Milline oli minu jaoks aasta 2019? /Muud jutud

Ja hakkabki 2019 vaikselt läbi saama! See aasta on nii kiiresti läinud, et ise ka ei usu. Peaks ka mingi kokkuvõtte sellest tegema.

Aasta algus oli minu jaoks selles mõttes päris keeruline, et ma olin end üpris ära külmetanud, aga ma olin siis juba rase ja täiega põdesin sellepärast. Samas oli see külmetus hea kate sellele, miks ma enam järsku alkoholi ei tarbinud, sest sain kõigile öelda, et mul on antibiootikumid peal. Töökaaslased viskasid siis juba oma arust nalja, et raudselt olen rase, mida ma ju tegelikult olin ka 😀 Sest see on üpris ebatavaline nähtus, et ma firmapidudel veini ei joo vms. Hendriku vanemad ja minu perekond sai rasedusest teada jaanuari alguses, töökaaslased ja blogilugejad veebruari keskpaigas, mil mul 12 rasedusnädalat oli täis tiksunud. Pärast seda oli juba kergem olla, sest siis ei pidanud oma hiigelkiirusel kasvavat kõhtu enam kampsunitega varjama.

Aprillis rääkisime Hendrikuga, et peaks ikka enne lapse sündi abielluma. Meil oli see plaanis nagunii, aga algselt kuskil aasta pärast E sündi. Samal õhtul kirjutas Hendrik juba Põlva vallavalitsusse, et millal saaks avalduse tuua. Avaldused viisime sisse 30.aprillil ja esimene võimalik kuupäev abiellumiseks oli 31.mai. Esimene võimalik kuupäev selles mõttes, et avalduste viimise ja abiellumise vahe peab olema vähemalt 30 päeva. Seega just selle kuupäeva me ka võtsime! Alguses plaanisime ainult kahekesi abielluda, aga lõpuks oma perekonna siiski kutsusime registreerimisele. See oli selles mõttes ka kompromiss, sest mina tahtsin ainult kahekesi abielluda (olin seda juba 2018 suvel maininud, kui sellest esimest korda rääkisime ja siis ütles Hendrik, et tema tahaks suuremat pidu)ja Hendrik mingi aeg tahtis suuremat pidu. Ja nüüd ei olnud suurt pidu, aga päris kahekesi ka ei abiellunud.

Kuna avaldused olid juba sisse viidud, siis ma tõesti ei arvanud enam, et eraldi kihlasõrmus veel tuleb. Sõitsime ühel suvalisel reedel kaks nädalat enne abiellumist Räpina Lämmijärve äärde, mul olid seljas kõige suvalisemad hilbud maamunal ja siis see juhtus – Hendrik langes Räpina rannas põlvili ja palus mu kätt. Kuigi ta nagunii teadis, et ju ma jaatavalt vastan, sest abiellumise kuupäevgi oli juba paigas, aga ta tahtis selle nagu kord ja kohus ära teha 😀

Enne abiellumist jäin veel tööl dekreeti, sain blogimaailma suurimaks mustaks lambaks, kelle tõttu mitmed blogijad kirjutasid postitusi teemal, et minusugused inimesed või siis konkreetselt mina ise olen totaalne tropp. Lisaks lisati nendele postitustele #vihkavähem jne. Kas ma praegu enam kirjutaksin samal teemal? Ilmselt mitte, sest kokkuvõttes olid need teiste inimeste draamad, kuhu ma end siis mässisin. Kas ma kahetsen, et kogu see asi juhtus? Kusjuures ei kahetse. Ma õppisin sellest loost nii mõndagi, sain palju kriitikat (mille ma olin ära ka teeninud ilmselt), aga selline on elu. Pole see ei esimene ega viimane kord, kui mu suur suu mulle jamasid kaasa on toonud, seega ma olen sellega mingil määral harjunud. Ma ei kao pärast seda ära ega pane pille kotti, sest mulle meeldib kirjutada. Ning jah, ma võin küll valesti teatud olukordades käituda, aga siin maailmas ei ole mitte keegi täiuslik.

Enne abiellumist jõudsime veel Hendrikuga mu firmapeol ära käia, kus ma töökaaslastele mainisingi, et homme ma abiellun (selleks ajaks olin ma juba dekreedis, aga sellele peole läksin ikkagi, kuigi järgmisel päeval olid meie pulmad). Meie plaanist abielluda teadsid vaid minu ja Hendriku perekond peale meie, teised said sellest pärast pulma Facebookis teada. Ja ka blogis ma kirjutasin sellest alles siis, kuigi mitmed lugejad juba kahtlustasid seda, kui ma mainisin, et üks kleit, mille ma internetist tellisin, on selline erilisem jne 😀

31.mai ehk pulmapäev oli nii vinge! Ja kuigi see oli väga väiksele seltskonnale (koos fotograafiga 12 inimest), siis see oli imeline! Kõik need emotsioonid on nii ehedalt meeles, pisarad hakkasid registreerimisel jooksma jne 😀 Eks rasedus mõjutas hormoonidemöllu nagunii veel enam.

2019 avastasin ma enda jaoks ka internetist shoppamise! Tegin oma esimese tellimuse mai alguses, milleks oli firmapeo kleit. Pärast seda tellisin pulmakleidi ja nii see alguse saigi. Praeguseks olen saanud selle aja jooksul 33 Omniva pakki pakiautomaati, 2 Smartposti ja mõned korrad on ka kuller kogu kraami kohale toonud. Kuna mu kodu lähedal asub just Omniva pakiautomaat, siis selle tõttu eelistangi pigem seda, mõned netipoed lihtsalt pakuvad ainult Smartposti ja need olen siis sinna lasknud, aga Omnivaid on Põlvas rohkem ja üks neist on kaks minutit ainult mu kodukohast (Smartposte on ainult üks? Ma tean ainult Edu Keskuse oma :D). Lisaks netipoodidele avastasin suvel ka Facebooki Marketplace, mis on beebiriiete osas nagu kullaauk. Kuigi nüüdseks olen ma ka odavaid netipoode selleks avastanud  – näiteks Elery.ee, Kaup24-s on beebibodid ülihea hinnaga, Reservedist saab ka neid soodsalt – just nende kolme pakid beebiasjadega on mul selle ja järgmise nädala jooksul tulemas, täna tuli Facebooki Marketplace pakk E-le pidulikke riietega, mis ma talle tellisin, enamasti just suuremad suurused, aga täna saab ühe pluusi suuruses 68 juba aastavahetuse istumiseks selga panna. Need viimased on kõik kasutatud, aga väga viisakad, eriti meeldis üks pintsak, mida E tulevikus pidudel või pildistamistel kanda saab. Endale tellisin ühe litritega pükskostüümi aastavahetuseks ja oh seda rõõmu, kui see natuke lai sai 😀 Kanda saab ikka, aga ma arvasin, et pükste puhul ei hakka riskima, et kitsas on, seega võtsin suurema suuruse. Kuigi mu kilod ei lange enam nii kiiresti ja olen hetkel stabiilselt 91-93 kg vahepeal, siis kõhult pole need küll eriti vähenenud. Et jah – nüüd ma ei kujutaks enam ilma netipooditeta oma elu ette. No lapse puhul nagunii, aga enda puhul ka mitte. Nii hea ja mugav lihtsalt! 🙂 Et netis asjade tellimine oli ka selle aasta uus märksõna, mida ma varem polnudki kunagi teinud.

Suvi möödus mul suhteliselt kiiresti, juuli alguses oli Hendrik kuus päeva tantsupeol. Ma polnud üldse harjunud temast eemal olema, seega see oli raske. Suvel sain ka rasedusdiabeedi diagnoosi, mis mulle alguses päris katastroof tundus, aga lõpuks harjusin sellega ära. Pärast sünnitust pole mul enam näidud korrast ära olnud (nii arst on seda mõõtnud kui mina ise).

Teate, mis kuul oli mu blogi aastal 2019 kõige loetum? Lausa kaks korda rohkem klikke ja lugejaid kui teistel kuudel. August! Sest siis istusin ma kuus päeva haiglas, kolm päeva kutsuti sünnitust esile, lõpuks tehti erakorraline keiser, mis päädis sellega, et me ei saanud perepalatit, mis mulle laastavalt mõjus. See on ka selle aasta kõige hullem üleelamine minu jaoks, isegi 40 kg kaalutõus, millest on veel 18-20 kg maha saada, ei mõjunud nii laastavalt. Kui tõele au anda, siis viimane pole mulle üldse eriti mõjunud, lihtsalt riideid on raskem hankida kui varem. Aga sünnitus seevastu – võeh, seda ei tahaks enam sellisel määral küll kogeda. Muidu oli isegi okei, aga see suhtumine pärast keisrilõiget oli minu meelest kohutav. Ja see ei muutu ajaga. Ma endiselt arvan, et mõned inimesed ei sobi ämmaemandaks ja peaksid endale muu ameti valima. Küll aga olen ma endiselt rahul, et ma ise sünnitama ei pidanud.

Pärast lapse sündi olid esimesed kaks nädalat suur idüll, kui juba kodus olime, sest haigla õudus oli läbi saanud. Hiljem siiski enam nii idüll ei olnud, sest E ei ole selline laps, kes oleks nõus lebolt oma voodis magama, kuigi minu ideaalses maailmas ta just seda oleks pidanud kohe alguses tegema. Ka nüüd pole see asi sugugi parem, selles mõttes isegi hullem, et ta oskab end seljalt kõhuli keerata, aga tagasi ei oska veel eriti ning ta lemmikasend on just kõhuli. Mis iseenesest polegi probleem, sest kui lapsed juba ise kõhuli keeravad, siis nad võivad nii ka magada (lihtsalt peab jälgima, et laps kuidagi madratsi ääre vastas ei oleks ja miski ei suruks talle näo vastu), aga ta ei taha kõhuli magada. Seega tuleb ta uuesti selili keerata, aga nii ta ei taha olla ja siis ta hakkab nutma, sest ta veel ei oska eriti hästi end uuesti selili ise keerata (on paar korda keeranud, aga seljalt kõhule on paari sekundiga tehtud). Ehk siis see on tema enda voodis üks suur mässamine. Kui ta on meie voodis, siis ta ei taha end nii palju keerata ja kui ka tahaks, siis ruumi pole. Seega seal ta uinub paremini… Lisaks pole ma jõudnud sinnani, et öösel teda mitte imetada, kuigi 4.5-kuuste laste puhul ei pea see enam vajalik olema, lihtsalt see on kergem variant, kui ta ärkab, et kohe tiss suhu ja siis magab rahulikult edasi 😀 See ilmselt annab mulle tulevikus tagasilöögi, sest mis siis teha imetamise asemel, kui ta ärkab? Ta hetkel siiski üks-kaks korda ärkab – et päris tervet ööd ei maga tervenisti. Seda on küll juhtunud, aga pigem harva. Ma hakkan talle lisatoitu kuskil jaanuari keskpaigast andma, siis on ta täpselt viiekuune. Et vot need asjad olid hoopis teistsugused mu peas, aga reaalsus nii lebo kahjuks ei ole 😀 Alguses oli veel muidugi see asi ka, et E polnud nõus sekunditki niisama olema ja pidi kas süles või põlvedel olema. See asi on natuke paranenud ja ta on nõus nüüd niisama ka olema, hetkel on voodis mu kõrval kõhuli ja naeratab mulle vastu 😀 Ta magas enne selili, aga kohe kui ärkas, keeras end jälle kõhuli. E on juba kõhuli maganud ka, sest ta ise keerab end öösel ringi, aga kui ta enne uinumist voodisse selili panna, siis ta keerab end kohe kõhuli, aga nii siiski magama ei jää. Kui ta öösel end kõhuli keerab, siis ta jääb magama selles asendis.

Nüüd kaldusin teemast kõrvale ja hakkasin E oskustest ja harjumustest rääkima, aga kogu selle 4.5 kuu jooksul, mis ma ema olen olnud, olen ma mõistnud üht – enne lapse sündi sa ei saa reaalselt ette näha, mis saama hakkab. Samamoodi ei saa sa ette näha seda, kui palju sa oma last armastama hakkad, sest see tunne suureneb iga päevaga! Ma ikka vahel vaatan E-d heldimusega ja mõtlen, et no jumal, kas annab veel armsam olla 😀 Ja sellist tunnet ei koge ainult emad, vaid isad samuti. Hendrik on mulle ka öelnud, et see on nii võimas ja kirjeldamatu tunne, mida ei saagi sõnadesse panna, seda peab kogema!

Lapse tulek paari ellu paneb väga hästi paika ka selle, mida paljud teavad, aga ise kogedes alles mõistavad – omavaheline kahekesi aeg abikaasaga on lausa kuldaväärt! Ja intiimsusteks peab lausa aega näpistama, sest kui seda isegi tundub olevat, siis sa oled selleks liiga väsinud. Ja kui sa pole väsinud, siis on lapsega nii palju tegemist, et seksiks lihtsalt ei jätku aega. Näiteks minu puhul oli asi niimoodi, et esimesed kolm kuud ma ei olnud eriti väsinud, sest laps magab üldiselt ilusti ja kui raske see paar korda öö jooksul ärkamine ikka on, et E-le rinda anda ja siis edasi magada. Ega alguses ei olnudki, aga ajapikku väsitas ka see ära, sest päeval pole E kunagi eriti suur magaja olnud. Nii et see on selline väsimus, mis hiilib tasapisi ligi ja siis annab endast märku. Vähemalt mul on niimoodi see olnud, mõni ehk ei koge seda kunagi ja teisel tekib see esimese nädala jooksul pärast lapse sündi.

Mis siis veel 2019 on toonud? Olen kaks korda blogis sama perekonnaga tuliselt vaidlema läinud (erinevate asjade puhul). Et needki on mingil määral draamat tekitanud, aga nii see blogimine juba kord on – alati ei ole roosamannavaht ja liblikad. Ilmselt oleks, kui ma ainult heale keskenduksin, aga see pole mu eesmärk kunagi olnud. Ja pole ka aastal 2020.

Rääkides veel hirmudest, siis ma olen vist kunagi maininud, et ma suudan umbes kolm korda aastas endale mingi raske haiguse googeldada. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja Google andis, et see on raudselt ajukasvaja. Käisin arstid läbi ja lasin oma peavalusid uurida, õnneks midagi tõsist ei olnud. Pärast seda jäid ka peavalud ära. Aastal 2019 ehk nüüd viimased kuud on mind rinnavalu kimbutanud, alguses rinnakust, aga nüüd rindadest (eriti vasakust) ja mulle tundus, et mul on kaenlaalused lümfisõlmed suurenenud. Ei ole vist raske arvata, mis haigust ma endal kahtlustasin… Täna käisin günekoloogi juures, kes mu rinnad läbi kompis ja mu kaenlaaluseid lümfisõlmi vaatas ning ütles, et need viimased on just sellised nagu imetavatel naistel need vahel on (suurenenud piimanäärmete pärast vms) Mingeid tükke ta mul ka rinnas õnneks ei tajunud! Et kuigi imetamine mulle ise valu ei tekita, siis rinnad ise muutuvadki selliseks mõnedel naistel, mis vahel valutavad. Ega polegi suurt muud teha, kui oodata, millal imetamine läbi saab või kapsalehtede kompressi teha. Uhh, see oli ka nagu koorem, mis südamelt langes. Sest oma peas ma suutsin juba mõelda, et äkki mul on rinnavähk. Et ma olen hull põdeja selliste asjade suhtes, aga samas – parem karta sellistes olukordades. Samamoodi sain vastuse sellele, miks mu keisriarm on endast jälle märku hakanud andma, kuigi vahepeal polnud enam mingit ebamugavustunnet. Keisri puhul see ongi tavaline kõrvalnäht, mis mõnedel naistel esineb ja mis paari aastaga läheb mööda. No mina näiteks tunnen vahel, kuidas keisriarm end liigutades nagu veniks vms, ebamugavust seega. Arvasin, et raudselt nüüd rebeneb midagi vms, aga see on tavaline asi, mida naised tunda võivad, mingit põletikku vms õnneks ei ole. Just number kahe häda puhul annab see ka tunda ja selle tõi arst ise ka välja, et siis võib see niimoodi olla. Et jah – ma olen suur ülemõtleja, kui mul miskit valutab, aga samas oma rindu peaks laskma kontrollida küll, ma eraldi seda nii teinud ei olnudki varem. Muidugi saab alati kahtluse korral ka ultrahelisse veel minna, aga imetavatel naistel ei näe sellega nagunii midagi. Et ma pidin günekoloogile oma kaenlaaluseid lümfisõlmi näitama, ta kobas mõlemat rinda, et katsuda, kas tükke pole, pidin mõlemad käed üles tõstma, et ta saaks rindade hoidu näha jne.

Nendel kordadel olen ma ka arstile läinud, mida ma just kirjeldasin, mis pole halb, sest ikka tahaks kindel ju olla, et kõik on korras. Küll aga on mul nii juhtunud, et lõikan noaga näppu või löön jala niimoodi ära, et on plaastrit vaja ja ma siis leian end mõttelt, et appi, äkki ma saan nüüd lihasööjabakteri vms. Selle tõenäosus on praktiliselt olematu ja kui see ka juhtub, siis ära seda hoida nagunii ei saa, aga jah – mina juba oma lollide mõtetega sealmaal. Õnneks pole veel need veel äärmuslikke meetmeid võtnud, aga ma usun, et on teisigi neid, kes iga asja puhul googeldavad ja endale kohe koledaid diagnoose panevad. Mõne asja puhul peaks kindlasti kontrollis käima, aga varbavalust võib ka endale hullu haiguse googeldada 😀 Kuidas teil sellega on, kas googeldate igasuguseid valusid vms? 😀

Et selline see 2019 siis saigi! Üldiselt ikka väga hea aasta minu jaoks ja loodame, et 2020 tuleb vähemalt sama hea 🙂 Milline teie 2019 oli?

Lõpetuseks pilt E-st, kelle kombe tuleb kohe lukust lahti teha, kui poodi jõuda, sest muidu hakkab tal liiga palav. Just vankriga minnes siis.

wp-1577723090123.jpg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s