Nii rahul näosaate võitjaga! / Mis on minu jaoks ühist EKRE-l, matemaatikal ja kokkamisel?

Pole vist vaja mainidagi, et ma olen näosaate võitjaga ülirahul! Ma ise olen alati Madis Arro poolt olnud ja hääletasin ka finaalis tema poolt. Eleryn Tiit on ka loomulikult üliandekas, aga finaalis oli vale lauluvalik, lisaks vedas närv ja hääl ka natuke alt. Ma olin suhteliselt kindel, et Eleryn võidab, sest ta on kogu hooaja jooksul ju ülitubli olnud, aga finaal on siiski otsustav ja kui sa valid vale laulu, mis inimestele suurt peale ei lähe ja teed tavalisest kehvema esituse, siis lähebki niimoodi, et võitu ei tule. Kogu see hooaeg oli minu meelest ülivõimas ja Sander Rebane on väga hea saatejuht, mulle meeldis isegi rohkem kui Märt Avandi, Mart Sandrist rääkimata, sest viimase saatejuhtimise stiil pole mulle kunagi istunud. Et teinekordki võiks selline saade tulla, kus enamike näod on minu jaoks enne täiesti tundmatud olnud. Kes teie lemmik selles saates oli ja kas jäite võitjaga rahule?

Ma eelmisel nädalal sain oma kaks kleiti kätte, mida ma siis selle nädala üritustel kannan. Kõik oli ilus ja tore ning lühema kleidi puhul ei paista kõhupekk välja, aga pikema puhul paistab, sest see on natuke liibuvamast materjalist. No ma siis tellisin endale mingi trimmiva aluspesu, mis peaks selle pekki sisse tõmbama, natuke tõmbab ka 😀 Pole iial sellist asja varem kandnud, aga igaks asjaks on elus esimene kord olemas 😀

Ma tegelikult tahtsin selles postituses oma omapärastest/imelikest harjumustest/sõltuvustest rääkida, lisaks siis ka nendest asjadest (pigem isegi ainsuses lausa), mis mulle üldse ei meeldi…

Kas te teadsite seda, et ma olen hügieenilise huulepulga sõltlane? Ma ei tea, kas ma olen seda maininud, aga ma ei suuda ilma selleta elada, mul kulub üks hügieeniline huulepulk kahe nädalaga ära. Ma lihtsalt tunnen kogu aeg, kuidas mu huuled on ilma selleta nii kuivad, aga ilmselt olen ma sellest juba nii sõltuvuses, et see tegelikult ei aita mind enam otseselt. Ma kannan hügieenilist huulepulka endaga kõikjal kaasas ja võtan isegi teise tuppa selle endaga kaasa, sest mul peab see kogu aeg silme all olema, et ma saaksin seda enda huultele kanda. Näiteks hetkel on see mul otsas ja unustasin selle eile ostmata ning ma tunnen end nii kohutavalt, sest huuled tunduvad nii kuivad… Ma lausa sõrmega urgitsesin eelmisest huulepulgast selle viimase välja, sest see kuivade huulte tunne on nii nõme. Mul on see sõltuvus kuskil 20-ndate algusest peale olnud.

Minu siputamiskirge te vist juba teate, aga mul on olemas nöör, millega ma vasaku käe sõrmede vahel väga palju mängin ja nii-öelda siputan. Ma ei tee seda kuskil avalikus kohas, küll siiski ainult kodus, aga ka see reisib minuga ühest toast teise alati. Vaatan telekat ja mängin sellega näiteks. Kusjuures moblas trükkides ma samal ajal selle nööriga ei siputa, sest seda ei anna väga teha, aga arvutis olles küll. See nöör vahetub aja jooksul, kui see ära kulub või katki läheb. Selleks võib olla mingi lõng, kleidinöör vms. Ma olen seda asja harrastanud juba viiendast eluaastast – seega pea 25 aastat oma elust. Ma ei tea kedagi teist, kes sama imeliku harjumuse all kannataks, aga eks kõigil olla mingid veidrad kiiksud 😀

Laias laastus on olemas kolm asja, mida ma karvavõrdki ei salli – EKRE, matemaatika ja kokkamine. Kui esimesega pean ma leppima, teisega ei pea suurt kokku puutuma, siis kolmandaga on asi natuke keerulisem. Nagu ma ka juba eelmise postituse kommentaarides mainisin – kui rahakott lubaks, siis ma palkaks endale oma isikliku koka või sööks kogu aeg väljas, aga kahjuks nii roosiline see asi ei ole. Siiani ongi Hendrik kokkamise enda peale võtnud, aga lapse kasvades pean ma talle peale rinnapiima midagi muud süüa andma, millele mõtlemine paneb mul juba pea valutama… Kui üksinda elades puutusin ma pliiti heal juhul kaks korda aastas ja sõin tööl olles lõunat ning õhtuti pigem näksisin või käisin kodu lähedal Annelinnas ühes soodsas kohvikus kogu aeg söömas, siis nüüd puutun ma pliiti heal juhul neli korda aastas… Mul olid dekreeti minnes ilusad plaanid – et siis on aega ja hakkan rohkem süüa tegema, aga sellega läks nagu ebameeldivate asjadega ikka  – neid lihtsalt ei tehta… Ma võin suure surmaga lihtsamaid toite teha, aga ma ei naudi seda protsessi mitte sekunditki. Ma võiksin enne isegi gümnaasiumi matemaatika ülesandeid pigem lahendada või mõne EKRE liikmega parimaks sõbraks saada, aga süüa teha ei meeldiks mulle ikkagi. Jah, loomulikult on asi paljugi ka suhtumises ja tahtejõus jne, sest elu polegi selline, kus sa saaksid ainult kõige sellega tegeleda, mis sulle meeldib või huvi pakub. Hendrik on pakkunud, et teeme siis koos süüa vms, aga no ma olen nõus enne kas või paanikas nutvat E -d rahustama hakkama (mis pole ka sugugi kerge ülesanne, õnneks ei tule seda väga tihti ette), aga köögitoimkond ei kutsu mind. Ja ma ei tea, kuidas seda muuta, sest igavesti ei saa Hendrik ainult süüa teha, kuna ma olen lapsega kodus ja tema käib tööl ju. Hetkel on jah lihtne, sest E saab ainult rinnapiima ja siis tuleb püreede maailm, mis pole ka veel midagi hullu, aga igavesti see variant kahjuks ei toimi 😀 Vot sellistel puhkudel küll tahaks, et oleks nii rikas, et kogu aeg väljas süüa või valmistoitu osta… Üksinda elades ma seda tegingi üpris palju, aga perega väga ei vea välja niimoodi. Ma võin kodus absoluutselt kõike muud teha, kuigi ma ei saa väita, et ma koristamist ka näiteks naudiks, aga selle elab vähemalt üle – kokkamist ei ela.

Mul on jäänud mulje, et 95 protsenti naistest, kellel on juba pereelu, naudivad kokkamist. Ja ülejäänud viis protsenti lihtsalt ei taha seda tunnistada, sest no ega see mingi mainimisväärt asi pole, millega keegi uhkustada tahaks, pigem häbiväärne. Ja see on ju tegelikult arusaadav ka, sest noh – võiks ju mingi motivatsioon selleks tegevuseks olemas olla. Mul see täielikult puudub ja oli natuke lohutav eelmise postituse kommentaare lugedes avastada, et on ka teisi selliseid naisi, kes peavad kokkamist maailma kõige ebameeldivamaks toiminguks. Võiks lausa mingi sellise klubi teha, kuhu kuuluvad naised, kes vihkavad pliite ja kokkamist 😀 Nali naljaks, aga kui te olete kunagi olnud samasugused nagu mina, aga nüüdseks siiski olude sunnil või mingil muul põhjusel kokkama hakanud, siis kuidas teil see teekond sujus? Mis teid selleks motiveeris? Jah, ma saan aru, et juba see peaks olema suur motivatsioon, et oma lastele tahad ju ikka kõige paremat jne, aga minu puhul on vist tegemist natuke raskema juhtumiga, lausa foobiaga mõnes mõttes. Mul on küll vähemalt selline tunne. Aga ma kahtlen väga, et Hendrik tahab tulevikus ka niimoodi süüa tegema alati hakata, et mul oleks järgmisel päeval kogu aeg vaid soojendamise vaev 😀 See oleks muidugi idüll, aga ma olen seda siiani nautida saanud niigi. Nii et kõik mineviku kokkamispõlgurid, kes te tänaseks suudate vähemalt mingilgi moel end süüa tegema sundida, siis kuidas teil see õnnestunud on? Või veel parem – kui see teile juba praeguseks täiega meeldib, siis kuidas see Kolgata tee sinnani lausa välja jõudis? Nendel on vist kerge vastata, kes on lapsest saati kokkamist armastanud, aga ma praadisin esimest korda muna 21-aastaselt ja samas vanuses pidin sõbrannale helistama, et teada saada, kuidas riisi keeta – seega ma olen raske juhtum. Nüüd ma neid asju oskan ja suudan isegi kartuleid keeta ning olen seda teinud, aga vihanud sellest viimset kui sekundit. Jah, ma tõesti ei usu, et Eestis väga palju sarnaseid ja raskeid juhtumeid veel leiduks nagu mina…

Lõpetuseks üks pilt minust ja E-st, kes sai eile muide neljakuuseks! Ta on ikka üks ülivahva laps! ❤ Kahju ainult, et ta ema ei ole see mamps, kes pühapäeviti pannkooke tegema hakkaks…

 

55 kommentaari “Nii rahul näosaate võitjaga! / Mis on minu jaoks ühist EKRE-l, matemaatikal ja kokkamisel?

  1. Ma otseselt kokkamist ei vihka, vihkan seda menüü planeerimist, et mida süüa teha. Pidevalt ideed otsas, tahaks ju midagi head ja tervislikku. Vahepeal kasutasin orgu kava, nii hea, kui kõik toidud olid ette antud, ainult tegemise vaev. Aga see muutus ka üksluiseks, kõiki retsepte me sealt ei kasutanud, kas abikaasa ei söö midagi või mina.
    Peangi minema nüüd hommikusööki tegema, üldse ei viitsiks. Ise sööks vabalt lõunal alles,aga lapsega ei saa. Vanema lapsega oli kerge, sööb kausitäie putru, noorema jaoks on puder kõige hirmsam asi üldse. 😀 Igal hommikul nuputa, mida talle nüüd sisse sööta.

    • See kõik kõlab juba nii hirmsana minu jaoks. Ma tegelikult ei saa üldse aru, kust see aeg võetakse, sest laste kõrvalt on seda raske leida – ka siis, kui oled kodune. Ja no see on minu jaoks veel suurem müstika, et töölt koju tulles peaks veel kokkama hakkama, aga nii see ju on, sest kaua sa ikka lastega kodus oled – mõned aastad.

  2. On selline ütlus nagu: Armastus käib kõhu kaudu.

    Sellele ütlusele mõeldes peaksidki sa leidma motivatsiooni. Ma saan aru, et sa veel ei saa sellest ütlusest aru aga varem või hiljem saad sa teada mida see ütlus päriselus tähendab

  3. No enamik inimesi arvasid, et ma nagunii mehele ei saa, sest ei oska süüa teha – seega ei tea, kas see ütlus alati end õigustab. Küll aga oleks kokkamisoskus hea asi tõesti – sellele ma vastu ei vaidle.

  4. Mulle ka absoluutselt ei meeldi süüa teha ja ega ma väga seda ei oska ka.
    Õnneks on mu elukaaslane kokaks õppinud ja teeb ise kodus süüa. Vähemalt praegu veel 😀 Ta juba tükk aega kurdab, et mina peaksin ka süüa tegema hakkama ja eks ma üks hetk vast teen seda, aga ma ilmselt ei hakka kunagi paremini süüa tegema kui tema 😀
    Õnneks lapsi meil veel pole, aga kui need tulevad, siis mul kokkamisest enam pääsu pole 😀

    • Jaa, karm on see maailm nende inimeste jaoks, kellele süüa teha ei meeldi ja kes seda eriti ei oska 😀 Meeste puhul nagu vaadatakse rohkem läbi sõrmede selle asja puhul, aga naiste puhul kahjuks mitte eriti…

      • Ei maksa mehi naistega võrdsustada. On nii palju asju mille tegemisest naised ei tea ja ei tahagi midagi teada. See söögitegemine sellele vastukaaluks on üsna vähene mida naine teha saab harmoonilisse ühisellu panustades.

        Aga jah, praegu oled sa kodune, sul sellesmõttes on aega õppida seda kokakunsti. Siis kui laps lasteaias käima hakkab ja sina tööle lähed siis ei ole sul seda aega enam. Ära unusta, et ma tegelikult ka räägin seda kogemusest. Mul naine pidi autokooli ära lõpetama siis kui kodune on… arva mis sellest plaanist sai? Nüüd Herta 2 kuud lasteaias ja naine tööl ja sinna see plaan läkski. Ja temal on sõiduõpetaja kodust võtta, ei pea teab kuhu minema selleks.
        Seda kui sa ütled, et sul ei ole aega ei vasta enamasti tõele. Sa pigem ei oska oma aega planeerida. Ok, peale sünnitust ~6 kuud on see periood kus sa õpid oma uue eluga harjuma ja lapse rutiini, et siis sellepõhjal saaks enda tegemisi planeerida aga sealt edasi peaks juba suutma vajadusel edasi majandada sedasi kui mees näiteks nädalaks või kaheks komandeeringusse läheb.

      • Seda küll jah, et asi on prioriteetide seadmises. Kokkamine pole minu jaoks lihtsalt kunagi prioriteet olnud.

        Ma sellega väga ei nõustuks, et söögitegemine peab ainult naise pärusmaa olema, samamoodi ei peaks see ka ainult mehe oma olema, aga hetkel see siiski nii on. Oleks hea, kui see oleks rohkem võrdne. Iseenesest pole meie praegusel kodutööde jaotusel ka midagi viga ja ilma lapseta ehk mängiks niimoodi kogu aeg välja, aga lapsega 100 protsenti siiski mitte.

        Lasteaed selles mõttes hõlbustab isegi asja, et seal saavad lapsed ju kolm korda päevas süüa ja kogu see päevane kokkamistrall jääb olemata, mis väiksemate lastega on.

        Aga no inimesed kord juba on sellised – laisad ja mugavad, kui vaid võimalus antakse. Kõik ilmselt pole, aga ma küll olen.

  5. No alusta lihtsatest toitudest,makaronid hakkliha/singiga, risoto külmutatud köögivilja ja kanaga, guljašš. Internetist retsept ette ja alustad. Neid ei anna ära ka kärsatada. Pannkoogid saab ka pannkoogijahust teha. Sa võid ju lapsele algul purgitoite sööta, aga ta ei jää nende peale eluks ajaks. Kodune toidulaud paneb aluse hilisematele tourumisharjumustele.

    • Neid asju ma olen kusjuures isegi teinud (kui guljašš ja pannkoogid välja arvata), aga iga kord on nii kopp ees, kui lõpuks tehtud saab. Vot sellest viimasest tundest tahaks lahti saada või üle olla, aga ei ole siiani osanud kahjuks.

      Ma täitsa mõistan, et kodustest harjumustest saab kõik alguse. Mu ema vihkas ka söögitegemist ja tegi seda sellepärast, et ei jäänud muud üle – ja tema lapsest sai kokkamise vihkaja 😀 Mu isale meeldis varem rohkem süüa teha ja tema toidud olid alati ka ema omadest paremad, nüüd üksinda olles enam ei viitsi lihtsalt. Kuid ega ta pere ajal ka nii palju seda teha ei viitsinud, aga kui tegi, siis imehästi. Mu ema pigem siiski tegi süüa ja suht kohutavalt ikka.

    • Lisaks on kodune toit (just tahke ja tükkidega) hea õppematerial et ta ise sööks. Ka on see palju toitvam kui need purgilurrid. Ja muidugi kui sa neid purgitoite kuskilt välismaalt ei too, siis eestis on need ülemõistuse kallid. Meil on “oma kodustatud sakslane” kes saksas paneb paki kokku ja saadab eestisse. Samad purgitoidud mis eestis myyakse HIPP ja mingid sellised on seal umbes 4x odavamad kui eestis. Mitte ainult toidud, ka mähkmed ja lasteriided aga see pole hetkel teema.

  6. Vaata võta oma kohaliku lasteaia koduleht ette, seal näed nende menyyd. Söömisi on pigem 2. Kolmas on healjuhul võileib ja kohe kui lapse koju tood tahab ta päris süüa saada.
    Kuigi jah, Herta läks ka kodusena olles magama ~12 ajal, siis alates lasteaiast on see aeg kukkunud kolinal 21:30-22 peale sest hommikul kell 7 vaja ärgata… ja oi kuidas talle see ei meeldi. Täna konkreetselt tõstsin ta magavana voodist välja sest eile otsustas ta kell pool 1 veel voodis nalja teha.
    Mina saan hakkama kell 2 magama ja kell 7 ärgata aga lapsele on see selgelt vähe.
    Lasteaia graafikut peaks ka hakkama lapsele sisse harjutama umbes pool aastat enne lasteaeda minekut… me seda ei teinud ja jube keeruline on teda lasteaias hommikul sööma saada

    • Ma olen söögitegemise ära õppinud kuna ma olen söömisega pirtsakas 😀 Mul ei ole eriti hea variant restoranis või kohvikus söömas käia sest heal juhul nende valikust on ainult üks asi, mida ma söön, niimoodi, et midagi ei pea välja jätma 😀 Üks asi, mida ma ei söö on sibul ja seda pannakse peaaegu igale poole. Nii et pole muud varianti kui ise teha. Minu motivatsiooniks on see, et ma saan sellise söögi nagu ise tahan, millest ei tule midagi välja nokkida 😀
      Ema on ka mitmeid kordi öelnud, et tema ei salli söögi tegemist aga oma armsamatele teeb ta heameelega 😀

      • Kui see vaid mulle ka mõjuks, et oma armsamatele teen hea meelega süüa 😀 Muid asju teengi, aga see kuidagi ei edene. Aga selles mõttes muidugi on hea ise süüa teha, kui söögiga päris valiv oled 🙂 No niisama muidugi ka, ei pea selleks valiv olema. Ma ei ole üldse valiv ja söön enamike asju, kui just piima-klimbisupp ja puder välja jätta, need mulle ei maitse. Ja jookidest ei joo ma piima ka üldse.

  7. Vabandust ehk rumala küsimuse pärast aga millest Sa siis päevad läbi toitud, kui vaid 4x aastas pliidi ette satud? Milline on Teie pere tavaline päevamenüü?

    • Hendrik teeb õhtuti või päeval tavaliselt süüa (olenevalt ta graafikust) ja seda siis soojendan pliidil (meil ei ole mikrolaineahju) – seega tegelikult juhtun rohkem, aga ise süüa ei tee. See on lihtsalt soojendamine, aga kokkamiseks päris algusest lõpuni tõesti on neid kordi ülivähe, kui ma pliiti puutun.

      Täitsa erinevad asjad – supid (mitte purgi omad, ta paneb ise asjad sinna sisse), pastaroad, erinevad muud toidud. Ma pirtsakas ei ole, sest ma nagunii ise süüa ei tee. Sellised tavalised kodused toidud 🙂

  8. Kui abiellusin, ei osanud üldse süüa teha, isegi muna praadimine võis ebaõnnestuda, sest soolasin üle. Lihtsamaid toite õpetas mees tegema, aga siis, kui sündisid lapsed ja olin mitu aastat kodune, hakkasin tasapisi toimetama. Mul oli mingi tavaliste koduste toitude kokaraamat, ei midagi keerulist.
    Praeguseks on harjumusest saanud tegevus, mida naudin. Kahjuks kaasnevad sellega mustad nõud, ja see pole enam üldse lõbus, aga tänapäeva noortel peredel on vist kõigil nõudepesumasin.
    Väljas söömist harrastan harva, samuti ka valmis toidu ostmist, sest on mingi lisaaine või maitseaine, mis tekitab mul allergiat.
    Hügieeniline huulepulk tekitabki sõltuvust, aga see pole sinu sõltuvus, see on sinu nahk, mis ilma ei saa. Tasapisi harjutamisega ehk saab vajadust vähendada?

    • Jah, aga peaks parema ja kallima hügieenilise huulepulga ka tegelt ostma, mul siiani odavad olnud. Vbl siis tõesti saab vähemaga hakkama.

      Meil nõudepesumasinat näiteks pole ja neid ma võin pesta küll, selle vastu mul midagi pole, aga söök võiks ise tekkida 😀

  9. Ilmselt kasutad odavaid, tavapoes müüdavaid hügieenilisi huulepulkasid? Need ei niisuta, vaid tekitavadki selle nö sõltuvuse. Telli endale Elizabeth Ardeni oma ja ma olen suht veendunud, et saad kiiresti aru, kui suur vahe on. https://www.mylook.ee/elizabeth-arden-eight-hour-lip-protectant-stick-spf-15-3-7g.html. Enne pidin ka päevas kordi ja kordi määrima huuli, aga see teeb huuled nii korda, et piisab 1-2 korda päevas ja ei kulu üldse palju.
    Ei ole söögitegemine lemmiktegevus, aga muud ei jää üle, sest mees ei oska süüa teha ja väljas pidevalt söömas käimine on tüütu ja aeganõudev. Valmistoit suures osas ei ole söödav. Motiveeribki mu enda vajadus maitsva ja kvaliteetse toidu järele. Aga minu jaoks vastumeelne ei olegi niiväga valmistamine, kui pidev poes käimine, mida täiega vihkan ja mõtlemine päevast päeva, et mida süüa teha.

    • Siiani olen odavaid kasutanud jah, see tumesinine Nivea. Peab tõesti kallima valima ja vaatama, et ehk ei pea seda siis nii palju kogu aeg määrima, sest need odavad tõesti tekitavad sõltuvust.

  10. Mulle meeldib vaadata kokasaateid ja siis unistada, kuidas neid retsepte millalgi järgi teen. Ma kasutan kõiki abimehi, et toit kiiremini valmiks. Kui just noa käsitlemisel professionaalne kokk ei ole, siis köögikombain v mehhaaniline köögivilja hakkija aitab hädast välja. Ma teen süüa nii nagu jookseks sprinti. 😀 Ei salli uimerdamist ega ebaratsionaalset ajakasutust. Kartulite koorimisel panen eesana vee keema ja seejärel hakkan koorima, ja mitte noaga vaid kvaliteetse koorijaga. Kui juba süüa teen, siis suure potitäie, mitte väikse törtsu. Kartulite praadimiseks viilutan kartulid köögikombainis, 5 minutiga on kartulid pannil. Igasugused ajasäästmisnipid aitavad mul kokkamist taluda.

    • Köögikombain on kindlasti väga kasulik asi, meil seda pole. Hendrik pole ka eriliselt suur gurmaan, teeb lihtsaid toite, aga väga maitsvaid. Ja no minuga võrreldes natuke nagu on, aga minuga võrreldes on seda kõik inimesed maamunal 😀

  11. Kus sa annelinnas söömas käisid? Ma elan ka annelinnas, aga ühtegi söögikohta ei tule pähe. Sauna pubi?

    • Kohvik Paulis käisin:
      http://www.kohvikpaul.ee

      Koduleht näitab küll, et nad 09.00-17.00 avatud äripäevadel, aga see on küll uus asi, sest ma käisin seal kella 18.00 ajal pärast tööd ka. Nad on siis ilmselt lahtiolekuaegasid lühendanud. Ma elasin Kivilinna Konsumist kahe minuti kaugusel ja see söögikoht on seal samas tankla kõrval.

  12. Hügieeniline huulepulk vaheta välja loodusliku koostisega variandi vastu, siis ehk läheb sõltuvus vähemaks. Ma ei taha mõeldagi, mis jamps neis tavatoodetes sees on. Brr. Ise kasutan kätekreemi ja hügieenilist huulepulka ainult külmal perioodil – siis on vaja. Sooja ilmaga saab ilma hakkama. Ma ise eelistan üldse sheavõid kasutada huulepulga asemel – looduslik, kasulik ja koostisosad puuduvad 😀

    Süüa teha pole kunagi meeldinud. Enne laste saamist sõingi lihtsalt makarone, pelmeene või näksisin midagi. Eksabikaasale jätsin vist kohe suhte alguses mulje, et ma üldse süüa teha ei oska, igatahes tema kokkas kõik need 10a, mis me koos olime 😀 Ok, lõpus ma ikka hakkasin ise ka tegema veits rohkem, vahepeal ta ju oli välismaal jne. Ja asi pole kunagi olnud selles, et ma ei OSKA, oskan igasugu lihtsaid asju – aga kui võimalik, siis nihverdasin ikka kõrvale. Vat meil oli ära jagatud. et tema kokkab, mina koristan, seega polnud erilisi süümekaid ka 😀

    Pärast lahutust on lihtne – olude sunnil kokkan ise. Mul on selle nö õppetunni üle täitsa hea meel, sest kokkamine on ikkagi eluks vajalik oskus ja olen seda aja jooksul õppinud kas just armastama… Vähemalt tolereerima 🙂 Hästi palju loeb see, kas on aega ja kas on normaalne köök. Pärast tööpäeva olen vahel nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa… Hetkel on meil ajutine köök, kus pole eriti ruumi ega valgust, seal on ka keeruline miskit teha. Aga varsti läheb paremaks ja siis kokkan jälle rohkem.

    Ma kõigepealt soovitaks katsuda muuta suhtumist. Kuni sa mõtled “ma VIHKAN söögitegemist”, siis sealt head nahka ei tule. Aga mingi hetk pead nagunii hakkama kokkama ja sa ju ei taha teha oma kallitele toitu, mille sisse paned oma vihkamise? Tüütu võib olla ja ongi, aga katsu mõelda sedapidi, et teed seda oma kõige kallimate heaks. No otsi seda vähest positiivset 🙂 Ja alusta lihtsamatest asjadest, mis on maitsvad ja saavad kiiresti valmis, siis on mingi eduelamus juba olemas ja… Baby steps.

    • See on küll õige, et suhtumist peabki alguses muutma. Kui mõelda, et vihkan, siis sellise suhtumisega kaugele ei purjeta. Just selle suhtumise muutmine ongi kõige raskem. Aga öeldakse vahel, et elu õpetab, mind veel pole õpetanud.

      Ma alusteks hangin mingi kallima hügieenilise huulepulga, sest juba see oleks edusamm, et saaks paar korda päevas seda peale kanda. Aga no vbl ma nii sõltvuses juba, et mulle ei aita enam 😀

  13. Kallima huulemäärde saamiseks paras aeg – jõuad veel jõuluvanale kirjutada 🙂
    Ma ise olen harjunud, et peale hammaste pesemist peab huultele hügieenilist panema, kokkupuude hambapastaga tekitab kuivuse tunde.
    Mulle meeldib teha neid sööke, mis ise ahjus valmivad – juurikad, lihad, pajaroad, küpsetised. Ei meeldi selline kokkamine, kus poti või panni juures peab valvama.
    Ahjaa, need kiiksud… mul on jalad need rahutud, mis peavad siputada saama 😀 Mees vahel ütleb, kui diivanil istume kõrvuti, et misasja sa täristad oma jalaga. Ma ise ei pane tähelegi 😀 Tean, et mu isal ja vanaisal oli ka sama jalatäristamise komme.

    • Ma tellisin selle Elizabeth Ardeni hügieenilise huulepulga ära, mida üks lugeja ennist soovitas, seal olid teised arvustused ka väga positiivsed. Homme peaks pakk kohale jõudma – eks siis näha ole 🙂

      Aga nende rahutute/siputavate jalgadega meenub “Tuvikeste” Peggy, kes ühte jalga alati õõtsutas naljakalt 😀

  14. Madis oli mu koolivend, ta on päris elus ka väga tore inimene, naljanina ja kahe jalaga maapeal. Ma nii rõõmus ta võidu üle.

  15. Ei naudi need teised naised nii väga kokkamist, ei naudi. Söögi tegemine on lihtsalt asi, mis tuleb ära teha. eriti veel kui peres lapsed ja tahaks vähemalt mingil määral kontrollida, et mida su pere sisse sööb. Ma ise olen peres põhikokkaja aga mitte seepärast, et meeldib vaid kuna ma lihtsalt jõuan varem töölt koju. Kui mehel vaba päev või lühem tööpäev siis ootab mind koju jõudes soe söök ees. Minu meelest on enamikes peredes vähemalt tööpäeva õhtuteks välja kujunenud mingid lihtsamad ja kiiremad stampretseptid. Nt lihatükk/kanafilee/pihvid (neid on ka täitsa OK koostisega) pannile, kõrvale toorsalat (kasvõi kurk ja tomat hapukoorega, jääsalat ja feta, igasugu rohelised lehed…) ja vajadusel kartul/makaron/tatar kõige juurde. Fantaasiarikas ei ole aga kõhu saab täis ja tead, mida pere sööb 🙂

    • Seda küll jah. Ma imetlen kõiki naisi, kes süüa teevad, aga eriti just neid naisi, kes seda eriti hästi oskavad ja suvaasjadest sellise roa teevad, et hoia ja keela. No tegelikult imetlen üldse selliseid inimesi, aga hetkel oli jutt naistest.

  16. Mina vihkavad söögitegemust, aga kui laps sai avastatakse, siis ma avastasin, et see köögis toimetamine on nagu teraapia. Laps oli issiga ja ma siis katsetasin uute toitude tegemist.

  17. Eks meil igaühel oma kiiksud 🙂 Kui siin paljud jagavad vastumeelsust kokkamise vastu, siis minul pigem see, et ma V.I.H.K.A.N koristamist. Ma olen nõus enne terve päeva kokkama kui koristama. Ja see vihkamine koristamise vastu on mul juba lapsepõlvest saati. Mul on üks sõbranna, kes lausa armastab koristamist – ta ei saa rahulikult elada kui kusagil mingi tolmurull on vms. Mina siis tema täielik vastand. Ma ei saa aru, kuidas neid asju nii palju koguneb, mida koguaeg on vaja kuhugi panna / pesta / organiseerida. Viskan küll aeg-ajalt kotitäite kaupa träni ära, aga ikka on igalpool asjad laiali.
    Minu enda jaoks ei ole see väga probleem, aga tean, et on mingi hulk eriti pedantidest sõpru/tuttavaid/kolleege, keda ma endale mitte kunagi külla ei kutsuks, sest nad saaksid lihtsalt rabanduse. Ei, ma ei ela prügimäel ja mingi nö hoarder ka ei ole. Aga noh, tolmurulliga olen ma võimeline sõbraks saama ja vedelevad asjad…noh, nendest suudan mööda vaadata 😀
    Õnneks on ka neid inimesi, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen 🙂

    • Ma pole ka suur koristamise fänn ja veel vähem pedant – seega tolmurulle on kindlasti, aga see on kuidagi rohkem talutavam mu jaoks 😀 Ja koristamise puhul on hea asi see, et see annab tulemuse ja on nähtav, aga kokkamise puhul tuleb veel köök ka ära koristada, nõud pesta ja ongi kogu lõbu 😀 No selles mõttes, et toidu sööd ära ja kõht läheb varsti jälle tühjaks, aga koristamise vaev tasub kauem ära. Mulle meeldiks, kui inimesed ei peakski sööma üldse, nii hea elu oleks 😀

  18. Ma selles mõttes üldse ei samastu, et naudin söögitegemist väga, ka ainult endale tehes, ja see on üks lemmikasju kõige tavalisemas argipäevas. Samas näiteks koristamine on minu jaoks lihtsalt tüütu kohustus aga motiveerib see, et pärast on nii hea tunne, kui kõik on puhas ja korras. Trenniga on paljudel ju samamoodi, et natuke peab ikka end sundima ja aitab see teadmine, et pärast on hea tunne, nii füüsiliselt kui vaimselt, et oled tubli olnud.
    Kokkamisega peaks ju ka olema eesmärk või lõpptulemus ise juba piisavaks motivatsiooniks, sest enamus inimesi siiski naudib söömist. Eriti praeguste valikuvõimaluste juures on söök ju tavaliselt midagi enamat kui lihtsalt kõhutäide ja kui oled selle enda jaoks tüütu kohustuse ette võtnud, siis on alati preemiaks midagi head. Äkki aitab selline lähenemine. Ja ma saan aru, et kui oled väga algaja ega tea kõiki põhitõdesidki, siis peaks alustama lihtsamate toitudega aga samas mõned siin mainitud kõlavad nii igavalt, et isegi mina väga ei viitsiks. Sest minu jaoks on kokkamine eelkõige looming, võimalus avastada ja katsetada ja mängida erinevate maitsete ja tekstuuridega. Purgisupi soojendamine või valmisjahusegust pannkookide tegemine seda ei paku.

    • Selline suhtumine on väga hea ja koristamise puhul see aitab mindki, kuigi alguses vbl ei viitsi vms. Aga vot kokkamise puhul on kuidagi nii teine teema. On olemas inimesi, kes suudavad end kätte võtta väga kiiresti, aga mul läheb sellega alati nii palju aega. See on naljakas, kuidas paljudes asjades olen ma nii kohusetundlik – ka siis, kui need just lemmikud pole, aga vot see on küll suur erand. Näiteks tööelus pole ma kunagi mõistnud neid inimesi, kes tähtaegadest üle lähevad ja kõigega venitavad (isegi, kui see konkreetne ülesanne pole kõige lemmikum), ma ise ei tee seda kunagi, aga samas nad vbl kokkavad kodus hea meelega 😀

  19. Madis Arro võiduga rahul, sest arvan täpselt sama – pani väga kümnesse eilse esitusega ja see tagas võidu Tiiti ees.
    Hügieenilise huulepulgaga sama lugu – sõltuvuses. Eriti hull praegusel talveperioodil, suvel parem seis, aga samamoodi ei saa selleta elada. Ja kui keegi siin mainis, et parem looduslik huulepulk ja kulub vähem, siis sellega ei tasu end petta. 😀 Sõltuvus on sõltuvus. Ma kasutan juba pikki aastaid ainult looduslikke pulkasid, jälgin, et ei oleks sees koostisainet paraffinum liquidum, mis on pmst nafta ja ei lase nahal hingata. Aga nendest samamoodi sõltuvuses (kasutan erinevaid, kodumaised Joik, Nurme, siis Eucerin, kõige kallim 8 eurine Weleda oma, mis maksis vist 8 euri Kaubamajas). Ma üheainsa pulgaga küll välja ei veaks 😀 Mul peab olema pulk koguaeg käe lähedal haarata. Vannitoas, voodi kõrval, diivani käetoe peal, käekotis, autos, trennikotis. 😀 JUMALA EEST, see oleks katastroof kui läheks välja ja pulka haarata poleks, ma läheks hulluks.
    Söögitegemisega on sama, et ei meeldi. Selle vahega ainult, et tegelikult kui ma süüa teen, siis mul tuleb hästi välja, alati ka veidi omaloomingut, et mis veel retsepti sobiks või oleks vaja külmikust ära kasutada. Aga neid kordi, kus ma tunnen, et tahaks süüa teha, tuleb ette vb 2x aastas. 😀 Õnneks mehega on mind õnnistatud, teeb süüa ja näljas pole. Aga olen hetkel rase ja mõtlen samamoodi hirmuga, et lapsega koju jäädes ju mingil hetkel pean ikka 1-2 toidukorda päevas vaaritama, mis tundub õudusunenäona. 😀 Eks tuleb vist ära kannatada, mu emale samamoodi ei meeldi süüa teha, aga ei söönud pakinuudleid, kui laps olin, sain ikka normaalset ja maitsvat toitu.
    Üks asi, mis ma ise olen mõelnud, et aitaks toidutegemist rohkem nautida, oleks ideaalne köök ja korralik tehnika. Korterite avatud köögiga elutoad on niiiii pisikesed. Ja mind ajabki närvi seal olles, et kahekesi sinna üldse ei mahu ja pole piisavalt tööpinda jne. Ma usun, et kui oleks oma maja, koos suure köögiga, kus on köögisaar ja palju tööpinda, siis võimalik, et söögitegemine hakkaks lausa meeldima. Ja väikses köögis ongi see, et see läheb jube sassi söögitegemise ajal ja seda koristamist hiljem vihkan ma tegelikult kõige rohkem selle söögiteo juures. Süüa veel võib teha, aga siis koristada ka veel pärast? Ei, aitäh, liiga ajakulukas ja mõttetu tegevus.
    Aga üldiselt koristamine meeldib väga – tulemus on kohe näha. Kusjuures väga meeldib ka pesu triikida, nii rahuldust pakkuv, mis paljude jaoks kõige ebameeldivam kodutöö üldse. Ma arvan, et psühholoogiliselt on koristamine meeldivam kui söögitegemine just eelnimetatu pärast – sa teed tööd ja sel on tulemus – ilus ja puhas kodu, mida saab mõnda aega nautida sellisena. Söögitegemisega on aga nii, et sa teed süüa vb tund aega, siis sööd selle 10 minutiga ära ja siis pead veel pool tundi kööki koristama.Nagu karistuseks. Ja mõned kordavad seda tegevust 3x päevas.
    Sai jube pikk kommentaar, aga mis teha, tõmbas käima, tundsin suurt samastumist. 😀 Ühtlasi minu esimene kommentaar siin blogis.

    • Mul on alati üks hügieeniline huulepulk, mida kõikjale kaasa vean 😀 No homme on kaks, sest täna ostan selle odava ka veel, homme peaks see kallim saabuma. Kohe lähengi poodi, sest ma lähen hulluks juba, kui kuivad huuled on 😀 See sõrmega õngitsemine mind enam ei aita, vana huulepulk on nii otsas ikka 😀

      Aga selles mõttes on sul õigus tõesti, et suuremas köögis on ehk parem kokata, korterites pole need teab mis mahukad. Õnneks on siiski köök eraldi, sest ma ei salli ka neid avatuid kööke, mis uutes korterites või majades nii moes on. See on nii kole minu arvates, aga paljudele meeldib. Et selles mõttes on inimesed ka erinevad.

  20. Mul on ka söögitegemise osas täielik blokk ees. Pole kunagi meeldinud, võiks öelda et lausa vihkan seda ja võin vabalt kodus absoluutselt kõike muud vajalikku teha, aga mitte süüa teha 😀
    Elukaaslane kokkab umbes 2x nädalas, muul ajal tellime wolti/boltiga koju, ostame valmistoitu või näksime niisama. Ma olen toidu suhtes pirts ka, enamus asjade järgi polegi üldse isu, isegi kui keegi teine valmis on teinud 😀
    Kui üksi elasin, siis veel neid moodsaid äpiga kojutellimisi polnud. Siis käisingi lõuna ajal väljas söömas ja õhtul niisama näksisin midagi. Endiselt elan.
    Selle avalduse peale saab muidugi teistelt kõõrakaid pilke, aga no mis teha 😀 Ega siis vägisi meeldima ei hakka.

  21. Huulepulkadest soovitan veel dr Hauschka oma: https://www.apotheka.ee/dr-hauschka-hooldav-huulepulk-4-9g-pmm0116398ee

    Ehkki mu suhtumine söögitegemisse on muidu mõnevõrra vähemkirglikult negatiivne kui sinul, siis ajal, mil laps oli vanuses 6 k kuni 1 a, oli ka minul kokkamisest oksemaitse suus.

    Igaks toidukorraks oli sisuliselt vaja 2 erinevat rooga, üks mulle, teine lapsele. Valmistoite poest osta ei saanud, suvalises odavas söögikohas süüa ei saanud, sest lapsel allergiad ja ma ju imetasin sel ajal. Poepüreed on suhteliselt kallid, suurem osa neist magusad ning ühtlasi peaks laps õppima toitu ise suhu panema ja tükke neelama jne, seega ainult tuubipüreed ka ei saa sööta. Natuke lihtsamaks oma elu muidugi saab teha (toota sügavkülmikutäis püreekuubikuid korraga valmis näiteks), aga kokkuvõttes oli seda planeerimist ja tegemist ikka hullumiseni. Lisame siia veel selle, et süüa tuli teha laps puusal või laps röökides jala küljes rippumas. Ja lapse järel koristamine sinna otsa.

    Õnneks on ka see etapp lapsekasvatamisel mööduv, nii et nüüd, kui jälle normaalsetes tingimustes saab süüa teha, on see peaaegu isegi nauditav.

  22. Issand! 😀
    Okei, ma poleks kunagi arvanud,et selle teemaga kapist välja tulen. Aga peab,kuna äratundmine oli selle söögiteema osas päris suur ja arvad, et olid ainuke. Päriselt, vähemalt üks inimene siin Eestis on, kes oskas 20ndaks eluaastaks teha vaid võileibu ja praadida kartuleid ja see olin mina 😀 Isegi purgisupi suutsin põhja kõrvetada pidevalt. Pisut hiljem õppisin ära kartulite keetmise. Mäletan ma olin veel tühja kõhuga ilges atakis selle probleemiga pliidi ääres. Küsisin telefoniteel emalt vist, et kaua neid keeta tuleb. Vastuseks oli umbes nii, et” no siis kui pehmed aga ok pean lõpetama praegu!” Ahahhh. Kes selle peale oleks tulnud!? Abituna püüdsin nuputada kuidas ma ikkagi aru saan MILLAL. Keegi sõber jumalailmitus tuli ja lahendas kogu selle müsteeriumi noa-surkimis-meetodiga. Kohutav oli see algus 😀 igast grammist ja töötlemisest mingi probleem. Retseptis ei räägi ju keegi sellest. A kui juba muna ja kartuleid keeta oskasin, siis läks natuke julgemaks salatitega. Need pisut kergemad kuna neid komponente sai enamjaolt tükeldada ja hakkida. Miski ei põle,ei kärssa kuskil jne. Maitsestamise ka koguse vaev. Mingi moment hakkas ikkagi sooja kodutoidu järgi isutama lõpuks nii hullult ja no siis tuli vaevaliselt esimesed arglikud katsed hakklihasoustiga 23selt. 26selt esimene omlett(ÜLIihtne asi muide! Oleks varem teinud kui oleks teadnud) Ja no ilmselt oma isu oli lõpuks see,millele alla vanduma pidin. Alustades vast jah kergematest toitudest,mis pliiti palju ei vaja ja tasapisi julgust kogudes juba sammhaaval ntks kana praadimise ja supi tegemiseni. Kui juba mingeid erinevaid asju praadinud ja keetnud siis tegelikult läheb suht lihtsalt edasi ja ei tundugi nii tuumateadus. Aga no palju on prügikasti ka lennanud algul. Pole hullu. Järgmised tulevad paremad. Ei saa öelda, et meisterkokkaja oleks arenenud aga mõned lihtsamad kodused toidud teen ära küll . nälga ei jää. Kuigi. Igapäev ausalt ei viitsi. Siis vahel käin söögikohtadest söömas. Sain mingit ülihead kanasalatit või näiteks musta riisi seentega. Tundus huvitav ja mõtlesin et kodus soodsam ja proovin järgi teha. Ja sai hakkama küll.
    Mina arenemise võti oli just see vastupandamatu ise mingi toidu järgi. Ja võimalus üksi katsetada. Sest tegijaid häbenesin 😀 nõu aga küsisin küll. Mingite kookideni ei jöua vist eluilmaski 😀 siiski millegipärast ma olen maru stress ikkagi kui tulevad külalised. Võõrastele ma ikka kuidagi ei taha või häbenen teha siiani. Omaette katsetada, lörri lasta palju andestavam 😀 kuigi tgelikult tean et mõni maitseb kindlasti päris hää enamikele…. Lihtsalt…foobia 🙂 Ei saa öelda,et söögitegenist naudiks aga head sööki naudin küll. Kui juba välja tuli, siis tahaks juba kaunistada pisut ka….leia omale sobivam ja kergem tee alustamiseks. Mida julged,mida mitte. Mida tahad. Üksi või koos. Kuidas on üldse vastuvõetav viis proovida.. Ma usun Sinusse ja mõistan su olukorda ja suhtumist omast kogemusest. Suurim takistus vist üritada kõike ja kohe ramsey moodi osata. Lihtne ja maitsev on sama hea kui ülevõlli praad. Pole asju vaja keeruliseks mõelda! Ülejäänu juba iseenesest.. aga jahh…see viha..ma tean… 😀 selles vanuses on veel võimalik sellest välja tulla

  23. ..ehk siis… küsi nõu, vaata retsepte ja isu järgi vali mingi LIHTNE. Teostatav. Muidu sureb energia peas enne otsa kui tegemiseni jõuab.

    • Tänapäeval tunduvad kõik nii Gordon Ramsay’d olevat 😀 Kusjuures see retsepti järgi tegemine tekitab jah vahel küsimusi, sest seal on öeldud, et tee seda või toda, aga pole lahti seletatud, et kuidas seda tegema peaks, sest eeldatakse, et sa juba oskad nagunii 😀 Nad ei arvesta, et mõni vbl ei oska kartuleidki keeta, muust rääkimata 😀

  24. Mida rohkem mees mul kodus kokkab, ses vähem ma ise tahab kokata. Varem ei olnud üldse nii vastumeelne aga nüüd vist olen tõestira hellitatud sellega.😄 samas meil ongi nii kujunenud aja jooksul sest mehele meeldib kokata ja ta teeb seda täiesti vabatahtlikult. Mina see eest olen see kes koristab kööki ja üleüldse elamist, tema jällegi seda ei tee. Ju siis kõik on nii nagu peab olema. 👌😄 Aga oma aastasele pojale teen ma siiski ise süüa, teen talle siiani nt püreed (muidu sööb kõike ikka) lihtsalt jätan ikka suuremaid tükke ka aga kuna ma näen et talle maitseb nt minu tehtud suvikõrvitsa-kana püree siis vahelduseks ma talle seda ka teen.

  25. Olen väiksest peale elanud ema ja vanaema-vanaisaga. Alati tegi süüa vanaisa. Kuna ta on selline, et teeb k6ik ette-taha ära, siis ma ei hakkanud proovimagi miskit teha.

    17st aastaselt kolisin oma tolleaegse kuti juurde, kes süüa teha ei osanud. Ja kuna ma nälga ei tahtnud ka surra ja raha oli vähe, et valmistoitu igapäevaselt osta, siis hakkasingi süüa tegema ja avastasin, et see on niii tore tegevus! 😀
    Mu ema ja kõik arvasid, et haha, tütar ei oska raudselt nugagi käes hoida jne, aga pidid rängalt pettuma.

    Nüüd, olles 1,3aastase tütre ema ja elades koos lapse isaga, kes samuti süüa teha ei oska, on mul isegi hea meel, et köögitoimkond kuulub ainult mulle. Okei, tegelikult tihtipeale kaasan ka lapse söögitegemisse. Teeb lihtsamaid asju(segab tainast, paneb rosinaid vms kuskile sisse jne).

    Aga 3 korda päevas ma küll süüa teha ei viitsi. Teen tihtipeale hommikul korraga 2 erinevat sööki, et terve päev sama ei peaks sööma. Ja söögitegemisel tekkinud nõud pesen ka koheselt ära, kui miski määrdub ja enam vaja ei lähe. Koored/pakendid jms ka kohe käigupealt prügikasti. Ja nii ei tekkigi mitte mingit segadust mu meelest 😀
    Kui siis ainult hiljem pliit lapiga üle käia ja põrand(kui koos lapsega askeldan).

    Loodan, et Sa millalgi leiad endas ka selle jõu süüa tegema hakata 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s