Naised enne ja pärast lapsi / Eluülikool ja täiskohaga emmed

Ilmselt enamik naisi mäletab seda aega, kui neil veel lapsi ei olnud. No ehk need naised suurt ei mäleta, kellel on lapsed juba suuremad, aga väikelaste emad kindlasti mäletavad. Ja kui siis juhtus seltskonda mõni lastega naine, siis oli täpselt selline tunne, et no kaua sa oma jõmpsikatest jahud, sul muud elu ka peale nende on või… Minul oli periood elus, kus ma arvasin, et ma lapsi nagunii ei taha või kui ka tahan, siis mina selliseks naiseks küll ei muutu, kes alati oma lapsest/lastest jahuma hakkab. Haha, unista edasi, lastetu naine! 😀 Hakkad ja kuidas veel!

Olgu, kõik ehk ei hakka tõesti, aga mina küll hakkasin. Mis siis, et ma olin kindel, et ma raudselt ei hakka, sest kui endal veel lapsi ei ole, siis ongi raske ette kujutada seda elu, mis hiljem emaks saades olema hakkab. Et ongi äge, kui laps hakkab pead hoidma, naeratama, seljalt kõhule keerama, lalisema, oma käsi rohkem uurima, ümbrusest rohkem huvi tundma jne. Inimesele, kellel lapsi pole, ongi see meeletult igav teema. Minu jaoks küll oli varem, sest ma polnud seda ise kogenud. Seega ma ei mõista neid naisi hukka, kelle jaoks see on endiselt igav, aga samas ma ei ole ka emade peale kuri, kes sellistel teemadel räägivad. Minevikus olin, sest… minu jaoks võrdus see igavusega. Sellised asjad muutuvad, kui sa ise lapsed saad.

Üldse olen ma märganud, et teatud määral suhtutakse neisse kodustesse emadesse halvasti. Ja ma isegi mõistan, millest see osaliselt tuleb. Teate ju küll neid emasid, kelle Facebooki profiilil on hariduseks lisatud täiskohaga emme või eluülikool? Ka minus, kes ma pole ülikoolis käinud ja olen paljude arvates mats, tekitab see natuke külmavärinaid. Nüüd suudan ma küll sellest mööda vaadata, sest mis see minu asi tegelikult on, aga varem… ega ma neist suurt midagi ei arvanud. Mitte et ma massiliselt nendega kokku oleksin puutunud, aga minevikus vahel ikka tuli ette. Ja kui ma juba sellist infot juhtusin nägema, siis mul tekkisid nende inimeste suhtes teatud eelarvamused. Mitte ainult naiste, aga ka meeste puhul, kellel oli hariduseks eluülikool märgitud. Naistel oli siis kaks varianti – täiskohaga emme või eluülikool.

Pean ütlema, et nii mõnigi kord pidasid mu eelarvamused paika – tegemist oligi naistega, kes kirjutasid kümme rida teksti hullemini kui mu 11-aastane väike sugulane. Ehk siis jah – täiskohaga emme ilmselt juba väga varakult ja haridustee tundus grammatika põhjal heal juhul algklasside tasemel olevat.

Kuid oli ka neid väheseid kordi, kus ma üllatusin ja positiivselt. Kus vaatamata sellele, et Facebookis oli end nii veidralt lahterdatud, olid need naised palju huvitavamad ja targemad, kui ma iial oleksin osanud eeldada.

Ma ei saa väita, et mul endiselt kulm kortsu ei tõmba, kui ma sellist asja näen, aga emaks saades olen ma muutunud teatud asjade suhtes siiski tolerantsemaks. Kas just täiskohaga emmede ja eluülikooli suhtes Facebookis, aga titakeele, beebist rääkimise, pisasjade oluliseks pidamise puhul, kui oled lapsevanem jne – nende puhul küll.

Lõpetuseks üks pilt E-st ja tema erinevatest emotsioonidest. Ma küll ei märgi Facebooki end täiskohaga emmeks ega eluülikoolis käinud naiseks (sest kui ma ka seda oleksin, siis ametina see kahjuks ei kvalifitseeru), aga oma lapse pilte lisan raudselt mõne arvates liiga palju 😀

wp-1578423704977.jpg

17 kommentaari “Naised enne ja pärast lapsi / Eluülikool ja täiskohaga emmed

  1. Ma olen see lastetu, kes arvab, et ta kunagi oma lastest rääkima ei hakka, sest keda huvitab 😀 aga kas sa, lapsega, arvad, et kui oma lapsest räägid, siis kedagi huvitab? Ma ei mõtle seda üldse halvasti, lihtsalt tundub selline asi, et enamikke inimesi ei pruugi huvitada, et mu laps selili olemise asemel otsustas kõhuli olla esimest korda elus. Aga muidugi vb kui lapsed saan, siis kuulan huviga, mida kellegi laps tegi, ette ei tea.

      • Jaa! Nüüd, kui mul endal lapsed on, huvitab tõesti, mis teiste lapsed teevad, sest siis on nii põnev lugusid vahetada ja nippe jagada
        Enne lapsi ei soovinud teisi beebisid sõrmeotsagagi puutuda.

      • DW, sama siin! Enne lapsi ei viitsinud ühtegi beebiteemalist blogipostitust ka eriti lugeda (no lugesin üle rea, sest kui olen kellegi püsilugeja, siis ma päris nii ei saa, et jätan täitsa vahele – tundub nagu petmine vms :D). Nüüd aga loen suure huviga teiste beebide kohta, sest nii äge on 😀 Ise poleks ka kunagi uskunud, et nii läheb, aga minul just nii juhtus.

  2. Mul on mitu sõbrannat, kellel on väiksed lapsed ja nad ei ole küll mitte kunagi minuga rääkinud, et millal nende laps pead hoidma või ennast keerama hakkas, sest vabandust, aga “ahahh” on maksimaalne vastus, mida me sellele öelda oskan. See on mu meelest asi, mis huvitab ainult lapsevanemat ennast, ma parima tahtmise juures ei saa aru, et kuidas see peaks kedagi teist huvitama.

    • No mina oma sõbrannadele, kellel lapsi ei ole, küll räägin sellistest asjadest 😀 Siiani on nad kuulanud ja kaasa rääkinud ka, aga eks me räägime muudel teemadel samuti. Ma päris detailidesse ilmselt ei lasku, aga üldiselt ikka tuleb jutuks.

  3. Ma arvan et laste teemasid kuulavad need kel endil lapsed. Ju põhjuseks see, et lapsevanemad ob kogenud neid olukordi mida sina ka oskavad kaasa rääkida. Need kel lapsi pole, ei oska😁või siis jah vastupidi et mõni kel polegi last on väga varmas õpetama seda kel on🙄

    • Eks see nii kipub tihtipeale olema jah. Õnneks mu sõbrannad ei õpeta, aga kuulavad ikka mu lasteteemasid 😀 Ja mainivad, et kui neil lapsed tulevad, siis on hea kohe küsida minult. Aga no eks see on küll tõsi, et neil on lihtsam samastuda, kellel ka lapsed on olemas 🙂

  4. Kui lapsi polnud, siis mind otseselt ei pannud silmi pööritama või suurt igavust tundma, kui keegi teine oma lastest rääkis. Kuulasin täitsa, aga suhteliselt pinnapealselt. Ei osanud ma teemat kuskilepoole aretada ega midagi väga palju kaasa kommenteerida. Lihtsalt puudus samastumismoment. Küll aga oli väga kerge endamisi mõelda, et hmmm, miks ta oma lapsel nii või naa olla või käituda laseb. Nüüd näen ise oma lastega, kui vähe see määrab, mida ja kuidas mina tahan. Lapsed on ikka lapsed ja nende käitumist väga palju kontrollida ei saagi nii otseselt. Saab kaudselt, kuid mõistagi ei ole selle tulemus kohene.
    Lastetuna tegelikult kartsin natuke kuulda kõiksugu detailsemaid jutte, sest mind alati hirmutas see kõik. Tahtsin minagi väga oma pere luua, aga teiste situatsioonikirjeldused elust ja olmest lastega panid mu alati hirmu tundma ja mõtlema, et huh, hea, et omal pole. Eriti kui ma rase juba olin, siis ei tahtnud ma kohe mittemidagi teada. Sisendasin endale, et teiste kogemused on teise omad ja mul läheb kõik teisiti 😀
    Nüüd kus mul omal on lapsed, paistavad need asjad kuidagi jah hoopis teise mätta otsast. Esimese lapsega kippusin vist tõesti ise ka üpris palju oma lapse arengust jm-dest temaga seotud pisiasjadest rääkima, ka nendega, kel omal lapsi pole või kel beebindus juba ammu-ammu selja taga. Mida aeg edasi, seda vähem aga räägin. Kes midagi konkreetsemalt viisakusest vms küsib, sellele lühidalt midagi räägin, aga üldiselt säästan neid, keda see tõenäoliselt ei huvita. Beebidest ja arengutest jne räägin teiste emadega, kel kodus sama vanad lapsed, sest et paratamatult ongi see praegu meil suur ühine teema, mida annab lõputult kedrata.

    • Jah, eks neil, kellel on lapsed, ongi jututeemat rohkemaks. Eriti just neil, kellel on samavanused lapsed. Enne lapsi ei saanudki seda eriti hoomata.

  5. Siit tuleb nüüd referaat.
    Ma näen ilmselt seda ohkamist “õõh, keegi jälle räägib oma lastest! appii, igav!” veidi teise mätta otsast. Näed praegu ka ise, et kui sa oledki pisikese lapsega kodus (mõtle, kui sul oleks juhtumisi nt teine või kolmas ka), siis su elu keerlebki ju väga suurel määral ümber lapse. See võtab su päevast ära kogu ärkveloleku aja (öödest ka jupi). See on su elu. Hästi, kui abikaasa töö võimaldab ja endal jaksu on, siis tegeled võib-olla veel hobidega kõrvalt, äkki teed pisut tööd, aga valdav osa su elust käib ümber lapse. Kui sõber sinult küsib, millega sa tegeled või kuidas sul läheb – no, kuidas sul siis läheb!? Oled tükk aega muretsenud, et teised sama vanad lapsed juba pööravad, sinu oma veel ei pööra. Nüüd hakkas! Jess! Kivi langes südamelt ja tunned, et oled õnnelik! Hästi läheb! Kui laps on haige, on ilmselt raske periood, oled vähem maganud, mures. Läheb kehvasti ju.
    Samas lapsega kodus olles arened ka kogu aeg edasi. Lihtsalt teises suunas kui varem. Nüüd nt tead võib-olla, et kolmepäevapalavikul on tüüpiliselt (väga kõrget) palavikku raske alla saada ja punkt kolmandal päeval kattub lapse keha lööbega või tead, mis toidud on suuremad gaaside tekitajad, tead, mis on valge müra (white noise). Okei, tööalaselt on kindlasti (mingi määral) seisak, aga kodus olemine ei tähenda, et sa lihtsalt passiksid. Sa tegeled pühendunult millegi muuga.
    See, mis sinu elus toimub, mis sulle rõõmu ja muret valmistab, ongi ju see, millest sa räägid, kui sinult küsitakse, kuidas sul läheb. Kusjuures see miski võtab su päevast hoopis suurema osa aega, kui tööl käiva inimese töö tema päevast. Variant on alati sõbra küsimuse peale ka vait olla ja öelda, et “ah tead, midagi ei tee”. (Kuhu see sõprus nii siis jõuab, kui ainult üks pool jagab ja teine tegeleb “nii igavate asjadega, et neid jagades sureb sõber äkki igavusse”?)
    Mulle tundub, et nii nagu sõber saab sulle rääkida oma tööst näiteks teid ehitades või õpetajana või USAs raamatuid müües (ja alati ei ole väga spetsiifiline jutt huvitav, aga ikka kuulad), võiks sõber kuulata ju vastu ka seda, mis sinu elus toimub. Ma ei mõtle siin juures, et peaks peensusteni rääkima lapse kõhuhädadest vms, aga lihtsalt üldiselt – mis sa siis teed. A la avastasid, et last saab kasvatada Montessori põhimõtteid jälgides või õppisid beebisid masseerima vms.
    Mulle tundub, et kui noor ema ongi nende juttude kütkes, et see tema elu ja lapse ümber käivad jutud on nii surmigavad, et ta ei saa neid jumala eest kellegagi jagada, siis juhtub nii, et see ema kaob inimesena lihtsalt ära (ühest küljest füüsiliselt sõprade jaoks, teisalt enda jaoks ka). Ongi üksi (ja ilma sõpradeta. Okei, mees vast ikka on. Kui on.) oma murede ja rõõmudega. Hullemal juhul lõpetab depressioonis.
    Igatahes. Pikk jutt lühidalt: miks Malle arvab, et tema elu sekretärina ja kõva pidutsejana on põnevam või kuidagi parem ja rohkem rääkimist väärt kui Liisi elu, kes on kodus oma esimese lapsega? Egoistlik on nii arvata ju! Liisi kuulab sind (kuigi võib-olla arvab, et no täiesti jabur on osta endale õhtu jooksul neli 8-eurost kokteili ja su uus peika ei ole äkki kõige õnnestunum valik). Kuula sa teda ka, kui sõber oled. Päris sõber.

    • Ma olen nüüd nii nõus su jutuga! Aga selleks pidin ma lapsed saama küll. Samas juba natuke enne seda hakkas mulle see teema huvi pakkuma – päris a la viis aastat tagasi küll mitte veel, aga siis olid teised ajad. Mul õnneks sõbrannad ka alati kuulavad, kuigi mõnedel neist lapsi ei ole 🙂 Ja mina kuulan nende jutte ju ka, parim sõbranna ongi oma pikalt reisilt jaanuari lõpus tagasi jõudmas 🙂

    • Täiesti nõus. Okei, koolis käin ka, aga sellest pole ka miskit nagu rääkida. Õnneks on beebigrupp, seal saab rääkida kõigest lapsega seonduvast ning olen uued sõbradki leidnud. Kuna olen pigem noor ema, elavad vanad sõbrad lihtsalt niiii erinevaid elusid, ainult peresõbrad on alles. Aga tänu titejutule olen leidnud mitmeid uusi sõpru ka mänguplatsilt ja võimlemistunnist jne. Isegi peale vaadates saan aru, et mõni ema pole minu tüüpi inimene, aga laste teemal saab nendega ikka lõputult rääkida ju 😀 Isegi kui muidu null jututeemat oleks. Muidugi on ka neid, kellest ongi sõbrad saanud ja räägime ka muust.

  6. Minul lapsi pole, aga mitmel sõbrannal on.
    Esiteks, kes siin uhkustavalt kommentaarides väitis, et tema ükski sõbranna ei räägi oma lastest ja saab vastuseks “ahah”. Noh, eks sellepärast ei räägitagi, et teatakse, et teda ei huvita.
    Mina sõbrannana igatahes huvitun enda sõprade elust tervikuna ja kui neil on lapsed, siis küsin alati ka laste käekäigu vastu. Minu arust on natuke isekas sõber, keda huvitab ainult ta ise ja kes ei võta oma sõpra tervikuna, olgu siis sõbral laps, elukaaslane, loomad või mingi hobi või mis iganes asi elus kesksel kohal hetkel. Mul on hea meel, et mul on ka sugulastel lapsed, siis saan vahel ka tuua näiteid nende lastest ehk siis millegagi vastata. Ja nemad küsivad minu käekäigu vastu samamoodi minu elus toimuvate asjade kohta. Just mõtlesingi, et hakkan sünnipäevaks kõigile lastele kaarte saatma, oleks olla ju äge see “tädi” ehk ema sõbranna, keda ka lapsed mäletavad ja teavad.
    Ma arvan, et kui lapse saaksin, siis muidugi ei eelda 100% huvitundmist igalt ühelt, aga samas oleks see tore kui sind inimesena kohe maha ei kantaks.

    • Ma usun sama! Tunnistan – olin ka enne lapsi natuke isekas selles mõttes, aga mu sõbrannadel ei olnud siis eriti lapsi ka, muidu oleks ikka kuulanud neid teemasid. Et just pigem tuttavatel olid ja neid nii palju ei näinud/mõistnud.

Vasta Lastetu-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s