Hobidest lapsena ja praegu

Merje kirjutas oma hobidest ja ma tahtsin ka sõna sekka öelda, aga kommentaar oleks liiga pikaks läinud. Kõigepealt ütlen ma hoopis seda, et mul on hea meel, et sa blogimaailmas üle pika aja tagasi oled, Merje! Alati on hea, kui vanad tegijad uuesti blogima hakkavad, kui sa oled nende blogi püsilugeja juba aastaid olnud. Ja mina olen Merje blogi lugenud sellest ajast, kui ta 16 oli 😀

Aga tulles hobide juurde, siis elu jooksul on mul neid ikka olnud. Põhikoolis tegin visalt kooliajalehte ja arvasin, et minust saab ajakirjanik. Meid seal tiimis oli vahelduva eduga kolm, aga enamasti siiski ainult kaks inimest. Ja see teine oli see, kes ajalehe kujundas ja kokku pani ning minu artiklid ka ära trükkis, sest mul polnud kodus isegi arvutit – seega kõik artiklid kirjutasin käsitsi 😀 Hiljem ma mingi rootsikeelse juustu sain, kus internetti küll ei olnud, aga sain vähemalt artiklid ise ära trükkida. Need olid huvitavad ajad, sest kui ma muidu poleks end vist viitsinud koolis toimuvatele üritustele vedada, siis nüüd ma pidin seda tegema, sest järgmises ajalehes pidi selle kohta ju kindlasti artikkel ilmuma 😀 Kusjuures selle ajalehega oli veel see teema, et see polnud aastaid ilmunud ja me alustasime seitsmendas klassis uuesti selle väljaandmist, aga sai ruttu selgeks, et meile ei meeldi see nimi, mida see kandis – Veeriku Sõnumid oli see nimi (Veeriku siis kooli nime järgi, kus ma käisin). Ja me siis tegime uue hääletuse, et mis võiks ajalehe nimeks saada, pakkusime ise Ninatark välja, aga lõpuks mingi muu variant võitis paari häälega. Aga kuna me nii tahtsime, et selle nimeks saaks Ninatark, siis me valetasime, et see oligi õpilaste lemmiknimi uuele ajalehele 😀

Selle ajalehe ilmumisega oli alati värk, et see jäi viimasele minutile – tavaliselt veerandi viimasele päevale. Üks kord lausa lõpetasime selle kell 22.30, et kindlasti järgmisel päeval see müüki paisata, sest siis oligi veerandi viimane päev. Direktor oli veel koolimajas olemas millegipärast ja ta lausa viis meid ekstra autoga koju ära, sest nii hilja oli juba. Ja kui leht siis lõpuks ilmus, siis olin mina see, kes seda kõigis klassides müümas käis – hinnaks oli kolm krooni. Vahepeal algklassi juntsudel jäi natuke rahast puudu, aga tahtsid ikka osta – ma siis andsin selle väiksema summaga ka neile. Need olid ägedad ajad tegelikult. Käisin ka paar korda meedialaagris seitsmendas ja kaheksandas klassis.

Põhikoolis oli mu suureks hobiks veel luuletuste kirjutamine (kokku olen neid üle 300 kirjutanud). Neid kirjutasin ma tegelikult vist isegi kuni 18-nda eluaastani, siis küll pigem harva juba. Vahel juhtus see, et oli vaja kooliajalehes ruumi täita ja siis läksid minu luuletused alati kaubaks 😀 Ma osalesin ka mitmetel luulevõistlustel, kus vahel sain küll ära mainitud või 30 parima hulka, aga siiski auhinnalist kohta ma ei saanud. Selle sama tüdrukuga käisime luulevõistlustel, kes ka kooliajalehte tegi ja tema sai alati mingi hea koha 😀 Need olid siis sellised võistlused, kus me kellegi teise luuletusi lugesime, mitte enda omasid. Koolis sain ma alati teise koha ja see tüdruk võitis. Ta oli üldse igas asjas geenius, vabariigi füüsikaolümpiaadi teine koht, kooli luulevõistlused pani kinni, linnalises sai teise koha, tegi kooliajalehte ja tegeles veel saja muu hobiga ning õppis viitele ka veel. Eks need, kes palju teevad, need palju jõuavad ka 😀 Füüsikas oli ta mingi aeg mu pinginaaber ja tänu sellele oli mul füüsika neli. Viis ei olnud, sest ma alati kõike ei saanud maha ka kirjutada, erinevad rühmad jne, aga ta aitas nii palju, et ma saaksin nelja. Ma põhikoolis lasin üldse palju teiste ajudel liugu, mis mulle gümnaasiumis reaalainetes väga rängalt kätte maksis, sest seal ma seda nii palju teha ei saanud. Humanitaarainetega sain ise hakkama, kui ajalugu välja arvata 😀 See mulle ei istunud.

Hispaania keel hakkas mulle meeldima sellest ajast peale, mil ma seebikaid vaatama hakkasin – seega juba lapsena. 14-aastaselt käisin seda mormoonide juures õppimas mingi aeg, gümnaasiumis õppisin ka seda kaks aastat ja tegin hispaania keele koolieksami. Riigieksamit ei saanud selles kahjuks teha, muidu oleks kindlasti teinud. See koolieksam läks mul hästi, sain 98 punkti sajast, aga see oli üpris lihtne. Paljud asjad olid valikvastustega ja suulises osas sain ma loosiga teemaks oma perekonna, mis oli nii lihtne minu jaoks juba siis. Kui ma oleks tol ajal näiteks oma toa kirjelduse saanud, siis mul ilmselt poleks nii hästi läinud, sest siis tundus see mulle raske. Nüüd ilmselt ei oleks mul suurt muret kõigil neil teemadel rääkida. Hispaania keel huvitab mind siiani väga ja ma vaatan hispaaniakeelseid filme, jälgin Ladina-Ameerika youtubereid jne. See hispaania keele armastus on meil mu parima sõbrannaga ühine, kes täna just lendab Kuubalt Mehhikosse. Kuubal ta juba oli kuu aega, nüüd Mehhikos viis nädalat ja siis Guatemalas ka sama palju.

Lisaks kogusin ma lapsena telefonikaarte, seebikate materjale (need on mul vist endiselt alles, aga keldris), udukaid ja kleepse vist ka. Ning muidugi Spice Girls oli teemaks – selle bändi kohta kogusin ka erinevaid artikleid, mu lemmik oli Victoria 😀

Põhikoolis olin ma alati ka see, kes igasugustel aktustel vms esines. Küll oma luuletustega, küll mingi muu asjaga. Üks kord olin nõus ja siis vaadati alati minu otsa, sest keegi teine ei tahtnud seda teha. Meil oli klassis üheksa tüdrukut ja 14 poissi – viimased polnud nagunii nõus suurt midagi tegema. Gümnaasiumis üks kord taheti, et ma mingil üritusel oma luuletusi loeks, aga siis ma saatsin kõik kukele, mul oli esinemistest kõrini. Siis ma ei teinud enam kooliajalehte ka, sest käisin juba teises koolis ja ma ei viitsinud enam. Küll aga tegid seda mu sõbrannad ja seega vahel ilmus seal ikka minu luuletusi, et ruumi täita 😀 Ma tegelikult kardan väga avalikku esinemist ja olen seda alati kartnud, põlved värisesid, kui pidin näiteks üheksandike lõpuaktusel luuletusega esinema (olles ise siis kaheksanda klassi lõpetanud). Ma ei tea, kas teised lihtsalt ei saanud sellest aru või nad ei maininud, et ma laval alati just kõige kindlam ei olnud. Aga võib-olla õnnestus mul nad siiski ära petta 😀

Põhikoolis (ja natuke ka 10-ndas klassis) käisin ma veel kooli kõrvalt näiteringis. See toimus mingis endises Tartu pommivarjendis, no täielikus keldris. Ühe korra isegi esinesin Sadamateatris, aga mul oli kolm lauset ainult öelda. Etenduse nimi oli “J kuubis ehk Jänesed jändavad Jänedal.” Mina olin seal mälukaotuse üle elanud loom ja mu repliigid olid midagi sellist: “Kas te teate, kes ma olen? Äkki ma olen karu? Aga ma ei näe karu moodi välja.” 😀 Ma ei tea, mis teistest näiteringi liikmetest on saanud, aga Kristjan Lüüs on praegu ka väga edukas näitleja – nimelt tema oli samuti selles näiteringis. Teistest ilmselt näitlejaid siiski ei saanud. Ma siiani imestan, miks ma seal üldse käisin, sest näidelda ma küll ei osanud. Ju mulle meeldis seal lihtsalt aega veeta ja seltskond oli tore 😀

Täiskasvanuna käisin nüüd hiljuti vahelduva eduga pea kaks aastat salsatrennis, kus mul oli eraõpetaja. Raseduse ajal millalgi loobusin. Ega ma mingi eriline tantsija ilmselt pole, aga salsa ja bachata stiilis muusika on mulle alati meeldinud, oli tore natuke samme ka osata. Ja kuna mulle nagunii hispaaniakeelne muusika väga meeldib, siis oli see tantsuoskus ainult lisaboonus. Nüüdseks on muidugi palju juba ära ununenud 😀

Aga mingis trennis pole ma kunagi käinud, kui bailatino (mis on ka tantsimine) ja salsatunnid välja arvata. Kunagi põhikoolis sõbrannaga üks kord käisin kergejõustikus ja aeroobikas, aga see ainus kord oli ka minu jaoks juba piisavalt traumeeriv mõlemal juhul – enam ei tahtnud minna 😀

Ma olen uurinud, et mida Põlvas võiks teha, aga pole midagi huvitavat veel leidnud. Siin sellist tantsuvärki vist pole nagu Tartus oli. Kunagi ehk hakkan uuesti salsat tantsimas käima, aga võib-olla siis juba rühmatrennis, mitte enam eraõpsiga. Eks näis.

Et sellised mu hobid siis ongi olnud. Aga jah – nagu Merjegi mainis, siis täiskasvanuna pärast tööd on raske midagi teha, sest tahaks ainult lebos olla 😀 No ma olen küll hetkel vanemapuhkusel, aga lebos tahaks ikka olla. Et kui kooliajal veel viitsid pärast tunde kuhugi huviringi minna, siis pärast tööd väga ei viitsi. Ma vahel jätsin salasatunnid ka sellepärast ära, et tahtsin kohe koju minna 😀

Mis teie hobid kooliajal olid? Ja mis hetkel on? Kas need ka veel omavahel kattuvad, et siiani tegelete mingi asjaga, mida lapsena tegite?

12 thoughts on “Hobidest lapsena ja praegu

  1. Algklassides käisin kunstiringis ja seejärel põhikooli lõpuni ratsutamine. Ega selle kõrvalt palju muuks aega ei jäänudki, sest ikkagi 5-7 päeva nädalas tallis ning kuni pimedaks läks 😀 Põhikooli lõpus pressisin küll karate juurde ning gümnaasiumis jõusaalis käimine.

    Alates ajast kui olin 13, tegelesin ka kirjutamisega. Maakonnalehes oli väga vinge noorteleht, kuhu sai iga kuu midagi kirjutatud, kunagi Delfi noortekas, gümnaasiumis ka koolilehe jaoks (olen ka korra meedialaagris käinud!) ja esimest raamatut alustasin 14aastaselt. Esimesed tööotsad olid ka seotud just kirjutamisega (suvereporter, oojee!). Viis suve sai erinevates ajalehtedes tööd tehtud.

    Mis nüüdseks alles on jäänud… Noh, kirjutamine on osaliselt töö. Mitte täiskohaga aga raamatud ilmuvad ning aastas korra mõni artikkel ka. Jõusaal on endiselt üks lemmikumaid variante, kuid hetkel on asendunud ringtrenniga treeneri käe all. Nooremana sai vanematega suusatamas ka käidud ja see ongi hetkel täiskohaga töö, nii et üks asi veel, mis alles jäänud.

    • Ahh, muidugi unustasin midagi. LUGEMINE!!! Kogu aeg tulin raamatukogust hunniku raamatutega ja lugesin kuskile kõndides, koolitundides ning mujalgi.

      Gümnaasiumis ja paar aastat peale mängisin päris korralikult World of Warcraft ka. Sellest on küll kahju, et enam ei õnnestu igapäevaellu ära mahutada. Vahel lohutuseks ja kirjutamise taustaks panen küll muusika mängima ja siis on mingi nostalgia moment =)

      • Jaa, ma olin ka hull raamatukoi! Nüüd enam nii palju raamatuid ei loe, aga vahel ikka. Ja mingeid enda arust noorteromaane ka kirjutasin teismelisena käsitsi, mida siis klassiõed lugesid 😀

  2. Mul igav elu olnud. Kunagi väga pisikesena tahtsin saada iluuisutajaks. Ema ostis mulle isegi uhked iluuisud. Aga 80′ lõpp, 90′ algus… variante väga polnud kuskil trennis käia. Tartus vähemalt mitte. Lapsena sai proovitud lühikest aega iluvõimlemist ja aeroobikat. Sain aru, et füüsilised alad pole minu rida. Käisin siis mõnda aega hoopis kunstiringis. Koorilaulus käisin pea peaaegu kõik põhikooli aastad. Lõpupoole see mind muidugi enam ei huvitanud ja enam ei käinud kah. Asendasin selle hoopis naharingiga, kus tehti nahkehistööd. Noh.. Jah.. Seal oleks ma ilmselt veel pikemalt käinud, aga kahjuks lõpetas ring oma tegevuse ja ma ei viitsinud enam millegi uuega tegelema hakata kah. Küll aga oleks ma kogu elu tahtnud kuskil muusikaringis käia. Klaverit, akordionit või kitarri õppida. Kääksutasin kodusolevaid poolpiduseid pille, nii et kõigil kõrvad jooksid. Kahjuks polnud emal võimalik seda mu huvi arendada. Täiskasvanuna veidi olen muidugi kitarri omal käel õppinud, aga see pole nagu see. Mängida ikka ei oska. See-eest suudan ma laste klaveril kohe mingid lastelaulud ära klimberdada, nii et kui keegi täiskasvanu seda kuulma juhtub, imestab, et nad ei teadnudki, et ma klaverit mängida oskan 😀 Haha. Suurim nali, sest see pole ju tglt mingi klaverimäng veel. Aga noh.. loomulikust andest on see oskus tulnud. Gümnaasiumi lõpupoole võtsin rattasõidu omale rohkem südameasjaks. Kuna mu praegune elukaaslane oli tol ajal treener ühes rattaklubis, siis mõistagi oli see minu jaoks suur motivaator. Tööeluga jäi aga ka rattasõit üsna kiirelt soiku. Töö kõrvalt olen käinud nii umbes pool aastat süvaveeaeroobikas, mis on väga mõnus asi harrastada. Tahaks ka pilateses käia, aga noh…. kolme väikse lapse kõrvalt on see praegu nagu helesinine kauge unistus. Pole paraku seda tugigruppi või küla, kes niikaua mu lapsi kantseldaks, et ma oma hobiga saaks tegeleda. Aga ehk kunagi……. Lapsi vähem oli, siis harrastasin iseseisvalt kodus pilatese harjutusi teha. Mul oli tunniajane kava mõeldud, mida ma 3x nädalas regulaarselt tegin. KOkku vist mingi 2 aastat, müningaste väikeste pausidega. Nüüd on hobi lastekasvatamine 😀

  3. Algklassilapsena ma ei teinud midagi. Siis oli mul koorilaul, peotants ja rahvatants tunniplaanis ja kohustuslikud. Lugeda meeldis hirmsasti. Olin kooli raamatukogus väga tihe külaline.
    Pōhikoolis, kui koorijuhi arvates ma enam laulda ei osanud, peotantsu polnud ja rahvatants enam kohustuslik ei olnud, tekkis huvi enda liigutamise vastu. Proovisin karated ja kergejõustikku. Viimast harrastasin kuni keskkooli viimase klassini. Jooksin lühikesi vahemaid ja korjasin medaleid kokku.
    Keskkooli lõpuklassis sain lõpuks võimaluse showtantsus käima hakata ja seda teen siiani. Olen vahetanud truppe ja kuna vanus on sealmaal, et ega seda keksimist enam kaua ei tee, niiet praegune jääb tõenäoliselt viimaseks. Naudin kuni saan!
    Kunst ja käsitöö meeldivad ka, aga kuna mul töö hõlmab mõlemat ja kodus on vaba aega vähe, siis hobikorras sellega ei tegele. Lapsena armastatud lugemine on üks nendest, mille taastan siis, kui enam tantsida ei saa. Seni katsun aasta jooksul mōned raamatud ikka loetud saada.
    Igasugu asju tahaks teha tegelt, aga ressursist jääb puudu. Peamiselt ajast.
    Ahjaa, kutseka ajal käisin neidude ansamblis (juhendaja leidis, et oskan laulda küll. Ei tea, miks ma põhikooli koorijuhile ei meeldinud. Muusikatunnis kiitis küll) ja näiteringis. Viimane oli rohkem seltskonna pärast. Minust näitlejat ei ole, aga teatri nö lavatagune elu oli tore.

    Kirjutada meeldis ka, aga ei meeldinud, kui teised neid lugesid, niiet loobusin mingil hetkel. Liiga kriitiline olin enda vastu vist, sest isegi kui kõik kiitsid mu jutte ja luuletusi, siis ma olin ikkagi skeptiline.

  4. Kahe lasteaialapse kõrvalt on hobidega üsna keeruline, aga vähehaaval siiski pusin. Kord- paar kuus käin laulmas ja veidi sagemini katsun leida aega bridži mängida, kasvõi on-line. Trenni ma hobiks ei loe, see on hädavajalik enda sisemise tasakaalu säilitamiseks. Alla 2-3 korra nädalas trenni tehes läheb meeleolu lappama. Loen e-lugerist vaikselt laste uinumise kõrvale, praegu vahelduseks prantsuse keeles, ja naudin väga. Kokkamine meeldib mulle ka. Mu kolmeaastane tütar on õnneks ka huviline, nii et see läheb juba kirja lapsega veedetud kvaliteetajana 🙂 Kuuesele pojale meeldib hirmsasti joonistamine, nii et temaga joonistan ja lõigun pea iga päev. Ise ka arenen seejuures, kuna seda juba aastaid pidevalt tehtud. Oskan väga hästi transformereid ja supermarioid joonistada 😛

    • Lastega koos millegi tegemine on kindlasti kvaliteetaeg nendega! Ma ka juba ootan seda aega, mil ma saan E-ga mänge mängida, multikaid vaadata ja muid huvitavaid asju teha 🙂

  5. Laps:
    Kui mina laps olin ja kui ei olnud veel arvuteid, ega telefone saadaval, no olid aga noh kes siis sel ajal lapsele telefoni ostis kui mobiilid olid hirmkallid ajaks olid siis 90ndad.Sel ajal sai palju õues viibitud ning erinevaid mänge sõpradega mängitud hobide jaoks erilist aega polnud väljas mängimine oligi hobi eest.
    Mõnes mõttes oli 90ndad hea aeg jätame selle maffia värgi välja ja keskendume lapsepõlvele. Mõelge ise kui 90ndad oleks nagu, praegu lapsed istuvad nina nutitelefonis ja mängivad minecrafti või siis growtoopiat?
    Jah selles suhtes oli kõik nagu parem. Sai turnikatel “Jääkaru” Ukakat, mädamuna mängitud Oli vast aeg mis kunagi ei kordu. No egas kogu aeg ka päike ei säranud oli ka vihmaseid perioode siis sai kunstiga tegeletud. Mida aeg edasi siis ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Ma ei tea kust see tuli, aga kirjutamine on üks minu suurimatest hobidest siiani. Ma mäletan, aga kuidagi jäi mul see soiku. Esimene kirjatöö mis ma suutsin lapsena välja mõelda kandis nime ” Tsirkus” kahjuks mul ei ole meeles tegelasi ja käsikirja, aga seda ma mäletan, et see oli mu kirjutamise esimene aste.
    Olen ka põhikoolis saanud diplomi kõige fantaasia rikkama teose eest. Pidi valima teema ja ma valisin teemaks: Kui ma oleksin leiutaja” Olen osalenud ka kirjanduskonkursil kus võitsin Henno Käo autogrammiga raamatu.
    Praegusel hetkel mul peale kirjutamise pole, kuigi mõni aeg tagasi otsustasin hakata koguma automudeleid, aga ka see hobi justkui on soiku jäänud. Selline siis minu lugu hobidest.

  6. Mulle on alati lugemine väga meeldinud. Kunagi, kui olin algklassis, siis anti kohustuslikku kirjandust lugeda suve jooksul. Nimekiri oli päris pikk ja mul oli juba poole suve pealt kõik loetud. 😂
    Pubekana ma enam nii väga ei lugenud, kuna mõistagi oli siis muu elu käsil hah.
    Aga nüüd, dekreedis olles, olen avastanud jälle lugemise. Nii et olen jälle tihe külaline raamatukogus. 😀
    Sporti ka meeldib teha. Mitte võistelda aga just enda füüsise parandamiseks.
    Aajah, kunagi kui Rate.ee oli väga popp koht, siis kirjutasin järjejutte sinna. Päris põnev oli. Ja käsitsi vihikusse kirjutasin ka igast noorteromaane. Kahju, et neid alles pole, ma täitsa huviga loeks. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s