Rahvastepallist ja üldiselt kehalisest kasvatusest/ Karma maksabki neile kätte, kes seda reaalselt väärivad.

Tänase päeva kõige populaarsem teema on rahvastepall, millest mitmed blogijad on ka juba kirjutanud. Ehk siis just see asi, et kas rahvastepall tuleks ära keelata, sest see soodustab kiusamist. Lisaks siis muidugi ka see teema, et nõrgemad valitakse võistkonda viimasena ja see omakorda tekitab lastes alaväärsuskompleksi.

Sellega on minu arvates nii ja naa. Kui last nagunii kiusatakse, siis on rahvastepall veel üks võimalus seda teha, kui kiusatav juhtub selles nõrk olema. Kui teda ei kiusata, siis ma ei usu, et rahvastepall eraldi kelleski mingit väga suurt traumat tekitaks. Eks see mingil määral vägivaldne mäng ole, sest palliga võib ikka väga valusalt pihta saada. Ja kui sa pole eriline püüdja, siis oled vastasmeeskonna sihtmärk lausa kahelt poolt.

Mina olin rahvastepallis üpris nõrk, aga kehaline oli üldse minu jaoks nõme õppeaine. Mul olid alati nõmedad õpsid, kellega ma suutsin tülli minna. Või siis ma ise olin nõme. Algklassides vist isegi mitte, aga põhikooli ja gümnaasiumi viimases tunnis saatsin mõlemad õpsid perse (need olid erinevad, sest ma ei käinud samas põhikoolis, kus gümnaasiumis – nimelt koolis, kus ma põhikoolis käisin, ei olnudki gümnaasiumi osa). Ma olin üldse see tüdruk, kes alati kehalises kõigest viilis, vingus sada aastat enne, kui oli nõus midagi tegema jne. Põhikooli puhul ma isegi ei mäleta, miks ma viimases tunnis õpsi perse saatsin, aga gümnaasiumis oli teema selles, et me pidime sõudeergomeetriga sõitma hakkama, millepeale ma õpsile mainisin, et ma tahaks seda kohe hindele teha, sest olime sellega põhikoolis nii palju sõitnud – seega ma ei viitsinud harjutada. Õps aga leidis, et ma peaksin enne ikka harjutama, mis minu mässumeelse loomuga tol ajal kokku ei läinud. No ma siis mainisingi, et ma ei viitsi, aga kuna see oli mu põhiargument kehalises kasvatuses, siis õpsil sai kõrini ja ta kärataski mulle, et ma olen ennasttäis jõmpsikas, kes ei taha mitte kunagi midagi teha ja mu mehel läheb tulevikus raskeks 😀 Ma siis kostitasin õpsi pärast seda paari “hea” sõnaga, millepeale ta mainis, et ma pole enam kehalisse oodatud. Kursuse lõpuni jäi kolm tundi, aga sinna ma enam ei läinudki – sain kõik järgnevad ja veel tegemata asjad ühed, aga kokkuvõttev hinne tuli ikka kuidagi neli. Kehaline oligi mul enamasti neli, paaril korral viis ja kolm ka.

Aga kogu see minu ja õpsi vaheline karjumine toimus A le Coq spordihalli jõusaalis, kus meil alati kekatunnid toimusid (alati mitte just konkreetselt jõusaalis, vahel võimlas jne, lihtsalt need olid alati seal spordihallis, sest see asus meie koolile päris lähedal) ja mitmed jõusaali kasutajad kuulsid seda pealt. Et selles mõttes oli suht mark ka, aga ma ei plaaninudki järele jätta. Õps küll mainis siis, et võin järele jäänud tundidesse minna, kui tema ees vabandan, aga ma oleksin enne vist 200 lisa matatundi võtnud, kui tema ees vabandanud – mu uhkus oli sel ajal liiga suur. Eks see uhkus on mind terve elu saatnud ja ma olen alati suht halb vabandaja olnud. Ka siis, kui ma peaksin seda ehk tegema.

Kui ma 1.5 aastat hiljem enda kooli oma Mehhiko kogemusest rääkima läksin, siis ma juhtusin sedasama kekaõpsi nägema. Ta siis kohe uuris, et mida ma õpin ja kui kuulis, et see pole üldse kehalisega seotud asi, siis ta mainis midagi sellist, et loogiline oli, et ma midagi sportlikku tegema ei hakka 😀

Kui nüüd tulla konkreetselt rahvastepalli juurde tagasi, siis mulle see mingit traumat ei tekitanud, kuigi ma ei olnud selles hea. Seda mängiti vast kuskil viienda klassini, pärast seda tulid teised pallimängud. Minu lemmik oli võrkpall, sest mul tulid servid üpris hästi välja, seda eriti gümnaasiumis, kus meid vahel poistega koos seda mängima pandi. Nimelt olid meie õps ja poiste õps abielus ja kui nad vahel oma aega tahtsid, siis nad panid meid poistega gümnaasiumis võrku mängima. Me siis alati naersime, et ju nad seksima kuhugi lähevad 😀 Vbl läksid ka – kes seda täpselt teab. Aga mul on meeles üks võrkpallimäng gümnaasiumis, kus poiste õps oli siiski kohal ja pärast 20 servi, mida vastasmeeskond ei suutnud püüda, mainis nende õps, et kas poistel häbi pole, et nad tüdrukult niimoodi kotti saavad 😀 Kui muidu olid segavõistkonnad, siis sel korral olid poisid versus tüdrukud, mille meie minu järjestike servide tõttu ülekaalukalt võitsime. Aga meeskonnamängus ma nii hea siiski ei olnud kui servides. Korvapall ja jalka ei meeldinud mulle aga üldse, sest nendes pidi liiga palju jooksma.

Mina leian, et kui tahetakse kedagi kiusata, siis leitakse selleks põhjus nagunii. Kahjuks. Mind põhikoolis mingi aeg kiusati mu vaesuse pärast. Ja mitmeid inimesi ajas närvi, et ma julgesin välja öelda, et jah, ma vaatan seebikaid. Samuti olin ma alati aus sellega, et mu riided pärinesid kaltsukast, mis tol ajal oli suur häbiplekk. Oli teisigi, kes ostsid oma riideid kaltsukatest, aga nad ei julgenud seda popimatele öelda, sest kardeti mõnitamist.

Kusjuures nii mitmedki narrijad põhikooli ajast on tänaseks joodikutest ja töötud ossid, kellel BMW kummid vilisevad, kui nad ilmselt täis peaga autoga sõidavad ja kelle elu põhieesmärk on igal nädalavahetusel Laua viina juua. Just poisid siis, sest oli ka tüdrukuid, kellega ma läbi ei saanud, aga nemad on tänaseks päevaks siiski muutunud. Ühte sellist vana klassivenda juhtusin kunagi ühe Tartu hamburgeriputka ees kohtama, kes isegi tere ütles, aga ma ei vastanud midagi, sest esiteks ma ei tundnud teda alguses äragi ja teiseks – miks ma oleksin pidanud. Sel tüübil oli alkohooliku moll ees ja paistetanud silmad peas. Kahjurõõm on sellistel puhkudel meeletu 😀 Mitte et ma isegi mingi hull karjäärihai ja täiega palju elus saavutanud oleksin, aga no nendega võrreldes on mu elu ikka kõvasti paremini läinud. Mõnikord karma lihtsalt hammustab sind persest sellepärast, et sa oled tropp olnud. Ja see on jumala äge! 🙂

Advertisements

12 thoughts on “Rahvastepallist ja üldiselt kehalisest kasvatusest/ Karma maksabki neile kätte, kes seda reaalselt väärivad.

  1. Ma olin kehalises suht hea ja mulle tegelikult meeldis see tund, aga mulle ei meeldinud õpetaja. Algklassidest kuni kaheteistkümnenda alguseni oli sama õps. Siis tal juhtus põlvega midagi ja õpetajaks tuli mu põhikooliaegne kergejõustiku treener ja vot siis oli eriti lust tundises käia.

    Rahvastepallis olin ma halb ( nagu kõikides pallimängudes) ja sp valiti mind alati meeskonda viimasena. Ma olin kehv viskaja ja kartsin palli püüda (sain korra vastu nägu nii, et üks piimahammas tuli ära ja sellest peale jäin kartma), aga ma olin alati üks viimastest, kes mängu jäi, sest ma olin hea palli eest ära jooksja. 😀

    Mingit traumat ma sellest ei saanud, et mind alati viimasena valiti, sest ma teadsin, et ma ei ole selles hea. Ei võtnud seda kui üleüldist solvamist, et öhöö, sind me ei vali, sa oled nõme inimene. Jooksuvõistlustel olin seevastu esimene, keda oma ridadesse taheti – pisike, aga väle.

    Aga ma olen täiega selle poolt, et kui laps ei taha pallimänge mängida, siis sellele võiks alternatiive pakkuda. Mina näiteks olin väga tänulik selle võimaluse eest, et kui teised läksid jõusaali, siis mina võisin hüppenööriga hüpata või mattidel peapealseisu ja hundirattaid visata ning venitusharjutusi teha.

    • See oleks küll super, kui lastel oleks rohkem valikuvõimalusi. Mina näiteks ei seedinud üldse mingeid aeroobikakavasid, oleks selle asemel näiteks võrkpalli mänginud. Et siis poleks kehaline kasvatus nii nõme tund olnud, kui oleks saanud rohkem ise valida.

  2. Seda vist ei saa ka nii üldiselt võtta, et Inimene kes omal ajal kehalises kasvatuses viilis ja ära üritas põgeneda siis see inimene täiskasvanu eas end üldse ei liiguta. See on minu meelst nii vale arusaam. iasugsed statistikad võiks kassi saba alla minna, kui statistika väidab et me inimesed liigume vähe. Ma käin jalutamas näen inimesi igal pool. igasugused triatloonid SEB suusa- rattamaratonid on rahvast nii täis, et isegi kahju hakkab neist inimestest kes seal tuhandete keskel on.
    Mulle ka üldjoones kehaline meeldis ja ütleme et pallimängudes olin ka suht koba, aga no jalgpall oli mängitav, seda ma nautisin. Olid ka alad mis mul üldse välja ei tulnud näiteks kõrgushüpe seal on oma kindel rütm kindlad sammud ja siis hüpe. Ega selg ees hüppamine nõuab harjutamist.Eks see oli vist nagu varustuses ka kinni kuid oleks tahtnud kehalises ka odaviset proovida. Kuuli on tõugatud.
    Väiksena meeldis mulle väga suusatada, aga ma ei tea mingist hetkest kadus see huvi ära nii et suusatamisest ka lugu ei pea, aga see eest mulle meeldis jää peal uisutamine ja niisama rulluisutada.
    No rahvastepallis oli ka esimene kes auti lendas 🙂 No korvpall on ka lahe, aga mitte nii lahe kui sa oled lühemat kasvu ja sinu ümber on mingid 1,90 või 2 m hiiglased, kastsu sa siis neilt palli ära saada 🙂
    Aga terves keha terve vaim, ütlesid vanad roomlased või siis kreeklased. tänu nendele ongi olümpiamängud kus on ka alad mis nagu justkui ei sobiks Olümpia mängudele, aga igasugune liikumine on hea.

    • Mulle meeldisid kehalises need asjad, kus palju liigutama ei pidanud 😀 Kitse ma võisin hiljem juba vabalt hüpata, alguses see mul ei õnnestunud. Ja igasugused aeroobika-ja tantsukavad olid minu jaoks jubedad, sest mul ei jäänud kunagi sammud meelde. Nende asemel oleksin võrkpalli mänginud või kitse hüpanud pigem.

      • Kui aeroobika keka tundidesse jõudis, olin väga õnnelik, sest ometi sain mina ka kekas millegagi hakkama, oskasin ja nautisin seda täiega 🙂. Kõike muud kehalises vihkasin edasi.

      • Jah, inimesed ja nende meeldimised kehalises on erinevad. Just selle tõttu peakski õpilased ise rohkem valida saama.

  3. Kehalise tund kui selline mulle ei meeldinud, sest seal pidi palju tobedaid asju tegema nagu aeroobika ja mingid x asjad et pidi kitse hüppama ja cooperit jooksma ja võistlema teistega. Ainuke asi mis minu keka tunni päästis oligi rahvastepall 😀 mulle meeldis see mäng täiega ja olin hea palli püüdma ja suht tugev ka seda viskama. Nüüd teeks muidugi kõik need jooksmised ja muud keka tunni asjad vabalt ära kuna teen palju sporti ja mulle meeldib see ning olen hea selles. Armastan ka jooksmist. Kuid seda ma ka ei usu et rahvastepall kui mäng ise soodustab kiusamist. Küll selleks kiusamiseks ikka moodus leitakse alati kui tahetakse kiusu teha. Kiusajad on väga loovad 😀
    Selle karma kohta aga nii palju, et minul sellesse usku pole. Ei tea esiteks enda klassist ühtegi kes oleks praegusel ajal sitas seisus või joodik ja rääkimata kiusajatest, elavad nad ikka väga okei elu. Üks vist tripib ringi Austraalias ja naudib elu täiega, teine suur kiusaja tüüp vist abielus või vähemalt pereisa ta on. Üldiselt need peakiusajad on oma eluga üsna okeilt toime tulnud ja mingit karma mõju ma igatahes pealtnäha ei näe.

    • No paljud kiusajad õnneks aja jooksul muutuvad ka. Üks tüdruk põhikoolist on nüüd psühholoog, kes kahetseb seda, mis ta tol ajal korda saatis. Et kui noorena/teismelisena kiusati, siis võib inimene muutuda, täiskasvanud kiusaja enam ei muutu. Aga seda küll, et paljudel juhtudel see karma ei toimi niimoodi.

      Cooper oli väga jube ikka! 😀 Ma olen eriti halb jooksja, kogu elu olen olnud. Selle kohta on hea ütlus ka: “Kui te näete mind jooksmas, siis peaksite ise ka jooksma hakkama, sest ilmselt ajab mind kurjategija taga.” 😀 See oleks vist tänapäeval ainus kord, kui ma jooksen 😀

  4. Mina põhimõtteliselt kogu kooli aja VIHKASIN kehalise kasvatuse tundi. Mitte liikumist kui sellist, sest kodus ja vabalt ajal sai küllalt külavahel ringi silgatud ja ennast liigutatud. Aga just seda kooli kehalise kasvatuse tundi.
    Põhikoolis oli eriti hull. Kõiki sunniti jõuga täpselt ühesuguseid asju tegema. Ja meil millegipärast sattus õpetaja ja ka suur osa klassi olema sellised, kes just ühte konkreetset rõvedat pallimängu fännasid. Mina ei fännanud. Jooksmist samamoodi – sunniti jooksma jooksmise pärast, mingit tehnikat vms ei õpetatud. Ja pärast isegi õpetaja mõnitas neid, kes tema arvates piisavalt kiiresti ei jooksnud.
    Gümnaasiumis oli veidi parem juba, aga selleks ajaks oli mul niisugune vastumeelsus kehalise suhtes kujunenud, et sellest oli raske üle saada.
    Mis mind koolis kehalise tundide juures veel hullult häiris, oli normaalsete tingimuste puudumine. Esiteks ajapuudus – vahetund oli niigi lühike ja kui siis oli veel vaja jõuda sinna-tänna ja siis veel riideid vahetama.. hull tormamine oli. Pärast tundi olid higine, aga normaalseid pesemistingimusi (ega aega selleks) ju ei olnud. Seega peale kehalist kogu klass haises rõvedalt. Kui kehaline juhtus veel päeva esimeses pooles olema, oli eriti hull.
    Minu meelest võiks selle lahendada nii, et kõigil klassidel on 1x nädalas pool päeva spordipäev, kus on siis võimalik valida erinevate tegevuste vahel ja on ka piisavalt aega riideid vahetada, pesta jms.

    • Sinu pakutud spordipäeva idee üks kord nädalas on väga hea lahendus! Jaa, mäletan isegi seda kiirustamist, et jõuaks lühikese vahetunniga riided ära vahetada jne. Kõige hullem oli veel siis, kui kehaline juhtus pärast söögivahetundi olema, sest selleks oli niigi 20 minutit ainult aega, aga nüüd lisandus see kehalise kasvatuse riiete vahetamine. Pidi kiiruga toidu alla kugistama, sest muidu oleks hiljaks jäänud.

  5. Mulle väga meeldis põhikooli ajal kehalise tund, va ujumine. Ma ei teagi miks, lihtsalt ei meeldinud. Kutsekooli ajal ma ka enamus ajast lasin poppi kehalisest, kuna kutsekooli 1 tund oli 90min pikk ja noo, ei viitinud väga. 😀 😀
    Muidu nüüd ma ka teen ikka trenni. Käin jooksmas ja kodus lihtsad harjutused. Peale rasedust kavatsen uuesti jooksmisega alustada. Raseduse ajal on mingi laiskus peale tulnud ja peale jalutamise ei viitsi midagi teha. 😀
    Karma kohta öelduga olen ma väga nõus. 🙂

    • Meil ujumist polnudki, gümnaasiumis oleks saanud valikainena võtta, me pidime ühe kursuse füüsilist tegevust lisaks valima, ma võtsin pallimängud. Ujuda ei oska ma siiani, olen üldse veekartlik inimene.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s