Ma ei ole suur jõulufänn, pigem Grinch lausa…/ Elumuutused viimase viie aasta jooksul/ On igati okei emaks saades pisaraid valada, kui on raske…

Ja ongi juba detsember kätte jõudnud! Meil veel kuuske toas ei ole, sest ma pole kunagi see inimene olnud, kes tahaks seda juba detsembri alguses näha. Ilmselt kuskil detsembri keskpaigas me selle siiski toome. Samuti lähen ma ülinärvi, kui oktoobrist juba keegi jõuluhulluses on. No tegelikult ei lähe, sest see pole minu asi, aga see ei meeldi mulle küll. Poodides käin suure kaarega jõulukaubast mööda – ehk siis olen natuke Grinch 😀 Sel aastal me päkapikutama ka ei hakka, sest E on nii väike, aga eks näis järgmise aasta kohta. Ülejärgmisel aastal juba kindlasti.

Detsember on ka sellepärast huvitav kuu, et mul on ju sünnipäev! Just päev enne jõule ehk 23.detsembril. Kusjuures kuni kuuenda eluaastani ma arvasingi, et 23.detsembril on jõulud, aga kui ma siis kurva tõe teada sain, et siiski 24.detsembril on õiged jõulud, siis ma olin väga pettunud. Lausa pahane oma ema peale, et miks ta üks päev hiljem ei võinud mind sünnitada 😀 Mitte et ma siis oleksin aru saanud, mida see sünnitamine endast kujutab, veel vähem seda, et ise ei saa seda valida. Ma kusjuures sündisin öösel kell 00.30 – ehk siis pool tundi varem sündinuna oleks mu sünnikuupäevaks hoopiski 22.detsember. E sündis ka suht samal kellaajal nagu mina – lausa kell 00.10 – ehk siis 15.august oli napilt alanud (mis on minu nimepäev muideks!).

On tegelikult päris huvitav mõelda, et ma saan juba 30! Kui ma 18 sain ja enda meelest juba maru täiskasvanud naine olin, siis ma arvasin, et 30-aastane naine tunneb juba mullahaisu ja on viis senti surmale võlgu. Aga tegelikult pole asi sugugi niimoodi! Minu jaoks on vanuse lisandudes elu ainult paremaks läinud. 25-aastaselt ma lootsin, et ehk 30-ndaks eluaastaks on mul elukaaslane ja ehk lapski, aga kuna mu minevik oli selles mõttes alati suhteliselt ebaõnnestunud olnud, siis ega ma suurt rõhku sellele ei pannud. Abielust ei julgenud üldse unistadagi. Mäletan täpselt, et kui oma 25-ndat sünnipäeva sõpradega pidasin, siis mainisin kõigile, et ehk 30.sünnipäeva puhul ei ole ma nii üksi. Viie aastaga muutuski palju ja mu unistus saada enne 30-ndat eluaastat emaks, olla suhtes ja elada pereelu täituski! Ja mitte olla ainult suhtes, vaid lausa abielus. Minu jaoks isiklikult on alati abiellumine oluline olnud. See ei tähenda seda, et ma vabaabielu ei pooldaks, sest algne plaan oli meil ju Hendrikuga abielluda siis, kui E on aasta või kaks vana – seega plaanis oli see nagunii. Mul on lihtsalt hea meel, et see varem juhtus 🙂

Ka töökoha mõttes on palju muutunud, kui ma võrdlen seda sellega, kui ma 25 sain. Siis olin ma saatejuht ja graafik oli väga muutuv – küll tegin päeva- ja küll öösaateid. Öösaatel oli muidugi ülihalb maine ja eks see ole mõneti arusaadav, miks see nii oli. See oli siiski minu jaoks väike asi, sest ma pole kunagi enda jaoks seda ebaõnnestunud töökohaks pidanud. Jah, ma oleksin sinna võinud lühemaks ajaks jääda, sest lõpus oli mul sellest nii kopp ees, aga see on ju ka loogiline – kaua sa ikka purjus jorssidega otse-eetris vaielda jõuad. Kui ma seda tegema hakkasin, siis ma olin ju vallaline, mis pani tüüpe rohkem helistama, aga hiljem tutvusin ma juba oma eelmise peikaga ja mehed, kes olid selle saate põhivaatajad ja helistajad, ei tahtnud enam hõivatud naisele 2.99 eurot minutis kõnesid teha 😀 Ma ei ole ka selline inimene, kes valetama hakkab, kui seda otse-eetris küsitakse.

Kui ma lõpuks saatest ära tulin, siis ma olin 26 ja varsti saamas 27. Algus oli raske, sest ebakindlus uue töö saamise suhtes tegi mind õnnetuks. Olin üle kolme kuu töötu, küll jäin lõppvoorudes napilt välja, küll ei võetud üldse ühendust. Ja mõned töökohad ma oleksin ka saanud, aga ütlesin siiski viimasel hetkel ise ära, sest lootsin, et ehk on midagi paremat tulekul. Ma kandieerisin ainult kohtadele, mis natukenegi kõnetasid, seega igasugune üldine klienditeenindus kuskil kaupluses, kuhu oleks kindlasti saanud, langes välja.

Ja lõpuks ma veebruaris 2017 siis selle töökoha sain! Kandeerisin Office Manageriks start-up ettevõttesse ja käisin vestlusel juba jaanuari keskpaigas. Kaks nädalat ei võetud minuga ühendust (nad nii mainisid ka, et umbes veebruaris annavad märku), aga siis lõpuks helistati, et osutusin valituks ja millal ma alustada saan. Oli reedene päev ja ma mainisin, et kohe esmaspäeval. Minu töö hõlmaski seda Office Manageri poolt, aga samuti ka müügipoolt, sest pidin meie müügimehele aegu saama erinevatesse tootmisettevõtetesse, kus ta saaks meie lahendust pakkumas käia. Kuna tegemist oli äriklientidega, siis oli see palju kergem kui eraklientidele midagi otseselt müüa, mida ma olen minevikus nii palju teinud, aga mida ma enam ei tahtnud teha. Lisaks oli kohtumine tasuta ja kui meie lahendus huvi ei pakkunud, siis nii oligi. Siiani oli müügimees ise seda teinud, aga kuna see võttis nii palju aega ära, siis oli parem, kui keegi ta graafiku ära täidaks ja tema ainult kohal käiks. Ja seda ma kuni dekreeti jäämiseni tegingi!

Kui helistamine oli mulle mingil määral tuttav, siis teema oli siiski väga tehniline, millega ma varem polnud kokku puutunud. Alguses tegin ju inglisekeelseid tehnilisi uudiskirju ka, seda kuni jaanuarini 2019, millal meile Marketing Manager tööle võeti. Uudiskirjad olid need, mis mulle kõige rohkem raskust valmistasid, eesti keeles veel saaks paremini hakkama, aga mu tehniline inglise keel pole just ülihea. Kuid ma sain hakkama ja eks palju aidati ka.

Täiesti uus pool oligi minu jaoks see kontorielu korraldamine – sünnipäevad, suvepäevad, jõulupeod, muud üritused, hotellid, lennu-ja laevapiletid teistele töökaaslastele jne. Astusin paar korda ikka ämbrisse ka – a la saatsin Läti müügimehe pulmasviiti ööbima (mis tegelikult polnud halb asi, aga tööreisil vist imelik natuke :D), Soome müügimehe kurtide keskusesse ööbima (ta ütles, et nii vaikne oli :D), firma jõulukingitused ehk stressipallid said minu poolt jaatava vastuse kujundusele, mida me tegelikult ei tahtnud (õnneks sai neid ikka kasutada). Kõige suurem viga oli see, kui ülemuse lennupiletid valesti broneerisin, tagasitulek üks kuupäev varasemaks, kui tegelikult planeeritud oli. Õnneks ta ise märkas seda, sest kui see oleks lennujaamas välja tulnud ja ta oleks päev hiljem sinna läinud, siis oleks ikka suht pekkis see olukord olnud. Pärast seda viga hakkasin sada korda asju üle vaatama, et enam selliseid asju ei juhtuks. Õnneks ei juhtunud ka enam. Ahjaa, ühe korra saatsin meie tehniku kuhugi kahtlasse kohta ööbima, kus mingid ämblikud kõikjal jooksid ja vannituba nägi kohutav välja.

Kuni aprillini 2019 olin ma ainuke naine oma töökohas, aga siis tuli üks veel, kes on hetkel ainuke naine seal. Haha, siis tuli kohe palju naisteteemasid juurde, mis pausidel rääkida sai – a la eesootavast sünnitusest jne 😀

Aga ma olen siiski nii tänulik, et ma sain selle töökoha, sest kuigi müügikogemust mul oli, siis Office Manageri kogemus puudus täielikult. Ilmselt sellepärast need ämbrid just selles vallas ette tulidki. Et ka selles mõttes on palju muutunud, sest kui keegi oleks viis aastat tagasi maininud, et mul töökoha mõttes nii hästi läheb, siis ma poleks seda uskunud, sest siis ma ikka kahtlesin endas rohkem. Kuna sain blogis nagunii kommentaare, et ma kunagi normaalset tööd pärast saatejuhtimist ilmselt ei leia, sest olen oma tuleviku perse keeranud jne. Ja kuigi ma olen üpris tugeva kestaga inimene, siis eks sellised asjad mingil määral ikka mõjuvad…

Samamoodi sain kommentaare, et meest ma ka ei leia mitte iialgi, veel vähem tahab keegi minuga kunagi abielluda ja lapsi saada. Eks see ikka mingil määral tõmbas enesekindlust maha, aga õnneks olen ma selline inimene, kes siiski üldiselt usub endasse. Jah, vahel lõi see pind kõikuma, kuid siis tuli jälle tagasi.

Et selline see eluke siis viimasel ajal ongi olnud. Viie aastaga on tõesti palju juhtunud – olin vallaline, siis olin suhtes, kolisin Tallinnast tagasi Tartusse, tulin töölt ära, kolisin Tartus ühest korterist teise, sain uue töökoha, läksin lahku. Jõudsin viis nädalat vallaline olla, kui tutvusin Tinderis oma abikaasaga, elasime üksteist kuud Põlva-Tartu suhtes, siis kolisin Põlvasse. Andsime lapsele vaba voli, kuu aja pärast jäin rasedaks, 31.mail abiellusime, augustis sündis E. Ja kehakaal on ka kõikunud väga palju – 66 kilost kuni 112 kg-ni, millega läksin sünnitama. Hetkel kaalun 93 ja 20 kg oleks vaja veel maha saada.

Vot selline lugu siis viimase viie aasta elust! Millised teie elu viimased viis aastat on olnud ja mis elumuutusi see teile toonud on? Mina igal juhul olen rahul, et saatus või ükskõik mis mind praeguse eluni juhatas.

Alati ei ole kõik roosiline, näiteks eile oli E nii viril, et lausa pisarad tulid silma, aga täna on ta jälle nagu tavaliselt. Nii et mind ajas ka natuke ketasse see mees-Marimelli postitus, kus ta ei mõista, miks hiljuti emaks saanud naised vannitoas nutavad. Mina seda pole teinud, aga on juhtunud küll, et kui Hendrik töölt jõuab, siis annan talle kohe lapse, sest olen nii väsinud, kuna E on nii rahutu olnud. Üks kord oli lausa niimoodi, et ma helistasin talle ja ütlesin, et ärgu tööl duši alla mingu (ta tavaliselt alati käib pärast tööd seal duši all), vaid tulgu kohe koju, sest muidu ma lähen hulluks. Olin E-ga pikalt kussutades ringi kõndinud, aga see ka ei aidanud. Et selliseid hetki tuleb ette ja see on igati normaalne! Mul on hea meel, et Saara Pius meedias sellele idiootsele postitusele reageeris, sest kõik lapsed on nii erinevad ja pole rahulikud. E on muidu üpris rahulik laps, aga on ka päevi, kus ta seda pole ja see tahab küll pisarad silma tuua. Ja see on lubatud! Tänapäeval oodatakse, et naised peaksid imeinimesed olema ja kõigega niimoodi hakkama saama, et alati naeratus suul, aga see on vale suhtumine. Oma emotsioonid tuleb välja lasta ja kui pisarad aitavad, siis nutkem terviseks! 🙂

Lõpetuseks paar pilti ka. Esimene on E-st, kes tegelustekil magama jäi, mida tavaliselt mitte kunagi ei juhtu, aga sel päeval oli ta vist nii väsinud 😀 Teine on E-st beebikiigel, mis tavaliselt on köögis, aga vahel tõstame ka elutuppa (pildil on samuti elutoas). See aitab väga paljudel juhtudel, kui E on viril või tahab ainult süles olla, aga meil Hendrikuga on vaja midagi muud teha. Ja kolmas pilt on siis minust endast ka üks selfi!

20191201_193741.jpg20191202_195139-1.jpgIMG_20191202_152052_391.jpg

12 thoughts on “Ma ei ole suur jõulufänn, pigem Grinch lausa…/ Elumuutused viimase viie aasta jooksul/ On igati okei emaks saades pisaraid valada, kui on raske…

  1. Minu emal on ka 23.detsember sünnipäev ja ta ikka räägib, et kui ta laps oli, siis peeti kavalalt jõulud ja tema sünnipäev koos. See hõlmas siis ka jõulu-ja sünnipäeva kinki ühes. Pidi suur pettumus olema 😀

    • Kusjuures mul oli sama lugu 😀 Ja ma olin ka pettunud selles mõttes, sest teised said kaks korda aastas kingitusi – jõuludel ja sünnipäeval, aga ma sain ainult üks kord. Nüüd see enam mind ei huvita, aga väiksena olid kingitused ju nii olulised.

  2. Ma olin kuni selle aastani Grinch. See aasta mõjutas mind vist rasedus. Kõik jõulutuled on üleval ja korter kaunistatud. 😀 😀
    Ah, inimesed annavad nii lihtsalt teistele hinnanguid, et jube. Kohe kui pole mingiks vanuseks omale kõrghariduse ja super töökoha saanud, siis kantakse maha pm. 😀
    Ma ise plaanin järgmine aasta minna kooli lapse kõrvalt ja suvel üks tädike ütles mulle “Ah, enam lapse kõrvalt pole küll mõtet kuskile kooli minna. Kuhu sa ikka nii lähed.” Mul oli, et okeiiiii 😀
    Ps. Mul lapse sünnitähtaeg 23.dets. vaatame kas tuleb sellel ajal haha. 😀
    Tahtsin veel küsida, et kuidas on lood sotsiaalse eluga, kui on laps? Ma ise kardan, et see jääb mul unarusse, kuna lastega sõbrannasid mul pole nii ja uusi tuttavaid lastega ka pole. Kardangi, et jään koju manduma. Kuigi ma pole üldse sellise inimene, kellele meeldiks üksi olla. Tahan ikka suhtlust jne.
    Peab ikka su jalutama kutsuma Põlvas 😂

    • Päris äge, kui minu sünnipäeval sünniks su laps! Ma ise pidin 10.jaanuari paiku sündima, aga tahtsin maailmaga järelikult varem tutvuda 😀

      Väikse lapse kõrvalt õppima minemine on absoluutselt õige mõte, kui sul see soov on. Ja on veel eriti kiiduväärt idee! Nii et ei saa aru, miks seda maha tehakse – väga nõme suhtumine.

      Sotsiaalne elu on mul natuke kannatanud küll. Mu parim sõbranna on hetkel nagunii reisil ja tuleb alles jaanuari lõpus tagasi. Paar lastega sõbrannat on mul küll, aga nad ei ela Põlvas. Seega kui su laps ära sünnib, võid teada anda ikka – eriti, kui mõlemad Põlvas elame! 🙂 Ja eks lapse sündides ei saa enam nii lambist kuhugi välja ka minna, eriti siis, kui mees on tööl. No nädalavahetusel saaks küll, sest minu laps lepib ka pudeliga, mida kõik lapsed kahjuks ei tee muidugi. Aga ma ise olen ka kuidagi kodukesksemaks jäänud ilmselt. Nüüd detsembris ootan firma jõulupidu ja kui sõbranna tagasi on reisilt, siis kindlasti tähistame jne. Aga nüüd firma jõulupeol ja enda sünnal on esimesed korrad üle aasta, kui alkoholi tarbin. Ma kujutan ette, et esimene pokaal veini niidab juba jalust maha 😀

  3. Tunnen, et pean reageerima sellele vetsus nutmise teemale. Minu arust oli nende postitus täiesti ebaõiglane ja empaatiavõimetu paljude emade suhtes. Olen ema olnud alles viis kuud, aga olen ka nutnud, sest vahepeal lihtsalt on raske, mis iganes põhjusel. Mul on mees väga toetav ja teeb väga palju majapidamisasju ise ära, et mina ei peaks tegema, käib poes, tegeleb lapsega jne ja mul ei ole ka “raske” laps, pigem rahulikum. Sellegipoolest tekib neid hetki, kus lihtsalt kõik kasvab üle pea ja pisarad on kerged tulema. Asi pole kindlasti selles, et “aga kas sa siis ei teadnud, mis sind ees ootab, kui emaks saad”. Me ju kõik teame teoreetiliselt, et lapsevanemaks saades jääb und vähemaks, titad paratamatult mingi aeg nutavad, enda aega jääb vähemaks. Aga kui sa pole varem lapsevanem olnud, siis sa ju praktikas ei tea, mis tunne on olla nii väsinud, et eelmine öö on mälust täiesti kustunud ja käid päeval ringi nagu udus. Vähemalt mina ei osanud SELLIST väsimuse tunnet päriselt ette kujutada, võibolla mõni tubli ime-inimene oskab ja teab sellega arvestada. See, et vahepeal raskeid hetki on ja kogu aeg polegi naeratus näol ja tahaks vahepeal üksi oma asju teha, ei tähenda ka kindlasti seda, et ma oma last ei armastaks või et parem oleks, kui teda üldse poleks (vastik isegi kirjutada selliseid sõnu). Vastupidi, ta lasi ennast päris kaua oodata ja rõõm tema tulekust oli nii-nii suur.
    Ühesõnaga, mind riivas nende postitus ja tahtsin lihtsalt need mõtted endast välja kirjutada. Inimesed handle’ivad oma emotsioone erinevalt – minu viis on pinged välja nutta ja rõõmsamana edasi minna. Ma ei näe selles halba.

    • Ma olen su kommentaariga nii nõus! Sest enne emaks saamist saame me ainult ette kujutada, mis meid ees ootab, aga tegelikkus võib olla palju raskem. Enamasti ongi. See ei tähenda, et poleks pidanud emaks saama.

      Kui mees on kogu aeg kodus, siis on ilmselt kergem jah, aga tavaliselt käivad mehed ju tööl ka. On muidugi ka peresid, kus ehk ema käib tööl edasi ja isa jääb vanemapuhkusele, aga neid on kindlasti vähem. Et Hendrik on ka võrratu isa ja oivaline abikaasa, aga kui ta on tööl, siis ma olen lapsega üksinda. Ja kui E-l on halb päev, siis loogiline ju, et mul on ka tuju sellepärast nullis.

      Väsimus hakkab mul rohkem nüüd märku andma. Kuigi E on üpris hea magaja, siis öösel rinna andmiseks pean ju korraks ikka ärkama. Ja no päeval ta väga iseseisvalt olla ei taha. Et natuke on nõus tegelustekil ehk üksinda olema, aga mitte üle 20 minuti. Enamasti tahab süles olla või siis aitab beebikiik, aga see ka mitte päris alati. Ja on loogiline, et emotsioonid on laiali, pole sellise olukorraga harjunud, mis toobki kaasa nutmise. Ja see pole sugugi halb, vaid suhteliselt loogiline protsess.

  4. Tore lugemine. Elumuutused on alati nii huvitavad asjad. Kui neid pole, siis on see teadmatus, et millal küll mina leian omale sobiva töö, kodu, mehe, elutee või misiganes muu asja. Aga kui see lumepall veerema hakkab, siis vahepeal enam nagu ei ole aega selle kõige üle nagu juureldagi, kõik kuidagi lihtsalt nagu juhtub.
    Mul on elus veel väga pikk tee minna rahuloluni ja oma koha leidmiseni. Viimase viie aastaga on aga siiski palju juhutunud ka. Või eks oleneb, kuidas võtta jällegi. Ühe mätta otsast vaadatuna on nagu palju toimiunud, teise mätta otsast istuks nagu oma elukesega paigal ja kasvatan sammalt selga. Igatahes 5 aastat tagasi oli mul suhtes kriis. Suhe enam ei arenenud kuskilepoole. Igatsesin juba ammuilma pereelu, aga mees blokkis. Suhe oligi siis pausil olnud juba mõnda aega. Tol ajal siis tutvusin ühe noormehega töökohal, millel töötasin veel viimaseid päevi. Ta oli mulle ammuilma silma jäänud ja järsku tahtis ta ise minuga suhelda. Olin nii valmis elus uut lehekülge keerama ja uut inimest oma ellu lubama. Kahjuks pidin tolles noormehes pettuma. Tõesti kahju oli ja siiani natuke on. Aga ei raisanud oma aega enam ei tema ega ka teiste uute suhete otsimise peale. Leidsin kuu ajaga hoopis uue meelepärasema töö. Järgneva poole aastaga läks kuidagi ikkagi nii, et klaarisin ära suhte oma pikaajalise elukaaslasega, kellega suhe pausil oli. Ühtäkki oli mehel pereloomise ees ka blokk kadunud ja enne kui arugi sain, ootasin juba esimest last. See oli minu jaoks nii-nii kaua oodatud sündmus. Samas tunded olid vastandlikud, sest töökoht, kus käisin ka väga meeldis. Väga kahju oli koduseks jääda. Ent noh.. Pereloomist ka enam edasi lükata ei tahtnud. Noh ja nüüd viimase 5 aastaga on läinud nii, et mul on 3 last ja siiani pole olnud võimalust tööle tagasi naasta. Tunne on natuke ebalev selle koha pealt ja see tekitab omajagu ärevust, et kuidas siit edasi…. Eks aeg teeb omad korrektiivid. Pereelu on muidugi mu suhtesse uuesti kriisid ja pinged tagasi toonud ja natuke nagu kahetsen, et kokku tookord kunagi jäime. Samas ma vaatan oma lapsi ja… nad on lihtsalt nii imelised. Ma olen selle üle ikka vägaväga õnnelik, et nad mul on. Et ma enam ei pea ajaga võidu jooksma, et äkki ma ei saagi kunagi ühtegi last vms. Sisimas loodan, et äkki kunagi tulevikus jõuab veel ühe lapse peale mõelda…….. Mingi kinnisidee see muidugi enam pole. Praeguse kolmega ka üliväga rahul. Suhe mehega võiks parem olla muidugi…..
    Tulevikuplaane tuleb vaikselt hakata pidama. Et kuhupoole ma nüüüd peale kolme last suuna võtan ja end muul alal jälle tõestama ja teostama hakkan. See emadus ongi selline asi, et naise jaoks on see küll pidev areng ja kasvamine jne, kuid kõrvalseisja (ja tihtilugu ka tööandja) arvates on see justkui paigalseis. Oma tutvusrigins näen ma igatahes väga palju sellist suhtumist, et ah, sa seal kodus midagi ei tee, aina jään elust ja ajast maha. Mingis mõttes on see tõsi küll, sest kui lapsed on väikesed, on vähemalt mul küll üsna raske slelest lastekasvatamise mullist välja minna ja mõnda muud rolli vahepeal ka täita. Tunne on nagu kõik teised on oma eludega ei tea kuhu ära liikunud ja pidepunkte nagu nii palju vähemaks jäänud.. et justnagu ei oskagi enam suhestuda teiste täiskasvanutega 😀 Elu periood lihtsalt selline, mis muud. Ükskord on see kõik juba olnud ja siis vaatan vb teisiti tagasi sellele ajale.

    • Seda teistest mahajäämise tunnet mõistan minagi, kuigi mul on laps nii väike. Et kõigil läheb elu omasoodu ja siis oled sina, kelle päeva tipphetk on see, kui laps on nõus pool tundi tegelustekil olema. Et see aeg iseendale jääbki tagaplaanile. Mina näiteks blogin imetamise ajal, hetkel laps magab põlvedel ja kuigi on juba natuke raske, siis ma ei tõsta teda maha, sest ta võib üles ärgata 😀 Et kui nutitelefoni poleks ja peaks ainult arvutis asju ajama, siis ei saakski blogida nii palju, sest on ebamugav last süles hoida sel ajal. Seega 95 protsenti oma postitustest kirjutan moblast 😀 Nii harjunud ka juba, et läpakas tundub imelik trükkida 😀

      Aga sina oled supertubli, sest viie aastaga kolm last saada on väga suur asi! Just selles mõttes, et kui mulle tundub kohati ühe lapsega elu raske, siis ma ei tea, mida ma kolmega teeks – eriti nii väikse vanusevahe puhul. Ilmselt mõtled sina, et ühe lapsega oli elu nii kerge 😀 Inimesed vaatavad ikka oma vaatevinklist asja ja see on loogiline.

      Lapsed on vinged ja E on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on. Mis siis, et vahel on raske ka. Ma olen alati mõelnud, et kaks last oleks tore saada ja kui enne E sündi tundus kaks väikse vahega last päris hea idee (just arvestades ka meie vanemahüvitise süsteemi), siis ma pole selles enam nii kindel. No keisriga sünnitus tähendab nagunii, et 1 -1.5 aastat ei tohi kindlasti rasedaks jääda, parem oleks lausa kaks aastat mitte rasedaks jääda. Seega enam ei mahuks kaks last 2.5 aasta sisse ära ja kuigi miinimum vanemahüvitist saada poleks ilmselt maailmalõpp, siis see ikkagi ei motiveeri. Et pigem siis minna juba vahepeal tööle, saada rohkem palka ja alles siis ehk teisele lapsele mõelda, kui E on viie-või kuueaastane. Aga eks näis muidugi – need mõtted võivad aja jooksul muutuda ka 🙂

      • Mulle öeldi, et keisriga võiks sünnituste vahe olla ca 2 aastat, mitte rasestumiste. Endal sündis ka laps erakorralise keisriga ja hetkel ootan teist, laste vahe tuleb 1a 10k.

  5. Aa, vbl tõesti siis. Et rasestumiste vahe natuke üle aasta siis vähemalt. Sest ma tean ka naisi, kes keisriga vähem kui kahe aastase vahega on saanud kaks last.

  6. Kusjuures see marimellide postitus riivas väga paljusid. Ka mind, kel mul hetkel veel last ei ole (alles tulekul mõne kuu pärast).
    Mina olen üks neist “ime-inimestest,” kes teab ja oskab seda üle-mõistuse-mõtlemisvõimet-röövivat väsimust ette kujutada, sest ma olen selles olukorras olnud. Aga mitte lapsevanemana. Lapsevanemaks olemist ikkagi päris täpselt ette kujutada ei oska, võrreldes kõigi teiste kogemustega on see ilmselt ikkagi hoopis teine dimensioon. Ei tea ju, millise iseloomuga laps saab olema, kuidas elukorraldus paika loksub ja palju muud. Ma võin ju ARVATA, et ma tean, aga tegelikult ei tea. Ja sama on kellegi teise olukorra kohta – ma võin ARVATA, et ma saan aru, aga ei pruugi üldse saada.
    Ma ei arva mitte üheski olukorras, et kellelgi teisel peaks olema täpselt nii nagu minul. Või et mul oleks õigus hukka mõista kui kellelgi on raskem või kergem kui minul.

    • Jah, nii see tõesti on, et lapsed on väga erinevad. E on paar viimast õhtut rahutum olnud ja see mõjub nagunii, sest endal on kohe raskem olla. Marimellidel on väga hästi läinud, et laps on ilmselt väga rahulik beebina olnud, aga seda ette ei näe ju. Ka ühe pere lapsed võivad olla nii erinevad. Näiteks esimene laps on väga rahulik, aga teine ei maga üldse või vastupidi. Ja võib ka nii olla, et kõik on megarahulikud või vastupidi.

      Aga tundub, et nad said ise ka aru, et see on tundlik teema, sest postituse alguses oli nüüd ju vabandus. Et enne lapsevanemaks saamist tegelikult ei oska midagi ette kujutada, kuigi tahaks ju. Ma ka arvasin näiteks, et laps võiks kohe oma voodis magada, aga no ei õnnestunud, sest ta ei taha seal olla. Nädalavahetusel siiski magab rohkem seal (vähemalt esimese une me üritame sinna ta panna, aga vahel ei õnnestu), aga nädala keskel on Hendrik vahel kolinud elutuppa, sest kolmekesi on suures voodis kitsas, pealegi ei jää E nii vara magama ka, aga kui Hendrikul on hommikune vahetus, siis ta ärkab kell 05.00. Õnneks magab E seevastu hommikul kauem, aga nii vara tuttu ei jää.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s