Imetamine on algusest peale hästi sujunud! / Asjad, mida ma enne lapsi eeldasin, et ma tegema ei hakka, aga ikkagi hakkasin…

Kui ma veel rase olin, siis ma hullult kartsin seda imetamist. Et no äkki ei suju, äkki on valus või beebi ei taha rinda jne. Siinkohal olen küll elule tänulik, sest mitte midagi sellist pole olnud. Imetamine pole mul kordagi valus olnud, E võtab rinda väga hästi, kuigi ta sai alguses päris palju piimasegu ka – tihti öeldakse, et siis ei pruugi beebi enam rinda tahtagi. Mul pole seda muret õnneks olnud. Kuna imetamine pole minu jaoks üldse valus, siis on mul kasutamata jäänud kõik nibugeelid, rinnakaitsmed jne. Ma tean, et imetamine võib valusaks muutuda siis, kui lapsel juba hambad tulevad, sest ta võib lambist hammustada, aga selleni on veel natuke aega. Et siiani on mul see pool kõik hästi sujunud. E saab 97 protsenti ainult rinda, piimasegu ainult siis, kui me kuhugi välja läheme ja kodust pikalt eemal oleme, mida väga tihti ei juhtu. Kuna ma ei pumpa piima välja, siis mulle see lahendus sobib. Et kuigi ma võin istudes ka imetada, kui hädapärast vaja on, siis mu lemmik imetamisasend on siiski voodis ja külili olles. Vahel elutoas telekat vaadates imetan siiski istudes. Aga avalikult ma ei imeta ja mitte sellepärast, et mul selle vastu midagi oleks, vaid mulle meeldib seda lamades teha, aga siis peaksin seda istudes tegema. Et kui ma ka kodus harvadel kordadel istudes imetan, siis mul on padjad konkreetselt nii pandud, nagu mul vaja oleks jne… Nii et jah – sellistel puhkudel, kui oleme kuskil eemal, annan piimasegu. Mõne jaoks võib see ehk puhas laiskus tunduda, vbl ehk ongi, aga kuna mulle selline variant sobib, siis nii ongi. Kuna E-le sobivad mõlemad variandid ja ta rinnaga ei pirtsuta ja ta nagunii enamasti saab ainult viimast, siis ma ei põe sellepärast, et ta väljasõitudel piimasegu saab.

Et selles mõttes on siiani kõik üpris hästi sujunud, mille üle ma olen ülimalt tänulik. Sest ma tean, et lapsed on erinevad ja paljudel juhtudel see imetamine ei kulge nii loomulikult, kui arvatakse. Ma ka põdesin seda enne sünnitust, aga õnneks on asjad just nii loomulikult läinud nagu vaja.

Lutti sai E esimest korda siis, kui me haiglast koju saime. Aga vot see talle suurt ei istu – ehk siis me kasutame seda harva tema rahustamiseks, sest see ei aita, ta enamasti lihtsalt viskab selle suust välja. Mõnikord kümme minutit ehk aitab tal rahuneda, aga see on ka kõik. Ja niisama pole mõtet talle lutti anda, sest ta nagunii ei taha seda. Pigem aitab tal rahuneda uuesti rinna pakkumine, ka siis, kui ta just hiljuti sõi. Alati ei aita muidugi see ka, aga enamasti küll. Samas ehk ongi hea, et ta lutiga eriti suur sõber pole, sest siis ei pea teda hiljem sellest võõrutama hakkama. Et kodus ei saa E peaaegu üldse lutti, väljasõitudel või vankris mõnikord saab, kui ta rahutu on. Aga kuna teda see suurt ei huvita, siis ka selle pakkumine on väiksemaks jäänud.

Lisaks on mul vedanud sellega, et öösel magab E ülihästi, kolm-neli tundi kindlasti järjest, üks öö magas lausa kuus tundi järjest juba. Päeval ta nii pikalt järjest kindlasti ei maga, siis vast paar tundi maksimaalselt, aga vahel isegi vähem. Ja mõnikord ta päeval suurt ei maga ka. Et kui ta päeval on ka mitte eriti palju maganud, siis öösel on ta ideaalne beebi. Ja kuigi vahel on ikka väsimus peal, siis seda ei juhtu unepuuduse tõttu, sest ma saan end ilusti välja magada. Et väsimus ei tekigi mul üldse sellest, et ma ise ei saaks magada, pigem hoopis sellest, et E on selline beebi, kelle juures peab kogu aeg olema, sest ta pole nõus isegi kaks minutit ärkvel olles üksi olema – et hädavaevu WC-sse saad minna, aga on juba ette teada, et kui sa sealt välja tuled, siis ta kindlasti nutab. Et vot see pool on see negatiivne asi siis. Et magada saan ma öösel ilusti, aga päeval olles kulub sellele kõigele palju energiat ja see tekitab vahel päris palju väsimust. Ju sellepärast ongi mulle ülimalt oluline see, et kui Hendrik töölt tuleb, et ma saaksin kas või natuke seda oma aega, kus ma saan midagi ainult üksi teha. Olgu selleks siis kas või “Vaprate ja ilusate” vaatamine. Ma tean, et olen kommentaariumis sellepärast puid alla saanud, sest paljude arvates teeb see mind halvaks emaks, et mul on ainult endale aega vaja. Ma ei tea, vbl ehk teebki, aga ma võtan seda niimoodi, et kui mina olen rõõmus ja rahul, siis on lapsel ka kohe parem olla, sest ma ei stressa/ei ole närvis ega pahur jne. Beebid ju tajuvad seda ülihästi. Et kokkuvõttes see väike patareide laadimine mõjub tervele perekonnale hästi, sest kui ema/abikaasa on õnnelik, siis on teised ka. Kuigi tuleb tunnistada, et alati see ei aita ka muidugi, sest kui E on viril, siis on endal nagunii halb olla, et siis pole vahet sellel, et oled oma aega saanud, sest seda saan ma igapäevaselt nagunii.

Tegelikult tänases postituses tahtsin kirjutada sellel teemal, mida ma enne sünnitust paljudest asjadest arvasin, aga mis nüüd olles ema on muutunud. Või siis mida ma ka enne rasedaks jäämist üldse arvasin, et mis võiks lapse olemasolu korral teha/mitte teha, aga mis reaalsuses siiski juhtus…

Ma olin üsna pikalt veendunud, et mina olen see ema, kes oma beebiga ei hakka titakeeles (pudikeeles) rääkima. Et pole lallud ega kätud, vaid on jalad ja käed. Siiski olen avastanud end mitu korda mainimas E-le, et paneme nüüd lallud bodisse ja hiljem kätud… Nojah, sinna see titakeele mittekasutamine läkski…

Samamoodi arvasin ma juba aastaid tagasi, et ma räägin tulevikus oma beebiga normaalselt, mitte ei hakka seda imelikku titahäält tegema, mida paljud emad oma väikeste laste puhul teevad. Ka see asi ei ole päris niimoodi, sest E-ga rääkides tuleb mul ikka see titahääl välja, sest ta on nii nunnu beebi, et kuidas ma seda titahäält siis ei kasuta 😀 No nagu see “Padjaklubi” Laura hääl, kui ta oma lapsega räägib. Ma seda järjepidevalt ei vaata, aga nägin ühte osa, kus keegi küsis Lauralt teed, kui ta beebiga jalutamas oli ja ta siis vastas selles nunnutavas titakeeles, et pöörake sealt paremale jne 😀 Ma olen vist paar korda Hendrikuga ka niimoodi rääkinud, sest pole veel ennast ümber lülitanud 😀 Hendrik räägib E-ga tavalise häälega, ainult mul tuleb vahel see hele titahääl, kui ma temaga suhtlen. Mitte alati küll. Kui ta on nii rahulik ja armas, siis pigem tuleb, aga kui ta on viril, siis räägin oma tavalise häälega.

Samamoodi uskusin ma, et E hakkab oma voodis ikka enamasti magama ja olema. No see küll nii pole, sest ta on nõus seal ainult siis olema, kui sa ta sinna tõstad magades. Kui ta on üleval, siis talle ei sobi seal olemine, sest ta hakkab kohe nutma. Aga tema tõstmisega on jälle see oht, et ta ärkab üles… Ja siis ma enamasti jätangi ta ikka meie voodisse, sest öösel nagunii pärast imetamist ja unisena ei taha riskida sellega, et ta üles ärkaks (ta jääb öösel alati pärast imetamist magama). Ja päeval – no siis ka ei taha sellega tegelikult riskida 😀 Sest kui ta üles ärkab päeval, siis ta ei pruugi kohe uuesti magama jääda. Et jah – sellega läks ka asi natuke vett vedama 😀

Aga viimasel ajal on E hästi palju naeratama hakanud, mida on nii äge vaadata! Varem ta seda eriti ei teinud. Mõnikord naeratab niisama, aga eriti hakkab ta siis seda tegema, kui ta põske silitada. No nii armas lihtsalt! 🙂 Vahel lihtsalt chillib mu jalgadel või kõrval või süles – ja täiega naeratab! Või ka siis, kui ma teda imetan, siis selline kaval muie tuleb vahel näole. No nii nunnu lihtsalt! ❤ Eks oma vanematele on enda laps nagunii alati kõige armsam 🙂

Advertisements

14 thoughts on “Imetamine on algusest peale hästi sujunud! / Asjad, mida ma enne lapsi eeldasin, et ma tegema ei hakka, aga ikkagi hakkasin…

  1. Heal emal peabki olema aega ka enda jaoks 🙂

    Mis puutub titekeelde, siis ma olin enne lapse saamist samasugusel arvamusel. Oh kuidas mind häiris, et mu ema koos tädidega sugulaste lapsi ninnu-nännutas….kuni ma kunagi kogemata seda ka oma logopeedist sõbrannale mainisin. Tuleb välja, et väikelapsega titekeeles rääkimine soodustab kõne arengut. “Aua”, “papu”, “änn-änn” jne suudab laps öelda palju varem, kui koer, king ja auto. Kui seda öelda veel nö lapse häälel, siis köidab see ka rohkem lapse tähelepanu. Kui ma nüüd selle üle järgi mõtlen, siis noh, täitsa loogiline :).

    • Väga uus teadmine minu jaoks! Ma just olin arvamusel, et titakeel ehk ei ole kõige parem variant beebidega suhtlemiseks, sest laps võiks kohe õigeid sõnu tulevikus kasutama hakkama. Et arvasin, et see variant on just parem, sest muidu laps õpibki seda titakeelt rohkem, mis pole hea. Aga näed siis – tuleb välja, et titakeel on lausa arendav 🙂

    • Ei ole see titekeele kasutamine nii mustvalgelt hea või halb jah. Eks oleneb olukorrast. Mõõdukas titekeele kasutamine võib mingis arenguetapis olla tõesti palju arendavam kui selle mittekasutamine. Nt laps ei pea ütlema kohe lehm või lammas või hiir, vaid esialgu nimetama looma tema häälitsemise järgi. Kellele meeldib titekeel nii väga, siis kätude ja lallude, auade, mähkude, mässude, kinnude jne asemel on kasulikum on mängides või lapsega suheldes lihtsalt erinevaid häälitsusi teha, mingeid salme välja mõelda vms. Pomm-pomm-pomm, otsi kus on komm. Lall-lall-lall, kus on jalg. Sipa-sapa, tipa-tapa, pamm-pamm-pamm, tah-tah-tah, kop-kop-kop, põmm-põmm, müta-müta.. jms. taoline värk kõlab ju ka armsalt ja lõbusalt ja rääkima õppivale lapsele on see ka tõepoolest arendav, sest seda on lihtsam kaasa öelda ja nii treenib erinevaid suulihaseid. Väiksel beebil muidugi veel vahet, kas ema räägib lalludest või jalgadest, aga pigem ongi see aeg ema jaoks kujundada tuleviku jaoks paremad rääkimisharjumused. Lapsevanem saab oma titekeele kasutamise soovi väga edukalt rakendada mingite laulude või salmidega. Veel parem, kui nendega kaasnevad mingid liigutused ja žestid, sest liikumine aitab kinnistada uut infot.

      • On vist jah kõige parem mingi tasakaal leida, et millal titakeelt kasutada ja millal mitte. Ja seda muidugi ka, et palju seda kasutama peaks.

  2. Tead, mulle ongi mulje jäänud, et need lapsed kes öösel nö hästi magavad need päeval tahavad hästi palju lähedust ja need kes öösel372726x söövad ja ärkavad saavad justkui ööga oma lähedusevajadust natuke rohkem rahuldatud ja siis on päeval ka veidi rohkem iseseisvamad. Noh et põhimõtteliselt valik et kas öösel ripub su küljes või päeval.:D

      • Kellelgi sama nimi minuga. 😀
        Aga muidu nõustun, mu esimene laps magas öösel kehvasti, praegugi 3.5sena ärkab vahel öösel. Aga päeval on beebist peale iseseisev, beebina mängis rahus oma tegelusmatil kuni ma hommikul süüa tegin vms. Hiljem, kui roomama hakkas, siis roomas järgi või üldse kuskile teise tuppa vms. Et vb see teooria peab tõesti paika. Noorem laps ärkab öösel vähem, aga see eest päeval rohkem tähelepanu vaja.

      • Jah, täiesti võimalik, et nii võib vahel olla. Mitte alati muidugi, sest kindlasti on neid lapsi ka, kes magavad hästi ja samuti päeval suudavad üksi olla või vastupidi – et ei maga hästi öösel, aga samuti päeval tahavad palju tähelepanu. Et hetkel on 50 protsenti hästi läinud 😀 Ma isiklikult pigem eelistangi seda varianti, et öösel magab hästi, aga päeval tahab palju tähelepanu nagu mul endal E-ga on. Kõige parem oleks muidugi see, et magab hästi ja on nõus ka päeval üksi olema, aga nii ideaalselt läheb ilmselt vähestel 😀

  3. Ma ei oska mitte midagi kaasa rääkida, sest ma ei tea beebidest midagi, aga tahtsin lihtsalt märku anda, et ma ka loen su blogi. 😀

    • Aitäh! 🙂 Jah, mu blogi on suht beebikeskseks läinud, peaks järgmisel aastal beebi-ja pereblogide kategoorias kandideerima! Siis ehk läheks natuke paremini ka, kui siiani on seal läinud 😀 Eks ma vahel ikka üritan muudel teemadel ka kirjutada, aga no kõik keerleb E ümber 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s