Mis on muutunud/endiseks tagasi läinud pärast sünnitust?

Elu jookseb täiesti omasoodu. E-l on gaasivalud tekkinud ja sellepärast on ta vahel virilam, anname talle nende vastu rohtu. Ja umbes nädal tagasi tekkisid talle näkku punnid, ma alguses arvasin, et mingi allergia, aga beebiakne hoopis! Ma ei teadnudki, et selline asi on olemas, aga 20 protsendil beebidest pidi see alguses olema (eriti just poistel). Nüüd hakkab see beebiakne juba vaikselt ära kaduma, vähemalt tundub nii. See võib kuu või rohkem ka tegelikult olla, kõik sõltub. Aga sain jälle targemaks, et mis kõik beebidel olla võib.

Täna tahtsin ma hoopis kirjutada nendest asjadest, mis on pärast sünnitamist muutunud/endiseks tagasi läinud. Ja sellest rääkides – kuskil nädal tagasi läksin poodi, Hendrik jäi lapsega koju ja ma minnes avastasin end ühtäkki mõttelt, et hmm, E on kõhus nii vaikne täna olnud, et huvitav, mis ta teeb… Ja siis mulle meenus, et oot-oot, ma polegi enam rase ju, beebi on kodus 😀 Lihtsalt ma olin nii pikalt rase enda meelest, et aju arvas korraks endiselt, et ma seda siiani olen 😀

Aga nüüd siis nendest asjadest, mis pärast sünnitamist muutunud on!

Kõrvetised on kadunud! See on küll üks maailma parim asi, sest ligi viis kuud oli Rennie mu parim sõber – kõrvetised algasid kuskil neljandal raseduskuul. Kahjuks polnud raseduse lõpus sellest enam suurt tolku, sest kõrvetised olid muutunud nii tugevaks, et Rennie ka enam ei aidanud. Selle tõttu oli uni ka häiritud, sest miski kogu aeg kriipis kurgus! Ja see oli ülirõve tunne. Enne rasedust polnud mul isegi aimu, mis need kõrvetised üldse on, sest ma polnud nendega varem kokku puutunud.

Kõhukinnisus on kadunud! Jah, ka see on super, sest tualetis saab käia normaalselt – milline rõõm! Raseduse ajal oli küll tunne, et veresoon varsti lõhkeb peas, kui sai kõhukinnisusega WC-sse mindud. Eriti hulluks läks asi kuskil viimasel kuul.

Saab normaalselt magada! Ma veel keisrihaava tõttu kõhuli ei maga, aga ka seda saab varsti teha. Küll aga saab selili magada! Jee! Raseduse ajal sai ainult külili magada, aga ka see oli raske, sest kõikjalt surus jne. Nüüd saab jälle lihtsureliku moodi magada!

Söögiisu on suhteliselt väikseks läinud. Imetamise ajal pidi paljudel naistel söögiisu just suuremaks minema, aga mul nii pole. Mul on küll söögiisu, aga kõht saab oluliselt rutem täis kui rasedana. Vist isegi rutem kui siis, kui ma veel rase polnud. Ma olen alati suure söögiisuga olnud, juba enne rasedust, ilmselt selle tõttu mainis Hendrik ka, et ma tema arvates söön nüüd liiga vähe. Vot ei tea jah – mul lihtsalt pole enam nii suur isu kui varem. Kui ma mõtlen sellele, mis ma raseduse ajal sõin, siis on vahe ikka väga suur, aga ka enne rasedust ma sõin rohkem. Minul on imetamine seega söögiisu vähendanud. Rinnapiimale pole see õnneks mõjunud, sest seda tuleb mul piisavalt.

Ma ei pea enam veresuhkrut mõõtma! Kuna mul pärast sünnitust läksid kõik näidud normi, siis ma seda enam mõõtma ei pea. Ma olen ise paar korda mõõtnud ka pärast haiglat – on normis olnud. Millalgi teeb perearst mulle kolme kuu keskmise veresuhkrutesti nagunii. Küll aga pean ma vererõhku mõõtma, sest perearstil käies on see alati kõrge olnud. A la 145/95. Kodus oma aparaadiga mõõtes pole ma veel üle 126/86 näitu saanud, aga vahel on isegi 122/82 olnud, mis on suht ideaalne. Mina ei saa aru, kuidas perearst alati nii kõrge vererõhu saab… Äkki mul on mingi valge kitli sündroom? Praegu ma ei pea ühtegi ravimit enam võtma ja tahaks vererõhu omadest ka pääseda. 23-aastaselt pandi mulle see mõõdik 24-tunniks ja siis keskmine vererõhk ei tulnud nii kõrge, et ma ravimeid peaksin võtma. Ehk tehakse nüüd samamoodi? Eks näis. Haiglas oli mul ka vererõhk ideaali lähedal.

Mu rinnad on pärast sünnitust veel suuremaks läinud! Nojah – piima täis, aga ma ei arvanud, et see vahe nii märgatav olema saab. C-korvi rinnahoidja kipub juba vaikselt väikseks jääma. Saab veel hakkama küll, aga jah… Kuna ma olen terve elu väikserinnaline olnud (ja olen kindlasti pärast imetamist edasi), siis on see tegelikult päris äge vaheldus 😀

Ja lõpetuseks see, et kuigi paljud naised imetavad istudes, siis mulle see variant üldse ei sobi (olen proovinud, nii ebamugav minu jaoks). Ma imetan ainult voodis ja külili – kõige mugavam asend minu jaoks. Hetkel ka imetan, kui seda postitust kirjutan (kuigi E jäi rinna otsas just tuttu, seega praegu konkreetselt enam ei imeta). Milline asend on teie meelest kõige mugavam imetamiseks? Ja mis teil muutus pärast lapse ära sünnitamist? Kaalu kohta ei oska ma veel midagi öelda, sest mul pole seda kodus, seega ma ei tea, kas lisaks viiele kilole, mis haiglasse jäi, olen ma natuke rohkem kaotanud. Aru küll ei saa, et oleks, kuigi kõht hakkab ÜLIvaikselt tagasi tõmbuma. Ehk siis  – kui vahetult pärast sünnitust nägin ma ikka välja nagu üheksa kuud rase, siis nüüd näen välja nagu viis kuud rase 😀 Edusammud needki!

Advertisements

25 thoughts on “Mis on muutunud/endiseks tagasi läinud pärast sünnitust?

  1. Mul oli just pärast lapse sündi meeletu söögiisu ja kõht ei saanud mingi periood üldse täis, jube häiriv tunne oli – sööd ja sööd, aga kõik kaob kuhugi põhjatusse auku. Õnneks kaal kukkus kolinal ja hoolimata sellest, et iga päev sõin terve paki Kaera-Antsu kaeraküpsiseid, siis jäin ikkagi saledaks 🙂 Nädal pärast sünnitust olin raseduseelses kaalus ja jäi nii ka õnneks püsima. Loodan, et teise lapsega on samamoodi 😀

    • Eriti kiiresti said raseduseelsesse kaalu! 🙂 Ma usun, et teise lapse puhul on sul sama lugu, sest mõnedel on juba soodumus see, et kaotavad raseduskilod kergesti 🙂

  2. Pika naisena nagu Sina (mina 183 cm) olen oma mõlemad lapsed ainult külili lamades imetanud, nii on parim asend, ei väsita selga, õlgu ja pikakäeline/-koivaline nagu ma veel olen, ei pea mingites veidrates positsioonides beebit hoidma. Ainult väljaspool kodu mõned korrad olen olude sunnil istudes imetanud.

  3. Palju-palju õnne lapse sünni puhul.

    Imetamise ajal kõhuli mina ei soovitaks magada. Lugesin kunagi, et kõhuli olles võib piimajuhad kinni suruda ning piimatootlus väiksemaks jääda. Muidugi ei saa 100% väita, et mu jutt nüüd tõele vastab kuid ise loobusin kõhuli magamisest.

    Esimese kahe lapsega läks kaalulangus rahulikus tempos, pm kaks kuud peale sünnitust olin norm kaalus. Kolmandaga olin kaks nädalat peale sünnitust juba kergem kui varem. Samas hetkel kõva häälega ei juubelda kuna tasapisi hakkas kaal jälle kogunema. Olen nagu jo-jo

    Esimese lapsega imetasin ainult külili, teise lapsega pidin sünnitusmaja intensiivis aga istuli imetamisega leppima kuna seal puudub külitamise variant. Ning peale seda saigi nii imetama jäädud. Nipp on selles, et tuleb leida paks ja tugev padi mida saab sülle panna, asetad lapse sellele ning pm käed vaba elu. Ei pea jõuga teda hoidma ega midagi.

    • Ma proovisin seda padja varianti ka, aga mulle see ikkagi ei sobinud. Hakkama saab hädapärast, aga voodis külili on minu jaoks kõige mugavam imetada.

  4. Seks muutus paremaks. Peale sünnitust hakkasin vaginaalset orgasmi saama 🙂
    Ehkki jah, midagi võib muutuda ka seksuaalelus 😀

    • Ma olen kuulnud jah, et nii mõnelgi naisel on nii juhtunud, et hakkavad pärast sünnitust vaginaalset orgasmi saama. Aga vist ainult neil, kellel oli tavasünnitus? Või keisri puhul ka? Päris hea oleks ise ka üks neist naistest olla, aga ma liiga palju sellele siiski ei panustaks 😀

  5. Beebiakne on jah asi, millest vähe räägitakse. Minul üks laps oli ikka väga punniline ja seda üsna pikalt.
    Kaalu osas on see ainult hea, et isu liiga suur ei ole. Põhiline, et palju jood! Mina võtsin lapsi imetades juurde. Esimesega kaalusin 10 kuud peale sünnitust sama palju kui sünnitama minnes. Isu oli ka muidugi vastav.
    Esimest last imetasin ka ainult pikali. Tõesti oli kõige mugavam.
    Teise lapsega enam nii lihtsalt ei läinud. Kuna esimene oli 2-aastane, siis ei olnud võimalik kogu aeg pikali imetada. See laps sai rinda pikali, istudes, seistes, suurema lapsega mängides, teda söötes, peput pühkides jne. Ühesõnaga kõikvõimalikes asendites, sealjuures 6 kuud ainult rinnapiima.
    Nüüd, 9 aastat hiljem imestan ise ka!

    • Joogijanu on küll meeletu! Et vett joon nii palju, söögiisu on just väike.

      Hehe – kui on vaja, siis naised suudavad vist igas olukorras imetada 🙂

  6. Mina imetasin ka külili, pea kõik see 10 kuud, mis laps rinnapiima sai. Mis gaasidesse puutub siis meid aitas tavalise gaasirohu asemel Rela Drops. See on probiootikum ja mitte lihtsalt ei aita gaasimulli välja saada vaid aitab organismil gaasidega ise hakkama saada.

    • Ja see on ilma retseptita? Ma uurin selle kohta, meil on hetkel Sab Simplex, aga tundub, et eriti tõhus see just pole – näiteks täna on E eriti rahutu gaasivalude pärast olnud. Et muud variandid oleksid head tõesti.

      • Neid gaasivalude vastu preparaate on terve müriaad… mõnele toimib üks, teisele hoopis teine. Me vist katsetasime 5-6 erinevat läbi kuniks leidsime sellise mis toimis jamida ta ka tahtis saada ja välja ei hakanud sylitama. Nimede osas jään aga hetkel vastuse andmata… Infacol?! Oli äkki

  7. Ma just eelistan istudes imetada. Muidugi mul pea-olematud rinnad ka, et külili asendis kaovad nad kuidagi eriti ära, lapsel kehvam haarata, venitab rohkem nibu vms. Külili imetangi ainult öösiti kui olen väga väsinud. Aga kui vähegi jaksu, siis ikka istudes.
    Gaasirohuna mu kõigil lastel toiminud Cuplaton, aga eks see ongi katsetamise asi et kellele mis sobib. Aga väga paljusid on gaaside puhul aidanud hoopiski Gefilus LGG tilgad+Dvitamiin.

    • Imetamise puhul on jah see asi, et kõigil on oma lemmikviis selleks välja kujunenud – et mis just endal mugav on.

      Jah, peab ka teisi gaasivalude vastu mõeldud rohtusid vaatama, sest Sab Simplexi tilgad ei tundu just eriti efektiivsed olevat.

  8. Mina sain erakorraliselt keisrilt bakteri, mis nõrgestas mu immuunsüsteemi ja eelneva stressi tõttu kaasnes sellega ka haavandiline kolliit, mis nüüd minuga eluks ajaks kahjuks jääb. Kaalukaotus seoses kõigega ca 15 kilo. Näen nagu skelett välja.

  9. Oi juudas 😦 Pidin googeldama, mis see haavandiline koliit on – väga jube. Kas see lõi sul kohe pärast keisrit välja või läks aega enne?

    • 3 kuud tiksusin kuniks aru sain et nüüd tuleb emosse minna, taheti vereülekanne teha, nad ei saanud aru kuidas ma üldse veel püsti olen, sest ükski näit kehas ei olnud normaalse lähedalgi, rauavarud olid pm nullis, tagantj’ärgi saan aru, et ma ei mäleta viimasest kolmest kuust midagi…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s