Veedaksin emaga rohkem aega! Sest siis ma ju ei aimanud, et tal on ainult aasta veel elada jäänud… Aga muid asju väga palju ei muudaks isegi, sest mu minevik on kujundanud minust selle, kes ma nüüd olen – kõigi oma vooruste ja puudustega.

3) Kui vanalt sa kunagi lapsi tahtsid saada ja kui vanalt abielluda?

Ilmselt kuskil 25-nda eluaasta paiku, aga läks neli aastat kauem mõlema asja jaoks. Aega läks, aga asja sai 😀 Hiljemalt 30-ndaks eluaastaks tahtsin küll abielus olla ja emaks saada (kui ma mõtlen 20-aastasele Jaanikale, siis tema just nii mõtleski) – mõlemad juhtusid minuga 29-aastaselt ehk siis enne 30-ndat eluaastat 😀

4) Kuidas lapsevanemaks saamine sind muutnud on?

No ikka on. Igasugused lastega õnnetused ja surmajuhtumid toovad pisarad kohe välja… Varem oli ka muidugi kurb, aga siis ei hoomanud seda kõike nii hästi. Nüüd olles ise ema, siis sellised kurvad asjad panevad kindlalt nutma. Ja oma laps on maailma kõige kallim – seda tunnet ei saa enne tajuda, kui ise lapsevanemaks saad.

5) Milline oli sinu lapsepõlv?

90-ndatel kasvanud laste lapsepõlv oli paljudel üpriski sarnane – päris vaene asjade mõttes, aga muidu õnnelik! Ma kasvasin väikses alevikus ja kolisin Tartusse oma 11-ndal sünnipäeval. Et kui küsida, kust ma pärit olen, siis ma ilmselt ütleksin Tartust, aga mu päris lapsepõlv möödus siiski Puhjas.

6) Nimeta mõned asjad, mis sulle absoluutselt ei meeldi.

Kokkamine, matemaatika ja EKRE.

7) Kas esimene armastus jääb alati meelde?

Kindlasti jääb. Minul oli see vanuses 16-18, mil mul oligi esimene suhe, mis kestis peaaegu kaks aastat. See oli küll kaugsuhe, sest ma elasin Tartus ja ta Tallinnas – ehk siis ma olin enamik nädalavahetustest ja vaheaegadest Tallinnas, suvel lausa töötasin seal (mu esimene töökoht 17-aastaselt oligi Tallinnas). Tartusse tuli esimene peika harvem, sest mu kodus ei olnud väga ruumi, kus olla, sest mul ei olnud siis oma tuba. Et sellised esimesed asjad jäävad alati meelde.

8) Kas sinu meelest peaksid inimesed enne oma sarved maha jooksma ja siis tõsisemasse suhtesse astuma?

Oleneb inimesest. Kas kõigil on üldse vaja sarvi maha joosta? Mina olin oma sarved 25-ndaks eluaastaks tõesti maha jooksnud, sest pärast seda on mul ainult püsisuhted olnudki. Ma tutvusin oma eksiga 25-aastaselt ja me läksime lahku siis, kui ma olin 27. Viis nädalat pärast lahkuminekut tutvusin ma Hendrikuga, kellest sai mu abikaasa ja lapse isa (laste isa, sest tulevikus on plaan ilmselt veel üks laps saada). Et mul on jah ammu juba sarved maha joostud ja see tormiline elujärk on läbitud. Ma mäletan seda, kuidas kunagi mu tormilisel ajal keegi kommenteeris minu blogi ja ütles, et ma olen ju tüüpiline näide sellest, milline võib üks 20-ndates naine olla ja kuidas tulevikus saab minust tavaline pereema ja abielunaine jne. Siis ma kahtlesin selles, sest tundus, et mul nii hästi suhetes ei vea, aga lõpuks ikka vedas 🙂 Et siit ka õppetund – mõnikord sa pead konnasid enne suudlema, kui oma printsini jõuad. Ja kui lõpuks sinna jõuad, siis taipad, miks eelmised suhted ei toiminud. Hendrikuga abielus olles saan ma väga hästi aru, miks minevikus mu suhted ei toiminud – puudus see harmoonia ja teineteise mõistmine, mis meil olemas on. Alati olid kas mingid draamad või muud lollused, mida suhtes ei peaks nii palju olema. Igasuguseid nõmedaid asju võib ette tulla, aga kui neid tuleb liiga sageli, siis kas see on ikka õige asi? Ma mõtlen siis just inimeste endi poolt tekitatud draamasid jne.

9) Kas sa usud horoskoope?

Otseselt kindlasti ei usu, aga huvi pärast loen küll. Ja oma iseloomult ma olen mõnes asjas küll Kaljukits (väga kangekaelne), aga samas kohati nagu ei ole ka, sest Kaljukitsed on osavad rahakogujad ja investeerijad, mida mina kohe kindlasti ei ole 😀 Minus on palju Amburi jooni, kes on palju mängulisem/lõbusam ning jutukam kui Kaljukits. No 22.detsember algab Kaljukits ja ma olen 23.detsember sündinud, oleks pool tundi varem (ma sündisin 00.30), siis oleks lausa 22.detsember ehk esimene Kaljukitse päev. Hendrik ja E on mõlemad Lõvid, kes peaksid olema horoskoobi kohaselt tähelepanu järele hullud, alati väga julged, otsekohesed ja seltskonnahinged ning parajalt ülbedki, aga Hendrik on kõike muud kui seda. E kohta veel ei oska öelda –  eks seda näitab tulevik 😀 Et jah – kuigi ma kindlasti horoskoope ei usu, siis huvitav on neid ikka lugeda 🙂

10) Mida blogimine on sulle õpetanud/andnud?

Blogimine on mulle andnud julguse olla see, kes ma olen. Nagu ma ka Instagramis end tutvustan, siis ausalt otsekohene naine. Ja mul on hästi palju toredaid lugejaid, kelle üle mul on väga hea meel. Jah, alati on ka neid mitte nii toredaid, kes käivad oma viha välja elamas mu blogis, aga no igal asjal siin maailmas on oma negatiivne külg olemas.

Vot sellised küsimused siis! Ma siin hakkasin Kanal 2-lt sarja “Narcos” vaatama, mis Netflixis jooksis juba ammu, aga mul Netflixi pole. Olen kaks osa ära vaadanud ja nii hea on! Ma mõtlesin pikalt, et miks sel tüübil, kes Pablo Escobari mängib, nii veider aktsent on, sest Kolumbia oma see küll ei meenuta, aga googeldades sain teada, et tegelikult on ta hoopis Brasiiliast pärit ehk siis emakeel on hoopis portugali oma. Ju siis sellepärast ta hispaania keel mulle nii veider tunduski. Hehe, seal sarjas mängib ka mitu seebikastaari 😀 Aga see on nii põnev ja mul on hea meel, et see Kanal 2 jõudis.

Hakkasin ka “La Doña” uut hooaega netist vaatama, sest aastal 2017 jooksis esimene hooaeg, mida ma siis ka juba vaatasin. Aracely Arámbula näeb 44-aastaselt ikka selline püss välja! Eestlased mäletavad teda ilmselt seebikatest “Emba mind” ja “Armastuse teed”, mis meil kunagi jooksid. See naine poleks vahepeal nagu eriti vanemaks jäänudki 😀

“Poissmees paradiisis” Austraalia esimene hooaeg sai läbi ja kahjuks mitte ükski paar pole sealt siiani koos… Kui “Poissmehest” ja “Vallalisest kaunitarist” veel leitakse endale kaaslasi, siis sealne asi läks täitsa rappa ikka… Mul on alati nii kahju sellest, kui see nii juhtub 😀

Aga lõpetuseks pilt siis nendest kahest seriaalist, mida ma hetkel vaatan. Mõlemad on siiani väga head olnud!

wp-1579779326265.jpg

wp-1579779347039.jpg

21 kommentaari “Vastan küsimustele

  1. Tahan kommenteerida 7. ja 8. küsimust. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest esimese armastuse haibist. Nt see küsimus on ka juba püsitatud sedasi, et kas jääd alati mäletama esimest armastust, Sellega siis vist tahetakse öelda, et kas esimene armastus on siis kuidagi erilisem kui kõik teised hilisemad vms. Igatahes minu jaoks ei ole. See pigem on selline tunne, et jah ma tean, et ta oli kronoloogiliselt mu esimene, aga see ei tee minu tundeid kuidagi erilisemaks või tugevamaks. Muidugi on elu jooksul erinevate inimeste vastu erineva skaalaga tunded ja ma isiklikult mäletan neid kõiki skaalasid veel siiamaani, olgu ta siis kas esimene või kolmas. See esimene suhe oli mul ka kui olin 16 aastane, mäletan, et nägin teda ehk siis oma esimest armastust umbes üle kahe aasta tagasi üle väga pika aja ja see minus mingeid erilisemaid tundeid ei äratanud. Muidugi oli ses mõttes hea meel näha, kuna lahku sai mindud ka suht sõbralikult ja ei mingit viha ega vimma, aga ülevaid tundeid ma ei kogenud taaskohtudes:D Nt ma tunnen, et minus see armastuse tunne, see kõige kõigem ja tugevam ja kindlam ongi just praeguse kaaslase vastu kellega tunnen kuidas tahangi elu koos veeta. Ja see oli ka päris tugev mu eelmise kaaslase vastu, aga teed läksid teatud väga kindlal süül lahku.
    Ning see kaheksas küss:D Oo jaa mina olen see inimene kes pidi sarved maha jooksma. Ma ei oleks teistmoodi ette kujutanud, aga kindlasti ei kehti kõigi puhul. Ma usun, et see oleneb inimesest väga palju kuidas ta tunneb ja kuidas ta nagu üldse inimsuhetes on.

    • Jah, selles mõttes küll, et esimene armastus ei peagi kõige tugevam olema, mul ka ei olnud, Hendriku vastu on kõige tugevam tunne üldse olnud ja temaga tahan ka elu koos veeta. Et kui on kõige tugevam tunne, siis vast jäädakse esimese armastusega ka kokku pikemaks ajaks 😀

      Igast suhtest, mis ei õnnestu, saab tuleviku tarbeks midagi õppida 🙂 Et mul ka esimest peikat nähes mingeid erilisi emotsioone poleks, lihtsalt teretaks ja küsiks, kuidas elu veereb ja vsjoo. Et selles mõttes oli väga tore inimene iseloomult, aga mitte minu jaoks. Et on ju ka neid ekse, keda ei teretaks üldse, sest lahkuminek oli suure draamaga, aga tema ei ole üks neist 😀

      Vot jah – kes peab sarved maha jooksma, kes ei pea. Mul ilmselt oli ka 20-ndate alguses see vajadus või siis lihtsalt elu kujunes niimoodi – ei oskagi öelda, kumb variant siis 😀

  2. Kas tülitsete Hendrikuga ka kunagi, kui jah siis mis teemadel peamiselt ja kuidas need tavaliselt lõppevad? Kas tunned kohe, et need tülid pole nö nii nagu varasemates suhetes ja teadvustad et pole mõtet seda teha vms?
    Kui mina oma eksiga koos veel olin mõned aastad tagasi siis mäletan seda tunnet et ala kui tüli oli, siis mõtlesingi et ah kui ta ise ei vabanda ja oma viga ei tunnista, siis kasvõi lähemegi lahku aga mina alla ei anna.. ja samas olid mul tema vastu väga sügavad tunded. Olen megaaaa kangekaelne inimene ja seetõttu täiega põen, et ei leiagi endale kedagi enam. Läksime lõpuks lahku küll teistel põhjustel aga ma ei tea, tunnen et see tülide pool ei muutuks uues suhtes minu iseloomu tõttu.

    • Ma olen ka üpris kangekaelne inimene ja mul on raske oma vigu vahel tunnistada, aga ma siiski teen seda, kui olen ise ämbrisse astunud.

      Me vahel ikka Hendrikuga vaidleme mingite teemade üle. Pärast E sündi on igasugused lapseteemad ka juurde tulnud – la kes tal küüsi lõikab jne. See viimane on kuidagi Hendrikule jäänud siiani 😀 Need on muidugi sellised väiksed asjad.

      Kuigi me mõlemad tahtsime alguses, et E magaks oma voodis, siis mina sain kiiremini aru, et see on suht võimatu ikka. Ja see tekitas ka väikse vaidluse. Viimasel ajal on E puhul tema magama saamine maapealne põrgu, sest ta ei jää enam alati imetades magama nagu varem. Ja enne tuleb homne päev, kui kussutades ta magama saab… Ja kui ka jääb, siis oma rinnalt tahaks ta ju ikka mujale tõsta (kus ta kussutades uinunud on) ja siis ta ärkab üles jne… seega me mõlemad ilmselt palvetame, et ta jääks rinda süües magama ja kui nii ei lähe, siis peab üks meist ta magama saama. See võtab aastaid aega ja mõnikord tulebki järgmine söögikord enne, kus ta siis lõpuks uinub. Ma ootangi seda, sest see on suht ainus võimalus 😀 Hendrik on kuidagi hakkama saanud (ma ise ka ilma tissita, sest kui ta just sai rinnapiima, siis ta enam ei taha), aga see võtab meeletult aega. Ehk siis me vahel vaidleme selle üle, kelle kord on E-d magama panna. Et beebiasjad on meie ellu rohkem vaidlusi toonud küll, me oleme ilmselt mõlemad suht kurnatud. Just see õhtune teema eriti, päeval on E rohkem rahulik. Ja see lisab vahel pingeid juurde, aga me kuidagi suudame need asjad nii ära lahendada, et ei lase sel asjal pikalt vinduda. Ja saame aru, et see on üks periood elust, mis tuleb üle elada.

      Muude asjade suhtes me väga ei vaidle, otseselt nii tülli läinud, et mingi aeg omavahel ei räägiks… vist üldse pole, kui a la mingi pool tundi välja arvata. Vähemalt hetkel ei mäleta küll. Me mõlemad vajame vahel lapse maailmast puhkust ja käime kodust ära küll, mina käin kohvikutes või niisama linna peal näiteks. Tulen paar tundi hiljem koju ja olen nagu uuesti sündinud, ausalt. Õnneks saan ma seda alati teha, kui Hendrik kodus on. Mul on kodu lähedal üks kohvik ja üks söögikoht – käin nendes mõlemates päris tihti. Et sellised asjad on vajalikud, muidu vist läheks küll hulluks ära 😀

      • Ja kui ma nüüd võrdlen, siis sellistel teemadel vaidlusi nagu mul minevikus teistes suhetes on olnud, mul Hendrikuga ei ole tõesti olnud. Ta pole tahtnud mind muuta ja mina pole tahtnud teda ümber kasvatada, just need asjad olid mul minevikus alati probleemiks. Kes tahtis, et ma oleks peenem (jep, olles 182 cm ja kaaludes tol ajal 66 kg), iseloomult malbem, sportlikum, meigiksin end rohkem jne; kelle puhul ma tahtsin, et ta poleks nii sõnaaher, vaikne, töötu, joodik, ilueedi, tunkedes mees 24/7, nii sisemiselt tühi jne 😀 Ilmselgelt olen minevikus enda jaoks valesid mehi vaadanud ja vastupidi. Et selles mõttes ma mõistan nüüd küll, miks minevikus asjad perse läksid 😀 Sest need teemad hakkasid kogu aeg korduma ja lõpuks viisid lahkuminekuni. Kui sa tahad kedagi totaalselt muuta, siis pole see suhe ikka õige.

      • Miks te perena koos kohvikusse ei lähe, või mida te üldse koos perega teete, või äkki peaks Hendrik üldse lapsega koju jääma, ja sina tööle minema, kuna sa lapsest nii palju vaba aega vajad kogu aeg.

      • Me käime koos ka, aga nädalavahetustel. Ja ma kirjutasin, et me mõlemad saame ja vajame vaba aega ilma lapseta, mitte ainult mina. Aga no teada värk, et need naised, kes on harjunud oma lapsega 24/7 koos olema kuni tema viienda sünnipäevani, loevad siit muud välja. Ma tean, et paljudel naistel pole seda võimalust, et saaks vahepeal ära käia, sest laps ei lepi, mees on jobu, kes ei saa üksi lapsega hakkama jne, aga mul sellist asja õnneks pole. Et ei maksa oma üllatust või pettumust minu peal välja elada, kui sul endal pole ehk sellist võimalust.

  3. Minu arvates oled sa elanud väga õigesti. Just selles mõttes, et ei rutanud 20-aastaselt abielluma ja lapsi daama esimese püsisuhtega. Nii tehakse väga palju aga minu tutvuskonnas 80% selles vanuses alanud suhteid on 30a läbi. Mul endal oli samamoodi. Muidugi ei kahetse mitte midagi aga lihtsalt õppisin seda, et selles vanuses peaks inimestega suhtlema, maailma avastama jne, mitte peret looma 🙂
    Nüüd olen ise ka õnnelikus abielus inimesega, keda armastan nii väga. Nüüd, 35-aastaselt ma alles tean, mis on päriselt armastus ja harmooniline abielu!

    Mina näiteks ei mäleta oma esimest suudlust. Ma ei mäleta üldse, kellega see oli! Esimene meeldimine oli 3’klassis aga armumine vist ka u 7.kl.

    • Ma mäletan oma esimest suudlust – see oli 15-aastaselt. Sellest asjast midagi ei saanud küll ja see oli üldse väga kohmakas värk, sest tüübile oli see ka esimene suudlus 😀 Minul sellest mingit ilusat ja meeldejäävat mälestust ei jäänud, ainult märg ja ilane värk oli 😀

  4. Järelikult pole te kumbki lapsevanemaks olemiseks valmis, kui mingit,, Oma aega,, vajate.

    • Siiri, ma võtan selle asja lühidalt kokku – ma rääkisin mõnest tunnist eemalolekust paar korda nädalas, mitte ööpäevast ega rohkemast ajast. Kui see teeb sinu meelest välja, et me pole lapsevanemateks valmis, siis sa oled puhta loll. See näitab, et me oleme lapsevanemad ja endiselt ka veel inimesed, kes käivad kuskil ilma lapseta. Lapsel on kaks vanemat ja kui üks meist on eemal, siis teine on lapsega kodus. Sulle teadmiseks – üks inimene käib lausa tööl ja tema on nagunii päevas üheksa tundi lapsest eemal, kas ta siis ka pole valmis veel? Meil on see tõesti isa nagu Eestis kombeks on, aga võib olla ka ema jah. Kui ma oleks üksikema, siis ma jah võtaks lapse kas kõikjale kaasa või annaks kellelegi teisele hoida, aga ma ei ole seda – seega loogiline, et ema saab ka vahel kodust ilma lapseta välja. Tundub, et sulle on see kodus lapsega passimine juba ajudele hakanud, et nii lolli iba suust välja ajad. Mine ka õige kohvikusse ja või kuhugi, vbl tuleb mõistus koju tagasi.

    • Siiri, kui sa ise ka samal teekonnal oled ja nii arvad, siis ma igaks juhuks mainin sulle, et oled veidi valel teel. Kui sul aga lapsi pole ja räägid niisama, kuidas sulle praegu tundub, siis… Räägi kunagi uuesti.

      Lapsevanema olemine ei tähenda ainult oma laste nimel olemist ja elamist. Säilitada see iseenda osa, mis sa olid ilma lasteta, on üsna hädavajalik. Ning perekonnas tegelikult on kõige olulisemal kohal mehe ja naise suhe, mitte lapsed. Sellega ei väida ma, et lapsed poleks üldse tähtsad, kuid ennekõike tuleks tööda teha oma suhtega, sest see loob keskkonna, milles lapsed kasvavad. Suhe oli enne, kui olid lapsed. Kui lapsed saavad oma tassitäidet suures osas vanematelt, siis vanemad seda ainult lastelt paraku ei saa. Oma aja võtmine täidab väga hästi lapsevanema tassi. Ja täidetud tassiga vanem suudab lapsevanema rollis end palju paremini tunda. Veel parem, kui pereelu on võimalik organiseerida sedasi, et vanemad saavad oma hobidega, tööde jm tegemistega edasi tegeleda. Kui neid pole, leiab lapsevanem ühel hetkel, et ta ongi ainult lapsekasvataja ja muud rollid tema elus justkui puuduvad. Laste saamine ei ole mingi ülim eneseohverdus, et umbes nüüd järgnevad 20 aastat enam üldse oma aega tahta ei võigi. Lapsevanemaks olemine ei erine ses suhtes igast muust tööst, et tööst tahetakse ka ju puhkust, et oma ajaga teha, mida hing ihkab. Lapse saades ei sulanduta lapsega üheks, justnagu enam ühte inimest tema isiklike soovide ja ambitsioonidega enam ei eksisteerikski….

      • Pille, vot see on nii ilusti ja viisakalt lahti seletatud tekst! Ma ise arvan ka kõike seda, mida sa just oma jutus mainisid. ❤

    • Oot, kas ma lugesin just õigesti?!?!
      Lapsevanema ainuke roll elus ei ole olla lapsevanem. Ja selleks, et suudaks oma lapse (ja kaaslase) jaoks ka pidevalt olemas olla, on vajalik enda “patareisid” laadida aeg-ajalt.
      Täpselt samamoodi vajab muide ka laps vahepeal puhkust lapsevanemast.
      Selleks, et laps oleks õnnelik ja rahul, on vaja õnnelikku ja rahulolevat lapsevanemat. 24/7 ainult lapsega tegeledes kaob lapsevanemal oma identiteet ära.
      Lisaks on Pillel täiesti õigus, et peres tuleb esikohal hoida mehe-naise suhe ning see, et kõigil asjaosalistel säiliks oma identiteet ja iseolemise võimalus.
      Lapse saamine ei tähenda seda, et 24/7 peab naine olema lapse külge aheldatud. See tähendab, et perre lisandus uus liige, kellega tuleb arvestada, aga see ei tähenda, et ülejäänud pereliikmed automaatselt 24/7 ilma oma identiteedi, soovide ja näota teenindavaks personaliks peaks muutuma. See tähendab lihtsalt pereelu korraldamist selliselt, et kõigi (nii lapse/laste kui ka vanemate) vajadused oleksid täidetud.

      • Muhv, nii ilusti kõik kirja pandud sul ka 🙂 Vot ei teagi tegelikult, millest see arusaam tekib, et kohe oled halb lapsevanem, kui korraks lapse juurest ära käid. Isade puhul see suurt ei kehti, aga just emade puhul. Isegi tänapäeva ühiskonnas on see veel väga levinud arusaam ja nii mööda ikka.

  5. Miks Te Naised siis üldse nii väga lapsi tahate, kui on vaja koguaeg lapse kõrvalt puhata? Mida on üksi kohvikus teha, ma saan aru, et sõbrannadega koos väljas, aga üksi käimine näitab pingeid perekonnas.

    • Vello, ei näita pingeid. Ma olen alates 18-ndast eluaastast üpris tihti üksinda kohvikus käinud, sest alates sellest ajast olen tööl käinud ja oma raha teeninud (kui kutseka kaks aastat ja Mehhikos oldud aeg välja jätta, isegi gümnaasiumis ma töötasin kooli kõrvalt). Mulle lihtsalt meeldib väljas süüa ja seda ka üksinda. Ma käin sõbrannadega ka, aga nad ei ela Põlvas ja ma näen neid harvem. Üks elab tegelikult Põlvamaal, aga ta on hetkel pikal reisil, jõuabki jaanuari lõpus tagasi – seega saan siis rohkem koos temaga kohvikus käia. Nii et see harjumus oli mul juba pikalt enne lapsi – seega sinu arvamus ei päde. Käin üksinda, käin abikaasaga, käime perega, käin sõbrannadega – kõike teen 🙂 Perega käime rohkem teistel külas ja meil käiakse ka.

  6. Oled kirjutanud, et vaatad Lõuna-Ameerika seebikaid ja filme. Aga kas sa hoiad end ka näiteks Mehhiko poliitika ja ühiskonnaelus toimuvaga kursis? Ja selline vb veidi imelik küsimus, aga kuna sa oled nii suur L.-A. fänn, siis kas sa ei soovinud kunagi just sealt (näiteks Mehhikost) endale elukaaslast leida ja vb sinna kolida?

    • Otseselt seda küll ei soovinud, vabatahtlikuna Mehhikos olles mul mingi crush oli seal küll, aga see läks Eestisse tulles üle. Tol ajal ma olin eesti meestes suht pettunud ka 😀 Ma tahtsin alati endale head meest leida ja rahvus ise polnud nii oluline, aga eelistatult siiski eestlane (selle tõdemuseni jõudsin ma mõni aeg pärast Mehhikot).

      Ma mingil määral jälgin Mehhiko igapäevaelu ja ka poliitikat, aga see on ikka täiega korrumpeerunud värk – et selles mõttes tehakse meil ainult huumorit, aga no seal on asi ikka täitsa mööda. Hispaania keel meeldib mulle endiselt ja jääb ilmselt alati meeldima 🙂

Vasta Birks-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s