Beebiga seotud asjad, mis on sujunud lihtsalt ja mis raskelt

Kuna E saab homme juba neljakuuseks, siis mõtlesin kirjutada nendest asjadest, mis on teda kasvatades sujunud kergelt – ja mis mitte nii kergelt… Alustame siis kergetest asjadest:

1) E on algusest peale olnud toidu suhtes musterlaps. Kuna ta sündis keisriga, siis sai ta alguses kohe piimasegu juurde, mille puhul mul tekkis hirm, et ehk ta ei võta rinda nii kergelt enam. Õnneks oli see hirm asjatu, sest ta võtab pudelit vabalt, on nõus piimaseguga ja sööb rinda ka samal ajal ülihästi. Ehk siis üks ei ole teist segama hakanud. Nüüd saab ta pudelit vast umbes korra kahe nädala jooksul, aga ei pirtsuta kordagi. Järgmisel nädalal saab küll ürituste tõttu kaks päeva järjest (reedel ja laupäeval), sest mul on plaan üle aasta aja natuke alkoholi tarbida. Ja ma ei pumpa sellistel puhkudel rinnast piima välja enne, vaid saab rinnapiimaasendajat pudelist.

2) Imetamine on olnud algusest peale kerge. Ei mingit tissistreiki, imetamisnõustajat, kordagi pole imetamine valus olnud, aga E-l ei ole veel hambaid ka – seega hiljem võib see valusaks minna. Tavasünnituse puhul on vist valusad emaka kokkutõmbed alguses pärast sünnitust, mille tõttu imetamine on piinarikas, aga mul pole seda kunagi olnud. Pärast keisrit oli küll kõikjalt mujal valus ja kõndimine oli põrgupiin, aga imetamine ei olnud.

3) E on algusest peale suht hea öise unega olnud. Paar korda heal juhul ärkab ja rind suhu ning magab edasi. Ma küll ei tea, mis siis saab, kui öösel enam rinda ei anna – siis peaks niisama kussutama vist hakkama, et uuesti magama jääks. Hetkel aitab rind ja ta ei pea isegi palju sööma, aga see aitab tal uinuda uuesti.

4) E-ga on siiani üritustel käimine kerge olnud. Kui kodus ei pruugi ta alati musterbeebi olla, siis rahvarohkes seltskonnas on ta nagu kala vees – ja kõik muudkui ütlevad, et nii tubli laps – vaatab ringi ja naeratab kõigile 😀 Kusjuures mujal tõesti on nagu musterbeebi, aga kodus oma vanematega mitte just alati 😀

5) E on päeval üldiselt üpris rahulik laps. Ja kuigi ta tahab palju süles olla, siis õnneks aitab beebikiik, sest sellega ta ka lepib (sellest kirjutan järgmises osas).

6) Autos jääb E alati magama. No päris kohe mitte, aga 20 minuti jooksul küll. Ja kui ta enne seda on rahutu olnud – siis nii, kui mootor tööle läheb, on ta nagu omas maailmas ja vaatab ringi jne.

7) Ma panen selle plussina kirja, sest tuleviku mõttes on see kindlasti pluss, hetkel igas olukorras ehk mitte, aga E ei salli lutte. On need juba sünnist saadik suust välja visanud ja kui me alguses ikka väljas jalutamisel üritasime seda kasutada, kui ta alguses viril oli (täpsem seletus järgmises alapunktis), siis nüüdseks pole E kuskil kaks kuud lutti näinudki. Teda lihtsalt ei koti see ja kui ta juba nutab, siis luti andmine teda ei rahusta, viskab suust välja ja kogu lugu (me oleme erinevad proovinud, mitte ükski ei ole talle huvi pakkunud). Ja kuna teda tõesti see ei huvitanud, siis polnud meil Hendrikuga ka mõtet seda peale suruda. Tuleviku mõttes on see hea asi, sest ei pea teda sellest võõrutama hakkama.

Keskmiselt rasked asjad:

1) Kuigi E on suhteliselt rahulik laps, siis ta pole kindlasti see beebi, kes tahaks natuke niisama chillida. Beebikiigel veel ja tegelustekil samuti (hetkel on ta terve selle postituse kirjutamise aja olnud voodis mu kõrval – polegi pidanud põlvedele veel tõstma – mis on hea tulemus), aga et ta niisama tahaks natuke olla ilma, et sa temaga tegeleksid või tal puuduks võimalus sulle otsa vaadata – no ei 😀 No võrreldes umbes kahekuuse E-ga on asjad paremaks läinud, sest siis ei saanud WC-sse ka rahulikult minna, nüüd enam seda muret pole. Seega – ma ei oskagi öelda, kas ta ikka nii rahulik on, sest kui ta natuke pikemalt üksi chillima jätta, siis ta tihtipeale hakkab selle üle protesteerima. Päris rahulikud lapsed seda vist ei tee?

2) E magab küll öösiti üpris hästi, aga päeval seevastu alati mitte. Kui varem jäi ta beebikiigel alati tuttu, siis nüüd suudab ta seal niisama üpris pikalt olla, aga magama nii tihti ei jää enam. Aga no ta on suurem ka ja siis beebid ei magagi enam nii palju. Et mõni päev magab üpris palju, teine päev ei maga suurt midagi. Ja mõnikord võib see parajalt väsitav olla, kui ta päeval suurt magada ei taha.

3) Kuigi vankris jääb E lõpuks alati magama, siis enne seda on üks suur tohuvabohu – ta nimelt vihkab seda, kui talle talveriideid selga pannakse. Ehk siis – selleks ajaks, kui temaga välja jõuad, oled ise juba higine, närvis, laps nutab jne. Vot siinkohal oleks jälle hea, kui ta lutti tunnistaks, saaks selle talle suhu panna ja oleks rahu majas, aga selle asemel tuleb kohe jalutama hakata ja siis varsti rahuneb E ka maha (või jääb magama). Autoga seda muret ei ole, sest E ei sõida kombekaga turvahällis (seda ei tohigi teha beebide puhul), vaid me paneme ta soojakotti, autos võtame ta sealt välja ja sõidab lihtsalt pikkade riietega. Autoga üldiselt saame nagunii treppi ega peagi talle kombet selge panema, vaid paneme soojakotti ja autos võtame ta sealt enne turvahälli panemist välja (selleks ajaks on auto juba soojenenud ka). On olemas samuti  selliseid soojakotte, mille puhul saab vist vankriga jalutamiseks kohe lapse ilma väliriieteta ta sinna sisse pista, aga mul on kasutatud ja ilmselt mitte nii efektiivne mudel (lambavill on sees). Et siis ta kisama ei pista.

(Vahemärkus: E jäi magama, seega täna on ta juba normaalselt tema kohta maganud, enne tudus beebikiigel ka – sain filmigi ära vaadata :D).

Rasked asjad:

1) Oma voodis magamine. Vot see asi on küll omadega rappa läinud. Mul oli alguses imeline plaan ta ju kohe oma voodisse magama panna, aga siis lõi reaalsus näkku. Kui hästi läheb, siis magab ta esimese une kuni varahommikuse imetamiseni oma voodis, aga mitte alati (pärast hommikusi imetamisi jääb ta alati suurde voodisse, sest keegi ei taha, et ta ümbertõstmisel üles ärkaks). Kui keskmiselt hästi läheb, siis jääb ta imetamisel tuttu ja jääb meie voodisse. Mina teda siis tõstma ei hakka, sest minuga ta ärkab väga tihti üles, Hendrikul õnnestub see paremini. Kui läheb halvasti, siis ta ärkab üles ega rahune enam üldse maha – ja me peame ta suurde voodisse tagasi tõstma. Aga kui me ta kohe oma voodisse paneme, siis 85 protsenti juhtudel ta ei lepi sellega. Ülejäänud 15 on vedamine. Ja me ei tõsta teda kohe oma voodist välja, kui ta magama minnes nutma hakkab, vaid jah – ta nutab enne natuke. Ma ka kunagi arvasin, et oma lapsel ei lase sekunditki nutta, aga nüüd ma näen asja natuke teistmoodi. Ja kuigi ma armastan E-d üliväga, siis ma saan sellest nutust aru, kui ta tahab meie voodisse lihtsalt pääseda. Aga mulle see terve öö jooksul isiklikult ei istu, kui meid on seal voodis kolm. Pärast imetamist võib jääda meie voodisse, aga enne tahaks, et ta natuke oma voodis magaks. Küll aga ei toimi see süsteem siis, kui Hendrikul on öine vahetus, sest siis on suur voodi meie päralt ja vahel kolib Hendrik hommikul töölt tulles elutoa diivanile magama. Ka siis juhtub seda tegelikult vahel, kui tal on hommikune vahetus, sest siis ta peab kell 05.00 ärkama ja E läheb hilja magama. Kui Hendrikul on õhtune vahetus, siis pole vahet, sest siis ta saab kaua hommikul magada ega pea ka öösel koju tulles avastama, et abikaasa ja laps on voodi hõivanud nagu öise vahetuse puhul 😀

E läheb kuskil kell 23.00 -23.30 alles magama, mis on ilmselt paljude silmis suur möödapanek, aga kuna see tähendab minu jaoks, et ma saan rahumeeli kell 11.00-12.00ni (vahel lausa kauemgi) päeval magada, siis ma seda eriti suure miinusena ei võtaks. Ma küll pean paar korda teda imetama, aga sellist nalja pole mul iial olnud, et laps kella 06.00st üleval oleks, mis võrduks minu jaoks katastroofina. Kui ta kunagi lasteaeda läheb, siis on ilmselt teised lood, aga kuna ma ise lähen kuskil 01.00-02.00 ajal magama, siis mulle selline graafik sobib ideaalselt. Ka seal raamatus, mida ma hetkel loen, on mainitud, et kui tahad hommikuti kauem magada, siis vastavalt sellele kujunda ka beebi päevaplaan – et mingugi siis hiljem magama. Ja mina olen hiline ärkaja ja naudin seda, et saan seda hetkel teha. Eks lasteaeda mineku puhul tuleb muidugi ümber asju tegema hakata, aga sinna on veel aega! Et selle E hilise uinumise saab liigitada nii miinuseks kui plussiks, sest eks see hilja ole, aga kui ma saan kell 12.00 või veel hiljem ärgata, siis on see ideaalne! Ja ma olen suure unega alati olnud, lihtsalt tööl käies ei olnud selleks võimalust.

2) Kui E peaks juba ülimalt rahutuks muutuma, siis on teda väga raske maha rahustada. Et selleni on parem asju mitte viia. See natuke nutmist voodis, mis ma tal vahel enne uinumist lasen teha, ei ole kindlasti see paanikas nutt, vaid selline ühtlane nutt, mille puhul ma tean, et pole midagi hullu. Mõnikord ta rahuneb ruttu maha, mõnikord peab ikkagi ta sülle võtma, vahel oma voodisse tõstma jällegi. Et päris seda, et ta kohe ilusti oma voodis magama jääks, tuleb vähe ette. Paar kuud tagasi tuli ilmselt veel vähem seda ette.

Vot sellised punktid siis. Millised on teie positiivsed ja negatiivsed asjad, mis beebiiga on kaasa toonud?

26 thoughts on “Beebiga seotud asjad, mis on sujunud lihtsalt ja mis raskelt

  1. Mina olen sõbranna soovitusel proovinud white noise youtubest. Kusjuures isegi mõjub rahustajana.
    Tüdruk oli mul ülirahulik laps, olgugi, et ta ei armastanud magada. Poiss (5,5k) nüüd täielik susserdis, ainult mässab ringi. Õnneks magab natukene paremini.
    Mis lutti puutub, siis riidesse panekul ei aita lutt ka. Beebid lihtsalt vihkavad riidesse toppimist 🙂

      • See white noise on natuke nagu harjutamise asi, kuigi jah, kõigile see ei hakka sobima jah. Mida varem sellega alustad, seda parem muidugi, sest palju ta 4k hiljem enam mäletab, et ema kõhus kohises ja mühises ka vb sarnaselt vms. Mul on kahe lapsega see imehästi toiminud. Esimesega ei toiminud ka mitte miski, ei lutt, ei need unesahinad, ei laulmine, ei kussutamine… Ikka aina söötsin last magama, aga lõpuks on see ka natuke jama uneassossatsioon, mida pidevalt süvendada. Olin ühel hetkel ikka päris hädas sellega. Ei taha meenutadagi väga. Vaevaline oli see lapsele ise-uinumis-kunsti õpetamine. Õnneks teistega ses osaski vähemalt lihtsam olnud. Praegune beebi ka jääb päeval sahina & lutiga magama, õhtuti vahel ka niisama süles või kaisus olles. Öösiti ka tiss suhu ja magame edasi.

      • Selles mõttes tuleviku suhtes on nõme jaa see, sest ta ei jää igavesti rinna otsas magama. Varem jäi ka rohkem niimoodi magama, aga enam see ei päästa nii palju.

  2. Minu laps on täpselt aasta vanem ja eelmisel aastal samal ajal magas ka ca 01-11, aga nüüd ärkab kell 6 olenemata magamamineku ajast. KOHUTAV!!! 8 on maksimaalne ülemine piir ärkamiseks ja seda ka vb 3x kuus joppab 😭😭😭
    Muide selle kombe ja turvahälli osas – ei kehti ainult beebidele, ka suurematele lastele ja täiskasvanutele 😉
    Minul oli imetamine raske, laps ise muidu suht lihtne, suurim jama ongi selle magamisega.

  3. Ma vaatasin et sa pole kordagi gaase maininud.
    Mul on 3 kuune neiu ja jubedalt gaasitab .
    Öösel magab kehvasti, päeval see eest enamasti hästi.
    Niiet meil teistpidi kõik..

    Ma last müraga ei harjuta.. Ma ise ka ei saaks mingi kisa saatel magama minna..
    Öösel on vaikus ja rahu- ainult nii suudan ma lapsele sisendada et on öö ja peaks magama..

    • Meil on ka öösel vaikus, tuli võib põleda, kui ise veel ei maga, aga Youtubest videoid häälega ei vaata vms. Ise olen siis tihtipeale teises toas, kui laps magab, aga mitte ka päris alati.

      E-l vahel on gaase ka ikka, aga need piinasid rohkem esimestel elukuudel, nüüd enam nii hull ei ole. Aga vahel ikka annavad märku.

    • Ma ei usu, et kellelgi need sahinad ja muud mürad ööläbi mängivad. Ma kasutan seda nt ainult uinumiseks, siis panen kinni, sest endal on tüütu kuulata. Samas kui olen lapse kõrval pikali, et oodata, milla ta uinub, olen ise ka tihtilugu magama jäänud. Ehk et tegelt ka mõjub uinutavalt. Õnneks mul telefonis mingi lühike 10 min kestev sahin, mitte a’la 10h 😀

      • Need playlistid võivad jah olla 8 tundi pikad, aga kui sellest ainult 10 minutit vaja läheb, siis on ju eriti hea 🙂 Üks playlist Youtubes oligi just nii pikk. Ma ise ainult ühe korra kunagi katsetasin, aga peaks veel proovima jah. Siis kuidagi unustasin ära selle, aga üks kord on proovimiseks vähe.

  4. Pean täitsa mõtlema. Kolmanda lapsega ei oskagi nagu nii kohe midagi väljagi tuua, sest beebiga tundub kõik ikka suht lihtne võrreldes veidi suuremate lastega. Just nõudmiste osas. Sest palju see bebeike siis vajab kah. Ainult sööda, hoia soojas, räägi, naerata, pane tuttu, veeda veidi toredalt aega… Suurematel lastel on ikka nõudmisi ja ootusi ja vajadusi palju palju rohkem ja see nõuab endalt ka palju rohkemaid pingutusi.
    Beebiiga on mul iga lapsega järjest lihtsamini sujunud. Aga esimesega tundubki see kõik vahel raskem, sest esimene on alles teerajaja. Mul oli ikka väga raske kunagi harjuda, et beebi mind NIIIII palju vajab. Nüüd teeb olukorra keeruliseks see, et suuremad lapsed mind jätkuvalt NII palju vajavad 😀 Aga muidugi on see tegelikult tore, et vajavad 🙂 Ühel päeval see enam nii pole, lihtsalt praegu pole veel see päev ja hea ongi.
    Imetamine on kõigiga olnud suhteliselt muretu ja lihtne. Imetamise lõpud kerged (lapsed on ise järk-järgult vähendanud kuni lõpuks üldse loobunud). Lutivõõrutus on olnud lihtne. Lapsed olnud ka kõik pigem rahulikud ja tundnud huvi ka veidi omaette põrandal maailma avastamise vastu. Lisasöökide tutvustamine, potitrenn jms. Kõik on tulnud-läinud kuidagi loomulikult ja ilma suuremate ponnistusteta. Praeguse beebi kohta tulevikku muidugi ei tea ja loodan, et nüüd ära ka ei sõnunud. Aga läheb kuidas läheb, ette ei muretse ja minu peamine mõte neil hetkedel, kui on raske, on see, et see on vaid üks periood, mis varsti on möödas ja siis tagantjärgi see ei tundu üldsegi enam nii hull või pikk.
    Veidi raskemad on olnud gaasiprobleemid ja hammaste tulekud. Tagantjärgi ei tundu muidugi need ka enam nagu midagi väga rasket. Ok, see mingisugune kindel päevakava või rutiini tekitamine oli ka alul asi, mida oli veidi raske omaks võtta, kuid kui see lõpuks nagu iseeneslikult veereb kõik ja toimib, on jällegi väga mugav ja hea. Nt hiljem kui laps lasteaeda läheb, on tal väga palju lihtsam, kui kodus on ka sarnane päevarütm ja samad söömise ja uneajad.
    Kõige raskem on mu jaoks olnud vist kohanemine katkendliku unega ja pideva unevõlaga. Ma tean juba praegu, et nii umbes 9.-10. kuu paiku ma enam ei jaksa seda katkendlikku und taluda ja hakkan tegema pingutusi, et lõppeksid ära öised söötmised ja ärkamised. Kuigi ei tea kah… Ma praegust beebit toidan öösiti tõesti vahel pooleldi läbi une. Minu jaoks on see uudne, sest teistega ma ikka ärkasin konkreetselt öösel ise ka üles ja äratasin lapse ka, et ta mõistaks, et ta ärkab selleks, et süüa, mitte et paar sõõmu hiljem edasi põõnata ja siis veel umbes viis korda öö jooksul sama nalja teha. Need öised ärkamised ongi tavaliselt siis ära lõppenud, kui lõpetan ära öise söötmise. See on viimane selline raske periood, mis ületada tuleb. Peale seda on taastumise aeg ja normaalse eluga taasharjumine.
    Ahjaa.. Ja kuna ma ei armasta üldse söögitegemist, siis see osa on ka olnud mu jaoks paras eneseületus. See pidev söökide vaaritamine. Samas on ainult hea, et tänu lastele olen sunnitud korrapäraselt ja regulaarselt sööma. Vähem näksimist ja rohkem tervislikke valikuid jne. Kunagi enne lapsi ma pigem harva viitsisin miskit süüa teha, just õhtuti. Hommik oli ainus aeg, kui sõin korralikult. Ülejäänud päeva võisin elatuda võikudest ja suvalistest näksidest. Et eks see muutus ja harjumuste kujundamine on olnud konarlik teekond, kuid kindlasti seda kõike väärt.
    Minust on aastatega saanud vist hommikuinimene. Kuigi ka mina tahaksin end välja magada jne, siis miskipärast ei suuda tunda end hästi, kui nt kell10 või veel hiljem ärkan. Või ok, vahel suudan küll, kui keegi minu eest kõiksugu muud kohustused on üle võtnud ja ma tõesti hiljem ärgates ei pea avastama, et appi, kuidas nüüd oma tegemistega ajahätta ei jää. Aga mul seda kaua magamise varianti eriti nagunii polegi, sest lapsed ärkavad ikka varem. Mitte küll mingi ulme vara, aga alati varem, kui ma sooviks. Ma ei suudaks lapsega nii hilja ööni üleval istuda. Olen liiga harjunud, et lapsed kl 21-22 paiku magama lähevad ja ma siis veidi veel oma aega saan.
    Mitu und E sul päeval teeb? Kui pikalt magab? Mul 5k beebi just tegi korrektuure unedes ja tavapärase 4-5 päevauinaku asemel teeb nüüd 3 und. Mõnikord on kõik need uned mingi 30min-1h pikad, mõnikord kaks und 30 min, ja üks pikem (2-3h) uinak. Ma teda enam ei panegi suva aegadel magama nagu veel mõnda aega tagasi, vaid jälgin kaua ta on üleval olnud ja kuidas klapib sellega, et päeva sisse need 3 und kenasti ära paigutuksid. Mingi enam-vähem kindel unegraafik on olemas, siis on natuke nagu lihtsam ka lapsega aega sisustada, oma tegevusi planeerida jms.

    • Pille, kõigpealt suur aitäh sulle nii pika ja põhjaliku kommentaari eest! 🙂

      Sul on siis tõesti juba kindel süsteem lastega olemas, mis on super, minul seda siiski veel ei ole. Et E magab tõesti üpris juhuslikult päeval, mõni päev on tal 4-5 und, teine kord kaks ainult. Üks uni on kindlasti pikem, kuskil 2-3 tundi, aga teised võivad olla 10 minutist kuni mitme tunnini. Kõik sõltub päevast. Kui tal on ainult paar päevaund, siis need ongi tavaliselt pikemad ja kui on rohkem neid, siis on üks pikem, teised lühemad. Ma tõesti pole osanud seda süsteemi sisse viia, et tal need päevased uned kindlal ajal oleksid, aga ehk on tegu ka mu enda laiskusega. Et magab siis, kui magab – ja kui tõesti just ülimalt tähtis käik pole vaja ette võtta, siis niisama lihtsalt teda äratama ei hakka.

      Minul on ka kõik öised imetamised läbi une, hommikul suurt ei mäleta neist midagi. Eks see mingil määral võib ikka väsitada küll, sest korraks ärkad ju ikka üles. Õnneks suudan ma sama kiiresti uuesti uinuda, aga mõnel hommikul tunnen end küll väsinult, kuigi saan kauem magada, aga need ärkamised… Kusjuures see väsimus on endast alles viimasel ajal tundma hakanud andma, varem seda ei olnud.

      Söögitegemine on ka minu jaoks paras peavalu, aga hetkel ma pole seda veel pidanud suurt tegema, sest E sööb rinnapiima ainult. Kuskil viiendal-kuuendal elukuul alustan püreedega, aga see on ka kerge veel. Ega ma seda lapse suuremaks kasvamist selles mõttes ei oota, sest hetkel on kokkamine suures plaanis siiski Hendriku pärusmaa, aga igavesti see päris nii jääda ei saa. Ma võin ausalt öelda, et ma ei salli siin maailmas laias laastus kolme asja – EKRE-t, matemaatikat ja kokkamist. Kui esimese puhul ma pean sellega leppima ja teisega ma ei pea kokku puutuma (ei räägi siin protsentarvutustest vms, mis on kerge, aga gümnaasiumi ja osaliselt ka põhikooli matemaatika, mis mulle ei istu – sellega õnneks ei pea tegemist praegu tegema), siis kokkamisega pole asi nii lihtne. Mul olid küll ilusad plaanid, et kui dekreeti jään, siis hakkan õppima jne, aga nojah – no polnud motivatsiooni ja otsest vajadust ka mitte. Ausalt – kui ma oleks rikkast perest pärit või oleks rikkaks saanud, siis ma palkaks endale isikliku koka, kes tuleks süüa vahel tegema (või siis lihtsam variant, kui rahakott oleks puuga seljas – käiks väljas söömas kogu aeg). Ma lihtsamaid asju oskan ja võin neid suure surmaga teha, aga no nii tüütu minu jaoks lihtsalt. Olen sada korda kuulnud, et asi on suhtumises jne, absoluutselt ongi, aga see ei köida mind üldse. Muidugi on Hendrik pakkunud, et teeme siis koos süüa jne, aga ma olen nõus ükskõik mida muud enne tegema majapidamises. Kokkamine ei ole minu teema lihtsalt. Aga eks seda peab tegema, kui laps on suurem ja juba see mõte paneb mu pea valutama…

      • Samastun täielikult söögitegemise koha pealt. No tõesti, minu unistus, et keegi teine teeks süüa ja ise selle aja saaksin lastega tegeleda või midaiganes muud teha. Ma olen kodus nii mõnedki remonditööd ka palju meelsamini enda peale võtnud kui söögitegemise. Aga noh……… lastega enam sellest pääsu pole. Mul vähemalt mitte. Mees mind ses osas ei aita ja ikkagi on see lõpuks minu vastumeelne vastutusala, sest ega tõesti ei taha ju lastele mingeid jamasid toitumisharjumusi ka kujundada.
        See teema paneb tõesti pea huugama. Veel on sellega üks asi, millest ma üldse aru ei saa. Et kõik muu on suutnud kujuneda sellisteks harjumusteks, mille puhul ei pea enam väga palju mõtlema, vaeva nägema või ennast sundima. Kuid söögitegemine on absoluutselt iga päev nagu üks täiega tüütu kohustus, mis lihtsalt ei taha nii palju harjumuseks saada, et see ilma vastumeelsuseta kulgeks. Ma mingi eriline toidunautleja ja gurmaan ka pole. Mu jaoks on söömine enamjaolt lihtsalt üks tüütu vajadus, mis tuleb ära rahuldada.

      • Tegelikult on natuke lohutav teada, et on teisi ka selliseid naisi, kellele kokkamine pole meeltmööda, vahel tundub küll, et 95 protsenti naudivad seda – ja ülejäänud lihtsalt ei tunnista, et neile see ei istu, sest häbi on 😀

      • Haha… Lohutav tõesti:) Mul pole isegi häbi ka, päris ausalt :/ Enne õpib vist mõni meesterahvas rõõmu tundma nõudepesust või hakkab särasilmil sokke nõeluma, kui mina söögitegemist armastama 😀

  5. Söögitegemine on kohutav jube tülgastav tegevus. Enne laste saamist nautisin kokkamist. Nüüd enam ammu mitte. Lihtsalt ei pääse kodust väljagi, peale hommikusööki tuleb juba lõunasöögile mõelda. Parem veel, kohe hommikul ka lõuna valmis teha, et lastega tuppa tulles ainult soojendamise vaev. Lasteaia graafiku järgimine kodus on väga raske, sest seal on olemas tugipersonal, kodus peab kõik ise organiseerima. Mõnikord pole veel õuegi saanud selleks ajaks, kui lasteaias juba lõunaaeg on. Sel ajal, kui nad lõunaunes on, peaksin ideaalis juba õhtusööki valmistama, aga lihtsalt ei jõua koguaeg olukorra kõrgusel olla. Kui kokkan, siis palju korraga ja ladustan asju ka sügavkülma, siis saab mõni päev rahulikumalt läbi ajada. Söögitegemine on vangistus!

    • Ei taha isegi sellele mõelda ausalt öeldes 😀 Ma olen alati kokkamist suht vihanud, ainult olude sunnil seda teinud. Üksinda elades puutusin pliiti kaks korda aastas umbes, käisin väljas söömas suht kogu aeg – Annelinnas oli mingi odav kohvik kodu lähedal. Või siis sõin tööl ja õhtul niisama näksisin. Ega see hea pole muidugi, aga mis sa ära teed. Ega ma hetkel ka pliiti väga tihti ei puutu ausalt öeldes. Aga jah – lapsega muidugi päris nii ei saa enam kahjuks… Veel saab, aga varsti ei saa enam.

    • Hmm.. Ma omal näitel ei saa küll öelda, et lasteaia graafiku järgimine raske oleks. Aga eks see kõik sõltub ju paljuski, milline päevarütm kuskil peres on ja kuidas kellelgi need igapäevased verstapostid lahendatud on.
      Söögitegemisega on mul ajaga paar elu lihtsustavat nippi tekkinud, nii et vahel tõesti jääbki mõni päev vahele, kus peale hommikupudru ei pea midagi otsast peale valmistama, vaid on ainult soojendamise vaev. Tavaliselt teen õhtusööki sellises koguses, et jagub ka järgmise päeva lõunasöögiks. Vahel jagub seda isegi ülejärgmise päeva lõunasöögiks. Tavalisem on siiski, et õhtuks uus söök. Mõnikord on mul kapis lausa 2-3 söögi vahel valida. Neil päevil oleks nagu koorem õlult maas, saab nagu natuke elada, mitte pliidi ees olema. Lõpurasedana, kui tähtaeg juba käega katsutav oli, tegin nii, et mingeid suppe või pilaffi vms panin kuumalt purki, see tõmbas vaakumisse, jahtus ära ja panin külmkappi. Nii tekitasin mingi varu, mida võtta, kui mees lastega üksi kodus oli või kui beebiga haiglast tagasi olime. Vahel teen praegugi nii, et oleks hea midagi kiirelt lõunasöögiks võtta. Kui eelmisest päevast midagi järgi ei jää, siis tavaliselt sööme lõunaks kas praekartuleid/bataati/köögivilju või tatrahelbeputru, kõrvale siis mida iganes kapis leidub (salatit, kodujuustu, kotlette, konservherneid jms). Kiired söögid, aga õnneks mu lastele maitseb.
      Muidugi, kui raha pole probleem, võib vabalt ka poest valmistoitu osta või woltida.

      Hakkasin mõtlema, et tegelikult vahel harva on söögitegemine mu jaoks isegi suht ok tegevus. Aga see igapäevane “peab tegema” suretab vähesegi huvi selle tegevuse vastu lihtsalt ära.

      • Wolt või Telli Toit oleks vahel isegi hea lahendus, aga Põlvas seda pole kahjuks. Aga no kogu aeg seda endale lubada nagunii ei saaks, sama on valmistoiduga. Üksinda elades jah veel, aga perele kogu aeg seda ostes läheb kalliks. Siiani on jah Hendrik kokkamise enda peale võtnud, aga kuna ma olen lapsega kodune, siis ta ei saa talle siis süüa teha, kui ta tööl on. Ja vaevalt ta tahab kogu aeg niimoodi kokkata, et meil vaid soojendamise mure oleks järgmisel päeval 😀 Mul see tähendab, sest E niipea pliiti ei puutu.

  6. Sul on uus klõps esilehel!
    Lugesin kohe esimese erutusega
    _seebiga seotud asjad_ ja kuna olen
    beebiseebi ja beebi pepukreemi kasutaja
    aastast..(aegade algusest), siis lugesin…
    …ja samal ajal Vikerraadios…
    ‘Heli jälg ajas’ oli Mehhiko muusika Ameerikas
    radadel (üldisemalt ‘will the wolf survive’ lood).
    Millegipärast mõtlesin ma kohe Printsessile,
    kes on nagu mehhiko Printsess meie Põlvamaal,
    sest onju Kagu-Eesti meie regionaalne Mehhiko.
    Ehk siis Mehhiko-2 priood Printsessi elus 🙂
    Keel on setu ja sekeldusi jätkub…
    Väga veider lühiühendus tekkis.

    Aga unerahu esimene reegel on:
    väldi vaikust ja rahu, see teeb beebi rahutuks
    (ma tean, sest sündisin ise samal ajal aastast
    ja oma parimat und olen kogenud just läbu keskel)
    Lõbus melu, suhtlemine, kilked, mõnus tümps taustal,
    see annab beebile rahu ja kindluse, et kõik on korras.

    • No päris läbutseda küll ei maksa beebi uneajal, mulle endale see ka ei istuks. Tuli võib põleda, aga moblast samal ajal muusikat või videoid häälega ei pane. Eriti just siis, kui ta minu kõrval või põlvedel magab. Kui laps elutoas magama jääb, siis telekas võib ikka mängida – see teda ei ärata 🙂

      Pilt on suht ammu uus jah siin blogis 🙂

  7. Enamus asju klapib sinu beebiga,. Samuti beebi seltskonnas väga rahulik ja rõõmsameelne aga kodus kipub igavusest või ka igatsusest jonnima, kui õde ja isa kodus ei ole. Kõige ehmatavam on see, kui beebil jääb ila kurku või kui sõrmi liiga hoogsalt lutsutab ja siis tekivad tal lämbumishäälitsused ja see on nii jube. Muidu on mõnus oma 6-kuusega kodus olla ja nautida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s